Ankara juhtumised

Türgi-Iraani bussis, 24 tundi juba sõidetud, mingi 7 tundi veel
Bussi sisetemperatuur +40 ºC

Lugu „Topelt õhtusöök”

Otsisime Ankara linnas toreda õhtusöögikoha tänaval. Tom otsustas taaskord kohaliku tundmatu söögiga eksperimenteerida ning valis pildi järgi tundmatu nimega pitsamoodi toidu. Kuna Marika ei olnud näljane, siis piirdus ta ühe kohaliku jogurti-vee-soola kokteiliga (ayran, siinkandis väga populaarne ja meenutab maitselt petti). Kiiresti toodigi meile lauale väikese pannkoogi mõõtudega lavash ning kausiga midagi tomati-pipra kastme taolist. Vaatasime suurte silmadega üksteisele otsa, sest see toit tundus veidi niru võrreldes sellega, mida pildi peal esitati. Aga noh, paljud asjad ongi pildi peal ilusamad ja nii Tom asus siis veidi pettunud näoga oma õhtusöögi kallale – ikka kindla järjekindlusega tükike saia ning tulist salsa moodi kastet peale. Igasugused pagaritooted on alati väga kõhtutäitvad (nt proovige korraga ära süüa päts kirde saia!) ning Tomil saigi saiast-salsast kõht täis. Vaatasime ringi, et ettekandja leida ja arve küsida. Ettekandja tuligi – aga mitte arve, vaid suure pitsamoodi asjaga - sellisega nagu pildil oli olnud. Ohhoo! Lavash-pannkook oli selle koha vaikimisi eelroog, nii et päris õhtusöök tuli veel otsa pugida. Ehk siis võtsime aja maha ja jäime sinna tänavamelu ja türgi pitsat kohe pikemalt nautima.

Lugu „Lõputu saaga Iraani viisaga”

Iraani viisade tegemine võttis meil aega kolm nädalat, mis on tavatingimustes (st näiteks Eestist läbi Helsingi viisat tehes või isegi Istanbulis otse konsulaadis viisat tehes) täiesti normaalne aeg, aga rahuliku ootamise asemel muutus see viisa taotlemise protsess meie jaoks lõputuna näivaks saagaks. Kõik algas sellest, et me soovisime Türki jõudes viisasid jube kiiresti saada ning loobusime Istanbuli Iraani konsulaadi teenustest ja taotlesime e-viisad, mille hankimine pidid konsulaadi ametnike sõnul kiirem olema. Tegime siuh-säuh internetis kõik ära ja siuh-säuh maksime Türgi panka rahad ära ja jäime ootama. Siis selgus, et olime panka maksnud vale summa ja üldsegi meile soovitati teha kallimad kiirviisad, mida me peale välkkoosolekut ka teha otsustasime. Üks peamiseid loosungeid meie reisil on olnud „vaatame, mis saab” ja nii viljelesime seda mõttetera ka Iraani viisadega. Niisiis kui saime e-maili vale summa tasumise kohta, siis samal päeval me panka raha juurde maksma küll ei kiirustanud. Kuna vahepeal olime otsustanud üldse Süüriasse minna, ja Türgis tuli peale nädalavahetus koos suletud pankadega, siis selgus kirjavahetuses Iraani viisasid ajava agentuuriga, et Süüriast ei saa viisa teenuste eest maksta ning meil ei jäänud muud üle, kui teha läbi internetipanga rahvusvaheline maksekorraldus, mis võttis omakorda aega 3-5 päeva (jälle nädal juures). Soh, kui meie raha Iraani kohale jõudis, siis samal ajal algas islamimaades ramadaani järgne nädalane püha ja keegi meie asjadega ei tegelenud (veel üks nädal juures). Selleks ajaks oli kokku juba kulunud 2,5 nädalat ja me sõitsime Ankarasse nö viisat ootama. Samal nädalavahetusel saabus lõpuks ka e-mail, et meie viisataotlus on aktsepteeritud ning kui esmaspäeval saatkonda läheme, siis peaks 1-3 päevaga viisatempli ka passi saama. Oh üllatust, kui saatkonda jõudes selgus, et nad ei tea meie viisast midagi ja nad ei saa meid MITTE KUIDAGI aidata. Helistasime tulutult e-viisa poolt antud telefoninumbrile ja saatsime kurja e-kirja e-viisa korraldajatele. Järgmisel hommikul seadsime sammud taaskord saatkonna poole ning seekord olid meie andmed leitud, kuid meilt nõuti veelkord viisade eest maksmist. Kui konsulaarametnik mainis veel, et kui me taotlesime kiirviisat, siis oleksime pidanud selle saama mõne tööpäevaga, siis oh-oh-oh, needsime Iraani innovaatilise e-viisa süsteemi maapõhja. Marika proovis viisaametnikele teha maailma kõige kurvemaid silmi (a’la saabastega kass Shreki filmist) ning Tom rääkis kõigist meie vintsutustest – mispeale lubasid viisaametnikud, et kui kohe lisaraha pangas ära maksame, siis teevad nad meile viisad 1 tunniga. Hoidsime hingi kinni – ning kõik see nii lõpuks juhtuski – täpselt kolm nädalat hiljem olid meil viisad passis! Hiljem Lonely Planetist sõrmega järge ajades saime jah aru, et www.iranianvisa.com taga ei ole mingi riiklik asutus, kes e-viisasid väljastab, vaid üks tavaline turismiagentuur, kellele makstud raha oli kõik tavaline vahendustasu... Kogu selle loo peale tõdesime, et ilmselt igal sündmusel on ikka oma aeg ette määratud ehk siis viisa saad siis kui... in sha’ Allah - ehk kui Allah tahab!!

Lugu „Rahavahetus”

Peale Iraani-viisa-saaga õnnelikku lõppu, tormasime otsima kohta, kus saaks kõigist oma Türgi liiridest lahti ja natuke Iraani raha asemele. Meile suure üllatusena ükski Türgi pank Iraani raha ei vahetanud. Olime oma arust loovad ning proovisime igaks juhuks ka Kuveidi panka, aga ka see käik lõppes tulemuseta. Lõpuks juhatati meid pangast kuhugi juurvilja/kaltsuturu kõrval asuvasse rahavahetuspunkti. Sel ajal kui Marika suu ammuli rahavahetuspunktis ringi vaatas, et sotti saada, kuidas seal asjad käivad, oli Tom enesekindlalt sammud seadnud otsejoones rahavahetuspunkti „kunni” kabinetti. Kunn oli soliidses eas meesterahvas, kuldsõrmuse, kruviprillide ning tavapärase vuntsipuhmaga. Kui Marika Tomile sinna järele jõudis, siis pugistasid Tom ja raha-kunn koos juba komme ja pähkleid ja rääkisid mehejuttu (kumbki omas keeles). Raha-kunni kabinet oli nagu päris direktori kabinet - suur Atatürgi pilt, suur kirjutuslaud koos telefoni, hiiglasuure kuldse pastakahoidjaga ning arvutiga lauanurgas. Tom proovis kunnile selgitada, et soovime Iraani raha ja raha-kunn muudkui toksis erinevaid kursse ning rahasummasid oma kalkulaatorile. Kabineti uks oli kogu aeg avatud ja nii vooris sealt läbi igasuguseid tegelasi, mõni neist surus ka meil kätt ja mõni tõlkis meie juttu kunnile, mis pani kunni telefoni teel korraldusi jagama ja meile uusi summasid lipikule kirjutama. Kuna meil oli kodutöö halvasti tehtud, siis ei olnud meil õrna aimugi, kui palju raha me peaks saama, aga lootsime, et raha-kunn annab meile ikka parema kursi kui šaakal-ärimehed Türgi-Iraani piiril. Peale seda kui Tom oli kinnitanud, et oleme nõus selle kursiga raha vahetama, vaatasime kunniga mõnda aega tõtt, krõbistasime veel veidi pähkleid ning äkitselt ilmus kunni pea kõrguselt seina sees olevast luugist suur pakk raha, mille raha-kunn vastu võttis ja Tomile ulatas. Selgus, et kurss oli küll veidi kehvem algselt pakutust aga kuna me saime nii piduliku ja külalislahke vastuvõtu osaliseks ning äkitselt ka miljonärideks (1 Iraani raha on 0,0011 Eesti raha), siis lahkusime raha-kunni impeeriumist õnnelikena.

Lugu „Ankara bussijaam tuttavaid täis”

Olime oma kaasaskantavate „korrusmajadega” ilusti Ankara otsatusse bussijaama jõudnud ja isegi oma bussi üles leidnud, kui ühtäkki märkasime tuttavat nägu. Tomile tundus hetkeks, et tegu on tema endise Leedu kolleegiga, kuid Marikal tekkis näoga seoses tunne, et selle mehe juuresolekul tuleb korralikult käituda. Peale murdosa sekundeid kestnud segadust tundsime ära ametniku Ankara Iraani saatkonnast, kellega me olime kaks päeva käinud viisa läbirääkimisi pidamas. Jõudsime juba kergelt ehmatada, et kas meie viisad on ikka lõplikud, või tuleb veel ametnikule selgitusi jagada või lisaraha maksta või on mõni väike vale meie ankeedis päevaga ilmsiks tulnud või .... Siiski selgus, et sellel saatkonnamehel on ka eralelu ning ta tuli hoopis oma ema ja õde meiega sama bussi peale saatma. Pidasime sõbralikku, kuid reserveeritud vestlust (mille käigus kramplikult mõtlesime, et me ei jääks vahele oma väikeste valedega viisataotluses – näiteks, et me tegelikult ei olegi abielus ja et me sõidame Teherani asemel Tabrizi, jne). Kui olime omavahelise vestlusega põhimõtteliselt ilmani välja jõudnud, märkasime meie poole sammuvaid naerunägusid – nimelt olid meie Ankara sõbrad, Melody ja Gökhan, otsustanud meile üllatuse teha ning meid bussijaama saatma tulla. Iraanlasest Melody külaliste eest hoolitsemise refleksid hakkasid kohe tööle, sest ta käis meie bussijuhtidele ja –stjuuarditele sõnu peale lugemas, et viimased meie eest ikka hästi hoolitseksid ja õiges kohas meid maha paneksid, sest need on tema, Melody külalised. Lehvitasime oma bussijaama maha jäänud saatjaskonnale ja asusime teele kauaoodatud Iraani poole.

Ja väike viktoriiniküsimus ka: Kuna oleme Türgi bussiga praktiliselt vasakult paremale ja ülevalt alla läbi sõitnud, siis oleme tuttavaks saanud siinse bussisõidukultuuriga kui nii võib öelda:). Ja mis seal salata, oleme täheldanud mõningaid erinevusi võrreldes sellega, mida Eestis näha saab. Paljuski on see põhjustatud asjaolust, et Türgi erinevalt Eestist on väga suur riik ja bussisõit ühest punktist teise võtab oluliselt rohkem aega. Nüüd aga küsimusest. Bussisõidu juurde kuuluvad siinmaal stjuardid, kes siis toimetavad reisijatega, sahmivad kottidega ja mida iganes nad kõike veel teevad. Sealhulgas kuulub korraliku bussisõidu juurde see, et stjuard (oleme ainult meessoost reisisaatjaid näinud) pakub reisijatele reisi alguses ja peale iga pikemat peatust teed, kohvi, colat või vett ja ägedamatel marsruutidel saab ka küpsist või keeksi või muud sellist. Tavaliselt eelneb aga joogi serveerimisele veel üks rituaal, mida stjuard reisijatele pakub. Küsimegi, mis see on? Esimesena kõige õigemini kommentaaridesse vastajale lubame teele panna tervituskaardi Iraanist (kuna mis seal salata, Ankarast meil postkaarte pole...).

Tervitades,
Marika ja Tom