Päris Pärsias

Ilma dušita Tabrizi glämmis hotellis, kahene tuba 100 eeki

+24 ºC, rätik peas nagu +35 ºC

Peale 30 tundi bussisõitu, mille käigus Tom enne Iraani piiri bussikaaslastel aitas ohtralt kaasavõetud Camparit ära juua (alkohol on selles riigis keelatud) ja me oma passe vähemalt 7 ametnikule näitasime, oleme nüüd kenasti Iraani jõudnud. Esimesed muljed on väga meeldivad. Inimesed on väga sõbralikud ja uudishimulikud. Turiste liigub Tabrizi peal (mis on Iraani Aserbaidžaania territooriumi pealinnaks, ca 1.5 miljonit elanikku) tõesti vähe ning kergelt on tekkimas tunne endast kui filmistaarist. Pärastlõunase jalutuskäigu ajal oli tavaline, et mööduvad inimesed, kes inglise keelt rääkisid, astusid meiega vestlusse ja mitmed jagasid meile omi kontakte, et soovi korral saaksid nad meile linna näidata. Kui tänavale avatud väikeses internetikohvikus muu maailmaga üritasime kontakti astuda, siis tekkis lausa järjekord inimestest, kes ootas oma korda, et ennast tutvustada ja meiega tuttavaks saada ja niiviisi oli päris keeruline end arvuti ja inimeste vahel jagada:) Paljud pikemad vestluskaaslased õppisid parajasti kursustel inglise keelt ja tundus, et neile on koolist või siis loomuomaselt pähe pandud, et nähes turisti, tuleb kohe asuda keelt praktiseerima. Olgu siinkohal öeldud, et ise vestlusse astusid ainult kohalikud mehed ja rääkima hakatakse reeglina Tomiga. Kuigi, lahkudes surutakse sageli ka Marika kätt (nii et võõrast naist puudutada pole siinmaal tabuks nagu mõnes muus islamiriigis). Erinevalt Süüriast on linnapildis näha ka samapalju naisi kui mehi, kuigi suurem enamus on neist varjunud musta burkasse, vaid nägu katmata (olgu ka öeldud, et Tabriz olevat ka keskmisest konservatiivsem linn Iraanis). Aga vaatamata mustadele burkadele on ka siinsed naised uudishimulikud ja julgevad vaadata „tulnukatele” silma või järgi ja on sellest ootamatust kohtumisest silmnähtavalt elevil.

Kohalik konservatiivne elustiil puudutab peamiselt naisi. Marika emotsioonid on senini seoses pearäti ja kõike katva burkaga seoses vaheldunud – st esialgsest mõistmatusest ja kaastundest naiste vastu sai peale kohaliku kirjanduse lugemist ja inimestega rääkimist selle kombe aktsepteerimine... kuni Iraani piirini. Marika pani piiril vastavalt Iraani Islamiriigi seadustele räti kombekalt pähe, aga kohe hakkasid kohalikud mehed näitama, et tukk ei tohi paista ning et Iraanis tuleks Marikal esimese asjana kindlasti osta põlvini mantel (ennekuulmatu on, et püksitagumik paistaks). Halloo!!! Kui järgmisel päeval lisandus linnakuumuses ringiliikumine „kaltsupuntrana” ehk kui Marika pidi oma riietumiskommetelt riigikorrale alluma, hakkas tal tekkima kerge viha ja äng - kuidas saab olla, et meestele on kõik lubatud ning naised peavad alluma tohututele reeglitele, mis puudutavad isiklikku elu?!?! Vähemalt keeldus Marika ostmast kohalikku musta või pruuni kõikekatvat mantlit, tiris kotist välja oma väga kireva ja siidise pika hõlsti, sättis oma karjuvpunased varbad plätudesse ning torisedes vedas sallihunniku ümber pea. Ainuke positiivse asjana pearäti juures leidis ta olevat asjaolu, et vaatamata mitu päeva pesemata või kammimata juustele, saab välja ikka südamerahuga minna. Kurb tõsiasi on aga see, et seda pikka ja värvilist hõlsti tuleb kanda järgmised kolm nädalat:).

Esimesed üllatused saabusid meile ka internetipunktis – nimelt on keelatud orkut, facebook ja skype’i saab kasutada ainult chattimiseks, samas kui kõned on keelatud. Kusjuures see ei ole mingi üllatus tegelikult, kui arvestada asjaolu, et usumeelne valitsus on rääkimata alkoholist mingil perioodil ära keelanud ka male, kaardimängud ja naistele piljardi. Igatahes infoks kõigile kodustele, et internetti siinmaal ülearu palju ei ole, mistõttu ilmselt hakkab juhtuma see, mis täna - ehk paneme korraga üles mitu blogipostitust ning mõnda aega väga tihti enam skype’i ja msn’i ei ilmu.

Täna asume järjekordse ööbussiga Tabrizist teele Kaspia mere suunas, kus kusagil mägede vahel on maaliline küla nimega Masuleh, kuhu plaanime kohalike juurde mõneks ajaks elama jääda.

Marika ja Tom