Täna ei saja
Kas ei ole imelik, et olen kellegi kodus, keda ma ei tunne ning keda ennast ei ole kodus, kuid ma tunnen end ülimalt koduselt?
Takaka linnake ei jäänud mitte kuidagi meie marsruudile. Sellele vaatamata võtsime ette mitmetunnilise väga käänulise ning öökima ajava autosõidu sinna linna, et veeta mõned päevad Heraga. Ei, ega me teda varem ei tundnud. Leidsime temagi läbi couchsurfingu, kuid juba internetist loetu põhjal jäi temast mulje kui väga huvitavast ja erilisest inimesest, kellega võiks olla tore tuttavaks saada. Nimelt on Hera meievanune „elukunstnik” - joogaõpetaja, mängib kitarri ja laulab, masseerib, mediteerib, huvitub muusikast, reisib palju jne jne.
Pargime auto aia taha, mille aadressi Heralt saime – esialgu ei paista peale džunglimoodi rohtunud aia midagi. Lähemal vaatlemisel leiame teeraja, mis viib vana ja kulunud majani. Majast leiame eest aga terve toreda seltskonna - akrobaadist tšiillanna Pancha, kes tuli Uus-Meremaale tööle ja reisima, kaks Iisraeli poissi, kellest üks on justkui india sadu ning teine oma suurte krussis juustega justkui maha hüpanud United Colours of Benettoni reklaamplakatilt ning Hera. Kogu rahvusvaheline seltskond on parasjagu kokkamise hoos – iisraellaste käe all valmib itaaliapärane lasanje ning kiwi neiu Hera käe all orgaanilistest ainetest prantsuspärane quiche. Tegu on justkui suure segasummasuvilaga ehk koduselt kulunud, ämblikuvõrkudes ja ligadi-logadi maja oma suure rohtunud aiaga, mille ehedust toonitavad selle asukad. Selgub, et tegelikult kuulub maja kellelegi teisele, keda sel nädalal kodus ei ole - Hera kolis siia 2 nädalat tagasi ja rendib tuba ning Pancha rendib teist tuba paar nädalat. Iisraellased leiti rannast ning võeti ka mõneks ööks katuse alla ning meie, kaks eestlast mahume ka veel sinna ja kõigele lisaks – suur ja karvane kass. Õhtul aias ühiselt õhtusööki süües on tunne, et oleksime justkui mõnda toredasse kommuuni sattunud.
Hera oma pikkade hallikate laines juuste ning pika rohelise metsahaldja seelikuga on aga justkui hea haldjas, kes loob oma ümber turvalise ja õdusa õhkkonna, kulgedes vaikselt mööda maja. See aga, mis teeb temast justkui päris haldja, on temast voogav sisemine rahu ja tasakaal ning headus. Kui sellesse energiavälja sattuda, on tunne, kuidas ka sinu oma hingamine muutub rahulikumaks, suur rahu tuleb hinge ning hästi õdus on olla. Heras on see ilmselt olemas seetõttu, et ta on ilmas üksjagu ringi rännanud, kuid nüüd oma sõnul jõudnud koju... Koju, kuhu end pikaks ajaks mõnusalt sisse seada ja pere luua. Ilmselt ka seetõttu, ta teab täpselt, millist elu ta elada tahab, mis tema jaoks on tähtis ning et ta on omale korraldanud elustiili, mis lubab tal kõige sellega tegeleda. Ta käib hetkel tööl, mis talle sissetuleku tagab, kuid samas jätab piisavalt vabadust oma kirgedega tegeleda. Nimelt olulised osad tema igapäeva elus on muusika ja laulmine, meditatsioon/jooga/hingamine ja tantsimine jne ja lihtsalt mõnusalt olemine.
Kaks päeva segasummasuvilas mööduvad justkui kodus – sügame kassi, Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul võtan köögi üle ning kokkan Herale ja Panchale keedukartuleid tomati-kurgi-kodujuustu salatiga, käime segasumma suvilas omavoliliselt sisse ja välja, sest uksi selles majas ei lukustata ning sulpsame sumedas suveöös keset aeda lõkkevanni ja räägime lihtsalt elust... Lahkun Hera juurest erilise rahuga mõeldes, et mm... sellise sisemise rahu ja tasakaalu saavutamiseks ei olegi ju teab kui palju vaja....
Marika
Kas ei ole imelik, et olen kellegi kodus, keda ma ei tunne ning keda ennast ei ole kodus, kuid ma tunnen end ülimalt koduselt?
Takaka linnake ei jäänud mitte kuidagi meie marsruudile. Sellele vaatamata võtsime ette mitmetunnilise väga käänulise ning öökima ajava autosõidu sinna linna, et veeta mõned päevad Heraga. Ei, ega me teda varem ei tundnud. Leidsime temagi läbi couchsurfingu, kuid juba internetist loetu põhjal jäi temast mulje kui väga huvitavast ja erilisest inimesest, kellega võiks olla tore tuttavaks saada. Nimelt on Hera meievanune „elukunstnik” - joogaõpetaja, mängib kitarri ja laulab, masseerib, mediteerib, huvitub muusikast, reisib palju jne jne.
Pargime auto aia taha, mille aadressi Heralt saime – esialgu ei paista peale džunglimoodi rohtunud aia midagi. Lähemal vaatlemisel leiame teeraja, mis viib vana ja kulunud majani. Majast leiame eest aga terve toreda seltskonna - akrobaadist tšiillanna Pancha, kes tuli Uus-Meremaale tööle ja reisima, kaks Iisraeli poissi, kellest üks on justkui india sadu ning teine oma suurte krussis juustega justkui maha hüpanud United Colours of Benettoni reklaamplakatilt ning Hera. Kogu rahvusvaheline seltskond on parasjagu kokkamise hoos – iisraellaste käe all valmib itaaliapärane lasanje ning kiwi neiu Hera käe all orgaanilistest ainetest prantsuspärane quiche. Tegu on justkui suure segasummasuvilaga ehk koduselt kulunud, ämblikuvõrkudes ja ligadi-logadi maja oma suure rohtunud aiaga, mille ehedust toonitavad selle asukad. Selgub, et tegelikult kuulub maja kellelegi teisele, keda sel nädalal kodus ei ole - Hera kolis siia 2 nädalat tagasi ja rendib tuba ning Pancha rendib teist tuba paar nädalat. Iisraellased leiti rannast ning võeti ka mõneks ööks katuse alla ning meie, kaks eestlast mahume ka veel sinna ja kõigele lisaks – suur ja karvane kass. Õhtul aias ühiselt õhtusööki süües on tunne, et oleksime justkui mõnda toredasse kommuuni sattunud.
Hera oma pikkade hallikate laines juuste ning pika rohelise metsahaldja seelikuga on aga justkui hea haldjas, kes loob oma ümber turvalise ja õdusa õhkkonna, kulgedes vaikselt mööda maja. See aga, mis teeb temast justkui päris haldja, on temast voogav sisemine rahu ja tasakaal ning headus. Kui sellesse energiavälja sattuda, on tunne, kuidas ka sinu oma hingamine muutub rahulikumaks, suur rahu tuleb hinge ning hästi õdus on olla. Heras on see ilmselt olemas seetõttu, et ta on ilmas üksjagu ringi rännanud, kuid nüüd oma sõnul jõudnud koju... Koju, kuhu end pikaks ajaks mõnusalt sisse seada ja pere luua. Ilmselt ka seetõttu, ta teab täpselt, millist elu ta elada tahab, mis tema jaoks on tähtis ning et ta on omale korraldanud elustiili, mis lubab tal kõige sellega tegeleda. Ta käib hetkel tööl, mis talle sissetuleku tagab, kuid samas jätab piisavalt vabadust oma kirgedega tegeleda. Nimelt olulised osad tema igapäeva elus on muusika ja laulmine, meditatsioon/jooga/hingamine ja tantsimine jne ja lihtsalt mõnusalt olemine.
Kaks päeva segasummasuvilas mööduvad justkui kodus – sügame kassi, Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul võtan köögi üle ning kokkan Herale ja Panchale keedukartuleid tomati-kurgi-kodujuustu salatiga, käime segasumma suvilas omavoliliselt sisse ja välja, sest uksi selles majas ei lukustata ning sulpsame sumedas suveöös keset aeda lõkkevanni ja räägime lihtsalt elust... Lahkun Hera juurest erilise rahuga mõeldes, et mm... sellise sisemise rahu ja tasakaalu saavutamiseks ei olegi ju teab kui palju vaja....
Marika
1 kommentaar:
Postita kommentaar