kolmapäev, 23. detsember 2009

Jõulumõtted... jõulusoovid

Jõulumeeleolutus Ecuadori pealinnas

Hinges on soe

Sobran minevikus - vaatan selle reisi jooksul tehtud fotosid ja loen aasta tagasi blogisse kirjutatud jutukesi. Kohati tundub, et see kõik oli nii ammu, sest mõned olnud hetked on juba ununenud ja mõned mõtted ning käitumislükked on tagantjärgi üllatavad. Miks ma nii mõtlesin? Miks ma nii ütlesin? Täit tõde või kõiki detaile mäletatavat mineviku mosaiiki ei ole võimalik enam kokku panna. Aga kas üldse on mõtet pead vaevata selle üle, mis minevikus oli? Kas üldse on mõtet ennustada, mis tulevik toob, sest kõik läheb nagunii omasoodu? No, kes oleks osanud arvata, et ma ühed jõulud veel kodust eemal veedan? Kes oleks osanud arvata, et Tom enne koju jõuab kui mina? Kes oleks osanud arvata, et Bali mind oma nõiaringi nii kauaks ajaks võlub? Kes oleks osanud arvata, et Lõuna-Ameerikasse satun? Ja kes teab, kus ma järgmise aasta aprillis näiteks olen?

Tahan Teiega jagada seda hindamatut kingitust, mille see reisiaasta mulle tegi ning tänu millele minu jaoks kõik lihtsamasse võtmesse asetus. Nimelt jõudsin arusaamisele ja äratundmisele, et ei maksa heietada selle üle, mis oli, sest nagunii on see möödunud aja poolt moonutatud. Ei ole oluline pead vaevata, mis homme ehk tulevikus juhtub, sest nagunii ei ole võimalik seda ette ennustada. Kõige olulisem ning kõik õnneks vajalik juhtub just siin ja praegu - elu imelisus on päikesetõusus, kortsulise vanamemme mõtlikus pilgus, lääpa tallatud tennistes, ootamatus kohtumises, kose laulus, lahendamatus probleemis, lapse naerukilkes, vahuses vannivees, kallistuses, parksuvas kaminatules, turri ajavates arusaamatustes, sõbralt saadud armsas e-mailis, uusi ideid pakkuvas raamatus, ootamatus telefonikõnes, talumatus olukorras, tundmatu inimese naeratuses, uues projektis, lambaid meenutavates pilvetupsudes, kurbuses, enda varbaid silmitsedes, väsinult värskete linade vahel uinudes, sügiseses halluses, välja purskunud vihahoos, kaasaviivas muusikas, tähistaevasse uppudes, vaarikamoosiga pannkookides, paljajalu merevees ja lihtsalt olles. Jah, just praegu ja just nüüd, selles hetkes on ime ja imelisus. Ei ole oluline, kas olla koduselt lumisel Eestimaal või mööda maailmaradu rändamas, töötamas või puhkamas, nukrutsemas või naermas.

Elu asetub teise valgusesse, kui aktsepteerida asju/olukordi/inimesi lihtsalt nii, nagu need parasjagu on. Ei ole halba ilma heata ja head ilma halvata ehk kõiges, mis tundub esmapilgul positiivne, on killuke negatiivsust ning pealtnäha negatiivsetes hetkedes, on oma positiivne külg. Kõik on millekski hea - kõik toimuv on elu poolt kingitud hindamatu õppetund. Tuleviku määramatuse üle muretsemise lõpetamine ning pigem ärevusega ootamine ja vaatamine, mis elul seekord varuks on, teeb elu põnevalt elamisväärseks ning ärevaks!

Kallid blogi sõbrad, soovin teile ilusat jõuluaega, koos rõõmu tundmisega selle üle, mis või kuidas või kus parasjagu on (sest see on millekski hea), praeguses hetkes elu imelisuse märkamist ning tuleviku teadmatuse nautimist!

Marika

p.s Aga unistusi tasub ikkagi varuks hoida, sest need ju täituvad!

Kommentaare ei ole: