Rock Valley Hostel, Göreme
+15ºC, pilves ja vihmane vahelduva eduga
.jpg)
Kõik algas reede õhtul, kui otsustasime minna oma viimasele õhtusöögile Damaskuse vanalinna. Valisime välja ühe viisaka koha, kus olime ainukesed turistid ning ülejäänud laudades olid kirjudes rättides, mustades burkades või teksades ja nabapluusides kohalikud naised ja tavalised õlitatud juustega kohalikud mehed, kes olid sinna kogunenud sööma mitmekäigulist ramadaani einet (päike oli juba loojunud). Meie hindasime, et nii palju toitu meile sisse ei mahu ning otsustasime, et võtame menüüst kaks lihtsat salatit, grillitud baklažaani ning veidi hummust lambalihaga.
See õhtusöök jäi kohe tükiks ajaks viimaseks, sest peale seda olime sunnitud vaatama 2 päeva oma Süüria hosteli toa ilusat araabiapäraste joonistustega lage (võiksime sellest laest terve pika blogi loo kirjutada:), sest meid mõlemaid tabas miski vastikumat sorti haigus, millele ka ise diagnoosi panime - „harilik Süüria kõhugripp”. Arutasime, et selle põhjuseks saab olla ainult üks variant, et Allah annab meile märku, et meie reisitempo on siiski liiga kiire ning peame veelgi hoogu maha võtma:). Laupäeva keskpäevaks otsustasime, et oleme nii nirud, et lahkumine tuleb vähemalt päeva võrra edasi lükata. Pühapäeva õhtuks olime pool oma kaasavõetud apteegist tühjaks söönud ning kuna meil sai oma hosteli toas vedelemisest juba nii kõrini, siis otsustasime vaatamata kummitavatele kõhuhädadele/palavikule/tasakaaluhäiretele Süüriast põgeneda. Võtsime end oma nõrkuses kokku ning venitasime oma tohutu kotikoorma Türgi ööbussi peale. Nende bussidega on siin juba kummaline lugu – igatahes pärast 5 bussivahetust ja ühe taksojuhi poolt sisuliselt meie paljaksröövimist jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks oma sihtpunkti – Türgi keskosas asuvasse Kapadookiasse. Kapadookia võttis meid vastu +15 kraadiga ning õhtuse paduvihma ja äikesega. Imelik oli saabuda kuumast Süüriast sisuliselt Eestimaa sügisesse, nii et Marika venitas kotist kohe vanaema villased sokid välja (aitäh, vanaema!) ja Tom pani kõik oma kotis leiduvad soojad riided selga ja sai veel Marikalt ühe polo lisakski. Ei oleks arvanud, et kogu seda sooja varustust nii pea (kui üldse!) vaja läheb.
Tom on tänaseks „harilikust Süüria kõhugripist” paranenud ning Marika paranemas ehk varsti on lootust ka mõned Kapadookia muljed teele panna.
Seniks olge Te kõik ise ka seal terved!
Marika ja Tom
3 kommentaari:
Kõhuvalu ja koduigatuse leevenduseks kuulake Kosmikute uut laulu ”Lydia Koidula haud". www.myspace.com/kosmikud
Ega Lydia elu ei olnud ka kerge :)
Saage ruttu päris terveks ja kirjutage oma seiklustest, vaatan teie blogi juba sagadamini kui uudiseid ja mis neist uudistest vahtida, ega seal midagi head ei ole - säästueealrve ja paastulaager :)
Terv!
Krissu
:)) Mind vaevab sama, mis Krissut. Tahaks aga veel ja veel.
No ja lisaks on mul küsimus Tomi kolme läbiloetud raamatu kohta. Palju te neid õige kaasa vedasite? Või jääb järgnevaks teadmata ajaks võimalus valida neid kolme erinevas järjekorras?
Head tervenemist mõlemale. Loodetavasti on selleks korraks kõik olulisemad tõved läbitud:))
Tervitustega sahistades läbi lehtedes Tallinna
Ajaloo huvides olgu öeldud, et raamatuhull olen mina, Marika. Minu kott oli Tomi omast 3 korda raskem ja sellel põhjusel, et tassisin raamatuid kaasas (ok, veidi rohkem riideid ja kosmeetikat ka..). Statistika huvides olgu öeldud, et juturaamatuid oli 5, audioraamatuid 2, Anneli antud National Geographicuid 2 ja Lonely Planeteid 2 ja näpuga fotomaterjali ka:):)
Aga sisumaterjali toodame täpselt niipalju kui jõudlust on, sest kui seda rohkem toodaksime, siis ei jääks aega seda vaadata, millest toota.
Igatahes väga tore, et te meile nii innuga kaasa elate. Aitäh! Eks see omakorda innustab meid ka oma mõtteid teiega jagama.
Tervitused,
Marika
Postita kommentaar