Neljapäev, 22. jaanuar 2009

Ettevalmistused akhade ja khmude juurde minekuks

Luang Prabangis, üks ja sama fliis 24 h seljas

Piisas mul vaid üheks päevaks hotelli kõhubakteriga võitlema jääda, kui meie reisigäng oli hullumeelsuse hoos kokku leppinud 3-päevase trekkingu ehk võsas heitlemise ja olematutel radadel rühkimise. Justkui nad oleks ära unustanud, kui piinarikas oli olnud mõned päevad tagasi Tais Chiang Mai lähistel tehtud 1-päevane džungli matk?! Tookord oli meie matkajuhil hull tempo taga ning kogu meie kaheksane grupp ähkis ja puhkis tema järel mäest üles ja mäest alla, üks jalaväänamine teise otsa, okkad käes ja näos, kraapsud peas ja jalgadel... Kõige tipuks oli kokkuvõte, et ega me suurt midagi peale lõputute bambusesalude ja pimedate


metsaaluste ei näinudki. Ja nüüd uue hooga?! Mis siis, et seekord lubatakse mägihõimude külastamist – kogu eelmise matkamise mõte oli ka mägihõimude külastamine, aga nägime vaid ühte väikest tavalist küla, ühte meest ning selgus, et sinna külla oleks saanud sõita ka autoga. Hullud mis hullud, ja kes veel see Timm on? Aga olin oma kõhuhädadest liiga nõrk, et neljaga võitlema hakata ja otsustasin lihtsalt kaasa voolata. Kui ma aga ise aeglasevõitu, kuid usaldusväärse olemisega Timmi olin lõpuks ära näinud ja ta väitis, et mõnes neist küladest on kohalikud valget inimest varem vaid paaril korral näinud, siis hakkas mullegi tunduma, et väga äge oleks tõelise maadeavastajana Laose „pärismaalasi” vaatama minna.

Hõimurahvaste igapäevaellu sissepiilumine oli minu suureks unistuseks olnud juba Põhja-Taist alates. Nimelt kui oma kaheksase matkagrupi soove kaardistasime, siis ei jätnud ma ühtegi olukorda kasutamata võimalust, et meie reisi soovidekaardile lisada oma soov - „rohkem hõime”. Minu soove võeti kuulda, aga kahjuks ma sain aru, et sain täpselt seda mida olin soovinud – kvantiteeti, mitte kvaliteeti. Nimelt ei õnnestunud meil Põhja-Tais näha „originaalkülasid”, kui välja arvata eelmainitud üks väike küla, kus me tegelikkuses ei näinud inimesi nende rahvariietes oma igapäevaseid toimetusi tegemas. Selle asemel aga sain sõna otseses mõttes „rohkem hõime”, kui meie bussijuht minu soovi peale viis meid sisuliselt Tai Rocca al Maresse. Nimelt pani bussijuht meid maha ühe aia taha, kus sissepääsuks tuli maksta 160 eeki ning selle eest sai korraga tutvust teha viie hõimu esindajaga – akha, lahude, hmongide, pikk-kaelade ehk karenitega, mienidega. Häda oli aga selles, et tegu oli turistilõksuga ehk nende inimeste kodudest oli tehtud vabaõhumuuseum, kus kõik elanikud olid end kohusetruult




rahvariietesse rõivastanud ning turistide välja ilmudes asusid tülpinud nägudega justkui sundkorras oma eeskava tegema ja käsitööd müüma. Sisuliselt saime me hõimude kohta teada seda, et peamine erinevus seisneb selles, kuidas ja milliseid rõivaid nad endale tikivad ning kas nad teevad oma kehaosadega (nagu kaelavenitus) trikke või mitte. Meie seltskonnal oli neist kahju, et nad seal end niiviisi väljanäitusele on pidanud panema, kuid lohutasime end sellega, et see on nende töö, sest külad teenisid omale sel viisil sissetuleku ning ilmselt nende alternatiiviks oleks olnud päevad läbi põllul rasket tööd rügada. Pealegi võiks ökoturism (ideaalis) soodustada vanade traditsioonide eluspüsimist. Ehk ehedusest oli asi kaugel ning selle asemel saime justkui Tai hõimude kultuuri McDonaldsi menüü – tunni ajaga viis kultuuri ja asi selge!!!

Kuna mind paeluvad eelkõike inimesed, siis tuleb mainida, et peale Põhja-Tai võltskogemust olin eriti ootusärevil Laose etnilise mitmekülgsuse osas. Vähemalt andis Timmi poolt korraldatav veidi rohkem lootust näha Laoses neid samu kultuure oma loomulikus keskkonnas.

Laos on oma suuruselt veidi väiksem kui Suurbritannia. Laose 5,6 miljonit elanikku jaguneb nelja peamise etno-lingvistilise grupi vahel, mis aga keele, ajaloo, traditsioonide ja uskumuste põhjal jaguneb omakorda rohkem kui sajasse etnilisse gruppi või alamgruppi. Põhja-Laoses moodustavad etnilised vähemusrahvad enamuse elanikkonnast. Sisuliselt on paljude Põhja-Tai ja Põhja-Laose hõimude juured samas kohas, pärinedes Kagu-Hiinast ja Tiibetist, kust nad kunagi migreerusid lõuna poole, et põgeneda sealse riigikorra eest. Tänaseks võib nende hõimude esindajaid leida isegi Euroopast ning Ameerikast. Usunditest viljelevad hõimurahvad peamiselt animismi, mis tähendab asjadele hinge andmist. Allolevalt kaardilt on täpsemalt kõik hõimud näha.

Luang Prabangis olles käisime ühel näitusel, kus tutvustati erinevaid Laose hõime, sealt mõned huvitavamad faktid.

Khmud (kutsutakse ka Khammu, Lao Theung). Khmusid peetakse Laose esmasteks elanikeks ning Khmude rahvaarv Laoses on üle 600 000 inimese. Religioonilt on khmud animistid. Khmudel on ajalooline traditsioon kaubelda riisi, metsasaadustega ja punutistega saades vastu raha, riideid, rauda ja esmatarbekaupu.

Akhad (kutsutakse ka Iko-deks ja Ko-deks). Akhasid on hinnanguliselt 2-3 miljonit, elades lisaks Laosele ka Hiinas, Birmas, Tais ja Vietnamis. Algselt pärinevad nad Tiibetist ja Yunnani provintsist Hiinas ja Laosesse on nad asunud elama viimase 200 aasta jooksul. Akha külasid on lihtne ära tunda nende külaväravate abil. Usutakse, et need väravad kaitsevad küla bandiitide, metsloomade ja haiguste eest ning et see on mütoloogiline eraldatus inimese ja spirituaalse maailma vahel. Külalised ei tohi kunagi neid väravaid puudutada (me ka nägime ühte sellist ning hoidsime näpud eemal).

Näitusel oli välja toodud ühe akha küla (Phiyeri küla, Luang Namtha provintsist) 29-aastase mehe Peo Songi kommentaar tänapäeva elu kohta: „Akhade jaoks on asjad tänapäeval oluliselt muutunud. Lapsed on näinud teisi külasid ja moodsat elu. Kaua aega tagasi, kui inimesed nägid kuue- või seitsmekorruselisi maju, siis nad küsisid, et kas need on ehitatud kurjade vaimude poolt. Praegusel ajal inimesed austavad küll oma jumalaid, kuid samas saavad aru, et ka inimene ise on suuteline tegema väga palju erinevaid asju.” Minu arvates annab see päris armsalt edasi seda, mis radasid hõimurahvaste mõte Laose metsade ja mägede vahel liigub.

Taolisi, meie jaoks ajas ligi sada aastat tagasi elavaid inimesi me uudistama minna soovisimegi. Algatuseks oli vaja Taist Laosesse saada. See oli kõige kummalisem piir üldse, mida näinud olin. Jõe ääres oli väike piiriputka, kus ametniku põhimure oli see, et ta saaks igalt valgelt nende maa mündid oma kollektsiooni. Dokumendid korras, pidime mööda mudast järsku kallast alla vee äärde minema, varbaid märjaks tehes päevinäinud paati istuma – ei mingit infrastruktuuri!! Teisel pool jõge hüppasime veelgi mudasemale kaldale, loopisime kotid takka ning 30 dollari ja ilusa naeratuse eest saime ilma igasuguse probleemita viisad passi ja astusime Laost avastama.

Laose piirilinnast Huay Xaist asusime järgmisel hommikul koos Timmiga tema „kodulinna” ja matka alguspunkti Vieng Phoukha poole teele, kaasas suur hunnik ootusärevust, kaks britti ning Andrusel mitu suur rasvast hotellist kaasavõetud kirpu riiete sees. Timmi organiseeritud mikrobuss oli luksuslikem, mida seni reisil kasutanud olime, kuid sellele vaatamata olime kõik peaaegu hulluks minemas, sest peene bussi juht lasi meile uhkustundega ühe Laose „karaokelaulja” uusimaid hitte, mis oli lihtsalt vali ja kõrgetel nootidel ilma erilise muusiktajuta laulja vali häälitsemine. Algus oli lubav!!!

Põhja-Laose väikelinn või õigemini paarituhande elanikuga külake Vieng Phoukha oli elamus omaette – enamus majad linnakeses olid lao-stiilis ehk kõrgetel postidel asuvad bambusest punutised, maja all jooksid ringi sead ja kanad, naised kandsid kõiksugu imelikke peakatteid, lapsed jooksid külma ilmaga paljajalu ja palja tagumikuga mööda külatänavat ning kogu küla ehk naised lastega ning mehed autodega kogunesid end enne päikeseloojangut pesema jõe äärde. Mööda küla kõndides sai kinnitust kuuldus, et lao mehed on „iluasjad” ning naised hoiavad kogu majapidamisel hinge sees. Nii oligi, et külas kõndides oli tavaline vaatepilt järgmine – kanajalgadel seisvate majade all tampisid naised riisi (selleks on eraldi agregaat, mis võtab riisil nn koore ümbert, sest ega siin ei ole nii nagu meil, et lähed poodi ja ostad koti puhastatud riisi) ning mehed lebotasid maja rõdul ja jõid lao-laod (kohalik puskar).

Kuna parasjagu oli tulemas täiskuuöö, mida budistid/animistid alati mõne suurema tseremooniaga tähistavad, siis oli juba pealelõunast saadik näha ettevalmistusi õhtusteks pidustusteks – mehed soojendasid end lao-laoga ja nikerdasid midagi bambuse torudesse,

naised uhmerdasid mingit ainet hoolega, lapsed jooksid ümber templi ja mõni moeteadjam poiss oli pintsakugi oma kottis dressipükste peale pannud. Nii seadsime meiegi peale pimeduse saabumist sammud templi poole, et täiskuu tseremooniast osa võtta. Meid, kui valgeid pandi aukohale istuma, munkade kõrvale. Kogu tseremoonia seisnes selles, et mungad lugesid palvena ette külavanema poolt kirja pandud külarahva soovid, pühitsesid sisse mitu bambusetoru (hiljem osutusid need koduste vahenditega meisterdatud ilutulestikuks) ja lõid hiigeltrumme. Peale ametlikku osa süütasid kohalikud lao-laod pruukinud mehed üle küla kõrguva mäe otsas templi ees järjest kõik raketid ning kangemad laose vägilased viskasid särgid seljast ning karastasid end raketist pritsiva tulesaju sees. Meie proovisime Laose naistelt tantsusamme õppida ning vastutasuks krapist tuleva disko saatel kaerajaani õpetada.

Peale täiskuu pidustusi Vieng Phoukhas oma umbes +8 kraadises puuluukidega ja valgete laudseintega ilma kütteta ja külma veega toas moskiitovõrgu all jõevulina saatel magama jäädes mõtlesin, et kuidas me küll seal džunglis selle külmaga ellu jääme. Järgmisel varahommikul hammaste plõginal Timmi askeetlikkus „kontoris” (hõredate laudseintega maja muldpõrandaga ruumis oli läikivast riidest roosa linaga laud ja 8 punast plastmasstooli ning teises nurgas laud ja riiul dokumentidega) matka juhtnööre kuulates ja kaarti vaadates tundus hullumeelsena lihtsalt 3 päevaks džunglisse ära kaduda...

Marika

Kommentaare ei ole: