Noppeid meie esimesest reisinädalast

Ikka Istanbul, (sajab ja nagu oleks Eesti sügis),

+18 ºC

Lugu „Nuga”. Nalja hakkas saama juba Tallinna lennujaamas, kui turvakontrolli töötaja ja Marika vahel oli järgmine dialoog:
Turvatöötaja: „Teie kotis on nuga.”
Marika: „Ei, mul ei ole nuga!”
Turvatöötaja surfab Marika kotis ja korrutab järjekindlalt: „Teie kotis on nuga”.
Marika raiub edasi: „Ei, minu kotis ei saa nuga olla, mis te räägite, mmmm....” ja samal hetkel tõmbab turvatöötaja Marika kotist välja noa...
Marika oli igatahes äärmiselt pettunud, et ta juba Tallinnas paljastati... Ja lennuki kaaperdamine Uus-Meremaale lükkus teadmata kaugusse edasi...

Lugu „Dušš”. Esimesel hommikul dušši alla minnes selgus, et türklased on imelised akrobaadid. Nimelt vee äravooluks oli põrandapinnast u 1 cm kõrgusel 7 cm läbimõõduga toru, mis tähendas, et end oleks vaja olnud pesta selle toru kohal või vastasel juhul oleks vannitoast saanud bassein. Hmm, .. meie saime igatahes hakkama, aga ärge küsige kuidas:)

Lugu „Kuulus laulja”. Üks mees peatas meid tänaval ja peale tavapärast sissejuhatavat küsimust, et „Wheeraarjuufrom?” jäi Marikale otsa vaatama ja ütles, et ta näeb välja nagu üks kuulus Türgi laulja. Marika juba jõudis elevile minna ja suurest liigutusest sammus mehega koos muudkui edasi... aga kohe selgus, nagu ikka, et mees tahab meid oma poodi viia. Nii me lõpetasimegi mingis põiktänava nurgataguse maja teise korruse koridori paremat kätt teises toas nahkjopede vahel...

Lugu „Vaibapood”. Istanbulis on lõputult vaiba-, keraamika- ja lambipoode. Mingil päeval astusime ühte sellisesse sisse, kuna otse akna all kudus tütarlaps imelist siidivaipa. Muster oli sellel nagu Türgi muinasjutus! Veidi tüdruku tegemisi jälgides küsisime, kas saame aidata? ... No tõsiselt rääkides küsisime siiski midagi üldist vaibakudumise kohta. Tüdruk aga inglise keelt ei rääkinud ja vestlusesse sekkus koheselt lipsustatud mees, kes meile mõne hetkega andis kiirülevaate Türgi vaibakultuurist ja märkamatult olime juhatatud poe vaibaosakonda, kust juba naerusuine peremees meid üle võttis, meile ei-tea-kust õunatee toodi ja meid nagu tooteesitlusel diivanile istuma pandi. Saime teada, et erinevalt mitmetest teistest Aasia vaibakudumise traditsioonidest on Türgi vaibad kahepoolse mustriga, et igal värvil ja kujundil vaibas on konkreetne tähendus ja ühe 1,2 meetri pikkuse ja 80 cm laiuse siidvaiba kudumiseks kulub umbes 3,5 aastat. Niisamuti saime teada, et vaibapoed Türgis on peamiselt perekonnaärid ja meiegi ümber toimetasid kaks venda ja nende onu. Naiste tööks oli vaibakudumine. Kuigi kogu asi meie ümber oli võtnud juba väga konkreetse müügitöö kuju („kui palju Te oleksite selle vaiba eest maksma?”), püüdsime jääda rahulikuks ja pommitasime peremeest järjest uute-ja-uute vaibakudumise saladusi puudutavate küsimustega. Peremees aga jällegi viis jutu tagasi vaibamüügile. Üksteise järel lendasid vindiga õhku siidvaibad, näidates kuidas need erineva nurga alt visates põrandal värve vahetavad. Vaatasime meie silme all sündivaid imesid suud ammuli ja saime teada, et peremees on valmis ühe sellise meile 300,000 krooni eest ära müüma. Kuna meie esialgne uudishimu oli rahuldatud, samas aga jätkus agressiivne müügitöö, siis ütlesime peremehele juba selgelt välja, et me ei ole siin poes vaipa ostmas (ja me ju ei näe ostjad välja!?), vaid meid huvitab vaibakudumise traditsioon Türgis üldiselt ja me oleme väga tänulikud, et peremees on meiega oma teadmisi jaganud. Peremees jätkas ja palus meil öelda hind, millega me ise vaiba ära ostaksime. Tom rääkis uuesti üle, et me ei ole ostjad ja meil pole raha millegi sellise ostmiseks ja ütles, et 4,000 krooni oleks maksimum, mis ta sellise asja eest välja käiks. Nad millegipärast ei tahtnud seda uskuda ja ei tahtnud meid ära lasta. Marikale üks vaip nii hullult meeldis, et tundus, et see vaip võikski olla elu õnn... ja ta kaalus juba peas varianti osta oma reisiraha eest hoopis vaip ning kohe koju tagasi pöörduda...:) Lõpuks pääsesime poest tulema vaid tänu sellele, et tegime peremehe vennast foto (paistis, et nagu muinasjutus, sellest rumalamast:) ning lubasime talle saata oma mõne vallalise Eesti sõbranna naiseks. Nii Eesti naised, foto on siin, kes hakkab Istanbuli poole liikuma? Kaasavaraks vaibad! Nobedad näpud (vaibakudumiseks) tulevad kasuks.

Lugu „Hamam”. Igal pool jäid meil näppu bukletid, mis ütlesid, et üks 1000st kohast, mida enne surma tuleb külastada asub just Istanbulis. Nimelt, et see on Türgi saun – hamam. Lasime end nö „ära rääkida” ja külastasime suure raha eest seda 1400. aastast pärit ilmaimet. Sisuliselt sai selle raha eest järgmist:

- voodikesega kambri, kus end paljaks koorida
- suures kõledas kiviruumis endale veidi kopsikuga vett kaela valada
- protseduuri, mida nimetati massaažiks ehk vastavalt naiste- või meestesaunale seebitasid suured türgi naised või mehed meid sisse, libistasid umbes 10 minutit mööda selga ja jalgu ja viskasid veega üle.
- Marikat kammiti, Tom sai lihtsalt märja pai:)
- kingiks anti kaasa venivast materjalist vastavalt püksikud või bokserid.
Meile tundus, et need türklased ei ole korralikku Eesti sauna saanud, sellepärast nad sellist nalja seal teevadki. Igatahes kui muud erilist ei olnud, siis sai kaasa rõõsa jume, mida väljapääsu juures olnud ameeriklased lausa kadestasid.

Viktoriini küsimus: et siin iseend veidi lõbustada, siis kuulutame välja ka väikese konkursi: Istanbuli vaatega postkaardi paneme teele inimesele, kes arvab esimesena ära, mida tähendab türgi keeles Özürlü Asansörü?! Vastused ootame blogi kommentaaridesse!

Järgmises seerias: Istanbul on selleks korraks läbi töötatud ning meie teekond viib meid täna pühapäeval bussiga Süüriasse. Ehk siis meid peaks üks väike 22-tunnine sõit ees ootama! Seda muidugi juhul, kui meid ikka üldse Süüriasse lastakse, sest viisa loodame alles piirilt saada. Ja Iraani riigiga oleme ka pidevas kirja- ja pangaülekannete-vahetuses, et tagasi Türki jõudes võiksime Iraani saatkonnas Ankaras sealsed viisad passi saada.

Marika ja Tom