Esmaspäev, 8. detsember 2008

Spirituaalsuse otsinguil Varanasis

Peale korea restoranis söödud imehead sushit

Sumedalt (s)udune, +28 ºC


Ganges voolab meie hotelli akna all vaikselt ja rahulikult, tuues oma vaikse voolamisega Varanasi saginale kontrastiks kummalise rahu. Päike käitub ka salapäraselt - nimelt ta loojub keset taevast ning päevasel ajal paistab mingi (s)udu-mudu seest, looritades terve linna müstilise roosakaskollase auraga. Varanasi on India üks spirituaalsuse keskuseid, mida isegi loodusjõud ehk vesi ja päike tunduvad toetavat. Lisaks hindudest palveränduritele on linn täis euroopa hipisid, kes kõik ühel või teisel moel on siia valgustatust ja karma parandamist otsima tulnud. Meie otsustame Varanasis peatuda terve nädala ning ma võtan pähe, et selle ajaga võiks mingi vaimne krõks ka minus käia ning asun tähelepanelikult „selle millegi” otsingule.

Igal hommikul kell 7 algab otse meie hotelli kõrval olevas templis palvus, mida lastakse valjuhääldist ka avalikkusele. Kuulmise järgi võib tuvastada peapalvetaja ning grupi või koori, kes palveid kaasa jorisevad. Ilmselt loetakse vedasid (hinduismi pühad kirjad), ikka kindla rütmi ja laulujorina saatel. Kogu protsess tundub olevad püha, aga palvuse läbiviijad teevad sellest enese teadmata paraja naljanumbri, mistõttu meie päevadel on Varanasis varajased humoorikad algused. Koomika seisneb selles, et enamus palvuse läbiviijatest ei pea mitte mingilgi moel viisi ning kuna ruupor või valjuhääldi tundub olevat ajast ja arust, siis kostab üle varahommikuse linna vali ja kärisev konnakoor. Peale mõnda päeva suudame juba vahet teha erinevate lauljate häältel ning osade laulude rütmid jäävad ka meelde. Kuigi igal hommikul jorisen oma voodist hoolikalt palveid kaasa, ei ulatu need minu hinge küll mitte kuidagi puutuma.

Ganges on iga Varanasi elaniku jaoks eluks vajalik element. Minu arusaamist mööda võrdsustavad hindud seda jõge millegi jumalikuga. Lonely Planeti kohaselt käib 60 000 inimest päevas end seal pesemas ehk pühitsemas, sest see on nende karmale hea. Vaatamata asjaolule, et kohalikud loobivad emakesse Gangasse (nagu hindud teda kutsuvad) iga päev tonnide viisi prügi ning roheliste hinnangul jääb Ganges suure reostuse tõttu varsti ilma hapnikuta, siis ei unusta kohalikud Gangest suurejooneliselt iga päev tänada. Igal õhtul kell 6 kogunevad Varanasi elanikud peaghatile ning algab Gangese tänutseremoonia. See on suurejooneline – kõigepealt valmistatakse ette 7 vabaõhu altarit vaipade, lillede, viiruki ning spetsiaalsete tarvikutega. Kohalik muusikaansambel (kes on senini parimad, keda Indias musitseerimas olen kuulnud) mängib muusikat ja laulab. Altarite juurde tuleb seitse ilusast kangast sari moodi riietusega meessoost preestrit. Iga altari juures on kellad, mida hakatakse helistama. Muusika ja kellade helina saatel ning viiruki tossu sees hakkavad seitse preestrit palvust läbi viima, tehes sünkroonis erinevaid liigutusi tulevaagnatega, vilede, harjakeste, sulekestega ning loopides lilli õhku jne. See kõik on väga ilus ning asi tipneb tunni aja pärast kogu ülerahvastatud ghatil viibivate inimeste ühispalvusega. Selles vee-tule-lille tseremoonias ja palvustes peituvad ühtsus, ilu ja jõud võtavad kõhust õõnsaks küll... ning panevad mõtlema sellele, et ka oma elus tuleks olla tänulikum asjade eest, mille olemasolu tundub justkui pealtnäha loomulikuna... Vaatamata kõigile vaimsetele ning vähem vaimsetele mõtetele, ei suuda siiski aga ükski vägi mind räpasesse Gangese vette meelitada - tupsutan veega vaid otsaesist ning panen oma hea karma tekitamiseks banaanilehekausikestes küünlad mööda Gangest ujuma...


Hindude pühendumine usule ning järjepidevus usurituaalide läbiviimisel tekitab mulle kui mitteusklikule inimesele parasjagu hämmastust ja aukartust. Kõndides Varanasi vanalinna kitsastel tänavatel, kostavad nii siit kui sealt erinevate templite ja ashramite uste tagant palvused ning linnas on näha inimesi, kes peiulillevanikutega või viirukitega või muu materjaliga suunduvad templi poole. Kuna paljudesse hindu templitesse välismaalasi üldse ei lastagi ning ma hindu jumalaid nii hästi ei tunne, siis jään templis lihtsalt pealtvaatajaks.

Linnas pakutakse ohtralt jooga, reiki, kohaliku muusika ja muid kursusi... Moosin Tomi ära ning oleme ühel hommikul kõpsti henna-punase peaga joogaõpetaja juures. Mehe inglise keelel on nii tugev hindi keele aktsent juures, et peame enamus aega aimama, mida ta räägib, kuid ise on ta reibas nagu kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning nii alustab ta meie esimese jooga tunniga. Hingame pidevalt hoolega sisse ja välja ning teeme hoolega venitus- ja tasakaaluharjutusi. Vahepeal viskame end pikali, joogaguru puhastab meie tshakrad ära ning lõpetuseks mediteerime ennast õnnelikeks... Tomile saab kohe tükiks ajaks küll, aga minule jääb ühest tunnist väheseks ning luban hea meelega joogaõpetaja naisel tund aega mind kõiksugu ayurveda õlidega mudida... mmm mõnus oli küll. Hea müügiinimesena tuvastab ta loomulikult minu kehast terve portsu hädasid ja ütleb veendunud näoga, et hädadest lahtisaamiseks peaks ma vähemalt veel 6 korda käima. Järgmisel hommikul kostab meie hotellitoa duširuumist röögatus. Röökija olen mina, sest kogu minu kõht on kergelt paistes ning ühtlaselt kaetud punase-täpilise lööbega! Otsustan ayurveda seansid koheselt lõpetada. Kõigele vaatamata otsustan aga siiski punapea juurde tagasi minna reiki ravitsemisse. Leban tund aega rahulikult õpetaja suure toa põrandal matil ning nurgas krõbistab hiir. Õpetaja hoiab oma käsi küll minu pea peal, küll kõhul, seljal, talla all ning korjab peopesadega näilikult minu pealt halba energiat ja viskab seda aknast välja. Pärast ta seletab olukorda, et ta avas minu kõik tshakrad, puhastas need ning täitis energiaga. Seepeale teatab ta mulle tähtsa näoga, et mul on emotsionaalsed probleemid ning äkki ma peaks tulema veidi kallimale reiki kursusele, kus õpin ise end ravitsema. Hakkan juba mõtlema, et äkki tõesti..., kuid hoides samal ajal käsi minu kõhul, hakkab ta mulle ühtäkki rääkima minu äralõigatud sapikividest (ilmselgelt ajades mind kellegi teisega segi, sest mul on need täitsa alles) ning seepeale on mul kogu usaldus tema vastu haihtunud ning jätan ka reiki sinnapaika.

Järgmisel päeval mul ikka sees kripeldab ning kutsun Tomi kaasa, et üles otsida mõni sadhu, kellega vaimsetel teemadel juttu rääkida. Peale pikki otsinguid leiame sadhu Baba Super Poweri telgi ning temaga kokku saamise üle meil on hirmsasti hea meel, sest tema üks põhifilosoofiatest on, et oma tarkuseid tuleb teistega jagada. Peale tunniajalist tähelepanelikku kuulamist olemegi omajagu targemad (loe järgmist lugu blogist), kuid üllatusena nõuab sadhu meilt ühtäkki tarkuse jagamise tasuna oma järgmise kanepidoosi jaoks 110 ruupiat. Mmm... sadhu ei suuda mind veenda selles, et kanepisuitsus aastaid mediteerimine su elu või sind ennast paremaks teeks...

Sadhu telgis lõkke ääres istudes oli vahepeal minu kõrvale maandunud üks hipiliku olemisega naisterahvas, kelles me üllatusega tuvastasime kaasmaalanna Kadi. Kadi on vahelduva eduga Indias käinud juba oma 5 aastat ning nüüd saabus äsja uuesti 6 kuuks. Viimasel ajal ta jagabki oma elu kaheks – huvitav ja sobiv India elu ja suhteliselt kokku kuivanud igavavõitu Eesti elu. Ta kulgeb hindude astroloogilise kalendri soovituste järgi ühest kohast teiste, tutvub erinevate inimestega, ei muretse raha või selle puudumise pärast ning tundub olevat valgustatuse või spirituaalsuse juba leidnud... Tema hullupöörase eluga lähemalt tutvust teinud, avastan, et kuigi ma tema kulgemist imetlen, siis ise ma enam sellisteks hullusteks ja elustiiliks valmis ei ole. Seega isegi kaalumisele ei tule variant, et hipina õhust ja armastusest elades mööda maailma eluaeg ringi konnata ja tõde otsida :)...

Varanasis veedetud aja jooksul peatun igal hommikul ja õhtul meie hotelli kõrval surnute põletamise ghati ääres ja lihtsalt vaatan seda kõike eemalt (välismaalasi ninapidi juurde ei lasta ning pildistada ka ei tohi). Õhtuti ghatile jõudes tundub mulle iga kord nagu oleksin sattunud Viiralti graafilisele lehele „Põrgu” – korraga põlevad umbes 10 tuld ning ümber lõkete käib kibekiire sagimine – surnute omaksed teevad surnukehaga viimaseid rituaale, ghatidel töötavad mehed kohendavad tuleasemeid ja seavad uusi tuleriitasid üles, osad joovad teed, teised kükitavad niisama ning nii muuseas lõkete juures vees ujuvad lehmad. Samal ajal paarikümne meetri raadiuses seisab ja vaatab palju inimesi toimuvat, paar meest pesevad ennast seal samas lähedal vees, väike beebi roomab vanema venna juures prügisel trepil ning kõrgemal ghati peal lennutavad kaks poisikest tuulelohesid. Kummaline on, et sellisel „muude-elu-toimetuste-kõrvalt” läbiviidud matuse käigus ei tundu surm millegi kohutava ja ahastama panevana. Istun ja istun seal ghatil ning tõden, et surm on sama loomulik elu osa kui sünd või igapäevatoimetused, sest iga päev ju inimesed sünnivad, inimesed surevad ning kõige selle juures kogu maailm keerleb ikka oma tavalises rütmis edasi.

Lahkun Varanasist ilma, et mulle oleks miski eriliselt mõjunud. Lennukile minnes haaran raamatupoest raamatu „Osho” ning asun lennukis selle India filosoofi tarkustega tutvust tegema. Osho arvates on kõik maailma usundid elu eitavad. Näiteks nii kristluse kui ka islami ja budismi suurkujud on kuulsaks saanud peale nende surma, sest mis viga nii pühamees olla, kui sa oled juba surnud ja enam pattu teha ei saa. Kummaline on, et kõik usundid manitsevad inimesi olemasolevas elus väga tagasihoidlikult, alandlikult ja elu eitavalt elama, eesmärgiga elada paremat elu peale surma. Munga või nunna ameti pidamine on Osho arvates sama hea kui suitsiid, sest miks elada see ainuke ja lühike elu sisuliselt kõigist elu naudingutest loobudes. Osho filosoofia järgi on meile antud elu kingitus. Selle kingituse üle tuleb iga päev olla õnnelik, seda tähistada ning nautida kõike, mida elul anda on. Kuigi olen seda ju koguaeg teadnud, siis siin reisil olemine ning teatud mõttes ka Varanasi kogemused panevad aga südames tulukese põlema... Olles näinud põletusghati ääres, kui igapäevane on surm, siis seda enam võtab minus võimust Osho ülilihtne ja eluterve filosoofia. Nimelt õnne jaoks ei ole vaja ei kedagi ega midagi muud, kui ise lihtsalt vastu võtta kõik need imelised kingitused, mida maailmal meile pakkuda on ning nendest enda jaoks iga päev õnnekillukesi meisterdada.

Marika

Kommentaare ei ole: