Romantilised ööd Yazdi lähistel

Kharanaqi külas, päeval Eesti moodi soe, öösiti päris jahe

Mida teha Iraanis öösiti, kui alkohol, kaardimäng, ööklubid, avalikus kohas laulmine ja tantsimine on keelatud? Tavaliselt oleme üheteist-kaheteist vahel magama läinud ning vähemalt kaheksa tundi und täis saanud. Viimastel päevadel Yazdis muutus aga lisaks päevastele seiklustele ka meie õhtune elu oluliselt värvikamaks.

Intensiivne ööromantika iraanlaste moodi

Peale brasiillanna Alessandra lahkumist Yazdist, tegelesid meie Iraani „vennad” Ali ja Aborlfaz meiega edasi ning neid ei heidutanud ka asjaolu, et meie seltskond oli kasvanud neljaliikmeliseks: lisaks meile kuulusid sinna nüüd ka prantslased Sebastien (kellega olime juba Teheranis tuttavaks saanud ning peale seda meie teed muudkui ristusid) ning Mathilde (kellega saime esimest korda kokku Tabrizis ja kes muuhulgas räägib farsi keelt). Ali ja Aborlfazi reageering uute nägude peale oli puhtiraanlaslik – „Marika ja Tomi sõbrad on ka meie sõbrad” ja otse loomulikult olid nad eriti õnnelikud selle üle, et lõpuks ometi on külaliste hulgas üks inimene, kes kohalikku keelt mõistab.

Õhtu algas peale pimeduse saabumist, mil meie Iraani sõbrad vaatamata mitmetele telefonikõnedele lihtsalt unustasid meile kottpimeda surnuaia kõrvale järgi tulemast. Nimelt käisime vaatamas väidetavalt ühe vanima usundi zoroastrionismi mahajäetud matmispaiku (laibad viiakse kõrgele mäe tippu torni, kus raisakotkad need ära nokivad...), mille kõrvale oli tekkinud uus surnuaed. Kui meil olid surnuaia kõrval konutades juba kõikide õudusfilmide stsenaariumid läbi võetud, saabus vile saatel meie sõprade auto. Tegime ettepaneku õhtust sööma minna, aga nii, et seekord maksame meie. Sõbrad olid ilma pikema vastupanuta nõus, küsisid ainult, et kas nad võivad oma pere ka kaasa võtta (kes hiljem osutusid küll peretuttavateks) ja meie noogutuse peale saimegi nende poolt valitud kiirtoidu restorani ees veel neljaliikmelise iraani perekonna sõbraks.

Peale tohutut hunnikut sügavpraetud kana topiti meie rahvusvaheline kümneliikmeline kamp autodesse (uskuge või mitte, sedakorda siiski kahte!) ja algas „reede õhtu Yazdi moodi”. Kodudest laeti peale vaip, süütevedelik, kaks daff’i (tamburiini moodi pill) ja citar (mandoliini moodi pill) ja muud kila-kola ning metsaäärses vahepeatuses sai pagaasnik täiendust oksaraagude näol. Ööpimeduses suundusime linnast välja ja mõne aja pärast keerasime suurelt teelt väikesele mägiteele autosummutid vastu maad kolksumas ja aeg-ajalt järsul mäenõlval kurve võttes. Kui kõrgele mäekünkale jõudsime, oli vaatepilt hingematvalt romantiline. Taamal sillerdas täies tuledes Yazd ja meie peakohal siras mustmiljon tähte. Vaikus ja romantika kestsid küll vaid hetke, sest kõik ülejäänu toimus seadusevastaselt ning välgukiirusel – tolmusele mäekünkale rulliti lahti suur vaip, veidi eemale pandi hunnikusse oksaraod, mis peale süütevedeliku annust suure leegiga põlema lahvatasid ja juba olid Ali ja Aborlfaz haaranud daffid ning kõlama hakkas müstiline, veidi šamaanilik iraani rahvamuusika. Järgnevalt improviseeris Aborlfaz citaril ja iraanlased laulsid kaasa. Kui lõke hakkas kustuma, suunati peoplatsile autotuled ning autost pandi peale kaasaegne tehnomuusika ja asuti oma äranägemise järgi tantsima. Loomulikult ei lubatud ühelgi kaugel külalisel pealtvaatajaks jääda ja olime esiti nagu show-tantsijad kohalike pilkude all. Kui vaadati meie sammud üle (ja ilmselt jõuti järeldusele, et pole meist suuremat asja!), siis asuti ise tuliselt tantsu vihtuma, ikka kohaliku kombe kohaselt väga graatsiliselt. Lisaks meestele tantsis isegi pereema, kes näitas Marikale uhkusega oma käte liikumise tehnikat. Sama kiiresti kui pidu algas, sai see ka otsa – pisike Pärja ärkas unest - ning vaibad ja pillid pakiti kokku, peoseltskond suruti autodesse ning sõideti tagasi linna.

Seiklusrikas ööromantika eurooplaste moodi

Yazdi lähistel kivikõrbes on oaas ning selles küla nimega Kharanaq. Selles külas asub väike, kuid armas külalistemaja, mis on ühtlasi ka ainukeseks ööbimiskohaks kogu külas. Küla on huvitav selle poolest, et küla serval asub suur ja vana liivakarva „linn”, mis on ehitatud muda-põhu tellistest ning kus kõik majad ja hoovid on omavahel seotud üheks tervikuks. Muda-põhu linn on tänaseks praktiliselt maha jäetud, selles elab vaid kaks peret ning külalistemajas peatuvad inimesed. Ülejäänud külaelanikud elavad aga vana linna kõrvale ehitatud uutes majades ning nad tegelevad peamiselt põllumajandusega ning kitsekasvatusega.

Sellisesse külakesse asus mõneks päevaks elama tore reisiseltskond – meie, prantslased Sebastien ja Mathilde, pluss kolm itaallast – Daria, Renato ja Beppe ning kohapeal liitus meiega austraallane Ben.

Saabumine Kharanaqi oli väga suur meeleolu muutus. Kuigi Yazd oli väga sümpaatne linn, jagus sealgi liiklust ja muud linnaeluga kaasnevat müra. Kharanaqis valitses aga täielik vaikus. Sellesse vaikusse sekkusid aeg-ajalt vaid suurelt maanteelt kostuv üksikute veokite mürin, ritsikate laul ööpimeduses või küla ümbritsevatel põldudel või mägedel häälitsevad „hunt-linnud”. Hunt-linnud seepärast, et nende hüüded olid sellised suhteliselt õõvastavad, mis meenutasid pigem huntide ulgumist; pealegi, kellelgi ei õnnestunud neid linde ise näha, seega jäime kokkuvõttes eriarvamusele, kes ikkagi nende häälte taga olid...:)

Küla kaunis vaikelu haaras meid mõnusasti endasse. Kondasime külatänavatel ja seiklesime vanas mahajäetud linnas, jälgisime külaelanike tegemisi põldudel ja püüdsime nendega juttu vesta, turnisime küla ümbritsevatel mägedel. Sama mõnus oli aga ka peale ühiseid söömaaegu meie külalistemaja hoovis üheskoos rändurijutte vesta ja vesipiipu tõmmata. Meil tekkis seal väga lahe kambavaim ja ühine olemine. Sellel lainel otsustasime esimese päeva hilisõhtul minna mahajäetud linna taha akveduktile (võlvkaartega sild) tähti vaatama. Taskulambid valgust näitamas suundusime vaikides mööda külamaastikku. Akveduktil viskasime end kitsale sillale pikali ja nautisime meie kohal laiuvat tähistaevast ja kadusime igaüks mõneks ajaks reaalsest maailmast... ilus oli...

Taolisse kaunisse vaikellu jõudnud ja öist tähistaevast silmitsedes panime reisiseltskonnaga küpsema plaani järgmisel hommikul minna mägedesse päikesetõusu vaatama. Kuigi mõte päikesetõusust oli meie kahe peas olnud juba reisi algusest saadik, oli uni alati magusam tundunud ja varajasele päikesetõusule olime vaid mõned korrad ööbussist unesegasena kaasa elanud... Nüüd kambavaimust innustatuna oli seda mõtet juba palju kergem teoks teha. Nii olidki enam kui pooled meie väikesest seltskonnast järgmisel hommikul kell 5.15 maja ees stardivalmis ja võtsime suuna küla taga kõrguvatele mägedele. Jõudsime kohale just parajaks ajaks. Tuul vihises, hunt-linnud häälitsesid ja pilved meie ees võtsid järjest erinevaid värve, niisamuti nagu mäed meie seljataga ja küla all orus. Tagasi külla jõudsime samal ajal, kui külaelanikud asusid kitsi karjamaale ajama. Kuked kiresid. Tõeline külaromantika!

Selles romantikas veetsime veel ühe päeva ja järgmisel hommikul sõitsime tagasi Yazdi. Kuna asusime ei-kusagil, siis kasutasime esimest korda reisil edasijõudmiseks pöidlaküüti ja olime selles osas väga edukad. Maantee veerele jõudes möödus meist suur veok, kes käeviipe peale peatus ja meid Yazdi viis. Sõime veokijuhi datleid ja banaaninätsu ja Marika andis talle kuulata oma iPodist muusikat. Ja pritsisime üksikuid farsikeelseid sõnu, mida siinoldud aja jooksul ära õppinud olime.

Yazdis veetsime päeva meie jaoks väga armsaks saanud Silk Road hotelli sisehoovis niisama chillides ja teiste ränduritega „jahimehe jutte rääkides” ning võtsime ööbussi meeleolu loova nimega linna, Bandar Abbas’i.

Marika ja Tom