Mekongi jõe ääres Kompong Chami linnas
Peale päikeseloojangut
Siem Reapi lennujaamas valitseb ühe Aasia riigi jaoks harjumatu kord – taksojuhid on üles reastatud numbrite alusel ning taksosüsteem on ettemaksega – seega keegi ei karju, keegi ei nügi, keegi ei pressi suuremat tasu välja. Kõik on tsiviliseeritud ja rahulik.
Minu suur kott upitatakse väikese rolleri peale juhi jalge vahele, mille tagant juht ise vaevu välja paistab ning juba vuramegi Siem Reapi linna poole. Olen „öö lennujaamas” veetmise tulemusena magamatusest veidi uimane ning olles kalapilgul 10 minutit järjest jälginud teeäärset pilti, olen täiesti segaduses. Kuna ma ei saa aru, kas ma olen alles unine, või olen ma midagi segi ajanud, siis peaaegu tahtmatult lipsab mu huulte vahelt välja küsimus, et kas ma olen ikkagi Kambodžas?! Nimelt Kambodža peaks olema üks maailma vaesemaid riike, kuid terve tee äär on täis suuri, luksuslikke, ilusaid, säravaid, uhkeldavaid hotelle ja ilusaid maju. Neid ei ole mitte ainult üks või kaks, vaid nende hotellidega on ääristatud minu hinnangul 10 kilomeetrit teed... Sildid hotellide esistel „Angkor Inn”, „Angkor Miracles” ning Angkor Wat see ja see ei lase aga minu asukohas kahelda ning rollerijuht vaid itsitab minu ehmunud olemise üle. Nimelt on Angkor Wat maailma suuremaid templeid ning Kambodža suur turismi-magnet. Nii on Angkor Wati lähedal asuv linn Siem Reap „õitsele puhkenud” ning teed on siinkandis korda tehtud ning mitusada dollarit öö eest küsivaid hotelle ja luksuslikke meelelahutuskeskuseid muudkui kerkib.
Taksojuht teab rääkida, et osad hotellid (jaapanlaste omad) küsivad isegi 500 dollarit öö eest, rääkides oma koduleheküljel pikalt, kuidas nad annavad suure osa sissetuleku Kambodža laste toetuseks. Tegelikult on see vaid interneti muinasjutt ning see raha ei jõua omaniku enda taskutest kaugemale...
Mööda teed edasi vurades kimavad meist viuh ja viuh mööda suured Lexuse ja Toyota jeebid. Pungitan taaskord silmi. Mis see siis on? Olen ka varem kuulnud, et siia voolab palju välisabi ning enneolematu arv mittetulundusühinguid muretseb esmalt ise enda mugavuste eest ning alles siis asub nö missioonile. Minu üllatuseks ei istu aga autode roolides mitte valged, vaid kohalikud. Rollerijuht teab mulle selgitada, et kindlast on ka paljudel NGO’del ilusad autod, aga üldiselt on paljud Siem Reapi elanikud rikkaks saanud oma maid hotellidele või teistele turismiasutustele müües.
Minu ajus olnud pilt ülivaesest ning sõjajärgsest Kambodžast hakkab kohanema nö „tegeliku olukorraga”.
Lähen Siem Reapi peale kõndima – hotellist juhatatakse, et elu keeb ümber vana turu. Vana turg on omal kohal – müüakse kõike sea peast, kaladest kuni Kambodža t-särkideni. Uurin, et palju ka õunad ja viinamarjad maksavad. Vana naine toksib usinalt kalkulaatoril ning pistab mulle nina ette numbri, mis on 50 eeki kilo!! Jahmun! See on ilmselge turisti hind, vaevalt, et kohalikud sellist hinda maksavad?! Jätan viinamarjad ja turu sinnapaika ning vaatan, mis ümberkaudsetel tänavatel uudist. Üks euroopa pärane kohvik, vaheldub teise moodsamaga. Linnas on lugematu arv galeriisid, massaaži salonge, ilusaid restorane, kus wifi levib vuhinal. Söögid on enamuses 50-70 krooni ringis ning isegi häid veine on. Olin enne Kambodžasse tulles end varustanud justkui maailmalõppu minekuks – vajalike kreemide ja muude hügieenitarvetega. Poekeste akendest särab mulle aga vastu kõike – Revlonit, Loreali – isegi blondi juuksevärvi (mis Aasias üldjuhul defitsiit on) ning uuemat tehnikat!
Proovin uurida, mis maksavad mootorratta tuurid ümberkaudsetes maakohtades – kahe päevase reisi saab rahulikult 2000 krooniga ning 25 kilomeetrise otsa eest nõutakse 100 krooni väärtuses raha. Olen sõnatu, olen nõutu – arvasin, et tulen Balilt odavasse Kambodžasse, aga olen sattunud täielikku turistilõksu :). Tuk-tuki juhid pakuvad, et võivad mind viia ööklubisse või kinno. Hiljem näengi tänava ääres suurt ostukeskust, mega meelelahutuskeskust kinoga jne. Kuuldavasti on Siem Reap ehk Angkor Wati kodulinn ka kõige tsiviliseeritum koht kogu Kambodžas.
Järgmisel päeval ringi kõndides leian aga peentest kohvikutest 50 meetri kauguselt kohalikud söögikohad, kus plasttoolide ning vakstuga laua taga saab kümneka eest nuudlisuppi ja mangomahl on poole hinnaga. Umbes poole tunni kaugusele jalutades satun piirkonda, kus kogu luksus on kadunud ning kohalike majad kõiguvad bambuse vaiadel ning on kokku klopsitud plekitükkidest ja muust tränist. Lapsed on kräämud ning tänavad on punase mulla tolmused. Ehk ma ei eksinud, õnneks või õnnetuseks selline Kambodža eksisteerib ka ikkagi veel.
Esimestel päevadel jäävad aga korduvalt ja korduvalt silma mõned nähtused, mis minu jaoks on justkui Kambodža tunnussõnadeks.
- Võrkkiiged. Iga onni vaiade vahel, iga träni müüja selja taga, ehitusplatsi torude vahel ripuvad võrkkiiged. Esimestel päevadel võtab mind itsitama, et kas tõesti kohalikud on nii laisad, et peavad kogu aeg võrkkiiges lebotama. Mõne aja pärast taban aga ära, et mm, et ega üheski kodus või muus kohas ei olnud näha ühtegi diivanit, tugitooli või mõne muu istmepehmendusega aset. Onnides oleval bambuse ribadest põrandal on pehmeim asi rohukõrtest matt, millel ka magatakse (sest ühtegi madratsit ma ka kusagil ei näinud). Seega võrkkiik on kättesaadavaim mugav lebotamise ja magamise vahend ja neid ripub tõesti kõikjal. Hiljem näen hamburgeribaari, kus ainukeseks istumiskohaks on paarkümmend võrkkiike.
- Pidžaamades naised. Esimestel päevadel tegi mulle nalja kui palju, kui minust mõnel tänavanurgal või turul mõni kirjus pidžaamas naine mööda tormas. Pidžaama on nagu päris pidžaama – puuvillasest kirevast kangast – pluus pikkade varrukatega, kraega ning eest nööpidega - püksid ülevalt kummiga kinni torud. Turtsatan, et kas ta tõesti unustas selle hommikul lihtsalt voodist tõustes selga, noh nagu vahest arsti juurest tulles unustad sinised kilesussid saapa otsa? Aga ei, pidžaamas naisi on linnapeal selleks liiga palju, et seda kellegi uimasuseks pidada või siis mõne kohaliku moehulluseks pidada. Hiljem kuulen kohalikelt seletusi, et kohalikud naised teavad küll väga hästi, et tegu on pidžaamaga, aga neile meeldib selline kostüüm, sest see on nii lõbus ja värviline ning mis kõige olulisem mugav!!! Kambodžalannadel on aga pidžaamasüsteem. Ega nö tänavapidžaamaga öösel ikka voodisse ei minda, selle jaoks on samasugune öö oma kapist võtta. Tõepoolest, nüüd juba naeran oma piiratud mõttemaailma üle - kes ütles, et värvilisest kangast kostüümiga ei tohi tänavale tulla?! Ja miks mitte kanda seda, mis on mõnus ja mugav. Läheks isegi pidžaamaga tänavale, aga minu oma ei mahu siinsesse kultuuristandardisse – on liiga avatud ning liiga siidine.
- Rollerimajandus. Sellest ei saa üle ega ümber, et peamiseks liiklusvahendiks on siiski roller või roller+käru ehk tuktuk. See on vist kõigis Aasiamaades sama – Balist Indiani, et kohalikud mehed jälitavad sind selleks, et sind oma käru peale saada. Need mehed elavad siin ka ning varitsevad sind igal tänavanurgal ning võsa vahel. Erinevuseks on aga Siem Reapis see, et turistidele on rolleri rent ära keelatud. Nimelt on liiklus Siem Reapis kohalike politseinike hinnangu liiga kaootiline selleks, et turistid sellega hakkama võiks saada. Liiga palju õnnetusi olevat minevikus olnud. Mõistlik, sest näen juba kahel esimesel päevalgi, kuidas mitmete kohalike jalgrattad rolleritega põkkuvad. Mina, elanuna üle poole aasta vasakpoolse liiklusega riikides olen juba jalakäijana veidi segaduses, sest autod tulevad justkui valelt poolt.
- Karaoke ning kolme-teleka-kinod. Linnatänavatel torkab silma lõputu arv kohalikke söögikohti, kus üürgab telekas. Mõnikord kostub laulu, mis kõrvale veidi justkui haiget teeb. Siis on selge – need on karaokebaarid. Kohalikud lausa jumaldavad neid! Ükspäev nägin pilti, kus üks kohalik väga purjus mees laulis mikrofoni, siis astus sammu kõrvale, võttis mikrofoni suu eest ja oksendas ning mõne hetke pärast astus sammukese tagasi ning laulis edasi. Teine nähtus on „videobaarid” või siis „mitme- teleka-kinod.” Süsteem käib nii, et väikeses puudekuuris on ühes seina ääres 2-5 telekat ning ruum on täidetud toolidega. Juba hommikul kell seitse üürgavad kõik telekad korraga, ruum on kohvi või teed joovaid mehi täis, kes igaüks vaatab siis parasjagu seda telekat, kust talle midagi huvitavat tuleb. Profimad tegijad loomulikult jälgivad mitut kanalit korraga – inimvõimetel ei ole piire!
Marika
Peale päikeseloojangut
Siem Reapi lennujaamas valitseb ühe Aasia riigi jaoks harjumatu kord – taksojuhid on üles reastatud numbrite alusel ning taksosüsteem on ettemaksega – seega keegi ei karju, keegi ei nügi, keegi ei pressi suuremat tasu välja. Kõik on tsiviliseeritud ja rahulik.
Minu suur kott upitatakse väikese rolleri peale juhi jalge vahele, mille tagant juht ise vaevu välja paistab ning juba vuramegi Siem Reapi linna poole. Olen „öö lennujaamas” veetmise tulemusena magamatusest veidi uimane ning olles kalapilgul 10 minutit järjest jälginud teeäärset pilti, olen täiesti segaduses. Kuna ma ei saa aru, kas ma olen alles unine, või olen ma midagi segi ajanud, siis peaaegu tahtmatult lipsab mu huulte vahelt välja küsimus, et kas ma olen ikkagi Kambodžas?! Nimelt Kambodža peaks olema üks maailma vaesemaid riike, kuid terve tee äär on täis suuri, luksuslikke, ilusaid, säravaid, uhkeldavaid hotelle ja ilusaid maju. Neid ei ole mitte ainult üks või kaks, vaid nende hotellidega on ääristatud minu hinnangul 10 kilomeetrit teed... Sildid hotellide esistel „Angkor Inn”, „Angkor Miracles” ning Angkor Wat see ja see ei lase aga minu asukohas kahelda ning rollerijuht vaid itsitab minu ehmunud olemise üle. Nimelt on Angkor Wat maailma suuremaid templeid ning Kambodža suur turismi-magnet. Nii on Angkor Wati lähedal asuv linn Siem Reap „õitsele puhkenud” ning teed on siinkandis korda tehtud ning mitusada dollarit öö eest küsivaid hotelle ja luksuslikke meelelahutuskeskuseid muudkui kerkib.
Taksojuht teab rääkida, et osad hotellid (jaapanlaste omad) küsivad isegi 500 dollarit öö eest, rääkides oma koduleheküljel pikalt, kuidas nad annavad suure osa sissetuleku Kambodža laste toetuseks. Tegelikult on see vaid interneti muinasjutt ning see raha ei jõua omaniku enda taskutest kaugemale...
Mööda teed edasi vurades kimavad meist viuh ja viuh mööda suured Lexuse ja Toyota jeebid. Pungitan taaskord silmi. Mis see siis on? Olen ka varem kuulnud, et siia voolab palju välisabi ning enneolematu arv mittetulundusühinguid muretseb esmalt ise enda mugavuste eest ning alles siis asub nö missioonile. Minu üllatuseks ei istu aga autode roolides mitte valged, vaid kohalikud. Rollerijuht teab mulle selgitada, et kindlast on ka paljudel NGO’del ilusad autod, aga üldiselt on paljud Siem Reapi elanikud rikkaks saanud oma maid hotellidele või teistele turismiasutustele müües.
Minu ajus olnud pilt ülivaesest ning sõjajärgsest Kambodžast hakkab kohanema nö „tegeliku olukorraga”.
Lähen Siem Reapi peale kõndima – hotellist juhatatakse, et elu keeb ümber vana turu. Vana turg on omal kohal – müüakse kõike sea peast, kaladest kuni Kambodža t-särkideni. Uurin, et palju ka õunad ja viinamarjad maksavad. Vana naine toksib usinalt kalkulaatoril ning pistab mulle nina ette numbri, mis on 50 eeki kilo!! Jahmun! See on ilmselge turisti hind, vaevalt, et kohalikud sellist hinda maksavad?! Jätan viinamarjad ja turu sinnapaika ning vaatan, mis ümberkaudsetel tänavatel uudist. Üks euroopa pärane kohvik, vaheldub teise moodsamaga. Linnas on lugematu arv galeriisid, massaaži salonge, ilusaid restorane, kus wifi levib vuhinal. Söögid on enamuses 50-70 krooni ringis ning isegi häid veine on. Olin enne Kambodžasse tulles end varustanud justkui maailmalõppu minekuks – vajalike kreemide ja muude hügieenitarvetega. Poekeste akendest särab mulle aga vastu kõike – Revlonit, Loreali – isegi blondi juuksevärvi (mis Aasias üldjuhul defitsiit on) ning uuemat tehnikat!
Proovin uurida, mis maksavad mootorratta tuurid ümberkaudsetes maakohtades – kahe päevase reisi saab rahulikult 2000 krooniga ning 25 kilomeetrise otsa eest nõutakse 100 krooni väärtuses raha. Olen sõnatu, olen nõutu – arvasin, et tulen Balilt odavasse Kambodžasse, aga olen sattunud täielikku turistilõksu :). Tuk-tuki juhid pakuvad, et võivad mind viia ööklubisse või kinno. Hiljem näengi tänava ääres suurt ostukeskust, mega meelelahutuskeskust kinoga jne. Kuuldavasti on Siem Reap ehk Angkor Wati kodulinn ka kõige tsiviliseeritum koht kogu Kambodžas.
Järgmisel päeval ringi kõndides leian aga peentest kohvikutest 50 meetri kauguselt kohalikud söögikohad, kus plasttoolide ning vakstuga laua taga saab kümneka eest nuudlisuppi ja mangomahl on poole hinnaga. Umbes poole tunni kaugusele jalutades satun piirkonda, kus kogu luksus on kadunud ning kohalike majad kõiguvad bambuse vaiadel ning on kokku klopsitud plekitükkidest ja muust tränist. Lapsed on kräämud ning tänavad on punase mulla tolmused. Ehk ma ei eksinud, õnneks või õnnetuseks selline Kambodža eksisteerib ka ikkagi veel.
Esimestel päevadel jäävad aga korduvalt ja korduvalt silma mõned nähtused, mis minu jaoks on justkui Kambodža tunnussõnadeks.
- Võrkkiiged. Iga onni vaiade vahel, iga träni müüja selja taga, ehitusplatsi torude vahel ripuvad võrkkiiged. Esimestel päevadel võtab mind itsitama, et kas tõesti kohalikud on nii laisad, et peavad kogu aeg võrkkiiges lebotama. Mõne aja pärast taban aga ära, et mm, et ega üheski kodus või muus kohas ei olnud näha ühtegi diivanit, tugitooli või mõne muu istmepehmendusega aset. Onnides oleval bambuse ribadest põrandal on pehmeim asi rohukõrtest matt, millel ka magatakse (sest ühtegi madratsit ma ka kusagil ei näinud). Seega võrkkiik on kättesaadavaim mugav lebotamise ja magamise vahend ja neid ripub tõesti kõikjal. Hiljem näen hamburgeribaari, kus ainukeseks istumiskohaks on paarkümmend võrkkiike.
- Pidžaamades naised. Esimestel päevadel tegi mulle nalja kui palju, kui minust mõnel tänavanurgal või turul mõni kirjus pidžaamas naine mööda tormas. Pidžaama on nagu päris pidžaama – puuvillasest kirevast kangast – pluus pikkade varrukatega, kraega ning eest nööpidega - püksid ülevalt kummiga kinni torud. Turtsatan, et kas ta tõesti unustas selle hommikul lihtsalt voodist tõustes selga, noh nagu vahest arsti juurest tulles unustad sinised kilesussid saapa otsa? Aga ei, pidžaamas naisi on linnapeal selleks liiga palju, et seda kellegi uimasuseks pidada või siis mõne kohaliku moehulluseks pidada. Hiljem kuulen kohalikelt seletusi, et kohalikud naised teavad küll väga hästi, et tegu on pidžaamaga, aga neile meeldib selline kostüüm, sest see on nii lõbus ja värviline ning mis kõige olulisem mugav!!! Kambodžalannadel on aga pidžaamasüsteem. Ega nö tänavapidžaamaga öösel ikka voodisse ei minda, selle jaoks on samasugune öö oma kapist võtta. Tõepoolest, nüüd juba naeran oma piiratud mõttemaailma üle - kes ütles, et värvilisest kangast kostüümiga ei tohi tänavale tulla?! Ja miks mitte kanda seda, mis on mõnus ja mugav. Läheks isegi pidžaamaga tänavale, aga minu oma ei mahu siinsesse kultuuristandardisse – on liiga avatud ning liiga siidine.
- Rollerimajandus. Sellest ei saa üle ega ümber, et peamiseks liiklusvahendiks on siiski roller või roller+käru ehk tuktuk. See on vist kõigis Aasiamaades sama – Balist Indiani, et kohalikud mehed jälitavad sind selleks, et sind oma käru peale saada. Need mehed elavad siin ka ning varitsevad sind igal tänavanurgal ning võsa vahel. Erinevuseks on aga Siem Reapis see, et turistidele on rolleri rent ära keelatud. Nimelt on liiklus Siem Reapis kohalike politseinike hinnangu liiga kaootiline selleks, et turistid sellega hakkama võiks saada. Liiga palju õnnetusi olevat minevikus olnud. Mõistlik, sest näen juba kahel esimesel päevalgi, kuidas mitmete kohalike jalgrattad rolleritega põkkuvad. Mina, elanuna üle poole aasta vasakpoolse liiklusega riikides olen juba jalakäijana veidi segaduses, sest autod tulevad justkui valelt poolt.
- Karaoke ning kolme-teleka-kinod. Linnatänavatel torkab silma lõputu arv kohalikke söögikohti, kus üürgab telekas. Mõnikord kostub laulu, mis kõrvale veidi justkui haiget teeb. Siis on selge – need on karaokebaarid. Kohalikud lausa jumaldavad neid! Ükspäev nägin pilti, kus üks kohalik väga purjus mees laulis mikrofoni, siis astus sammu kõrvale, võttis mikrofoni suu eest ja oksendas ning mõne hetke pärast astus sammukese tagasi ning laulis edasi. Teine nähtus on „videobaarid” või siis „mitme- teleka-kinod.” Süsteem käib nii, et väikeses puudekuuris on ühes seina ääres 2-5 telekat ning ruum on täidetud toolidega. Juba hommikul kell seitse üürgavad kõik telekad korraga, ruum on kohvi või teed joovaid mehi täis, kes igaüks vaatab siis parasjagu seda telekat, kust talle midagi huvitavat tuleb. Profimad tegijad loomulikult jälgivad mitut kanalit korraga – inimvõimetel ei ole piire!
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar