Vanad tuttavad Ankarast

Ankara hotellitoas pidu kohaliku imehea veiniga
+ 22 ºC

Esimese päeva lühikese Ankara vaatlemise tulemusena lahkusime täna hotellist ilma eriliste ootusteta linna suhtes, kuid plaaniga saada turismiinfost enamat teada Ankaras toimuvast. Samuti huvitas meid, kuidas võõrast transpordisüsteemist leida üles õige uks, kust saaks infot Iraani sõidu kohta.

Aga juhusel olid meiega teised plaanid... Nimelt turismiinfopunkti me ei jõudnudki, sest meie juurde tulid abi pakkuma kaks kahel jalal infokandjat - Melody ja Gökhan, kes osutusid informatiivsemaks ja huvitavamaks infokanaliks kui internet, bussijaam ja infopunkt kokku. Nimelt nägid nad eemalt, et türgi mees seletab türgi keeles kahele turistile midagi linnakaardi taga ja järeldasid, et turistid on ilmselt hädas. Kuuldes ära meie miljon küsimust, millele me turismiinfost vastust lootsime saada, leidsid nad, et nemad on paremad kui avalik infopunkt ja kutsusid meid oma sealsamas lähedal asuvasse kontorisse kaasa. Mõeldud-tehtud, läksimegi.

Melody on 24-aastane Iraanist pärit aser ning oma vanemate ainuke laps. Tema vanemad olid nii ägedad, et otsustasid, et nende tütar väärib paremat tulevikku kui ahistava poliitilise korraga Iraan pakkuda suudab ning leidsid võimaluse, kuidas oma tütar saata Türki ülikooli õppima tootedisaini. See juhtus viis aastat tagasi ning kaks aastat tagasi otsustasid vanemad ise ka järgi kolida, et saaks nõnda rohkem oma tütart näha. Melody on intelligentne, konkreetse maailmavaatega ning üllatuseks on ta muuhulgas mitte-usklik. Melody selgitas, et vaatamata sellele, et Iraan on ametlikult Islami vabariik, sekkub praegune võimuaparaat islami sildi all väga jõuliselt inimeste igapäevaellu, mis omakorda on põhjustanud selle, et Iraani inimesed on võõrandunud usust. Ehk siis kuigi enamik Iraani inimestest on ametlikult moslemid, ligikaudu 80% riigi elanikkonnast ennast mitteametlikult usklikuks ei pea. Melody kindel otsus on mitte kunagi enam Iraani tagasi kolida ja aserina ei olnud tal ka Türgi keele selgeks õppimine probleemiks (keeled olevat põhimõtteliselt sama sarnased nagu itaalia keel hispaania keelega). Iraani kohta saime veel väga palju huvitavat infot, aga need lood jätame juba Iraani sissekannete jaoks.

Gökhan on 36 aastane türklase/itaallase välimusega pesueht Ankara poiss, suur vuntsipuhmas nina alla. Hariduselt elektrik, käinud isegi Moskvas tööl ning oskas vene keelt niipalju, et öelda „ja hatshu s taboi paznakomitsa” ning „ja hatshu s taboi spat”. Oma olemuselt ei vasta ta aga kindlasti eestlase stereotüüpsele ettekujutusele türgi mehest: ta on laia silmaringiga, abivalmis ja sõbralik, mitte libekeelne macho-mees lõunaosariikidest. Elektriku ameti jättis ta maha ning oli mõnda aega Türgis, sh Kapadokias (meie eelmises sihtkohas), giidiks. Ta oleks meile hea meelega kogu Türgi ajalooliste kohtade tutvustuse kiirkorras ära teinud ning oli veidi pettunudki, et me suuremad asjad ajaloofännid ei olnud. Täna on tal oma ühe-mehe-firma, mis toodab väikseid videoreklaame. Ettevõte on seitse aastat vana ning praegu läheb ta äril väga hästi. Aga Gökhanil on juba ka uus unistus. Nimelt on ta isal Ankarast mitte kaugel talu, mille ümber on palju põllumaad. Gökhan unistab kunagi sinna kolimisest ning oma viinamarja istanduse rajamisest. Gökhan on veendunud amerikaniseerumise vastane – nii näiteks ei vaata ta põhimõtteliselt Hollywoodi filme, tahaks vähem internetti kasutada ning proovib hoida oma maa kultuuri ja keelt. Et ka meie Türgi osas oma taset tõstaksime, pakkis ta meile kontorist lahkudes kaasa kaks mahukat ajaloolist/arhitektuurialast fotoraamatut Türgi kohta. Samuti lubas ta teha meile koopiad mitmest kaasaegsest Türgi filmist, mille annab meile üle siis, kui järgmise nädala alguses lähme talle kontorisse raamatuid tagasi viima. Nii et meil tuleb siin kõvasti kodutööd vahepeal teha! Lisaks meeldib Gökhanile reisida – nii mõtleb ta teha autoga ringsõidu mööda Horvaatia rannikut, samuti on Ungari tema lemmik ning muidugi pinnisime me välja, et seejärel peab ta Eestisse tulema. Gökhani kõige suuremaks kireks on aga Melody:)

Meie põige nende kontorisse lõppes sellega, et veetsime nendega ühiselt kogu päeva: käisime koos kaubanduskeskuses Melodyle tosse ostmas, jalutasime Ankara kindluses ja vanas linnaosas, jõime teed ning sõime koos õhtust. Imetlusväärne on see, et veetsime selle toreda paariga koos umbes kaheksa tundi, aga selline tunne tekkis, nagu oleks meid Ankaras ees oodanud vanad head tuttavad. Nii ei peljanud me õhtu edenedes esitada küsimusi ei mošees toimuva kohta kui ka Türgi või Iraani igapäevaelu kohta. Ja kuuldu oli väärt rohkem, mida seni Lonely Planetitest kokku olime lugenud.

Kohtumine selliste inimestega on olnud meie rännaku suureks sooviks. Need, kes palju käinud, teavad, et kohapealset nähtut-kuuldut ise oma kogemuste-teadmiste pinnalt interpreteerides võib oma tõlgendustega täitsa rappa panna. Kui mõni kohalik sulle asja selgitab, tekib asjadest parem, kui mitte öelda õigem arusaam ja lõppkokkuvõttes saab ka see koht hoopis teise hõngu külge. Jääb ainult loota, et selliseid inimesi meie teele üha enam satuks.

Kohalikku eluolusse paremini sisse sulandumiseks tegelesime õhtul hotellituppa jõudnuna veidi intensiivsemalt ka Türgi telemaastiku analüüsiga – kaubanduskeskusest kuue kohaliku raha eest ostetud väga hea türgi veini (Arya 2006, Kalecik Karasi ja Boğazkere viinamarjadest) saatel jälgisime Türgi lõpututel telekanalitel toimuvat. Nii näiteks on üks telekanal puhtalt keskendunud kohalikele rahvalauludele (need on laulud seeriast: „kogu aeg on sama laul, ainult lauljad vahetuvad”), samuti sattusime Türgi versioonile saatest „Võta või jäta” (tädi pildil on saatest!) ning õhtu krooniks olid kaks türgikeelset mängufilmi – „Kariibi mere piraadid” ja „Mr. and Mrs. Smith”. Ja uskuge või mitte - Vanish reklaamib ennast ka Türgis:)

Õhtu tipnes rõõmusõnumitega Iraani saatkonnast: saime kinnituse, et meie Iraani viisad on valmis - nüüd veel paar päeva, et need passi saada ja minek!!! Jeee!!!

Marika ja Tom