On õhtu, olen veidi haige ja istun ilma Tomita hotellitoas. Akna taga hakkas just üle linna kaikuma mitmetest minarettidest kakofooniana hüüe palvele „Shallelaaaoooooooeeeeeeeeeeeashiejdoieoseijgölsooooaaaaeeeeeeeeullezeereeooooallahh” (proovi laulda hästi üles-alla käiva häälega), kusjuures igal hüüdjal on erinev hääl ja erinev kutse/laul. Islamiusulised palvetavad üldjuhul 3-5 korda päevas (kellaajad erinevad igapäevaselt olenevalt kuu liikumisest ning on spetsiaalsetes kalendrites ära toodud) ning erinevatel päevadel viiakse läbi ka täpselt niipalju palvuseid mošeedes.
Esimene palve on hommikul enne päikesetõusu ehk praegusel ajal nii veerand kuus. See oli meie esimese Istanbuli hommiku tõeline üllatus, sest see 5-10 minutiline kutse lihtsalt ei jää voodis kuulmata ning enne tuleb ikka tublisti vaeva näha kui uni uuesti peale tuleb. See-eest päevased ja õhtused kutsed loovad linnale pigem veidi müstilise aura ümber ja linn on justkui salapärane ja võimas samal ajal.
Kui ma vaid mõtlesin sellele, kui palju on islamiusulisi maailmas, kes kõik samal ajal oma pea Meka poole pööravad ja palvetavad, siis tulevad lausa külmavärinad peale kui suur (positiivne?) energia sellest tekib. Huvitav, kas universum seda vabanevat energiat kuidagi targalt ära ka kasutab? Kui kõik islamiusulised korraga ühel päeval ja kellaajal palvetaks näiteks globaalse soojenemise peatumise eest, siis peaks see ju energia ju kuidagi mõjuma? Äkki saame Tomiga selle asja siin ära ajada ning mõnele imaamile (islami usus nagu preester) idee pähe panna.
Türgi elanikkonnast on Lonely Planeti andmetel 98% islamiusulised, kuid tänu Türgi eelnevate juhtide modernsele meelele on islami tavasid siin tublisti lõdvemaks lastud. Kui koraan nõuab naistelt kombekust, siis Istanbuli tänavatel on igatahes kaugelt üle pooled kohalikud naised ilma pearättideta ning kannavad liibuvaid riided, on meigitud ja vaatavad meestele sügavalt silma. Paljud kohalikud võtavad ka koraani käske palvetamise kohta lõdvemalt (näiteks meie oma hotelli administraator) ja nad ei käi mošees ja ei palveta.
Otsustasime siiski ka mošeedega lähemat tutvust teha. Käisime eile kahes mošees - Yeni mošee ja imeline Sinine mošee.
Esimene reegel on, et nii naised kui mehed peavad enne mošeesse minekut väljas seinaääres olevate kraanide all ära pesema oma näo ja kaela ja käed ja jalad. Jälgisime kuidas nooremad ja vanemad, nii hõlstides kui ka ülikondades mehed tulid, kingad ja sokid jalast krabasid ning end hoolega pesid.
Mošee põrandat katab ilus lilleline vaipkate. Teine reegel on, et mošeesse sisenedes tuleb kingad ära võtta (kõik võtavad omale kilekoti, panevad papud sisse ja viivad sisse spetsiaalsetesse riiulitesse). Lisaks peavad naistel olema juuksed ja keha kaetud. Arutasime omavahel, et kuna enamikule meestest on ilmselt kingad ostnud naine, siis ega nad ei mäleta, et millised need täpselt olid ning kindlasti läheb aastas mitu paari neid ringlusesse.
Niisamuti kõigil on ja peavad olema ka puhtad sokid, sest sinu taga olevad inimesed kummardavad palvuse ajal oma pea eesolija jalgade juurde. Saime sealt kohe uue äriidee: hakkame järgnevatel päevadel mošee ees sokke müüma, sest nende järgi peaks ju nõudlus suur olema.
Kolmas reegel on, et mošee etteossa pääsevad vaid mehed. Naistele on mošee tagaotsas ja rõdudel tehtud pooleldi varjatud ala, kus nemad palvuse rituaalid kaasa teevad. Turistid lasti hea meelega sisse ja tundub, et loeti kohalikest naistest ülemaks, sest istumise järjestus oli järgmine – mehed, turistid ja siis alles naised. Tegime oma tõlgenduse, et kõige tähtsamad on islami kultuuris mehed, siis külalised ja lõpuks naised.
Rituaal ise on järgmine – kõigepealt on kihutuskõne (kuna me midagi aru ei saanud, siis ei tea, mille eest eile noomiti). Siis ronib (sõna otseses mõttes!) imaam kõnepuldist alla ja alustab 30 minutilist kuni 1 h palvust. Meie kahe jälgimise järeldus oli see, et ühte ja sama umbes 10 minutilist rituaali tehakse kordi ja kordi uuesti. Imaam laulab/näitab rituaali ette – palvetatakse kord käsi kõrvade juurde tõstes, siis püsti, siis kummargil, siis pea vastu maad ja tagumik upakil, siis põlvedel istudes. N.ö tagareast avaneb vaade, kui sinu ette ilmuvad korraga sajad sokipaarid ja püksitagumikud ja seljad ja ikka ja jälle ühes rütmis. Leidsime, et selline füüsiliste liigutustega palvetamise vorm on ka piisavalt hea füüsiline treening – 30 minutit-1 tund püsti-pikali-põlvili, vaade paremale-vasakule, mis hoiab palvetajaid vormis. Ei olnud näha, et kellelgi oleks selg või põlved haiged olnud.
Piisavalt omavahelist kõneainet pakkus asjaolu, et palvusele tormasid ka ülikondades ja lipsudes mehed otse töölt. Kui arvestada, et korralik muslim peaks palvetama 3-5 korda päevas keskmiselt 30 minutit, siis on see keskmiselt 2 tundi. Pannes oma (endise) töö islamiusu konteksti, siis oleks küll keeruline päevas mitu korda tunniks ära kaduda ja pärast jälle uuesti järjepeale saada.
Kui võtta seda aga teise nurga alt, et tegu on „vaba-aja” sisustamisega, siis sellel on mitmeid positiivseid aspekte. Inimeste selline „hõivatus” jätab vähem aega millegi halvaga tegeleda – näiteks väheneb kindlasti kuritegevust linnas.
Kui aga tehnilistele rituaalidele mitte tähelepanu pöörata ning proovida kokku võtta meeleolu mošees, siis oli see võimas, just oma lihtsuselt ja ühtsuselt. Kõigepealt hooned ise on oma triljonite kaunistuste ja nikerdustega, ilusa punase vaibaga suur ja võimas. Kui kõik need sajad inimesed ühes rütmis joikuva palve saatel kummardavad ja põlvitavad, siis on vägevalt jõuline tunne. Aga kui iga rituaali lõpus kõik ühe salmi kaasa laulavad, siis tulevad sellest mürinast lausa külmavärinad ihule.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar