Aasta reisil

Aasta jooksul mõtetesse kogutud ja kogunenud

Soe tunne

Soh, aasta ongi teel oldud. 15. september 2008, mil sai õhinal Tallinnas lennukisse tormatud, tundub nagu terve igavik tagasi. Rääkimata sellest, et umbes aasta tagasi sai veel igapäevaselt tööl käidud… Aasta aega elu rännates on möödunud nagu lill ja kohustuslikud rutiinid, mis on tavalised igapäevaelus, paistavad kusagile tundmatusse kaugusesse maha jäänud olevat. Väärika tähtpäeva puhul leppisime Marikaga kokku, et paneme kumbki kirja oma mõtted oma aastasest rändurielust. Eneselegi üllatusena olen täpselt sellel päeval väljunud Hiina internetisulgu lukustatud lääneosariigist ja saan õigeaegselt oma loo üles riputada. Nii et proosit, Marika!

Aasta aega reisimist on aidanud mul aru saada, mida ma üldse reisimisest ootan ja mis on mu peamiseks huviobjektiks mööda ilma rännates. Õige varakult mõistsin, et minu peamiseks kireks sellel teekonnal on kohalik kultuur, eluolu ja kohalikud inimesed. Arvan, et see “krõks” käis Iraanis, kuhu jõudes avastasime end olevat ümbritsetud kohalike inimeste tohutust tähelepanust, nende siirast huvist meie vastu ja agarusest tutvustada meile oma elu. See kogemus pani hiljem juba ise aktiivselt kohalike inimestega kontakte otsima.

Kohalikud inimesed on olnud suurepärased igal pool, kuhu olen selle aasta jooksul sattunud. See ei tähenda, et mind igas bussi- või lennujaamas lillede ja värskelt küpsetatud leivaga oodatud oleks. Kaugel sellest. Selle asemel on mul tavaliselt vastas olnud verejanulised taksojuhid ja saamahimulised reisikorraldajad. Aga selle seltskonna taga tuleb näha tavalist kohalikku inimest, olla ise avatud temaga tuttavaks saamisest ja seeläbi avastada terve uus ja huvitav maailm.

Tänu kohalikelt inimestelt saadud ehedatele emotsioonidele, nendelt kuuldud lugudele, nende poolt võetud ajale, mis nad minusugusele “keele- ja kirjaoskamatule” kulutasid, või lihtsalt lubasid mul vaikselt jälgida omi toimetusi, pole ma selle aasta jooksul kordagi endalt küsinud, miks ma selle rännaku üldse ette võtsin.

Seda aastat võibki vaadata kui äärmiselt huvitavat enese harimise aega. Olen saanud viibida paljudes erinevates paikades, erinevate rahvaste keskel, erinevates keskkondades. Olen saanud nina- ja kõrvapidi olla juures sündmustele ja lugudele, mida on raske kogeda paljalt raamatut lugedes või filmi vaadates. Selle asemel on mulle kohati tundunud, et ma hoopis ise liigun mööda mõne raamatu lehekülgi ja see tunne on olnud äärmiselt haarav.

Muidugi, aeg-ajalt on jäänud just raamatutarkusest (ehk teadmistest) vajaka, et seda, mida näign või kuulsin, õigesti tõlgendada. Mõne seose olen teinud alles hiljem ja palju jääb avastamiseks aega, kui olen ise juba tagasi kodus. Viimane ongi aga järgmine osa põnevast reisimisest – asuda reisi jooksul huvi äratanud teemadega tegelema kodus ajal, mil järgmine reis on kusagil teadmata tulevikus.

Selle eest, et olen aastaga saanud tuttavaks paljude huvitavate kohalike inimestega erinevais maailma paigus, tahan teha sügava kummarduse ka www.couchsurfing.org loojatele. Arvan, et see on parim internetilehekülg, millele ma viimase aasta jooksul olen sattunud. Idee viia omavahel kokku rändurid, kes on huvitatud kohalikest inimestest ja kohalikud inimesed, kes on huvitatud ränduritest, on igati tänuväärt. Elada kohalike inimeste kodudes, jälgida kõrvalt nende igapäevaelu ja omada isiklikku teejuhti ja kohaliku elu lahtirääkijat, on olnud erakordne võimalus lühikese ajaga oluliselt rohkem ühest maast ja selle inimestest teada saada.

Üks Indias kohatud rändur saatis mulle emaili, mille ta lõpetas mõttega: hea rändur ei tea, kuhu ta teel on; ideaalne rändur ei tea, kust ta tuli. Esmalt võib taoline reisimise viis üldse mõttetu tunduda – miks üldse reisida, kui sa ei tea, kuhu sa lähed või veelgi enam, kus sa käisid. Aga usun, et paljusid pikaajalisi rändureid just selline mõtteviis iseloomustab. Ehk vähem tähtsamaks muutub see, mida näha ja kus olla ning rohkem tähtsamaks see, mida kogeda ja teada saada.

Aastase rändamisega kivistus minu arvamus, et vaatamisväärsusi võib ka kodus pildiraamatutest või telerist vaadata, selleks pole mul vaja teise maailma otsa sõita. Aga kui tagahoovi pere mind enda poole koju kutsub, kõik oma 100 võõrkeelset sõna ja käed-jalad omavaheliseks suhtluseks kasutusse võtab ja kauba peale peretütre pulmavideot näitab – taolised ehedad elamused on need, mis mind maailma avastama ajavad.

Samas on juhtunud, et olen pikalt kohalike elanike juures elanud ja kohalikku eluolu korraga endasse liiga palju ahminud. Siis on olnud tore üksi linnaruumis või looduses ringi hulkuda või teiste rändurite seltskonnas aega veeta. Ehk siis pole olemas asju, mida PEAB tegema või PEAB nägema ühes või teises kohas olles ja sellised mõttevälgatused reisiraamatutes või teiste rändurite suudel panevad mind üksnes kergelt muigama. Arvan, et rändamise muudab mõnusaks just mõnus kombinatsioon erinevate tegevuste vahel.

Kui olin juba rohkem kui kuus kuud teel olnud, küsis mu isa minu käest telefonis juttu ajades, et kas ma sellest reisimisest ära ei hakka väsima. Vastasin talle, et ei, kaugel sellest. Aasta aega reisimist ei ole enam reis selle tavapärases tähenduses. Tegu on minu tavalise eluga, lihtsalt pidevalt muutuvates tingimustes ja keskkonnas. Arvan, et rännak ongi kõige tabavam sõna selle oleku kirjeldamiseks. Ja seniks kuniks jätkub huvi ja jaksu haarata seda, mis sinu ümber toimub, ei tule peale ka väsimust.

Samas on loomulik, et ka pikalt rännates kujunevad välja rutiinid, millest mõned võivad rohkem, mõned vähem meeldida. Kindlasti on pika reisi miinuseks, et vaimustus uutest paikadest, tegemistest või kogemustest muutuvad aja jooksul leigemaks, sest pole lihtsalt võimalik aasta aega järjest iga päev vaimustuses olla. Seepärast on pikal reisil tähtis vahepeal aeg maha võtta ja uuteks emotsioonideks endale aega anda. Nii on minu reisimise tempo selle aasta jooksul olnud palju aeglasem kui minu tavaliste (lühikeste) puhkuste puhul. Pika reisi suureks plussiks on aga see, et see tähendab suurt vabadust ja selle vabadusega on võimalik spontaanselt ringi käia. Ma olen nautinud mõnuga, et erinevalt tavalisest puhkusest olen nüüd saanud jooksvalt otsustada, kuna ja kuhu edasi sõita ja koha peal vaadata, kauaks jääda. Liikumine ühest riigist või kultuuriruumist teise on minu jaoks olnud tore vaheldus ja aidanud mind sellel teekonnal värskena püsida. Nii olen igasse uude riiki sõitimisel mõnusat õhinat tundnud ja kui see poleks nii olnud, oleks see pannud mind mõtlema, kas pole ehk õige kuhugi mujale või üldse koju tagasi sõita.

