Pikkade varrukatega pluusi ilm
Katsetame uusi kirjanduslikke võtteid oma blogis, nii et sedakorda sai sissekanne kirja pandud dialoogi vormis:)
Marika: Ankara on minu jaoks selline tavaline suurlinn, kus eriti emotsioone ei teki ning seega eriti midagi kirjutada ei ole. Võite sellest järeldada, et ei ole ka midagi eriti vaadata ega teha. Aga kuna minu huviorbiidis on nagunii rohkem inimesed, siis kogu selle Ankara olemise päästsid meie kohalikud sõbrad Melody ja Gökhan, läbi kelle Iraani ja Türgi telgitagusesse maailma sattusime ning saime teada asju, mida tavaline Türgi turist iial ei kuule.
Tom: No ma ei tea, minu meelest ei saa nüüd küll ühegi paiga kohta öelda, et seal midagi teha ei ole! Mõnes kohas tuleb lihtsalt endal rohkem vaeva näha (pole ka paha, kui appi tuleb juhus!), et seal olemine nauditavaks muuta. Seega mul ei ole ka Ankara kohta midagi paha öelda;) Nõustun sellega, et ta on selline suhteliselt anonüümne suurlinn, samas nt on Kizilay piirkond väga kaasaegne ja seal annaks teha kõike, mis võiks pähe tulla kus iganes Euroopa suuremas linnas. Parim, mis meiega Ankaras juhtus, oli kindlasti kokkupõrge Gökhani ja Melodyga. Nii veetsime nendega veel teiselgi õhtul aega ja oleksime viimasel Ankara õhtul ooperissegi koos läinud (ja Marika oleks esimest korda reisil saanud kontsakingad jalga panna!), kui meil poleks samal hommikul õnnestunud viisad saada. Kuna Ankara peatuse missiooniks oli meil ennekõike passi saada Iraani viisa, siis raalisime operatiivselt välja, et samal õhtul väljuvale bussile Teherani on veel pileteid ning jätsime ooperi mõtte sinnapaika ja kihutasime hotelli asju pakkima.
Marika: Ok, nüüd rääkisid mu sisse, et minu „korrusmaja-seljakott” sisaldab kontsakingi. Aga see selleks. Ma ei mõelnudki, et mul Ankaras igav oli, reisil olles ei saagi igav olla, aga reisikirja on küll Ankara kohta raske kirjutada, pigem soovitaks teistele Türgi muid huvitavaid kohti ja Ankara lihtsalt vahele jätta. Sellest ka minu napisõnalisus antud dialoogis.
Tom: Mind ka veidi üllatas see, et Türgi konkurentsitu keskus number üks on Istanbul. Mitte ainult seetõttu, et ta on kaugelt kõige suurem linn Türgis, vaid kohalike sõnul on ta riigi peamiseks keskuseks ka nii usuliselt, kultuuriliselt kui majanduslikult. Ankara saab hoobelda vaid sellega, et seal asub enamik valitsusasutusi, parlament, president ja muidugi sellega, et Ankaras on Mustafa Kemal Atatürgi mausoleum. Aga kindlasti on Ankara ka palju liberaalsem linn Istanbuliga võrreldes - siin rätiga naist kohata oli suhteliselt harv. Ehk siis jah, ajaloo- või kultuurihuvilisel oleks Türgis oluliselt rohkem ära teha, kui Ankaras peatuda. Ehk siis Ankara võtke ette, kui Teil seal tuttavad ees on või kui neid pole, siis hankige need kiiresti. Muuhulgas on selleks suurepärane võimalus läbi rahvusvaheliste võõrustamise võrgustike, olgu sees siis www.couchsurfing.com või www.hospitalityclub.org. Ka meie jõudsime juba läbi couchsurfingu endale ööbimiseks tugipere leida. Samuti neid, kes omad vabad sohvad olid parajasti ära andnud, kuid kes lihtsalt olid valmis meiega koos linna avastama tulema. Kuna aga asusime võõrustaja otsingule alles Ankaras olles (kõige pessimistlikumate stsenaariumite kohaselt oleksime Ankaras viisat pidanud ootama kogu töönädala) ja meie äraminek toimus endalegi ootamatult kiiresti, pealegi olid meile juba tekkinud kohalikud sõbrad, siis jäid võrgustiku võimalused sedakorda kasutamata.
Marika: Kuna Tom laiendas teema juba Ankara pealt laiemaks, siis kokkuvõtteks võiks Türgi kohta öelda, et kui Tallinnast lahkusime, siis minu mõte oli, et Türgis ilmselt võiks olla 2-3 päeva ning siis jalga lasta. Selles mõttes oli Istanbul äärmiselt positiivne ja üllatav kogemus, kus võib vabalt veeta pika nädalalõpu või nädala – eestlase jaoks palju eksootilisi elamusi. Türgi muud piirkonnad tunduvad ka huvitavad, aga veelkord, Ankara võite südamerahuga vahele jätta:).
Tom: Türgis on tõesti oluliselt rohkem teha, kui vaid Antalya kandis rannas vedeleda. Ja väga lihtne on ka omapäi ringi sõita. Siin olles sai loetud ka Delfi pealkirja, et minister Paet kohtus Türgi välisministriga ja teemaks oli muuhulgas Tallinn-Istanbul lennuliini avamine. Nii et kui see otseliin käima saab, on üks riik jälle palju lähemal kui seni. Viisavabadus Türgiga meil ju juba sellest suvest niigi olemas (üks väheseid riike vist, mis meile teele jääb...).
Marika ja Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar