Pühapäev, 19. oktoober 2008

Rännakul kohatud rändurid

Esfahanis
Päeval ligi +30 ºC, õhtul pakun, et mingi +18 ºC

Juba pikka aega on mul peas keerelnud mõte kirjutada teistest ränduritest, kellega meie teed on kokku viinud. Mõnevõrra varem oleks see kirjatükk ehk veidi aktuaalsem olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Loodetavasti annavad ka kõik need toredad inimesed mulle selle andeks, kellest järgnevalt kirjutan, olgugi, et me nendega tuttavaks saime juba nädalaid tagasi.

Ehk siis pole mingi üllatus, et meiesuguseid rännumehi on kogu Aasia täis. Ja seljakotirändurit pole väliselt just kuigi raske ära tunda. Muidugi oleks päris vaimukas siia mõni veidi põhjalikum seljakotiränduri välimäärija kirjutada, aga ehk mõni teine kord. Enamasti tunneb seljakotiränduri just kaasaskantavast „korrusmajast” ära. Ja nädalaks-kaheks puhkama tulnud turistist on tal ilmselt ka veidi juhuslikumad riided seljas, ning juuksed pole ehk nii väljamõõdetult sätitud või habe aetud. Aga siin annab muidugi ka pettust teha! Nii me isegi kraabime aeg-ajalt kotipõhjast välja „korralikud riided”, jätame päevase väikse seljakoti ja fotoaparaadi maha ja teeme linna peal paar uhkemat ringi. No nii enesetunde tõstmiseks ja väikeseks meeleolu muutuseks:)

Ja olgugi, et seljakotirändureid on siinkandis palju, siis vaid mõnega ristuvad teed sedasi, et nendega põhjalikumat tutvust saab tehtud. Siin on ka väga selgeks mustriks kujunenud, et seljakotirändaja astub koheselt kontakti teise sarnase ränduriga, kui kohtutakse kusagil kapa-kohilas või puututakse kokku sarnase jamaga reisil. Rändurid, kellest järgnevalt kirjutan, on kõik just sedasi meie tuttavateks saanud.

Pati ja Agus. Meie esimene kokkusaamine oli Lõuna-Türgi piiriäärses linnas Antakya. Olime ise sinna just jõudnud öise bussiga Istanbulist ja kohale jõudes selgus, et edasisõiduks Süüriasse tuleb meil siin vahetada bussi ja vahepealne varahommik tuleb meil sisustada lihtsalt bussijaamas istumise, ringivaatamise või millegi sarnasega. Ja kusagilt nad siis äkki välja ilmusidki. Vahemeremaalise väljanägemise, kahe sarnase päevase seljakoti ja ehk ka Lonely Planet oli neil näpus. Üks „Tere” ja naeratused oli kõik, mida me siis vahetasime.



Jõudes Türgi-Süüria piirile ja tehes ringkäiku oma bussijuhi sabas mööda Süüria piirivalvureid, jooksime aga nendega uuesti kokku Kuna nende teadmatus Süüria piiriformaalsustest olid sarnased meie omadega, siis nüüd saime järgmise paari minutiga juba teada kellega tegu, kuhu edasi, jagasime omi nappe teadmisi, kuidas piiril asjad käivad - ja jätsime hüvasti (nende tee viis edasi Põhja-Süüria linna Alepposse).

Juhus viis aga meid veel kokku ja olles Damaskuses välja astunud Azemi paleest leidsime sinna sisenemas Pati ja Aguse! See kohtumine oli juba nagu sattumine vanade sõprade seltsi. Ilmselt aitas sellisele meeleolule kaasa nii see, et Pati ja Agus on väga toredad, vahetud ja säravad inimesed, kui ka see, et välismaalast kohata Damaskuse tänavatel oli üldse paras eksootika. Jagasime omi muljeid juba Süürias tehtust-nähtust ja kui kuulsime, et meie hispaanlastest sõprade reis kestab samuti ligi aasta ja see sai alguse samuti alles mõne nädala eest, siis oli selge, et MEIL ON NII PALJU RÄÄKIDA ja leppisime kokku ühises õhtusöögis.

See õhtu oli äärmiselt emotsionaalne, kuna olime kõik väga samal lainel. Rääkisime teineteisele sellest, kuidas küpses otsus pikale reisile minna, millised olid ettevalmistused, kuidas sellest sõpradele-lähedastele teada andsime, millised olid nende reageeringud, kuidas hakkasime blogi pidama ja kuivõrd kerge/raske oli kokkuvõttes lahkuda ja millised tunded-mõtted enne reisi valitsesid. Ka nemad olid lõpetanud oma professionaalse karjääri Madridi uhketes büroohoonetes ja selle asemel oma vähesed asjad, kuid suure emotsiooni järgmiseks aastaks ühte seljakotti pakkinud. Naljakas oli tõdeda, kuidas üle maailma rändurid kogevad sarnaseid emotsioone, mis taolisele rännakule eelnevad, kasutavad sarnaseid infoallikaid reisi ettevalmistamiseks, rääkimata sellest, et isegi reisikindlustus oli meil võetud samalt kindlustajalt!

Kogu seda ühist olemist aitas üles kütta ka see, et olime oma rännakuga mõlemad umbes sama kaugel – mõned nädalad juba teel olnud, samas lahkumine kodust veel hästi meeles ning tohutu ootusärevus nende pikkade kuude osas, mis veel ees. Tänaseks, kui oleme oma teel kohanud rändureid, kes juba viiendat, seitsmendat või kaheteistkümnendat kuud reisivad, siis nendega on jutud hoopis teised. Sellises seltskonnas võib tunda ehk kerget piinlikkustki oma KÕIGEST kuuajasest rändurielust:)

Erinevalt meist teevad Pati ja Agus oma reisiga maailmale tiiru peale, sest Austraaliast edasi lähevad nad juba Lõuna-Ameerikasse ja sealt tagasi Euroopasse. Samuti on nende tempo meie omast kiirem, kuna lisaks pikemale marsruudile on neil taskus ka juba One Worldi lennupilet ümber maailma, mille järgi nad üheksa kuuga peaks olema oma reisilt tagasi jõudnud. Siiski pole võimatu, et meie teed võivad veel kokku sattuda Austraalias, kus ka nemad osaliselt veebruaris peaksid olema.

Veetsime Pati ja Agusega veel ühiselt aega Damaskuses, kuni me sealt tagasi Türki sõitsime, nende tee viis edasi Jordaaniasse. Ma tõesti väga loodan, et meie teed nendega veel kunagi ristuksid, kas siis reisil või „elus pärast reisi”. Igatahes praegu elame kaasa nende reisiblogile http://ytancontentos.wordpress.com (tõeline maius hispaania keele gurmaanidele!)

Sebastien. Kui olime peale Iraani e-viisa agentuuri vastavasisulist kinnitust suure hurraaga Iraani Ankara saatkonda tormanud lootes sealt võidukalt uue ägeda templiga passis väljuda, leidsime sealt eest meist-mitte-midagi-kuulnud-olevad-konsulaarametnikud, käputäis türklastest viisataotlejaid ja ühe Šveitsi poisi, kelle nimi oli Sebastien. Sarnaselt meiega polnud ka tema taotlus oodatud kiirusel edasi liikunud ja nii olime mõlemad Iraani saatkonna püsikliendid järgmiseks kaheks päevaks. Võrreldes Sebastieniga olime meie aga nii oma rändamistehnikas kui viisa-sõdades siiski täielikud kergekaallased. Nimelt rändas Sebastien jalgrattaga olles alustanud juulis Šveitsist ja tema teekond viis Türgist edasi Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani, ... ehk siis sellistesse riikidesse, kuhu sisenemine reeglina viisat eeldasid ja nii ta Ankaras paralleelselt erinevate saatkondade vahel sõelus. Sebastieni vingele reisile ja suurepärastele fotodele saab kaasa elada tema reisiblogis http://www.un-peu-plus-loin.ch (ja seda nii inglise kui prantsuse keeles!)

Boris. Rändurite loo lõpetuseks aga räägiks sellest, kuidas kohtusime Borisiga. Peale meeleolukat bussisõitu läbi Türgi ja vennastunud bussi tagumises osas istunud iraanlastega (nagu Iraani sissekannetest on aru saada, siis mitte-vennastumine iraanlastega poleks lihtsalt mõeldav!), jõudsime Türgi-Iraani piirile. Kõikenäinud Iraani vanahärra, kelle inglise keel oli üpris hea, valgustas meid juba eelnevalt, et piiriületus nende kahe riigi vahel on aeganõudev protsess ja polevat ime, kui see vahest lausa kaheksa tundi aega võtab! Meie siiski „pääsesime” kõigest mõne tunniga, kuigi jah, erinevaid läbiotsimisi korraldasid nii Türgi kui Iraani pool. Seejuures meiesugused turistid jäeti põhjalikust läbivaatusest igatahes täiesti kõrvale – ju siis oli õige silmavaade! Kui olime edukalt oma Kalevi Vana Tallinna liköörikommidega Iraani tolliametnikest mööda pääsenud ja nö ametlikult riiki sisse lastud, märkasime sumedas Iraani öös ronkmustpeadega kohalike vahel ühte pruunide juuste ja säravate silmadega poissi, kes oli Boris. Boris alustas oma reisi Slovakkiast ja tegemist polnud samuti mingi papist poisiga. Nimelt reisis Boris hääletades ja tema eesmärk oli kuue nädalaga jõuda kodusest Slovakkiast Nepaali. Kuna ta oli juba siis jõudnud Iraani piirile ja järelejäänud aega jagus piisavalt, siis pole mõtet kahelda ka selle eesmärgi saavutamises.

Meie jätkasime oma teed tuldud bussis, Boris jäi piiriäärsesse linna ööbima. Muuseas, Iraani kohta ütles ta, et siin polevat inimesed harjunud taolise hääletamise kombega, nagu meie seda teame. Kuna iga auto on potentsiaalne takso, siis sageli eeldatakse, et ka hääletaja maksab reisi eest. Samas arvestades seda, kuivõrd iraanlased välismaalasi armastavad, siis võib selle väite ka kahtluse alla panna. Boris plaanis igatahes läbida Iraani bussiga ja jätkata oma hääletamist Pakistanis.

Toomas

Kommentaare ei ole: