Akvaariumis snorgeldades

Cairnsis, internetikohvikus, linnas tähistatakse täna St Patricku päeva
Soe, ei palav, mingi +30 ºC

Kui jõudsin lennukiga Cairnsi kohale, sain juba vaikselt aimu, mida tähendab Suur Vallrahu - keset merd olid korraga pikalt-pikalt laiali laotunud rohekassinised laguunid nagu väikesed saared. Suur Vallrahu on maailma suurim korallrahu ja suurim elusolendite poolt tehtud rajatis.

Niisiis oli mul Cairnsi saabudes kindel plaan see tohutu loodusime oma silmaga üle vaadata. Eile see juhtuski. Sõitsime varahommikul kaks tundi kaatriga ja olimegi korallrahu juures kohal. Aastaid tagasi oli ka oluliselt mandrile lähemal võimalik kaunist veealust maailma jälgida, kuid hoolimatu inimtegevuse tõttu on seal praegu suurem osa korallrahust hävinenud. Meil läks kaks tundi sõitu, et jõuda Cairnsi jahisadamast nn kaugemate korallrahudeni.

Kaatril oli kokku umbes 12 sukeldumis- ja snorgeldamishuvilist ja umbes 6 meeskonnaliiget. Kuna mulle oli ka snorgeldamine täiesti uus maailm, siis piirdusin alustuseks sellega. Pealegi, siinne merepõhi oli nii selge, et kogu veealune ilu paistis väga hästi kätte ka snorgeldajatele. Mingit pikemat instrueerimist ei olnud - anti lestad, näomask ja hingamistoru pihku - ja kamandati vette:). Suund näidati ka kätte, kus korallrahu murdub ja kus peaks nägema ägedamaid kooslusi merepõhjas. Ootasin huviga, kas keegi küsib ka haide kohta, aga ei, ei küsinud. Instruktor kogu oma muheda kõne lihtsalt lõpetas sellega, et olge valmis kohtama palju ilusaid kalu, kilpkonni ja haisid! Ja ärge haisid kartke - olge ise rahulikud, sest haid on rahulikud loomad ja ei tee teile midagi... Ahjaa, ägeda kostüümi saime ka selga - sellise kombinesooni, mis kattis kogu keha. Olevat lycra materjalist ja pidavat meid meduuside eest kaitsma, kelle kõrvetus võivat ka surmav olla... Enne vette hüppamist andsime muidugi ka allkirja, et läksime sinna vabatahtlikult ja oleme teadlikud, et meid võidakse seal ära süüa:).

Esimesed viis minutit vees oli mul ikka tükk tegemist, et suudaksin maskiga kaetud näo vee all pista ja sealjuures ka läbi hingamistoru normaalselt hingata. Korduvalt tõmbasin soolast merevett kurku, siis jälle oli nina vaatamata kaitsele täiesti vett täis ja olemine ei olnud üldse hea. Siis aga sain aru, kuidas seda toru suus hoida ja sain rahulikult keskenduda sellele, mis seal vee all toimus. Selle segase aja lõpus nägin minust kümmekond meetrit allpool ujumas haid! HAI!!! Olin küll iseendaga liiga hõivatud, et seda kala väga täpselt uurida, aga ma jään siiski selle juurde, et minu alt ei ujunud läbi mitte mõni suurem halli värvi kalake, kilpkonn ega hüljes, vaid tegu oli väiksemat sorti haiga. Kuna ma ei tahtnud sellele mõttele liiga palju keskenduda - pealegi oli alles snorgeldamise algus - siis mõtlesin instruktori sõnade peale, et haid tegelikult on rahulikud kalad ja inimene saab nendega täiesti vabalt koos vees eksisteerida. Meenusid ka varem Austraalias kuuldud õpetussõnad, et haiga kohates tuleb vees väga rahulikuks jääda, vähe liigutada - mitte jalgade ega kätega kõvasti vehelda - seetõttu pole soovitatav ohupiirkondades ka koeraga ujuma minna - ja haid toituvad tavaliselt koidikul, päikeseloojangul ja öösiti. Kuna ma ka ei veritsenud kusagilt, siis olid justkui kõik riskid maas ja vajutasin pikalt oma peas nuppu delete-delete-delete ja ujusin edasi.

Peagi saavutasin teatud vilumuse snorgeldamisel ja sain täiel rinnal asuda nautima seda, kuhu olin sattunud. See oli nagu üks tohutu akvaarium! Minu all ja ümber ujusid kõikvõimalikku värvi kalad - pisemad parvedes ja suuremad omaette - ja kõige selle all laiusid korallid. Koralle oli samuti väga erinevat värvi ja kuju. Kohati meenutas korallidega kaetud merepõhi sügist seenemetsa, ainult et selle erinevusega, et "pilvikute ja kukeseente" läbimõõt ulatus ühe meetrini. Samuti oli vinge vaadata, kuidas meie omad sukeldujad kusagil meetreid allpool merepõhja mõõda hõljusid ja omavahel märkide keeles suhtlesid. Mere sügavus varieerus väga oluliselt - mingites kohtades oli see oma 30 meetrit, siis aga korallrahu sein tõusis peaaegu veepinnale ja seal snorgeldades oli pidevalt tunne, et lähen oma kehaga vastu koralle. Kuna korallrahu on tänasel päeval väga hoolikalt kaitstud, siis oli ka meil keelatud korallide peale seisma või puhkama jääda.

Peadpidi meres ringi ujudes kadus igasugune suuna- ja ajataju. Mingi hetk sain aru, et on aeg lõunapausiks ja ujusin tagasi meie kaatri juurde. Lõuna ajal olid kogu seltskonna silmad säramas nagu jõulukuuskedel. Kui korallrahule sõites olid kõik rohkem omaette hoidnud, siis nüüd tahtsid kõik oma vaimustust jagada. Enamik inimesi olid sukeldanud või snorgeldanud ka varem ja jagasid siinsele merepõhjale vaid kiidusõnu. Minul mingit võrdlusmomenti küll ei olnud, aga ei hoidnud ka end tagasi, et nähtu üle rõõmu tunda. Kuna kellelgi tohutu vaimustuse kõrvale mingeid hirmulugusid polnud rääkida, siis pidasin targemaks ka oma "hai loost" vaikida...

Pärast lõunat oli meil järgmine snorgeldamise sessioon teisel suunal kaatrist. Kuna merepõhi oli nii mitmekesine, siis oli see jätkuvalt sama haarav. Kalad ja korallid olid ju pidevalt uued:).

Kui olin snorgeldamise lõpetanud, valdas mind suur rõõmutunne. Ühtpidi suur vaimustus sellest, mida veealuses maailmas nägin ja teisalt pean tunnistama, et oli hea meel ka selle üle, et ikka ühes tükis veest välja sain. Aga kindlasti läheksin uuesti, kas või homme.

Tom