Selle aastase äraolekuga on planeet Maa minu jaoks oluliselt väiksemaks muutunud. Kui varem tundus paljalt Euroopa omajagu suur, 3-4 tundi lennusõitu tähendas üüratut vahemaad ja erinevad Euroopa rahvad väga erinevad, siis Aasiast vaadates olen aru saanud, kuivõrd väikesele maalapile kogu Euroopa ära mahub ja kuivõrd sarnased me seal Euroopas ikkagi omavahel oleme. Ehk siis hoolimata erinevatest keeltest, mida me seal räägime, toitudest, mida sööme, naljadest, mida teeme, on meie kultuuritaust ja käitumisnormid ikka väga sarnased ja suures pildis on meie arusaam ka maailmast suhteliselt sama. Samuti nägi enamik asiaate minus mitte eestlast vaid ennekõike eurooplast. Ehk siis igapäevase elu ja kohalike kommete kirjeldamisel rääkisin alustuseks ikka Eestist, kuid tavaliselt üldistasid kohalikud vestluspartnerid kogu minu jutu sujuvalt Euroopale. Hiljem juba püüdsingi asju seletada Euroopast vaadatuna või siis rõhutasin korduvalt, et mingid asjad on erinevates Euroopa riikides väga erinevad ja tean üksnes Eestist rääkida (aga kahtlustan, et need vahemärkused jäeti siiski tähelepanuta).

Tüüpilise lääne turisti moodi ülehindasin ka mina muu maailma eksootikat ja alahindasin meist kaugele jäävate riikide arengutaset. Tegelikult on meie elud erinevates maailma otstes palju sarnasemad. Olgugi, et India suuremates linnades võib tänavatel kohata ka lehmi, on sealsete noorte ja ilusate elustiil väga sarnane sellele, mida Eesti linnanoored elavad. Või, Paapua Uus-Guinea külades ei pruugi küll olla elektrit ja veesüsteemi, aga sellegipoolest võib läbi bambusmaja seinte kuulda, kuidas (patareidega) raadio mängib viimase nädala USA TOP 10 muusika edetabelit.

Samas saadakse igal pool aru, et eksootika müüb ja nii püüavad ka mitmed arenenumad riigid jätkuvalt “pakendada” turistidele oma eksootilisi hõime jms, mis sageli on aga tühipaljas karneval, mille ainsaks eesmärgiks on turistide pealt teenida. Mulle tundus, et selline atraktsioon läks kaubaks just samal põhjusel, et läänlastena soovime me näha eksootikat ka seal, kus seda juba ammu enam ei ole. See, et erinevad maailma nurgad muutuvad omavahel järjest sarnasemaks, on loomulik protsess ja oleks isekas soovida eilseid loodusrahvaid jäämagi rohuseelikuid kandma ja olla pettunud kaasaegse koolisüsteemi või erinevate tehniliste vidinate imbumise pärast nende igapäevaellu.

See aastane rändamine on minu esimene seljakotireisi kogemus. Olen aasta aega kogu oma elu kandnud turjal ja see on olnud väga värskendav meeldetuletus, kui vähe asju on tegelikult eluks vaja. 15-20 kilo, kui seda numbrites väljendada:). Kuid küsimus ei ole üksnes seljakoti suuruses. Mööda ilma ringi rännates olen pidevalt näinud, kui vähesega kohalikud elanikud sageli hakkama saavad ja sellele vaatamata paljudel neist silmad säravad. Jaguks ka Eestisse samasugust rõõmu meie oluliselt paremal järjel oleva elu üle! Uhh, oleksime siis nagu üks igavesti kestev Laulev Revolutsioon:). Annan endale aru, et erinevate pseudoprobleemide kütkes elava läänemaailmaga kohanemine saabki olema kõige suurem väljakutse taolise rännaku lõppemisel. Aga pole hullu - ega minagi saa igavesti kodus lillelt lillele lendlema jääda:).

Seljakotireis on olnud ka huvitavaks võimaluseks oma mugavustsooni piire kompida. Olen saanud kinnitust, et saan hakkama väga vähesega ja arvan, et paljudest tavaelu mugavustest loobumine on mitmel pool aidanud mul ka kohalikku eluolu paremini tundma õppida. Peale seda rännakut olen veendunud, et vähemarenenud piirkondadesse läheksin ma ka edaspidi ainult seljakotiga ja võimalikult lihtsat elu elama, ükskõik kui palju mul ka parajasti raha oleks. Vastasel juhul leiaksin end olevat nagu mingis kunstmaailmas – elades uhkes hotellis ja nautides igapäevast lääne inimese luksust ja tehes aeg-ajalt konditsioneeritud maastikuautos ekspeditsioone kohalike inimeste juurde... Ei, ei, see ei lähe.

Selles, et paljud inimesed soovivad kolmandas maailmas reisides oma igapäevaseid mugavusi nautida, pole samas midagi valesti. Tahan rõhutada, et pole olemas õigeid või valesid reisimisviise - igaüks leidku ikka ise, mis talle kõige paremini sobib. Küll on aga aastasel reisil teinud mulle haiget kõrvalt vaadata, millise üleolekuga mõned läänlased kohalikesse inimestesse suhtuvad. Põhjuseid kohalikke inimesi naeruvääristida leitakse erinevaid – kas nad näevad “kummalised” välja, ebatavalised on nende uskumused ja kombed või ei suuda nad ennast võõrkeeles samavõrd hästi väljendada, kui puhkusele saabunud läänlane. Sageli mõnitatakse kohalikku inimest avalikult – viimane on ju niikuinii nii loll ja ei saa aru, et tema üle naerdakse… Taolist seltskonda läänlasi kohtas kõige enam Kagu-Aasias rännates. Tegu on Aasia kõige arenenud turismipiirkonnaga ja kahjuks tähendab see ka seda, et sinna sõidab rohkem läänlasi, kelle peamiseks huviks on end mõnusasti tunda ja lahe olla, mitte niivõrd kohaliku elu ja kultuuriga tutvuda, rääkimata selle austamisest. Turism on tänapäeval tohutu äri ja kohalikud elanikud peavad ilmselt leppima, et igal heal asjal on ka oma varjupool.

Tänu aastasele ringirändamisele olen saanud tuttavaks terve hulga huvitavate inimestega maailma erinevatest paikadest. Lisaks kohalikele inimestele on nende hulgas ka rohkesti teisi rändureid või siis välismaalasi, kes on ühte või teise riiki tööle või õppima tulnud. Kontaktid taoliste inimestega pole olnud mitte ainult suurepäraseks võimaluseks omavahel reisimuljeid jagada ja üksteise rännukirge üles kütta, vaid seeläbi olen tegelikult rännanud ka riikides, kust need inimesed pärit on. Selline kogemus on mulle olnud kui ootamatu boonus ja tekitanud pika nimekirja paikadest, kuhu tulevikus sõita sooviksin. Aga mitte ainult. Rännaku käigus olen mind ümbritsevatelt inimestelt saanud soovitusi raamatutest, mida lugeda, filmidest, mida vaadata, muusikast, mida kuulata. Mul on hea meel, et see rännak on olnud palju kihilisem kui ma esmalt arvasin seda olevat.

Lõpetuseks tahaks öelda, et midagi jäi kindlasti ütlemata. Lihtsalt ei tulnud meelde või oli selline tunne, et seekord ei peaks ütlema. Nii on ka reisimisega, et igale poole ei jõua ja midagi jäägu ka järgmiseks korraks. Igatahes olen ma enam kui kindel, et mingil kujul tuleb taoline pikk rändamine uuesti kordamisele. Eks näis, kuna ja kuhu, aga aastaga sai selgeks, et selline rändamine meeldib mulle liiga väga, et seda mitte uuesti kogeda. Jah, rändamisest võib kujuneda sõltuvus, aga arvan, et rännukirg on parim pisik millesse nakatuda.

Tom