Peruu floorat nuusutades vol 2

Oma Cusco kodus

Helikopterid ikka lendamas Matchu Picchu ja Cusco vahet

Peale tädi Dionysia taimeleotiste leti ääres seismist (vt varasem blogi lugu ehk Peruu floorat nuusutades vol 1), on meil aga võimalus olnud veel mõne imetaimega lähemat tutvust sobitada ehk nendest siin loos lähemalt.

Munja.

Varasematest lugudes on läbi käinud, et Peruus on rahvameditsiin väga laialdaselt kasutuses. Nii selgus ühel Titicaca järve saarel, et nemad seal apteegi rohtusid ei kasuta ning arsti juures ei käi, sest pacha mama ehk emake maa on ju meid kõige vajalikuga varustanud. Vaja on vaid ühte. Tavainimese ning ravimtaimede vahel oleks vaid tark kasutada teadjameest ehk šamaani, kes on kõigi loodusandidega kursis. Kui meie pereema Irma kuulis, et ühel meiega ühes majas ööbival ränduril kõht valutab, tõi ta meile kõigile ette suured tassid aurava teega. Tee sees ulpis paar rohelist kõrt ning Irma poetas naeratades – see on munja – see aitab kõhuvalu vastu. Munja tee maitses nagu piparmündi tee, kuid väidetavalt ei ole see piparmünt. Hiljem mööda saart ringi hulkudes peatub peremees Bautista aia ääres, rebib ühel taimel võrsed pealt ning pistab meile kõigile väikese nutsaku pihku. „See ongi munjo“, teatab Bautista uhkelt. Sellega me ravime kõiki kõhuhädasid! Munja saab minu ja Marikai vaieldamatuks lemmikuks ning oleme nii spetsialistid, et oleme valmis Cusco turu-tädidega pikalt vaidlema selle üle, kas nad müüvad ehtsat munjat või lihtsalt piparmünti.

Coca-lehed vol 2 ehk inka cola

Peruu väikestes poekestes seisavad maailmakuulsad coca-cola pudelid kõrvuti veidi koledama ja vähem disainitud etiketiga taaraga, mille sees hõljub kahtlaselt kunstlik kollane vedelik. Kollase joogi nimi ei ole aga vähem uhke kui maailmakuulsal vedelikul – nimelt nii pudelitel kui ka tänavate suurtel reklaamplakatitel ilutseb kohaliku hõnguga uhke nimi – „Inka Cola“. Iga vähegi kohalike juurtega inimese sees peaks midagi olulist see nimi liigutama ning meenutama suure Inca impeeriumi hiigelaegu. Ja seda ta vist teebki, sest restoranis uuriva ajakirjaniku pilguga ringi vaadates võib teha peaaegu et statistilise järelduse – kohalikud eelistavad inka colat tavalisele coca-colale. Kuna Cola tooraineks on coca lehed ning meie inimkatsete projekt on parasjagu täies hoos, siis otsustame meiegi Marikaiga proovida, et mis tüüpi droogiga tegu on. Tähelepanekuid vaata videost:

San Pedro.

Peale tädi Dionysia käest ostetud hallika kaktuse-keedu-vedeliku prügikastile annetamist, oli meie plaan selge – peab toimuma katse number kaks ehk kusagil peame kindlasti koos päris šamaaniga selle imetaime ära proovima. Cuscosse jõudes selgus, et taimeni jõudmiseks ei ole vaja ühtegi pingutust teha, sest taime-reisidele kutsuvaid silte on terve linn täis. Soh – vanad indiaanlased on lasknud oma imetaime muuta turismilõksuks... Meie Marikaiga proovime omaarust olla justkui teadlikumad turistid ning ei lase end tänavatel olevatest siltidest kõigutada, vaid otsime üles minu hea tuttava tuttava, kellega koos plaanime ohutult taimega tutvust teha.

Enne tseremooniale minekut palutakse päev läbi paastuda – ehk mitte liha süüa ja alkoholi juua ning tseremoonia päeval ei tohi toitu üldse puutuda. Järgime kuulekate õpilastena kõiki juhtnööre ning oleme hommikul oma reisiks valmis. Meiega liitub veel üks Austraalia neiu. Meie pettumuseks aga selgub, et tseremoonia läbiviijaks ei ole mitte meie tuttava tuttav, vaid hoopis selle tuttava-tuttava-tuttav. No, mis siis ikka. Sõidame Cuscost välja kõrge mäe otsa ühte majja, kus on imeilus aed ning aia ääres hiigelsuured San Pedro kaktuse hunnikud – see saab meie „kosmodroomiks“ (maja fotol).

Habetunud hipi-joogaõpetaja-itaallane Mino palub meil õue mattidele istuda – laotab enda ette vidinad - kristallid ja mäe-jumala Apu ning teised altarile sobilikud maa-õhu-tule elemendid, toob välja pudeli jälgi rohelist värvi vedelikuga, teeb veidi tähtsat nägu ning tervitab meid meie esimese San Pedro tseremoonia puhul. Ootan põnevusega, et näha milles kogu tseremoonia seisneb. Taaskord viidates Avantüristide „Seitsme maailma“ raamatule tean, et kohe peaks tulema väike riitus taime austamiseks jne. Minu suureks üllatuseks aga ütleb Mino: „Nüüd ma näitan teile, kuidas San Pedrot juua!“ Ta tõstab klaasi ligase rohelise vedelikuga oma huultele ning joob sõõmu. Peab paar sekundit vahet, tõstab klaasi uuesti huultele, joob kaks lonksu. Puhkab ning kordab rituaali veel mõned korrad, kuni klaas tühi. Mino teatab: „See on mul seitsmes tseremoonia kümne päeva jooksul“ ning lisab veidi entusiastlikumalt: „Nüüd teie kord!“ Vaatan arusaamatult ringi!? Mis?! Ongi kogu tseremoonia või – lihtsalt, et jooge nii... nagu ikka klaasist juuakse?! Ma ei jäta oma hämmingut enda teada ning nõuan lisa... Mino võtab vaevaks siis veel veidi seletada, et me võime küsida küsimusi ning San Pedro annab meile vastused... Kuid peame siiski leppima ilma pikema tseremooniata.... ning neelame vastikult kibeda ligase vedeliku oma sisemusse... ja jääme ootama mis saab...

Kõik läheb plaanipäraselt – minul hakkab paha (täiesti loomulik protsess) ning vaatamata sellele, et palusin eelnevalt oma keha see ilge vedelik enda sisse jätta, väljub see pea et 10 minuti pärast siiski minu kehast. Marikai keha on leplikum.

Siis see hakkab peale... helid võimenduvad, värvid kirgastuvad, maailm tantsib muusikarütmis ning kõik on ilusam, pehmem, leebem, armastavam ja mänglevam... Küsin küsimusi – saan vastuseid. Saan vastuseid ka küsimata... Keha on imelikult kerge ja surisev, jalad vetruvad ja tantsivad. Seitsmendat päeva järjest San Pedroga sõprust tegev Mino muutub pööraseks – ta vahetab iga 10 minuti tagant oma riideid, käib kiiresti mööda aeda nagu mõni multifilmi tegelane ja naerab. Meie kolmik on tagasihoidlikum – proovime oma mõistusega aru saada, mis selles mitte-mõistuspärases maailmas toimub ning võtame aega, et imetleda maailma ilu.. ja aeg venib ja venib.

Pärast kuute tundi hakkab San Pedro kaktuse mõju vaikselt vähenema – kärbeste sumin on taaskord tavaline ning ümbritseva looduse roheline värv taandub tagasi tavaliseks roheliseks... hõljumine asendub suure pohmelli tundega ning peavaluga.. Aga imelisuse tunne jääb siiski hinge..

Õhku jäävad küsimused, et ka see kõik oleks olnud teistmoodi, kui meid oleks juhendanud päris šamaan - kas spirituaalne rännak oleks veel intensiivsem olnud, kas vastuseid oleks rohkem olnud? Ilmselt järgiproovimiseks tuleb protsessi vähemalt ühe korra veel koos šamaaniga korrata.

Marikai läks küll ära, aga minu plaan on ka veel ayahuasca järgi proovida.

Marika