+29 ºC
Oleme oma reisi jooksul püüdnud võimalikult palju kohalike inimestega läbi käia. See ei olnud esimene mõte, millega me seda reisi alustasime, aga see on nii välja kujunenud. Usun, et väga olulist rolli mängis Iraanis kogetu, kus kohalikud inimesed näitasid üles sellist sõbralikkust ja avatust meie suhtes, et järgmistes riikides pani see juba meid ennast oluliselt agaramalt kohalikega kontakte otsima.
Couchsurfingu rolli ei saa muidugi ka mitte alahinnata. Leiab sealt just selliseid kohalikke inimesi, kes on huvitatud ränduritest ja on valmis neid oma kodudes võõrustama ja neile oma maad ja rahvast tutvustama. Uus-Meremaal jõudsime aga omale kohaliku kodu leidmisega täiesti uuele tasemele – nimelt läksime kolmeks ööks elama perekonda, kelle peretütart kohtasime Iraanis, kuid kes ise reisis parajasti Brasiilias.
Siobhan on 21-aastane Uus-Meremaa tüdruk, kelles 14-aastaselt lõi välja mässumeel – ta jättis kooli pooleli ja läks selle asemel tööle. 17-aastaselt sõitis ta aga Iirimaale ja leidis seal töö U2 hotellis. Nii ta siis töötas Euroopas mõned aastad ja vahelduva eduga rändas mööda ilma ringi. Kui meie temaga Iraanis kokku saime, oli ta tegemas üht oma järjekordset rännakut – seda siis Lähis-Ida riikides. Reisis ta üksi ja uskuge mind, naisena üksi Lähis-Idas ringi rännata ei ole niisama asi, rääkimata siis sellest, kui vanust vaid 21 aastat. Aga Siobhan oma iiripärase kangekaelsusega polnud mingi õrn lilleke (olgugi et ta habras välja nägi) ning ta ei hoidnud end tagasi, et maailma oma silmaga näha ja seda põhjalikumalt tundma õppida.
Siobhanist sai Iraanis tegelikult lausa meie eestlasest väikeõde. Nimelt olime kolmekesi koos kaks päeva couchsurfimas Daniali juures Bandar-Abbasi linnas ja Danial tõelise iraani võõrustajana organiseeris meile erinevaid väljasõite. Ühe väljasõiduna käisime üheskoos Qeshmi saarel, mis on Iraanis vabamajandustsoon ja kuhu pääsemine pole seetõttu lihtne. Kuna Danial tundis õigeid inimesi, siis polnud meil suurt probleemi saarele pääsemisel. Küll aga tabas meid ootamatu takistus saarelt ärasaamisel, sest majandustsooni piirivalvurid nõudsid meilt kõigilt isikut tõendavaid dokumente – mis minul ja Marikal juhtumisi kaasas olid, aga Siobhanil mitte. Niisiis eemaldati meid praamile pealesõitu ootavast järjekorrast ja anti teada, et ilma dokumendita Siobhan tagasi saarele ei pääse. Asi lõhnas väga pahasti, nii et Danial asus juba organiseerima oma isa kodust dokumente järgi tooma, mis oleks tähendanud mitmetunnist autosõitu. Olime oodanud vast oma pool tundi, kui piirivalvur tuli minu ja Marika passidega auto juurde ja küsis, kas ilma dokumendita reisija on ka Eestist. Vastasime, et reisime koos ja me kõik oleme Eestist. Piirivalvur tegi veel korra kontorisse asja ja tuli siis tagasi meie auto juurde ja lasi meil praamile sõita. Siobhanist sai aga seepeale „natuke eestlane”.
Kui rääkisime Siobhanile oma plaanist jõuda rännakuga Uus-Meremaale, ütles ta, et me peame seal kindlasti külastama tema vanemaid, olgugi et ta ise selleks ajaks on juba Uus-Meremaalt edasi Brasiiliasse sõitnud. Siobhan veenis meid, et ta vanematel oleks väga hea meel, kui nad saaksid võõrustada tema sõpru, kes sarnaselt talle on kusagil ilma mööda laiali. Kuna reis Uus-Meremaale tundus Iraanist vaadates veel valgusaastate kaugusel, siis lubasime Siobhaniga ühendust võtta, kui üks kord Uus-Meremaale jõuame ja siis juba edasi vaadata.
Aeg möödus ja näe, olimegi ühel päeval Christchurchi lennujaamas. Uus-Meremaa ei olnud enam mingi ebamäärane unistus, vaid päris käega katsutav riik. Kirjutasime Siobhanile, et siin me nüüd oleme, lootes muuhulgas, et äkki ta enda plaanides on mingeid muutusi toimunud ja võime ka teda saarel kohata. Vastus tuli aga Brasiiliast, mis ütles meile, et ilmtingimata tuleb meil põhjasaarel külastada Napieri, tema kodulinna ja tema vanemad ja muu pere juba ootavad meid. Saatis vanemate nimed, aadressi ja telefoninumbri.
Saabusime oma Uus-Meremaa koju hilja õhtul. Kuna meil oli Wellingtonis oodatust kauem aega läinud (sest sealne Uus-Meremaa muuseum oli niiii huvitav, pealegi õnnestus meil Wellingtonis endale pool-juhuslikult Paapua Uus-Guinea viisad ära teha, lisaks ei osanud me arvestada, et Wellingtonist Napieri sõit võib 4,5 tundi aega võtta...), siis oli juba pime, kui mööda Napieri linnatänavaid ekslesime. Helistasime lõpuks isale, et öelda, et oleme kusagil kodu lähedal, aga kodu ei leia. Isa tuli tänavale ja mõne hetke pärast olimegi õiges hoovis, kus kogu perekond meid uksel tervitas: isa Basil, ema Mary, Siobhani mõned aastad vanemad vennad Ben ja Daniel ja ema vend. Siobhani noorem õde oli selleks ajaks oma tuppa magama läinud, kuna tal oli õnnestunud võrgupalli (netball – kohalik naiste pallimäng, kõige lähedasem analoog meie spordialadele on korvpall) mängides oma jalg välja väänata. Ja vanaema vist ka juba magas. Esimene kohmetus üle elatud (mis alati nende tuttavakssaamistega kaasneb), istusime kõik juba köögis suure laua taga ning rääkisime elavalt sellest, kuidas me Siobhaniga tuttavaks saime, meie rännakust, nende perest, Eestist, Uus-Meremaast, jne. Nii nagu Siobhan meid hoiatas, et ema peamine missioon saab olema meid korralikult toita, siis peagi oligi mu ees suur taldrik lambaprae, magusa kartuli ja muude kohalike aedviljadega ja magustoiduks kook kiwidega. Vaatamata hilisele tunnile otsustasin kõik ära süüa, et ema pingutusi väärikalt hinnata:). Juttu jätkus kuni keskööni ja siis sättisime end magama.
Järgnevad kaks päeva olid täis tegevusi erinevate pereliikmetega. Kuna isa oli aastaid tagasi läbi elanud ränga tööõnnetuse, siis ta tööl enam ei käinud. Ema töötas haiglaõena, kuid graafikujärgne töö võimaldas tal meid ringi sõidutada mööda Napieri lähistele jäävaid kauneid vaateplatvorme ja koos meie ja koera Nua’ga läbi teha tunniajane jalgsimatk kohalikul matkarajal. Isa hoidis oma vaimu vormis sellega, et töötas vabatahtlikuna linna suurimas ragbiklubis. Selle töö peale kulus tal nädalas 3-4 päeva. Olles ise fanaatiline ragbisõber, viis isa meid ragbiklubisse reedeõhtusele dringile ja tegi meile mööda klubi ruume ja valdusi ekskursiooni. Vähe sellest, sama klubi juures tegi aktiivselt vabatahtliku tööd ka vanaema, kes polnud mitte väiksem ragbifanaatik ning kes muuhulgas tegi kohalikele vanadaamidele marssimise treeninguid! Olgu öeldud, et vanaema ise oli rohkem kui 70-aastane ja liikus kepi abiga.
Et natukegi paremini aru saada Uus-Meremaal valitsevast ragbikultusest, käisin järgmisel päeval koos isaga vaatamas kohaliku liiga ragbimatši. Vihma kallas nagu oavarrest, aga see ei seganud mehi muruplatsil vaheldumisi palli tagaajamast ja maadlemast. Mängu vaadates said ka reeglid veidi selgemaks, kuigi paljude nüansside tabamiseks jäi mul keeleoskusest puudu, et isalt neid järgi pärida. Kui olime ka ise piisavalt läbimärjad, sõitsime tagasi koju. Marika käis samal ajal aga linnamuuseumis ja elas kaasa väljapanekule, mis tutvustas Napieri linna maavärinat 1931. aastal. See oli nimelt viimane suurem maavärin Uus-Meremaal, mille tagajärjel suurem osa linna hoonetest purunes.
Õhtuti mängisime ema, isa ja vendadega lauamänge ja pidasime pikki jutuajamisi teemadel elust Uus-Meremaal ja Eestis. Kui neljanda päeva hommikul oma Uus-Meremaa vanematega hüvasti jätsime, oli tunne, nagu lahkuks kodust. Klomp tuli kurku, kui vaatasin tagasi ja nägin ema-isa hoovis kahekesi seismas ja meile pikalt järele lehvitamas.
Tom
Oleme oma reisi jooksul püüdnud võimalikult palju kohalike inimestega läbi käia. See ei olnud esimene mõte, millega me seda reisi alustasime, aga see on nii välja kujunenud. Usun, et väga olulist rolli mängis Iraanis kogetu, kus kohalikud inimesed näitasid üles sellist sõbralikkust ja avatust meie suhtes, et järgmistes riikides pani see juba meid ennast oluliselt agaramalt kohalikega kontakte otsima.
Couchsurfingu rolli ei saa muidugi ka mitte alahinnata. Leiab sealt just selliseid kohalikke inimesi, kes on huvitatud ränduritest ja on valmis neid oma kodudes võõrustama ja neile oma maad ja rahvast tutvustama. Uus-Meremaal jõudsime aga omale kohaliku kodu leidmisega täiesti uuele tasemele – nimelt läksime kolmeks ööks elama perekonda, kelle peretütart kohtasime Iraanis, kuid kes ise reisis parajasti Brasiilias.
Siobhan on 21-aastane Uus-Meremaa tüdruk, kelles 14-aastaselt lõi välja mässumeel – ta jättis kooli pooleli ja läks selle asemel tööle. 17-aastaselt sõitis ta aga Iirimaale ja leidis seal töö U2 hotellis. Nii ta siis töötas Euroopas mõned aastad ja vahelduva eduga rändas mööda ilma ringi. Kui meie temaga Iraanis kokku saime, oli ta tegemas üht oma järjekordset rännakut – seda siis Lähis-Ida riikides. Reisis ta üksi ja uskuge mind, naisena üksi Lähis-Idas ringi rännata ei ole niisama asi, rääkimata siis sellest, kui vanust vaid 21 aastat. Aga Siobhan oma iiripärase kangekaelsusega polnud mingi õrn lilleke (olgugi et ta habras välja nägi) ning ta ei hoidnud end tagasi, et maailma oma silmaga näha ja seda põhjalikumalt tundma õppida.
Siobhanist sai Iraanis tegelikult lausa meie eestlasest väikeõde. Nimelt olime kolmekesi koos kaks päeva couchsurfimas Daniali juures Bandar-Abbasi linnas ja Danial tõelise iraani võõrustajana organiseeris meile erinevaid väljasõite. Ühe väljasõiduna käisime üheskoos Qeshmi saarel, mis on Iraanis vabamajandustsoon ja kuhu pääsemine pole seetõttu lihtne. Kuna Danial tundis õigeid inimesi, siis polnud meil suurt probleemi saarele pääsemisel. Küll aga tabas meid ootamatu takistus saarelt ärasaamisel, sest majandustsooni piirivalvurid nõudsid meilt kõigilt isikut tõendavaid dokumente – mis minul ja Marikal juhtumisi kaasas olid, aga Siobhanil mitte. Niisiis eemaldati meid praamile pealesõitu ootavast järjekorrast ja anti teada, et ilma dokumendita Siobhan tagasi saarele ei pääse. Asi lõhnas väga pahasti, nii et Danial asus juba organiseerima oma isa kodust dokumente järgi tooma, mis oleks tähendanud mitmetunnist autosõitu. Olime oodanud vast oma pool tundi, kui piirivalvur tuli minu ja Marika passidega auto juurde ja küsis, kas ilma dokumendita reisija on ka Eestist. Vastasime, et reisime koos ja me kõik oleme Eestist. Piirivalvur tegi veel korra kontorisse asja ja tuli siis tagasi meie auto juurde ja lasi meil praamile sõita. Siobhanist sai aga seepeale „natuke eestlane”.
Kui rääkisime Siobhanile oma plaanist jõuda rännakuga Uus-Meremaale, ütles ta, et me peame seal kindlasti külastama tema vanemaid, olgugi et ta ise selleks ajaks on juba Uus-Meremaalt edasi Brasiiliasse sõitnud. Siobhan veenis meid, et ta vanematel oleks väga hea meel, kui nad saaksid võõrustada tema sõpru, kes sarnaselt talle on kusagil ilma mööda laiali. Kuna reis Uus-Meremaale tundus Iraanist vaadates veel valgusaastate kaugusel, siis lubasime Siobhaniga ühendust võtta, kui üks kord Uus-Meremaale jõuame ja siis juba edasi vaadata.
Aeg möödus ja näe, olimegi ühel päeval Christchurchi lennujaamas. Uus-Meremaa ei olnud enam mingi ebamäärane unistus, vaid päris käega katsutav riik. Kirjutasime Siobhanile, et siin me nüüd oleme, lootes muuhulgas, et äkki ta enda plaanides on mingeid muutusi toimunud ja võime ka teda saarel kohata. Vastus tuli aga Brasiiliast, mis ütles meile, et ilmtingimata tuleb meil põhjasaarel külastada Napieri, tema kodulinna ja tema vanemad ja muu pere juba ootavad meid. Saatis vanemate nimed, aadressi ja telefoninumbri.
Saabusime oma Uus-Meremaa koju hilja õhtul. Kuna meil oli Wellingtonis oodatust kauem aega läinud (sest sealne Uus-Meremaa muuseum oli niiii huvitav, pealegi õnnestus meil Wellingtonis endale pool-juhuslikult Paapua Uus-Guinea viisad ära teha, lisaks ei osanud me arvestada, et Wellingtonist Napieri sõit võib 4,5 tundi aega võtta...), siis oli juba pime, kui mööda Napieri linnatänavaid ekslesime. Helistasime lõpuks isale, et öelda, et oleme kusagil kodu lähedal, aga kodu ei leia. Isa tuli tänavale ja mõne hetke pärast olimegi õiges hoovis, kus kogu perekond meid uksel tervitas: isa Basil, ema Mary, Siobhani mõned aastad vanemad vennad Ben ja Daniel ja ema vend. Siobhani noorem õde oli selleks ajaks oma tuppa magama läinud, kuna tal oli õnnestunud võrgupalli (netball – kohalik naiste pallimäng, kõige lähedasem analoog meie spordialadele on korvpall) mängides oma jalg välja väänata. Ja vanaema vist ka juba magas. Esimene kohmetus üle elatud (mis alati nende tuttavakssaamistega kaasneb), istusime kõik juba köögis suure laua taga ning rääkisime elavalt sellest, kuidas me Siobhaniga tuttavaks saime, meie rännakust, nende perest, Eestist, Uus-Meremaast, jne. Nii nagu Siobhan meid hoiatas, et ema peamine missioon saab olema meid korralikult toita, siis peagi oligi mu ees suur taldrik lambaprae, magusa kartuli ja muude kohalike aedviljadega ja magustoiduks kook kiwidega. Vaatamata hilisele tunnile otsustasin kõik ära süüa, et ema pingutusi väärikalt hinnata:). Juttu jätkus kuni keskööni ja siis sättisime end magama.
Järgnevad kaks päeva olid täis tegevusi erinevate pereliikmetega. Kuna isa oli aastaid tagasi läbi elanud ränga tööõnnetuse, siis ta tööl enam ei käinud. Ema töötas haiglaõena, kuid graafikujärgne töö võimaldas tal meid ringi sõidutada mööda Napieri lähistele jäävaid kauneid vaateplatvorme ja koos meie ja koera Nua’ga läbi teha tunniajane jalgsimatk kohalikul matkarajal. Isa hoidis oma vaimu vormis sellega, et töötas vabatahtlikuna linna suurimas ragbiklubis. Selle töö peale kulus tal nädalas 3-4 päeva. Olles ise fanaatiline ragbisõber, viis isa meid ragbiklubisse reedeõhtusele dringile ja tegi meile mööda klubi ruume ja valdusi ekskursiooni. Vähe sellest, sama klubi juures tegi aktiivselt vabatahtliku tööd ka vanaema, kes polnud mitte väiksem ragbifanaatik ning kes muuhulgas tegi kohalikele vanadaamidele marssimise treeninguid! Olgu öeldud, et vanaema ise oli rohkem kui 70-aastane ja liikus kepi abiga.
Et natukegi paremini aru saada Uus-Meremaal valitsevast ragbikultusest, käisin järgmisel päeval koos isaga vaatamas kohaliku liiga ragbimatši. Vihma kallas nagu oavarrest, aga see ei seganud mehi muruplatsil vaheldumisi palli tagaajamast ja maadlemast. Mängu vaadates said ka reeglid veidi selgemaks, kuigi paljude nüansside tabamiseks jäi mul keeleoskusest puudu, et isalt neid järgi pärida. Kui olime ka ise piisavalt läbimärjad, sõitsime tagasi koju. Marika käis samal ajal aga linnamuuseumis ja elas kaasa väljapanekule, mis tutvustas Napieri linna maavärinat 1931. aastal. See oli nimelt viimane suurem maavärin Uus-Meremaal, mille tagajärjel suurem osa linna hoonetest purunes.
Õhtuti mängisime ema, isa ja vendadega lauamänge ja pidasime pikki jutuajamisi teemadel elust Uus-Meremaal ja Eestis. Kui neljanda päeva hommikul oma Uus-Meremaa vanematega hüvasti jätsime, oli tunne, nagu lahkuks kodust. Klomp tuli kurku, kui vaatasin tagasi ja nägin ema-isa hoovis kahekesi seismas ja meile pikalt järele lehvitamas.
Tom
2 kommentaari:
Issver kui vahva lugu! Lugesin kohe uudishimuga!
Mis meile couchsurfingus meeldib, on, et ükskõik kelle juures sa ööbid, alati oled sa teretulnud. Selline avatus CS liikmete poolt ning ka mitte liikmete poolt, on just see õige spirit!
Nii kift, et saite tuttavaks S perega ning tuttavate/sõpradega. Tõesti!
Te postitus toob kohe suure lahke naeratuse suule ning taaselustab talveunne jäänud reisipisikut :)
Tere Raine ja tänud heade sõnade eest!
Tõsi on jah, et inimesed, kes on CS-i liikmeks hakanud, on palju elavama huviga rändamise ja rändurite vastu ja see iseenesest aitab kaasa kiireks ühise keele leidmiseks ning mõnusaks olemiseks.
Ja rännupisik on minu meelest üks parimatest haigustest, mis reeglina lõpeb reisiga!
Tom
Postita kommentaar