Inimkatsed vol 9 ehk harjutused rändurina

Siem Reapi hotelli lobbis karaoke DVD taustal

Talutav temperatuur

Viis kuud Balil – oma kodu; asjad on mööda maja laiali, mitte kotis; oma sõbrad; oma kohad kus söömas käia; oma igapäevatoimetused ja tohutu kodutunne Ubudi vastu. Nojah, millalgi pidigi see ju otsa saama. Ega ma vist seda ise vabatahtlikult ei oleks lõpetanudki, aga minu viisat ei oldud nõus enam pikendama, ilma et ma riigist lahkuksJ Eks ma siis mõtlesin, et kui selline juhus juba kätte langeb, et ma Balilt ära saan, et siis võiks ju vahelduseks proovida uuesti ränduri elu mekkida. Nii pakin oma elu kokku, jätan sõpradega hüvasti (lootuses neid veel näha), käin oma armsates kohvikutes viimase ringi, jätan joogaõpetajaga jumalaga, lehvitan riisipõldudele ja oma nõiamaja ümbritsevale džunglile ning lihtsalt lähen...

Takistus ränduri teel...

„Teie pagasil on 4 ülekilo ja see maksab 25 dollarit!!” teatab mulle entusiastlikul pilgul sõstrasilmadega Air Asia check-ini töötaja peale seda, kui ma olen end kokku võtnud ning üle viie kuu suure jõupingutusena lennujaama jõudnud.

Otsustan kohe ära, et maksta ma küll ei kavatse. Arutan endamisi, et huvitav kas see tekitaks temas kaastunde, kui talle kogu loo otsast peale ette vuristaksin?!

Et noh, vaadaku nüüd, et see on minu poolt isegi hea saavutus, sest minu eelmises rändurielus oli mul sootuks kaks kotti kogukaalus umbes 20+10 kilo ja mind lasti lennukile vaid tänu sellele, et Tom oli nõus osad asjad oma kotti panema. Aga palun saagu aru, et ma niigi äsja loobusin umbes 8 kilost, mille ma just koju saatsin (ma vist jätaks mainimata põhjuse –nimelt kui ma oma 24 kilose ja 8 kilose koti korraga selga võtsin, siis kukkusin ükskord tasakaalutuse tõttu lihtsalt pikali). .. ja pealegi, ma pean nüüd üksi hakkama saama, sest enam ei ole ka Tomi abiks sikutamas ja upitamas (loe:kandmas). Ma ei saa ju sinna midagi parata, et ma olen siiski naine ning aasta jooksul korra võib ju garderoobi uuendada (loe: täiendada), isegi kui sa oled pikaajalisel reisil. Lisaks juhtus veel kogemata nii, et Ubudis neid häid raamatuid kohe ringles ja ringles, millest umbes kahekümne ringis pidin ka endale lugemiseks kaasa haarama, sest oma spirituaalse kõhukinnisuse tõttu ma neid kohapeal lugeda ju ei saanud. Ilmselt kõige suuremaid küsimärke tekitaks minu kosmeetikakott, aga ma võin kinnitada, et selle sisust ei ole suutnud ka kõige karmima „asjade-ära-viskamise-käega” mees mitte midagi eemaldada, sest minu põhjendused, miks mul neid asju vaja on, on olnud lihtsalt liiga iseenesest mõistetavad. Kokkuvõtteks, ma tegin enne Balilt lahkumist umbes 3 proovipakkimist, iga kord iga eset hoolikalt kaaludes, et kas ma suudaksin ilma ühe või teise elemendita elada. Ainukesed asjad, mille suutsin lõpuks ohverdada, olid moskiitovõrk, katkised kingad ning Air Asia tekk. Ja peale seda kui kõik hoolikalt läbi analüüsitud esemed kotti panin, siis suutsin niigi higipiiskadega laubal kotipandlad lõpuks kinni saada. Et isegi hästi ju või mis?

Aga ei, ma ei hakka talle seda kõike rääkima, vaid korraldan oma kotid nii ringi, et lihtsalt 4 ülekilost raamatutest saab teine käsipagas ja ületan oma uue rändurielu esimese takistuse – mind lubatakse lennukile. Aga mis ulmeloogika neil lennufirmadel küll on?! Võtan ju täpselt sama kilode arvu lennukile, tohutu vahe, millises kotis need on. Mõtlen, et tahaks kohe avalduste ja ettepanekute raamatut, et sinna kirjutada soovitus ka reisijaid kaaluma hakata enne pardale minekut ja ülekilode eest raha võtma hakata J

Tuttavad elemendid ränduri elust

Balil ehk Denpasari lennujaamas mul suuri emotsioone ei ole, aga peale maandumist Kuala Lumpuris ning kõndides läbi öise sumeda lennuvälja, tuleb mu hinge elevus... selline vabaduse tunne...et võiksin kasvõi ise lennukikombel õhku tõusta ja lennata sinna kuhu hing ihkab. Mmm... see tunne on mul selle reisi jooksul olnud mul ka varem tihti – kui elus ei ole ühtegi kohustust, lubadust – ja see on super tunne, kuid sa võid ja saad parasjagu ükskõik mida teha - ükskõik kuhu minna!

Teen parasjagu ettevalmistusi selleks, et veeta rändurile kohaselt öö lennujaamas, kui kohe saadetakse mulle sõnumitooja, et ega see rändamine ainult lust ja lillepidu ka ei ole. Nimelt tuleb minu juurde nutetud silmadega vietnamlanna, kellelt on ära varastatud rahakott kogu tema säästudega (ka nendega, mida isa tal lubas vaid väga erakorralisel juhul puutuda). Ja see ei olnud veel õnnetuste lõpp, nimelt politseiga asju ajades jäi neiu ka oma lennukist maha. Kuigi tuttavad ostsid talle uue pileti ja kõik on enam-vähem hästi, väriseb ta ikka veel üleelamistest ning pihib mulle, et ta ei saa kogu sellest loost oma vanematele piiksatadagi, sest need ei laseks teda enam kunagi reisile. Võtan neiu enda kõrvale pingile (et seltsis on segasem), tõmban oma käekoti kõrvalpinglit igaks juhuks omale ihu vastu ning asun My’d lohutama. Mm... tõepoolest, ka minu käekotis on kogu minu elu!! Tuleb ettevaatlikum olla, sest see ei ole Ubud, kus elukorraldus ja turvalisus kui Vanajumala seljataga.

Vastutasuks aga seltsi pakkumise eest, saan vietnamlanna näol sõbranna, kes nõuab, et ma tuleksin Vietnamisse tema poole – ta emal oleks nii hea meel mulle süüa teha ja tema sõpradega oleks tore koos karaoket laulma minna jne. See tore sõprus meenutab mulle reisimise helget poolt – nii tore, et sellised uued juhuslikud tuttavad hakkavadki nüüdsest mu ellu saabuma!!!

Kus on ränduri kodu?

Järgmisel hommikul olen õnnelikult Kambodžias ning kõnnin mööda Siem Reapi linnatänavaid. Kuumus tapab, minu indoneesia keelsed tervituse ja tänusõnad ei toimi siin, kõik on teistmoodi – millist kohvikut valida? kus on postkontor? miks keegi mulle SIM kaarti ei müü? Kuigi see linn mulle meeldib, valdab mind ühtäkki tohutu üksinduse ning kodutuse tunne. Mul on tunne, et mind oleks justkui veidi vägisi kodust või Ubudi-muinasjutust välja aetud ja nüüd hulgun mööda tänavaid lootuses leida midagi tuttavat. Ainuke turvaline koht tundub olevat internet, kus on terve rida sõpru – nad ei ole kuhugi kadunud ja ei kao ka. Istun oma 5 tundi skypes ning räägin ja chattan nii kuis jaksan eesti keelsete häältega kusagilt teisest reaalsusest niikaua kuni tekib südamesse soe tunne (aitäh teile!) Kuna kokteilibaarist ehk olemasolevast reaalsusest ei õnnestu ühtegi mitte-interneti sõpra esimesel õhtul hankida, siis lähen veidi ehmununa ja reisimise mõnusid küsimuse alla seades magama, sest hommikud on ju õhtutest targemad.

Hommikul sean sammud uuesti linna peale – ja nii uskumatu kui see ka ei ole, ööga on muutus toimunud – kõik on justkui uues valguses. See linn on täiesi kodune!!! Ja ma tunnen end ülimalt hästi – vabana, sõltumatuna ja „omana” läbi nende punase mullaga tänavate kõndides ja kohalikega naeratusi vahetades. Naudin järgnevate päevade ja kuude määramatust, olukorra uudsust ja keskkonna vahetust. Naeratan, sest mulle meenub see tunne, et maailm on ju sisuliselt väike kodune küla – kõik on omad ja kõik on lähedal.

Teistmoodi rändur ehk inetu pardipoeg....

Olen Siem Reapis ja oma hotellis olnud 4 päeva. Jooksen kokku samas hotellis viibivate Jaapani turistidega, kes uurivad peale minu pikka Siem Reapis viibimise aega kuuldes, et kuidas Angkor Wat (templid, mille pärast kõik siia linna tulevad) ka oli? Ma vastan ilma paha aimamata, et ma ei ole sinna veel jõudnud. Jaapani turistid jäävad seepeale üllatusest vait, sest neil oli plaanis kogu Siam Reapi linn ja templid ära vaadata 2 päevaga ning siis edasi kihutada. Nüüd on keegi, kes ei ole 5 päevaga isegi mitte Angkor Wati lähedalegi jõudnud ning isegi mitte ei tea, millal ta sinna jõuab?! Lähedal seisev hotelli peremees pööritab minu nägemise peale vaid silmi, sest arvab ta juba mõnda aega, et eks ma üks veidrik ole... Nimelt on ta mult juba saabumise päevast saadik nõudnud, et millal ta mulle mootorratturi organiseerib, et ma saaks Angkor Wati vaatama minna. Minu veidi aeglase oleku ning ebamäärase õlakehituse peale on ta ammu lootuse minu pealt rolleri raha teenida kaotanud ja veendunud, et eks ma paras ohmu ole.

Aga mul on ükskõik, mul on hea meel ja ma olen õnnelik, sest ma ei ole turist, ma olen rändur ning kogu maailma aeg on minu!

Marika – ränduriks transformeerumise protsessis