Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Lotte lugu

Yazdis,
Päeval palav, õhtul jahe


Lotte lugu sai alguse sellest, et seoses lahkumisega Eestist ja lahkumisega töölt tegid sõbrad ja kolleegid erinevaid emotsionaalseid ja praktilisi kingitusi. Nii ma siis viimasel ööl kotti pakkides inventeerisin oma kodust aknalauda, kuhu enamik neist kingitustest olid jõudnud. Mis seal salata, viimaseks kaheks ööks olid kerged paanikahood lõpuks ka minuni jõudnud (et siis appi, mis asi see nüüd on, mida ma ette võtan!?!? ja kas said ikka kõik asjad tehtud, mis olid kellelegi lubatud või mis on tarvis teha enne pikka äraminekut!?!?) ja koti pakkimine kõige selle kõrvalt polnud kerge ülesanne. Tuli teha karm valik asjade vahel, mida mul järgmise aasta jooksul ikka tõeliselt vaja läheb ja maha suruda igasugune vaimne side erinevate asjade suhtes. Mõne asja osas sai eraldi Marikale üle helistatud, et kas tal on see juba kaasas, „...ma siis seda ei võta” jne.

Nii pääsesid minuga koos reisima ikka väga vähesed õnnelikud esemed (kuigi mõnda kirjaklambrit pidin pikalt lohutama!). Suur seljakott pakitud, laadisin väikse seljakoti täis tähtsamaid dokumente, raamatuid, tehnikat jms. Ja rõõmustasin, et näe, ruumi jäi isegi üle! Vaatasin veelkord aknalaua üle ja silma jäi Lotte ning meenusid endise kolleegi Rita sõnad seda üle andes: „... üks väike Lotte ikka mahub kusagile kotti ära!” No ma ei tea, mis see nüüd oli – võimalik, et Lotte elurõõmsad silmad või teadmine loost seiklushimulisest Lottest – igatahes minetasin hetkeks ratsionaalse mõtlemise ja leidsin Lottele oma väikeses seljakotis eraldi sahtli ja kaasa ma ta võtsingi! Tegelikult jõudsin Lottet kotti pannes ka mõelda, et kindlasti satume teel kokku mõne toreda perega, kus on lapsi, ja keda Lotte edaspidi rõõmustaks.

Lotte reisis meiega vapralt ühe kuu ja nädala. Nägi Türgit, Süüriat, Iraani. Enamasti seda küll päevase seljakoti sahtlipimeduses, kuid aeg-ajalt näitasime talle ikka käidud teed ja meie uusi kodusid ka:) Kapadokias ringi sõites andis üks kohalik talumees meile oma aias kasvavaid kreeka pähkleid. Need läksid ka Lotte järelvalve alla samasse sahtlisse, plaaniga need aastavahetusel nahka pista.

Kuni Iraanis, Yazdi linnas, sattusime kokku toredate kohalike elanikega, kes meid äärmise külalislahkusega võõrustasid ja kes meid enda poole koju külla kutsusid. Nii jõudiski kätte aeg Lottel meie juurest lahkuda ja jääda imearmsa tüdruku, Pärja, sõbraks.



Hüvasti, Lotte!

Tom

3 kommentaari:

karin ütles ...

Nii nummi lugu :P

Anonüümne ütles ...

tõesti armas lugu.:) ma arvan et see on esimene lotte iraanis.mann

Krissu ütles ...

Edastasin selle info ka Lotte loojatele. Rõõmustasid! Eesti Filmi Sihtasutus tänab Lotte laia maailma toimetamise eest :))