Teheran - ühe linna kaks nägu

Endiselt Pärsias

+25 ºC

Teheran hakkas peale juba väga ammu enne bussijaama jõudmist – mõlemal pool teel saatsid majad meid pikki kilomeetreid. Kujutage ise ette linna, kus on voodid 14 miljonile inimesele ja kuhu igal hommikul sõidab lisaks juurde umbes 6 miljonit inimest. Ehk siis päevasel ajal mahutavat Teheran ligikaudu 20 miljonit inimest.

Kogu selle inimmassi liikumist on püütud reguleerida nii, et nad kõik liiklusesse ära mahuks - näiteks koolid alustavad kell 6.30, pangad kell 7.30, riigiasutused kell 9 ja erafirmad umbes 10 ja õhtu lõpetatakse samas järjekorras. Lisaks on linn jagatud tsoonideks, kus tohib sõita ainult selleks ettenähtud ajal – ehk paaritu numbriga lõppevad autod paaritutel päevadel ja paaris numbriga lõppevad autod paaris kuupäevadel. Vaatamata progressiivsetele ideedele liikluskorralduses on linn ikkagi pidevalt sõidukitest umbes ja õhk heitgaasidest saastunud. Linnas on olemas ka metroo, kuid tänasel päeval ei kata metrooliinid linna nii, et see vastaks taolise suurlinna vajadustele. Metroo ise on kaasaegne ja puhas, ainult et suurest rahvamassist tingituna võib olla ülerahvastatud. Huvitav on ka fakt, et eraldi vagunid on „Ainult naistele”, kuhu siis meestel asja pole. Samas pole naistel keelatud meestega samasse „Üldvagunisse” tulla. Meie vaatluse kohaselt oli Marika siiski pigem erand kui reegel üldvagunis. Sarnase erandi moodustasid isaga koos sõitvad väikesed tüdrukud või mõned abielunaised.

Teherani liiklus oligi meie esimene suur mulje Teheranist ning see oli kõige hullem, mida me silmad seni näinud olid. Esimene printsiip siinses liikluses on see, et autodel, mootorratastel ja jalakäijatel on võrdsed õigused. Teoorias kõlab see võib-olla hästi, aga praktikas näeb see välja nii: mitte keegi ei arvesta sõiduradasid, autod kihutavad risti-rästi-põiki, enamus kordadel hoolimata, mis tuli põleb valgusfooris. Liikluses kehtib otseses mõttes tugevama õigus – võidab see, kes on kõige jultunum. Üks takso, millega sõitsime, tagurdas lihtsalt ühesuunalisel tänaval terve tänava pikkuses ja õiges suunas sõitvad autojuhid ja mootorratturid tõmbasid vasakusse või paremasse äärde, kes kuhu sai. Teinekord sõitsime lihtsalt ühesuunalise tänaval vastassuunas. Kui istud autos ja ise sõitma ei pea ning uskudes oma kaitseinglite olemasolusse, on olukord pigem lõbus. Asi läheb aga hulluks, kui pead jalakäijana hakkama saama ning autodega kui võrdne-võrdsega võitlusse asuma, et üle tee pääseda. Nagu enne sai mainitud, siis ülekäigurada ning jalakäijate valgusfoori autojuhtide jaoks ei eksisteeri. Kui proovid selleks ettenähtud kohas ühe tee minna ja jääd ootama, millal mõni sind üle tee laseb, siis ilmselt veedadki päeva selle koha peal. Ainuke variant üle tee minna on nii, et astud lihtsalt enesekindlalt sõiduteele autojuhti seirates veendumaks, kas tegemist on „tapjaga” või mõne sellisega, keda oma pilguga suudad peatuma panna. Kui autojuht vilgutab tuledega ja/või signaalitab, siis pigem sõidab ta sust üle, kui peatub - seega on mõistlik veel veidi oodata. Kui auto pole suutnud veel kiirust üles võtta või on millegipärast hoogu maha võtmas, siis tuleb liikuda nö kahe auto vahelisele alale, nii et üks auto sõidab su seljatagant ja teine eest läbi. Niiviisi ükshaaval autode vahel laveerides jõuadki lõpuks teisele poole teed! Ummikus linn on tegelikult peamiseks päästerõngaks jalakäijatele, kuna siis ei pääse autod liikuma ja jalakäija kepsutab autode vahelt üle tee. Vähemalt nii me jõudsime oma esimese hotellini – elusalt.

Esimesel õhtul otsustasime oma naabruskonnas väikese jalutuskäigu teha, et saada aimu, mis loom see Teheran õieti on. Aga oh imet, avastasime, et tänav, kus elame, on sadade meetrite ulatuses täis auto varuosade poode, pakkudes kõike alates summutitest kuni lõhnakuuskedeni välja. Lootsime, et äkki on rohkem õnne kõrvaltänavatega, aga ka kõrvaltänavate poed olid selgelt spetsialiseerunud. Nii leidsime end järjest tänavatelt, kus olid reas kas telekapultide-, ketassaagide-, drellide-, telefonide- jms poed. Loobusime ringkäigust ning mõtlesime, et kinnitame parem mõnes kohalikus söögikohas keha – aga meie üllatus kasvas, kui ainukese kohana leidsime ühest tänavanurgast räpase rämpstoidu putka – selles piirkonnas ei olnudki rohkem ühtegi söögikohta. Peagi leidsime kinnitust Lonely Planeti’s toodud faktile, et Teherani ajalooline kesklinn, kus paiknes ka meie hotell, on tänaseks päevaks getostunud. Ehk siis kui keegi peaks tulevikus kaaluma Teheranis Imaam Khomeini väljaku piirkonnas ööbimiskoht muretseda, siis soovitaks mitu korda järele mõelda, sest peale spetsiaaltarvete poodide sulgemist on see piirkond täiesti surnud.

Järgmisel päeval suundusime linna põhjapoolsemasse piirkonda, kust leidsime küll tänavate kaupa ilusaid poode koos tuntud kaubamärkidega, veidi ilusamaid majasid ning mõne söögikoha, aga endiselt jäi meile mõistatuseks, et kus siis on nö elamisväärne elukeskkond koos parkide, alleede, kunstitemplite ja muu sellisega. Lisaks polnud ka paremas linnaosas tänavad palju inimsõbralikumad, sest pärastlõunal tekkis lihtsalt tunne, et peale heitgaaside ei ole midagi enam hingata ning plätudes varbaid vaadates jäi mulje, nagu oleks tulnud just kartuleid võtmast.

Inimesed olid samuti suurlinnale omaselt anonüümsed – igaüks ajas tänaval liikudes oma asja ning ei lasknud ümbritseval kuigivõrd oma maailma segada. Ülevoolavat tähelepanu ja uudishimu võõramaalaste vastu, mida olime kogenud seni teistes Iraani piirkondades, polnud siin olemas. Teatud määral muutis see linna peal jalutamise ja uudistamise lihtsamaks, kuid samas saime ruttu aru, et selleks, et Teheranist aru saada ja end siin mõnusalt tunda, peab meil olema oma teheranlane.

Nii juhtuski, et „mitte-elamiskõlbulik ning inimvaenulik linn” oli Teheran meie jaoks seni, kuni leidsime omale hospitality clubi kaudu kohaliku võõrustaja Mehrdadi. Mehrdad elas veidi põhja pool kesklinna tsoonist, mis Teherani puhul on märk sellest, et inimene on majanduslikult edukamal järjel. Meie uus kodutänav oli väike ja vaikne ning uus kodu õdus-hubane. Niipea kui oma uude koju jõudsime, pakkis Mehrdad meid oma autosse, et kaasata meid oma igapäevategevustesse. Autosõidu ajal tegi ta meile selgeks oma elu põhimõtted – tal on kinnisvaraarenduse firma, mis teenib piisavalt raha; ta töötab iga päev kuni kella kaheni, selleks et seejärel tegeleda oma hobidega, mille hulka kuulusid luule, maalid, teater, fotograafia jne. Ja nii selguski, et olime parasjagu suundumas ühte kultuurikeskusesse tema kolmapäevasesse luuletundi. Kultuurikeskus asus endistes kuninganna tööruumides – 60ndate stiilis arhitektuuriga maja ümbritses kaunis aed tiikide, lilledega ja suure pargiga. Kohe üle tee asus endise šahhi palee koos suure pargiga. Kujutage ise ette, olles tulnud mõni tund tagasi autovaruosa-tööriista tänavalt, tundsime end nagu paradiisis. Lisaks sellele suutis Teheran meid üllatada ka kaunite kunstidega – algatuseks külastasime peremehe luuleringi, kus kuulasime kuulsa Iraani luuletaja Matveti Rumi pärsiakeelset luulet. Enne luulele järgnevat mitmetunnist diskussiooni (!) lahkusime saalist ja saime aimu šahhi palee saladustest, jalutasime roheluses ning käisime näitusel, kus Teherani tuntud maalikunstnikud ja skulptorid olid andnud mõned oma tööd heategevuslikuks müügiks.

Kunstide keskelt suundusime edasi Mehrdadi tuttava Farima poole, kellele oli ootamatult külla saabunud üks prantsuse stsenarist Sebastien ning kellega Farima ei osanud midagi peale hakata. Mehrdad on väga kogenud võõrustaja (tema juures on elanud enam kui 2,000 rändurit!) ja pakkus välja, et võime selle õhtu ühiselt veeta. Olles eelnevalt näinud Teherani kesklinna arhitektuuri, mis eestlasele meenutab tõsist sovjetiaega ja ka odavamate hotellide sisekujundust, siis Farima juures avanes meile hoopis uus pilt iraanlase kodust. Tegu oli väga kena kivimajaga ning Farima korteri interjöör oli täis kusti, antiiki ning sisustatud väga maitsekalt. Üle pika aja nägime ka WC potti!! (Olgu täpsustatud, et Iraanis on WC pott ja WC paber suhteliselt tundmatud asjad, tavapärane on, et maa sees on lihtsalt üks auk, kuhu pärast lased voolikust vett peale).

Pärast teejoomist Farima juures suundusime veel edasi põhja poole, piirkonda, mis aastakümneid tagasi kvalifitseerus maapiirkonnaks ja oli kasutuses kui teheranlaste suvitusrajoon. Tänasel päeval on see piirkond Teherani osa, sest linn on oma majadega küla ära vallutanud – enam edasi minna ei saa, sest peale endisi külasid on mägine sein ees. Praegu on need endiseid suvituskülad aga populaarsed vaba aja veetmise kohad, mis on täis ilusaid restorane ja teemajasid. Lisaks sellele avanevad külade kohalt mäeseintelt imelised vaated öisele Teheranile. Siit pääseb ka tõstukitele, mis viivad kõrgemale mägedesse, kust umbes poole tunni pärast võib suuskadel teisele poole alla laskuda. Seega on (Põhja-)Teheran muuhulgas suurepärane peatuspaik potentsiaalseks suusapuhkuseks.

Järgmistel päevadel sattusime tänu Mehrdadile nautima veel kahe kunstikeskuse väljapanekuid, samuti käisime külas tema arhitekt/fotograafist sõbral Farhadil (kelle kodu oli samuti väga modernne). Üks põnev Teherani saladus, kuhu Mehrdad meid viis, oli väike tänavate võrgustik, mida kohalikud rikkad noored kasutavad kohtamisteks. See oli väga huvitav fenomen – kui nendele tänavatele satud, siis esialgu ei mõista, miks õhtul hilja ja sellises kohas on liiklusummik?! Kui aga veidi lähemalt vaadelda, siis selgub, et kohalikud rikkad teheranlased on end üles löönud, võtnud istumise alla kalli auto ja liiguvad teokiirusel neil tänavatel, et läbi autoakende teistes autodes olijatega suhelda ning nii omale kaaslane leida. Nagu te ise kujutada võite, siis meie oma kotakate riietega ning suri-muri väljanägemisega küll sel õhtul löögile ei pääsenud:)

Kui aus olla, siis pärast kunstirohkeid päevi, külaskäike mitmete teheranlaste kodudesse, õhtusööke kenades söögikohtades ja imelist vaadet üle Teherani olime juba unustanud, et alles mõni päev tagasi võitlesime saastunud kesklinnas autode vahel oma elude eest ja siunasime Teherani. Kohalik sõber oli meile näidanud täiesti teistsugust, nauditavat, elamiskõlbulikku ning sõbralikku Teherani.

Marika ja Tom