teisipäev, 24. november 2015

Boliivia


Kui Paraguai oli minu jaoks sel reisil riik, millest varem kõige vähem teadsin, siis Boliivast ootasin kõige eksootilisemat riiki, kuhu satun ja seda ta ka oli. Eksootika seisnes ennekõike just selles, et Boliivia on riik, kus põlisrahvad domineerivad ja see andis siin rändamisele ägedama jume. Tegelikult oli juba Põhja-Argentiina minu jaoks rohkem Boliivia kui Argentiina ja seda ütlesid ka argentiinlased, keda seal kohtasin, et nende jaoks on Salta ja Jujuy provintsides reisimine nagu mõne muu riigi avastamine.

Boliivia on põnev, aga kohtasin väga vastakaid muljeid teiste rändurite suust nii siin olles, või nii enne kui pärast siia jõudmist – seda riiki kas armastati või vihati. Osad rändurid olid valmis millekski ebatavaliselt ebasõbralikuks, teised kartsid suuremat kriminaalsust (tõsi, ka Lonely Planet hoiatab Boliivia osas oluliselt krõbedamate sõnade ja näidetega), mida nad aga siin ei kohanud - need enamasti olid positiivselt üllatunud. Teised olid ehk jälle liiga sinisilmsed või olid ära hellitatud Kolumbia ja Brasiilia sugustes riikides kohatud üldise sõbralikkuse ja külalislahkusega ja need said paraja šoki – mis mõttes müüja saadabki su pikalt, kui sa midagi ei osta!? Mis mõttes inimesed tänaval reeglina ei naerata ja hispaania keelt mitte osates võidakse sind hostelis kuu peale saata? Nagu ma juba Põhja-Argentiina osas kirjutasin, nimetaks ma ise neid kultuurilisteks erinevusteks ja Boliivia on kindlasti riik, mida tulebki veidi teiste kriteeriumide järgi hinnata.

Alustame sellest, et siin on ikka väga odav reisida. Ilmselt kõige odavam Lõuna-Ameerikas. Kui just mitte mingeid kalleid tuure kokku krabada või lasta endale privaat-eskort-turismiteenust pakkuda, siis Boliivias tõesti kulub vähe. Siin on äärmiselt äge käsitöö. Selline puhas Lõuna-Ameerika, mida teame oma tohutute värvidega. Lisaks näeb siin inimesi jätkuvalt kandmas veel rahvarõivaid, kui neid nii võib nimetada. Mõistagi on suur vahe linnastunud noortel ja maal elavate inimeste riietumisstiilis – esimesed on ses osas reeglina ikka täiesti läänestunud, aga viimased on valdavad riietes, mis teeb ränduri jaoks Boliiviast Boliivia. Aga tendents on muidugi rahvariiete kahjuks, nagu kõikjal maailmas.


No ja siis muidugi loodus. Boliivia on üks neist riikidest maailmas, mis asub nö taevas. Ehk siis kogu läänepoolne osa riigist paikneb Andide platool, mis „madalamates kohtades“ (nagu Sucre) on veidi üle 2,000 meetri kõrgune, aga kõrgemad paigad (nagu Potosí) asuvad seal kusagil 4,000 meetri kandis. Kõrgustega harjusin ma ära juba Põhja-Argentiinas, seega Boliivias näisid mulle mäed nii normaalsena, et sellist vaimustust nagu Iruyasse sõites enam uuesti läbi elada ei olnud võimalik. Kui ütlesin, et harjusin kõrgustega juba varem ära, siis arvan, et tegelikult on „ära harjumiseks“ tarvis ikka oluliselt pikemalt siin elada. Ehk siis juba üle 2,000-meetristes kohtades lõõtsutasin nagu hobune, kui oli tarvis mingit kergemat mäkketõusu teha. Tilcaras, Põhja-Argentiinas, käisin ühel hommikul jooksmas. No paganama raske oli! Jooksin vähem kui pool tundi ja hingeldasin peagi nii et oioioi. Tagasi kõndisin. Hapnik sai lihtsalt otsa ja mõtlesin, et minusugune madalikumees saab keset külatänavat äkki veel südari. Alalhoiuinstinktid ennekõike. Sama oli Boliivias. Mu Boliivia kõrgusrekord jäi sinna 5,000 meetri kanti Uyuni ringsõidul, kus ühel varahommikul pistsime nina vulkaani lähistel paiknevatesse geisritesse. Lisaks sellele, et tuul pidi peaaegu lendu viima ja varahommik mägedes oli põrgulikult külm, siis mööda podisevat kuumaastikku kõndides tuli korduvalt ka end koguda ja võtta aega lihtsalt hingamiseks, et mitte pidevalt hingeldada.


Siinjuures ka üks asjakohane vigade parandus minu kokalehtede söömise videosse. Uyuni tuuril olin samas ekipaažis juba „elukogenud kokalehtede tarbijatega“ ja selgus, et mu õppematerjal sisaldas olulisi vigu:). Ehk siis Humahuaca lähistel mägedesse sõites sõin kokalehed ära nagu kaseviha, aga tegelikult tuleb kokalehti lihtsalt suus veidi närida ja siis põske või huule alla hoiule panna, iga natukese aja tagant neid seal nö krõbistada või loputada või veits närida ja kui tundub, et nendest on kogu nö mahl välja imetud, siis tuleks lehemass suust välja sülitada. Vot nii.

Kokalehed on Boliivias mõistagi seaduslikud. Üldiselt sain juba Argentiinas aru, et kokalehed ja kokaiin on Boliivias üldse väga levinud. Näib et ses osas on Boliivia uus Kolumbia (internet teab siinkohal siiski rääkida, et maailma suurim kokaiini tootja on praegu Peruu, kellele järgneb Kolumbia ja Boliivia on auväärsel kolmandal kohal). Keegi narkootikumide vastu siin väga ei võitle ja poliitiline ladvik ja narkokartell olevat sama asutuse erinevad uksed. Sõbralik koostöö:). Pole ka siin väga imestada– praegune Boliivia president, Evo Morales, oli enne presidendiks saamist aastaid Boliivia Kokakasvatajate Ühingu esimees. Sain siin olles aru, et mees sai võimule nö uue tuulena ja oli esimene põlisrahvusest president Boliivias, tegi mitmeid olulisi muudatusi riigis, milles paljud kohalikud elanikud nägid positiivset, kuid tänasel päeval tegeleb mees peamiselt oma võimu põlistamisega ja kui siin just mingit revolutsiooni ei teha, siis võib arvata, et mees on võimul kuni elu lõpuni. Mõistagi ei ole tervel real inimestel midagi selle vastu. Samas need kohalikud, kellega ise jutule sain, olid igatahes tema osas kriitiliselt meelestatud, kuigi omal ajal võisid tema ideede toetajad olla.

Mis mulle siin olles aga üllatusena tuli, oli see, et Boliivia on palju mitmekesisem riik kui ainult mäed. Tõsi, ma ise piirdusin küll vaid mägede piirkonnaga, aga riigist väga suur ala asub subtroopilisel tasandikul, mille kliima ja loodus on väga sarnane sellele, mis on Paraguais või siis Amazonase džungel nagu Brasiilias. See piirkond piirnebki Paraguai ja Brasiiliaga ja on rikas loodusvarade poolest. Santa Cruz – linn, millest mina midagi varem kuulnud ei olnud - on selle piirkonna keskuseks ja on tänaseks kasvanud riigi peamiseks majandus- ja meelelahutuskeskuseks ja see on linn, kus „päriselt“ raha liikuvat. Santa Cruz pole üksnes kasvanud suurimaks linnaks Boliivias, vaid internet väidab, et ta on üks kiiremini kasvavaid linnu maailmas üldse. Jätkuvalt oluline linn Boliivias on ka La Paz, kus asub Boliivia valitsus (kuigi ametlik pealinn on Sucre) ja ajalooliselt riigi tähtsaim keskus, aga paljud uued ja huvitavad asjad on kolinud Santa Cruzi. Mõni järgmine reis tuleks see ise järele vaadata.


Minu Boliivia ringsõit piirnes aladega, mis jäid Argentiina piiride lähedusse: Potosí ja Sucre linnad pluss ringreis Uyuni soolatasandikul. Okei, Sucre, praegune Boliivia pealinn, asub küll suhteliselt juba riigi keskel, aga kuna kuulsin teistelt ränduritelt selle linna kohta üksnes head ja Potosíst oli sinna väga lihtne minna, siis võtsin selle väikse põike ette. Paljud muud põnevad paigad Boliivias lihtsalt ei mahtunud ajagraafikusse ära ja need tuleb ette võtta mõni järgmine kord. Pealegi on mul reisimisel välja kujunenud selline 3-öö reegel: kui tegu pole just mõne väga väikse külaga, mida võiks kogeda ka päevase väljasõiduna (aga katsun alati ise siiski ööseks või kaheks jääda!), siis üritan paigal olla vähemalt 3 ööd, vähemaga ei taha leppida ja pigem jätan siis üldse minemata ja olen kusagil kauem. Okei, spontaansus reisimisel meeldib tegelikult mulle ka – otsustada midagi ootamatult ringi ja teha asju hetkeemotsiooni pinnalt. Pikk reis pakub selleks pidevalt ka materjali.

Oks, tuleme nüüd Boliiviasse tagasi.


Seega: kaks linna - Potosí ja Sucre – nagu must ja valge koer. Must koer on Potosí ja valge koer Sucre. Täiesti erinevad linnad, täiesti erinevad maailmad, kuid samas teineteisega nii lähedalt seotud. Potosí oli 16. sajandi lõpus üks suuremaid linnu maailmas üldse. Põhjus selle taga on imelihtne – Hispaania kolonisaatorid leidsid sellest linnast tõelise rahamäe. Ja seda sõna otseses mõttes – linn tekkis ümber Cerra Rica ehk Rikka künka (mis küll üle 4,800 meetri kõrgune, kuid kohalikus kontekstis polnud see piisav, et saada väärikas mäe nimetus:P), mis põhimõtteliselt koosnes hõbedast. Niisiis tühjendati seda mäge läbi läbi mitme sajandi, selleks orjastati kohalikke põlisrahvaid ja toodi orje mujaltki siia tööle ja siinsamas vermiti kogutud hõbedast münte kogu suure Hispaania impeeriumi tarbeks. Selliseid mündikodasid oli Lõuna-Ameerikas veel teisigi (Mehhikos, Panamas, Kolumbias, Peruus), kuid Potosí oma oli üks olulisemaid. Kui 19. sajandil kõik Hispaania kolooniad hakkasid järjest iseseisvuma (Boliivia oli nende hulgas üks viimaseid), siis vähenes järk-järgult ka Potosí tähtsus. Tänaseks on Potosí jätkuvalt kaevurite linn, Rikka künka seest ei kaevandata niivõrd hõbedat, kui muid olulisi maavarasid. Linn on valdavalt põliselanike pärusmaa ja kolonisaatorite või muude euroopa immigrantide järeltulijad linnapildis kuigivõrd tooni ei anna. Potosí oli minu jaoks väga „päris“ Boliivia.

Oma kõrgest asukohast tulenevalt kõigub temperatuur siin päeva jooksul oluliselt: päeval võib valitseda 30ndates kraadides kuumus, aga nii kui päike ära läheb, kukub temperatuur nagu paugust kusagile sinna alla 10 kraadi kanti. Seega tuli siin ringi liikudes pidevalt mitme aastaaja riideid käepärast hoida.

Endist kaevanduslikku kuulsust pakendatakse siin nüüd turistide jaoks kenasti vastavatesse tuuridesse – ehk siis on siin võimalus minna nö kaevurielu mäe sisse ise järele kaema. Mulle on taolised karnevalid või inimloomaaiad alati vastumeelt olnud ja jätsin ka seekord vaatamata, kuidas väga rasketes tingimustes töötamine (või siis turistide jaoks selle imiteerimine) mäe sees käib. Uudistamiseks olgu ikka tavaelu, no kindlasti mitte ekskursioon.


Potosíle nagu vastandiks on Sucre. Ehk siis umbes 1,200 meetrit madalamal asuv linn, kus kliima on oluliselt leebem – kunagi pole liiga palav või liiga külm, loodus oluliselt lopsakam, maa viljakam. Sucre linn tekkiski kui nö puhkuseresidents Potosí linnast mitte väga kaugele (tänasel päeval 3-tunnine bussisõit), kus elasid kolonisaatorite ja kaevanduskubjaste pered. Sucre on minu jaoks kõige euroopalikum linn, mida seni Lõuna-Ameerikas külastanud olen ja selliseks kujunes ta juba ajaloos. Tänaseks on linn hästi renoveeritud, suurem osa südalinnast on valgeid koloniaalaja maju täis, siin on Ameerika üks vanimatest ülikoolidest (asutatud, muide, mõni aasta enne Tartu ülikooli, 1624), linn ei ole kunagi liiga suureks paisunud ja ka elanike poolest domineerivad siin tänasel päevalgi kolonisaatorite ja Euroopa immigrantide järeltulijad. Sucre südalinn on muuhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui terviklikult säilinud koloniaallinn (muuseas, samas nimekirjas on ka Potosí oma industriaalajaloolise tähtsuse poolest).

Kui asusin internetis Sucre hostelite kohta infot hankima, sain teada, et Sucre on tuntud ka selle poolest, et siia tullakse hispaania keelt õppima. Paljud hostelid pakuvad välja, et kui võtad nende hosteli juures keelekursuse (enamasti eraõpetajaga või on väga väiksed grupid), siis on ööbimine selles hostelis tasuta. Ja selliseid rändureid kohtas siin omajagu. Sucrest ongi kujunenud justkui baaslaager seljakotirändurite hulgas, kuhu jäädakse pikemaks, kas keelt õppima või võetakse oma pikema rännaku jooksul siin nädal või kaks „puhkust“ rändamisest (jah, ka see on võimalik ja vajalik pika rännu jooksul:P). Ühtpidi on siin odav peatuda ja keelt õppida, teiseks on siin mõnus end veidi euroopalikuma keskkonnaga „hellitada“.


Boliivia üllatustega jätkates, tuli mulle täiesti ootamatult, et Boliivias tehakse ka veini. Ja muuseas, päris head. Siinne peamine veinipiirkond, Tarija, jäi küll minu poolt lähemalt läbi uurimata, aga asub see suhteliselt Argentiina piiri ääres. Küll aga uurisin nende toodangut ja nende punased ei jäänud oma maitseomadustelt alla sarnase hinnaklassiga Argentiina omadele (ma nüüd tõesti loodan,et mu Argentiina sõbrad seda teksti ei loe või google translator tõlgib selle mulle soodsas suunas:P).


No ja mõistagi ei saanud ma minemata jätta Uyuni soolatasandikule, mis on Põhja-Argentiinale nii lähedal. Salar de Uyuni (nagu seda hispaania keeles kutsutakse) laiub veidi üle 10 tuh km2 alal  - ehk siis ¼ Eestist - ja see on suurim soolatasandik maailmas. Soolatasandikke on nii Põhja-Argentiinas kui Tšiilis, aga jätsin sinna targu minemata, kuna teadsin, et Boliivias paiknev Uyuni varjutab need kaugelt. Ja olgu kohe öeldud, et Iguazu jugade kõrval oli Salar de Uyuni järgmine loodusime, mille puhul kummardan ja tänan emakest Maad. Ebamaiselt ilus.

Tõsi, selle külastamine on küll üks järjekordne tohutu turistilõks, kuid annan aru, et sellesse lõksu kukkumine polegi nii valus, sest loodusime ise leevendab kaasnevaid marrastusi. Arvan, et vähemalt 90% inimestest, kes külastavad Salar de Uyuni, teevad seda korraldatud tuuri käigus. Ehk siis iseseivalt on selle külastamine küll võimalik, aga üpriski keeruline. Osati seetõttu, et puudub kohalik transport sinna minekuks (ilmselge tuurikorraldajate maffia!), osati seetõttu, et tavalise rendiautoga pole võimalik paljudesse paikadesse ligi pääseda (tuuridel kõik autod nelikveoga, enamasti Toyotad). Lisaks puuduvad sildid, teed, jne ja osati meenutas mööda soolatasandikku või mägiplatood sõit mulle reisimist Mongoolias, kus valdavas osas riigis puudus samuti teedevõrk ja autojuhid navigeerisid ilmakaarte, tähtede, mägede ja jumal teab, mille järgi.



Klassikaline Uyuni tuur on kolmepäevane. See ei sisalda endas üksnes Salar de Uyuni külastust, vaid selle käigus sõidetakse ka mööda Boliivia kõrgplatood (üle 4 tuh meetri kõrgusel), möödutakse erinevatest laguunidest, mis on seal asuvate taimede või mineraalide tõttu ja tuule kaasmõjul väga erinevat värvi, külastatakse geisreid ja kuumaveeallikaid, nähakse erinevaid kivistunud laava formatsioone, eriilmelistest mägedest ja vulkaanidest rääkimata, antakse võimalus teha miljon fotot flamingodest, kes peatuvad laguunides (see sõltub küll aastaajast), samuti kohatakse kindlasti laamasid (ka mina nõudsin korduvalt meie reisi jooksul peatust laama-selfieks!), vikunjasid, andi rebast, nandusid. Laama on siin koduloom, seega nagu igal meie karjamaal rohtu krõmpsutaval lehmal on kusagil peremees, käib see ka laama kohta. Küll aga on vikunjad kodustama loomad ja nemad rändavad seal, kus hing ihkab. Mägedes elavat ka puumad, aga puuma-selfie jäi mul saamata, kuna need suured kassid on nii kartlikud (ja neid pole ka väga palju alles), et selleks tuleb olla kas pöörase õnnega koos või väga pikka aega mägedes redutada.

(kaart internetist)

Uyuni tuuri saab alustada ja lõpetada kolmes erinevas kohas: Tupizas (suhteliselt Argentiina-Boliivia piiri lähedal), Uyunis (Potosíst 4 tundi sõitu läände) või San Pedro de Atacamas, mis on juba Tšiilis. Siiski näis, et enamik hittvaatamisväärsustest jäid sirgele, mis asusid Uyuni ja Boliivia-Tšiili piiripunkti vahel, kust juba edasi Tšiili kõrbekülla San Pedro de Atacamasse saab. Seega asju õigete nimedega nimetades on tegu pigem 2-öö tuuriga, mitte 3-päeva tuuriga, sest vähemalt Uyunist oma tuuri alustades ja lõpetades tähendab viimane päev vähem avastamist ja ennekõike Boliivia-Tšiili piiripunkti juurest teist teed mööda Uyunisse tagasisõitu.

Erinevatest punktidest alustades ollakse küll erinevas järjekorras ja erineval ajal hittkohtade juures, seega mõnevõrra tähendab igast punktist alustades täiesti erinevat reisi, sest on suur vahe, kas olla Salar de Uyunis päiketõusul ja geisrite juures päikeseloojangul või vastupidi. Mina alustasin tuuri Uyunist ja lõpetasin Boliivia-Tšiili piiripunktil, kust jätkasin oma reisi Tšiilisse San Pedro de Atacama külla.

Minu Uyuni trip algab tegelikult juba bussis teel Potosíst Uyunisse. Saan seal tuttavaks seltskonnaga, kelle osas ma ei saa algselt üldse aru, kuidas nad üksteist tunnevad. Üks sell Argentiinast ja kaks tüdrukut, neist üks Saksamaalt, teine Hongkongist. Jutu käigus selgub, et Hongkongi tüdruk couchsurfas Argentiina selli juures, neil on tekkinud veits lähedasemad suhted ja nüüd reisivad nad koos mööda Argentiinat ja tulid ka Boliiviasse. Saksa tüdruk juhtus nendega Põhja-Argentiinas kokku ja kolmekesi ollakse juba mitu nädalat rännatud. Kõik nad on vähemalt 10 aastat minust nooremad, loomulikult.

Mul on Potosist kaasas 1 liiter pudel rummi (Bacardi, maksis alla 10 euro!) ja kotitäis laime, ja kui oleme ühiselt välja valinud endale 100 erineva tuurikorraldaja hulgast selle, kellega 3-päevasele reisile läheme, siis räägin selle välja. Asi tipneb sellega, et meie väikese Uyuni tuuri eelsoojenduse tagajärg on tühi rummipudel ja kaotatud hotellitoa võti...

Järgmisel hommikul peame selle pisiasja end hotellist välja registreerimisel üles tunnistama ja õnneks meid „karistatakse“ vaid võtmest koopia tegemise tasuga. Küll aga on Argentiina sell eelmisel õhtul ilmselgelt liiga uljalt rummi ja koolaga ringi käinud ja tema veedab esimese sõidupäeva valdavalt autos magades... Tunnen end veits süüdi.

Meie neljase seltskonnaga liitub tuurikorraldaja ukse ees väljasõitu oodates veel kaks hongkonglast, sest nagu selgub, et on meie tuurikorraldaja ennekõike tuntud just Ida-Aasia klientide hulgas. Suured seljakotid pakitakse autokatusele presendi alla ja sõit võib alata. Kuidagi loogiliselt kukub välja, et saan end sisse seada autojuhi kõrval esiistmel ja järgmisel kaks päeva olen oma primitiivse hispaania keele sõnavaraga peamine meie teejuhi, Enrique, lõbustaja ja küsimuste esitaja.



Uyuni soolatasandik on üks sürrealistlik kogemus. Soolavalge on nii valge, et seda ilma päikeseprillideta vaadata on veits valus. Kuna tasandik on nii suur, siis nii kaugele, kuhu silm ulatub nägema, näed vaid valget välja. Põhja-eurooplasele meenutab see kõige rohkem üht suurt lumist jäävälja, samas aga on väljas üle 30 kraadi sooja. Väike video siia juurde autosõidust soolatasandikul:



Soolatasandik pakub lõputult ägedaid fotolahendusi. Sel täiesti valgel pinnal perspektiiv muutub ja Enrique juhtimisel teeme erinevaid fotovõtteid, küll sauruse, küll hüpete, kokapudeli, mütsi pistetud kaaslastega jne. Hiljem teiste rändurite võtted vaadates on üks loovam kui teine ja tulemus on selline, nagu fotosid oleks hiljem töödeldud, kuigi teame, et selle erilise perspektiivi pakub loodus ise.



Keset Salar de Uyunit asub aga üks suur saar: ketšua keeles Inka Wasi, mis eesti keeles tähendab Kala saart. Saar on maast laeni täis kaktuseid. Kuuleme Enrique käest, et need kaktused kasvavad 1 cm aastas, mis tähendab, et kohates ca 5 meetrist taime, tähendab, et see taim on siin kasvanud ligi 500 aastat! Pöörane jällegi.



Ööseks sõidame soolatasandikult välja, külla, kus meid ootab ees väike hostel, mis on ehitatud soolast. Jah, sellest soolast saab teha samasuguseid telliseid, nagu meie teame; samuti on soolast lauad, toolid, voodid, millele on küll peale pandud kes-teab-mis materjalist madratsid. Suhteliselt spartalik olemine, aga samas eriline. Meiega samas hostelis peatub veel seitse ekipaaži. Õhtul ühe sakslase ja rootslasega elust ja reisimisest rääkima jäädes läbime mingi hetk selle kohustusliku osa „aga kust sina pärit oled, aktsendist ei saa aru...“ küsimused-vastused, ja mõni hetk hiljem astub mulle ligi üks sell lausega: „Näe, siin veel eestlaseid!“. Jah, pole just kuigi tavaline nii kaugel kodust teisi eestlastest rändureid kohata, aga eks see omakorda näitab, et Uyuni ringsõit on paljude rändurite menüüs.



Väljasõidu teine päev möödub peamiselt laguunide ja flamingode seltsis. Täiesti ausalt, flamingodest pole võimalik liiga palju fotosid teha. Arvan, et tegin neid üle 300. No ja hiljem siis kustutasin suurema osa neist ära, kuna mis sa ikka nii paljudega teed. Aga need graatsilised linnud sobisid siia maastikku nagu valatult. Roosa värv koos pruunikaspunaste ja hallide mägedega, roheliste tuustakute (peamine taim siin platool, jätan nime targu järele uurimata)  ja erivärviliste laguunipeegelduste taustal. Puhas ilu.

Viimase päeva hommikut alustasime äratusega juba kell 4. See pakkus võimaluse ka varahommikust tähistaevast vaatama minna. Väljas oli siis veel kottpime ja taevas lausa kubises tähtedest. Meile tuttavaid kujundeid lõunapoolkera taevas näha ei ole võimalik, aga kõrvalise abiga juhatati mindki Lõunaristini (mida on siis jällegi ainult siinpool võimalik näha).

Varahommik jätkus päikesetõusuga geisrite juures. Geisrid asuvad siinsel kõrgplatool ligi 5,000 meetri kõrgusel ja sellega sai löödud mu senine kõrgusrekord Põhja-Argentiinas.



Kahjuks saatis ka seda väljasõitu tehniline vingerpuss, mis tähendas, et meie auto keeldus geisrite juurest lahkumast. Meie tore teejuht Enrique proovis küll koos teiste ekipaaži juhtidega igat vigurit autot uuesti käivitada, aga tehnika osutus inimesest põikpäisemaks ja asi tipnes sellega, et meie grupp jagati kolmeks: kuna kella 9-ks pidid neli meist olema Boliivia-Tšiili piiril Tšiilisse suunduvas bussis, siis meie saime endale uued grupid, kes lähenesid Tšiilile ja kaks meist, kes tahtsid oma reisi lõpetada Uyunis, jäid meist geisrite juurde maha. Kaasnenud äpardus ja sellest tekkinud ajahäda nullis ära ka meie võimaluse hüpata mägede vahel asunud looduslikesse kuumaveeallikatesse ja meie viimaseks loodusimeks sel väljasõidul jäi Roheline laguun otse Boliivia-Tšiili piiril.


Edasi sõitsin ma Tšiilisse San Pedro de Atacama külasse, kuna selline marsruut oli lihtsalt mu edasisi reisiplaane arvestades kõige loogilisem. Tähendas see järgmise 20 km jooksul laskumist ligi 5,000 meetri kõrguselt 2,400 meetri peale ja see oli järjekordne äge kogemus. Ei saa öelda, et me buss oleks otseselt püstloodis mäest alla hüpanud, aga tee tõesti kulges väga selges joones allamäge. All ootas mind ees aga juba täiesti teine maailm, hippie-turistiliku külakese, oluliselt arenenuma Tšiili ja Atacama kõrbega. Aga sellest ehk juba mõne hilisema Tšiili loo raames.

Olge muhedad,
Tom

neljapäev, 12. november 2015

Põhja-Argentiina


Pärast meeleolukaid päevi Paraguais, võtsin suuna Põhja-Argentiinasse, Saltasse. Tähendas see ei midagi muud kui järjekordset 24-tunnist bussisõitu. Asuncionist Saltasse otseühendust ei ole, niisiis tuli teel ka bussi vahetada. Kui olime Argentiina piiri ületanud, kontrollisid järgneva sõidu käigus bussi erinevad patrullid. Raske öelda, oli see politsei, armee või mõni kohalik mupo, vormiriideid ja relvi nad kandsid, käisid uuriva pilguga bussi läbi ja aeg-ajalt lasksid mõnel reisijal ka pagasi ette näidata. Välismaalasi ei torgitud. Kuuldavasti kasvatatakse Paraguais mühinal marihuaanat (kliima selleks väga sobiv), mida siis ka ohtralt Argentiinasse toimetatakse (Boliivia suunalt liikuvat sarnaselt riiki sisse kokaiin). Meie bussist igatahes kedagi maha ei tõstetud või käeraudadega ära ei viidud, aga tüütud olid need rohked seisakud ikkagi.

Kui Buenos Airesest Iguazu jugadeni viinud buss oli suhteliselt uus, korraliku sooja õhtusöögi ja ergutavate jookidega, 1,5 inimese laiused istmed käisid korralikult alla jne (kusjuures ka piletihind oli soolane), siis ööbuss Saltasse oli midagi hoopis spartalikumat. Kuigi meile lubati, et sõit sisaldab ka õhtu- ja hommikusööki - mis arvestades suhteliselt odavat piletihinda oli juba siis veits kahtlane - siis viimase lootuse õhtusöögile kaotasin kella kümne ajal, kui ostsin ühes vahepeatuses bussi sisenenud toidukorviga memmelt mingi kuivanud piruka. Umbes tund aega hiljem (ma juba tukkusin) pistis stjuuard mu nina ette toidupaki võileiva, küpsise ja spraidiga. Aaa, küpsis sellest portsust oli ilmselt mõeldud hommikusöögiks.

Ühesõnaga, mingit suuremat magamist sel ööl ei olnud. Parim otsus oli salongi kaasa võtta oma magamiskott, kuna selles bussis mingeid tekke ega patju ei jagatud ja öösel läks bussis korralikult külmaks. Siinkohal tahan lisada, et sellised väikesed kannatused on ühe seljakotireisi normaalne osa. Samavõrd ebamugav oli ju teistelgi reisijatel, kes peamiselt olid kõik kohalikud elanikud, kuigi jah, oskasid nad ilmselt veits enam aimata, mida oodata. Ja kuigi ma tean, et võimalik on reisida ka oluliselt mugavamalt, mis sageli tähendab ka kallimalt, siis just sedasorti oma mugavustsooni piiride nihutamine teeb ühest reisist seljakotireisi, toob sind kohalikele inimestele lähemale ja kokkuvõttes aitab sul ka veidi paremini aimata, mis elu selles riigis elatakse. Ajapikku tekivad ka huvitavad võrdlusmomendid. Rääkimata sellest, et pikkadel bussisõitudel on mõnus jälgida muutuvat loodust, teelejäävate külade ja linnade elu, samuti nagu ma ei väsi imetlemast neid mägedevahelisi või tasandikeüleseid päikesetõuse ja –loojanguid (osati unesegasena:P) või uudishimuga jälgimast teisi kaasreisijaid, et aru saada, millal on vahepeatused pikemad, et minna välja ringutama, millal tuleb teeäärsest juhuslikust söögikohast toidukraami kaasa osta (kui kõik seda teevad, on mõistlik kopeerida:P), jne.

Konkreetse bussisõidu boonuseks oli aga veel see, et sarnaselt minuga oli Asuncsionist teel Saltasse poolatar Ana, kes oli oma 1,5 aastase ümber maailma reisi alguses ning kes oli väga tore tüdruk ja järgnevad päevad hulkusime koos ringi.


Salta võttis meid vastu päikesepaiste ja mõnusa sooja õhuga (mis ei olnud enam niiske nagu Paraguais). Salta, mis on üks esimesi kolonistide poolt rajatud asulaid tänastel Argentiina aladel, võitis kiiresti minu sümpaatia. Mõnusalt hoomatav, kena ja käidava südalinnaga, sellise kulgeva atmosfääriga linn.

Kuid Salta oli minu jaoks kõigest vahepeatuseks teel veel põhjapoolsemasse Argentiina provintsi nimega Jujuy (hääldus: huhui). Põhjuseks Jujuy provintsi külastada oli soov põgeneda linnamelust maale ja Jujuy provintsis on terve rida toredaid külasid, kus on seljakotiränduril lihtne peatuda ja siis ümbruskonnas ringi vaadata.

Jujuy provints on juba oluliselt mägisem piirkond ja kõik Jujuy külad, mida külastasin (Purmamarca, Tilcara, Humahuaca, Iruya) torkavad silma selle poolest, et seal elavad põlisrahvad (erinevad indiaani hõimud). Osati võib neid külasid süüdistada turistilikkuses, samas aga võib ükskõik millisest neist asuda lihtsalt mägede vahele uitama ja sealt ei leia te enam ühtki suveniirimüüjat või organiseeritud marsruudiga grupituristi.


Ja need mäed on tõesti võimsad. Kahtlustan, et tegin siin ka oma senise kõrguse rekordi, külastades Humahuaca küla lähistel 14-värvilist mäge (jah, küünikud, nõus, põhivärve on vaid seitse, seega on nime puhul veits liialdatud), kus mu nutikas käekell näitas kõrguseks 4,300 meetrit merepinnast. Taoliste kõrguste puhul on oht, et sind võib tabada kõrgushaigus. Enamasti küll olukorras, kus inimene liiga kiiresti madalalt kõrgele liigub ehk siis organismile ei anta piisavalt aega hõredama õhuga harjuda. Kohalike elanike organismid on küll kõrgustega harjunud, aga ka nemad kasutavad kõrgustes elamiseks väikest dopingut – närides kokalehti nimelt, kuna see hõlbustab hingamist. Kui mujal Argentiinas on kokalehed illegaalsed, siis kahes põhjapoolses provintsis – Saltas ja Jujuys – on need lubatud just nimelt mägedes elavate inimeste ajalooliselt väljakujunenud tava tõttu kokalehti süüa. Proovisin minagi neid teel 14-värvilist mäge juurde - meie renditud autojuhil olid need külalistele kaasa võetud. Vaata videot sellest siit:


Selle nädala pärliks kujunes väljasõit Iruya külla. Tegu on eelloetletutest kõige väiksema külaga, mis asub Humahuaca külast ca 50 km kaugusel ja sinna saab vaid üht teed mööda, mis soolikana mägede vahel lookleb ja kuhu kohalejõudmine võtab bussiga 3 tundi aega. Kogu teekond sinna oli äärmiselt maaliline. Kuna vanakooli bussiaknad oli võimalik lahti kangutada, siis klõpsutasin teel lugematu arv fotosid, mille vahel oli pärast väga raske otsustada, mida jätta, mida kustutada. Kohalejõudmise krooniks on vaatepilt väikesele kirikule kõrgete mägede vahel. Peatusin Iruya külas kaks ööd ja igal päeval uitasin mägede vahel ringi.


Samavõrd huvitav, kui leida end nö maailma lõpust mägede vahelt, oli jälgida kohalikke elanikke. Mind oli juba eelnevalt just teiste rändurite poolt hoiatatud, et kohtades, kus põlisrahvad domineerivad, ei ole tunda liigset külalislahkust. Rändurid, kes olid pikemalt Lõuna-Ameerikas juba ringi seigelnud, tõid külalislahkuse etalonina sageli välja Brasiilia, kus sõbralikkust võõraste vastu kõige rohkem kiirgas ja see oli selline väga loomulik, automaatne reaktsioon. Selle võrdluse teises otsas oli sageli Boliivia, kus Ameerika põlisrahvad domineerivad ja kelle puhul pole kuigi kerge tänavatel või külateedel sulle vastunaeratavaid nägusid näha. Olles praeguseks ise mõned nädalad viibinud nii Põhja-Argentiinas kui Boliivias, siis usun, et see ongi teatud kultuuriline erinevus. Ka minu enda kogemus ütleb seda, et olles käinud mitmetes sarnastes väikestes külades Aasias, siis sealsed inimesed reeglina ei varja rõõmu või elevust nähes sind mõnes külakolkas ringi liikumas, kuid Põhja-Argentiina mägikülades ei teinud keegi su olemasolust praktiliselt välja. Silmsidet tuli ikka ise kõvasti otsida, see ei olnud tavaline. Osati jäi mulje, et kohalikud elanikud tõepoolest ei mõistnud, miks oli sul vaja nii kaugele üldse ronida. Ka need, kes suveniire müüsid, ei hiilanud liigse hasardiga. Sellise pika pilguga vaadati, et osta juba midagi ära või kui sa ei osta, siis ära niisama raiska mu aega. Rääkimata sellest, et keegi sind siin millegagi tüütaks - stiilis „tule minu boksi“ - aga see oli põhjamaalase jaoks muidugi hoopis meeldiv erinevus. Ma annan endale aru, et selline üldistus on omajagu meelevaldne, aga võrdlusmoment Aasiaga on minu jaoks väga suur. Ja ärge nüüd saage valesti aru – Ameerika põlisrahva hulgas kohtas ka vägagi sõbraliku olemise ja naeratusega inimesi, nii juhuslike külaelanike kui teenindavate inimeste hulgas –taoline käitumine lihtsalt ei olnud valdav.

Üldiselt jahedam suhtumine kaasteelistesse torkas silma ka olukorras, kus külastades 14-värvilisi mägesid läks tagasiteel meie auto katki. Vastutulev auto tegi veidi ootamatu manöövri ja meie autojuht sõitis mäeserva külgnevasse kruusavalli. Ei midagi ekstreemset, kiirused olid väiksed ja me ei asunud parajasti ka kusagil kuristiku kohal. Kruusavallist välja sõites selgus, et auto esirattad on erinevates suundades ja rool suudab muuta vaid ühe ratta suunda, teine elab oma elu (eks see auto oli kõvasti elu näinud ka juba). Autojuht oli kohalik põliselanik  - igati sümpaatne sell. Auto paranduseks kulus oma 20 minutit ja selle ajaga ei peatunud ükski teine auto, et meie juhi käest uurida, mis meil juhtus või kas nad saaksid kuidagi kaasa aidata. Tegu oli samas suhteliselt väikse külateega, neid autosid möödus selle ajaga kümmekond ja möödujad nägid kõik välja kohalike elanikena. See üllatas.

Minu Põhja-Argentiina muljete parim kokkuvõte on aga ilmselt fotoseeria (vt paremal). Ehk siis seda mägede väge on ilmselgelt parem vaadata kui lugeda.

Ja lõpetuseks selfie koeraga, kes minu käest Purmamarca külas maisitaignast tehtud köögiviljadega täidetud pirukat nuias. Lubasin talle anda, kui ta on nõus minuga selfie tegema. Nagu näha, läks tehinguks:).


Paz,

Tom

reede, 6. november 2015

Paraguai


Mõte sellel reisil külastada Paraguaid oli paigas juba siis, kui sai otsus tehtud oma esimene Lõuna-Ameerika ringreis Argentiina ümber teha. Piisab pilgust kaardile (vt eelmine postitus) ja on selge, et kui Iguazu jugade juurest edasi liikuda Põhja-Argentiinasse, jääb Paraguai sõna otseses mõttes tee peale ette. Rääkimata sellest, et kui ühel riigil on juba nii äge nimi nagu – PARAGUAI! – siis tuleks kindlasti lähemalt järele uurida, mis elu seal elatakse.

Ega me Eestis Paraguaist midagi eriti kuule. Mõistagi ei tea nemad midagi ka meist, aga sama kehtib ka Argentiina ja ilmselgelt kogu Lõuna-Ameerika kohta. Seega tuleb peaaegu iga jutuajamist siin ikka alustada selgitusest, et „Estonia“ pole linn, loom või toit, vaid on riik, mis asub Põhja-Euroopas, ette lugeda mõned nimekamad naaberriigid ja siis hakkab kuulajal ühtteist koitma. Üldiselt Soomet ja Rootsit teatakse, Venemaa mainimine ei ole kuigi abistav, kuna tema riigipiiride järgi võiksime ka Jaapani või Kasahstani kõrvale asetuda.

Kui rääkisin Argentiinas, et kavatsen edasi Paraguaisse põigata, siis toonitati nii mõnigi kord et ma seal oma asjadel silma peal hoiaksin ja osutati sealsele vaesemale elujärjele. Olin ka ise kursis, et Paraguai on statistika järgi üks vaesematest riikidest Lõuna-Ameerikas ja koos Boliiviaga üks kahest riigist sel mandril, mil puudub ligipääs merele. Kusjuures Boliivia on statistika järgi veel vaesem riik. Näib et need asjad on omavahel seotud? Juba reisil olles lugesin, et Paraguai kaotas 19. sajandi teisel poolel sõjas Brasiilia, Argentiina ja Uruguaiga üle poole oma elanikkonnast ja suure tüki oma toonasest territooriumist ja vajus riigina stagnatsiooni, millest pole tänaseni õieti suudetud välja tulla.


Minu esimene mulje Paraguaist kui pealtnäha vaesest riigist sai aga ümber lükatud kohe, kui riigipiiri ületasin. Encarnación (Paraguai piirilinn) ei erinenud pealtnäha mingil moel teisel pool Paraná jõge asunud Argentiina piirilinnast Posadas’est ja järgnev 6-tunnine bussisõit pealinna Asuncióni pakkus mulle vaatepilti lõpmatuna näivatest haritud põldudest, heina krõmpsutavatest lehmakarjadest, majadest, mis ei erinenud mitte millegi poolest sellest, mida olin näinud juba mööda Argentiinat ringi sõites.

Väike videoblogi ka bussisõidust. Klipp on tehtud ühest külast läbi sõites ja siinsed ühe riigi olulisema maantee äärde jäävad asulad torkasid silma selle poolest, et paljud neist olid leidnud mingi oma nišši, mille poolest silma paista. See küla näiteks oli meister võrkkiikede meisterdamisel! Aga tee äärde jäid ka keraamikakülad, meekülad, jalgpalle müüvad külad jne.


Sellele videole annab mõnusa vungi taustaheli, mis on bussi telerist kostuv Hollywoodi märul pealeloetud kohaliku Toomas Lasmanni poolt. Mnjah, igaüks kes on Lõuna-Ameerikas pikemaid bussisõite nautinud, teavad, et osa lõbust on kaasa elada üle bussi kõlavatele filmidele. Nii olen minagi (osati minu tahtevastaselt:P) ära näinud Jurassic Park’i (vist esimese osa?!), Kiired ja vihased (jumal seda teab, mitmendat osa) ja muid erinevaid Hollywoodi draama- ja märulifilme. Ladina-Ameerika filmitoodang pole millegipärast ekraaniaega pälvinud või pole mul lihtsalt õnne olnud.


Ilmselt parim otsus, mida Paraguaiga seoses tegin, oli endale „oma“ Paraguai pere leidmine ehk siis siin diivanisurfamine. Riputasin umbes nädal enne riiki sisenemist CS süsteemi üles avaliku teate, et minusugune sell on Asuncióni tulemas ja sain kümmekond küllakutset. Valisin nende hulgast välja Gabrieli oma, kes pakkus välja, et võiksime koos tema sõpradega linnast välja sõita ühe joa juurde, lisaks elaksin tema vanematekodus Asuncióni eeslinnas. Samuti oli minu jaoks sümpaatne fakt, et Gabriel oli CS süsteemis uus ja tema kirjast kajas vastu sellist ägedat õhinat ja tegutsemislusti, mis paljude aastatepikkuse kogemusega CS liikmete hulgas võib olla kadunud. Ei saa salata, et viimaste hulgas tuleb sageli ette tegelasi, kelle puhul tundub, et CS pole mitte lõbus vahepala huvitavaid inimesi erinevatest maailma nurkadest kohata, vaid võõrustamine on nende jaoks justkui töö kindla eeskava/reeglitega ja sageli täidetakse sellega hoopis mingit muud tühimikku oma elus.

Ühesõnaga (hehee!) muutis kohalik Paraguai sõber, tema sõbrad ja pere minu jaoks need viis päeva selles riigis vägagi meeldejäävateks ja seega jagub minul Paraguai ja paraguailaste kohta ainult häid sõnu öelda.


Paraguai on riik, mis praktiliselt tervikuna asub troopilises või subtroopilises kliimavööndis, mis tähendab, et seal võib kuude kaupa väga palav olla. Minu sealoleku ajale sattusid aga mitmedki vihmased päevad, mille üle kohalikud vaid rõõmustasid, kuna see muutis õhu värskemaks ja temperatuurgi kukkus mingi +35 pealt +25-le. Vihmasadu muutis meeleolukaks ka meie väljasõidu Crystal joa äärde, ca 100 km Asunciónist. Ehk siis kui tavaliselt minnakse selle joa alla end kuuma eest kastma, siis seekord olime vihmast märjad juba enne joa alla jõudmist. Teekond sinna oli suhteliselt nirusti tähistatud ja kuna ka paljud minu kohalikud sõbrad polnud seal varem käinud, siis tähendas see omajagu ekslemist ja tee küsimist, mis kõik andis alust arvata, et tegu on ühe hästi hoitud saladusega. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, ilmus kusagilt mudateede ja suhkruroo istanduste vahelt välja kolm suurt bussi ja mitmed autod, mis olid kohale toonud pühapäevasele väljasõidule tulnud linnarahva.

Omaette seikluseks kujunes juba parkimiskohast alla joa äärde jõudmine. Kirjanduslike liialdusteta võib öelda, et sinna viis umbes 100-meetri pikkune pigem redelit kui treppi meenutav rajatis, mida mööda tuli alla ronida. Tohutute ohutusnõuete rüpes elava läänlase pani see küll hetkeks kulme kergitama, aga arvestades, et vihmast libedaks muutunud astmetel libistasid end alla nii pereemad kui väikelapsi süles hoidvad isad, siis ei saanud ju laskumata jätta. Samavõrra põnevast ülesronimisest tegin ka väikese videoülesvõtte:


Väljasõit oli igati meeleolukas. Tagasiteel Asuncióni tegi meie ekipaaž peatuse ühel vaateplatvormil, et imetleda ümbritsevat maastikku ja veidi ringutada. Pühapäevane päev oli kodust välja meelitanud rahvast rohkem ja mitmeid autoga väljasõidule tulnuid noori saatis vali muusika lahtistest autoakendest. Ladina-Ameerika muusikamaitse peavooluks on reggaeton ja cumbia ning eranditult kõik „lahtiste-akende-mehed“ mängisid just neid stiile. Usun, et iga eestlane, kes on kordki üht sellist viisijuppi kuulnud, siis tunneb ka kõik teised lood nende rütmide järgi ära. Minu sõber Gabriel oli aga heavy metali ja Briti 80ndate rokkmuusika austaja. Isegi oma toa seinale oli ta millalgi nooruses Pink Floydi „The Dark Side of the Moon“ plaadikujunduse lasknud maalida. Seega ei arvanud ta ei reggaetonist ega cumbiast kõige vähematki. Aga sõprade ergutusel ja minu täieliku kohaliku elamuse saamiseks pandi ka meie autos reggaeton huugama, millest tegin lõbusa videojäädvustuse:


Järgnevad päevad Asunciónis hulkusin päevasel ajal ise linna peal ringi ja õhtuti luusisime koos Gabrieliga nii siin kui seal (et mitte öelda juba pärastlõunati, kuna Gabriel lasi lihtsalt enne tööpäeva lõppu töölt jalga – ministeeriumis töötamise värk:P). Ma ei saaks öelda, et Asunción oleks just linn, mida enne surma kindlasti külastama peaks, samas ei ole minu jaoks olemas kohta, kus poleks põnev ringi vaadata. Rääkimata sellest, et kõik kohad, kus on vähe turiste, on alati põnevamad, sest võid olla suhteliselt kindel, et ülejäänud inimesed on kohalikud oma igapäevase elu rüpes (mitte nagu suvel Tallinna vanalinnas:P). Asunción ka kindlasti turistidekoorma all ei ägise. Lisaks rõõmustas Asunción oma hindadega: vägagi mõnusa atmosfääri ja olemisega kohad olid meie samaväärsete kohtadega võrreldes selgelt madalama hinnatasemega.


Asunciónis oldud ajaga tekkis mul oma kodukohvik (kuhu Gabriel mind esimesel õhtul joogile viis), omad kindlad jalutuskäigu rajad, oskus iseseisvalt linnaliinibussiga koju sõita:D. Üks kohtadest, kuhu pea igal päeval sattusin, oli Costanera ehk pikk promenaad Paraguai jõe lahesopi ääres, mis õhtuti oli paksult täis hängivaid noori, lastega peresid ning sportivaid inimesi. Sporditegemine näis Asunciónis üldse väga popp: õhtuti trehvasin tervisejooksu tegevaid inimesi minu jaoks täiesti ootamatutes kohtades ja igasugu (väli)jõusaale ja crossfit-boxe nägin ka mitmel pool.

Üks põnevamaid jalutuskäike, mida aga koos Gabrieliga tegin, oli õhtupimeduses mööda erinevaid linnaosasid. Täiesti ausalt, omapäi poleks ma sinna oma nina toppinud, samas koos kohaliku sõbraga ei tekkinud mul kordagi tunnet, et seal võiks ohtlik olla (sest nägin, et mu sõber tunneb end igati ok-lt). Osati peegeldas see päris hästi Paraguai tänast olukorda, kus elujärg on erinevatel elanikekihtidel väga erinev. Selle telje kõige äärmises otsas on elanikud, kes elavad ajutiselt papist ja vineerist tehtud majades, olles kolinud sinna pärast sügisel (st Paraguai maikuud) toimunud üleujutust, mil paljud piirkonnas elanud vaesem elanikkond oma kodudest ilma jäid. Selliseid juhu-materjalist tehtud laagreid kohtas linnas päris mitmes kohas, näiteks ka peaväljaku äärses pargis, aga ka eeslinnas, kus jalutasime. Sealsamas kõrval olid kvartalid korralike kivimajade ja kenade aedadega, seega kontrastid suured. Õhtusele jalutuskäigule andis värvi asjaolu, et samal päeval oli kõvasti vihma sadanud ja läbisime rajoone, mis varem olid olnud sellised soised alad. Nimelt loivasid mööda tänavaid sellised telliskivi suurused kärnkonnad! Ma olen ka väikesena konni purki korjanud ja ei mäleta enam, mida nendega edasi teinud, aga täiskasvanust peast võin karjatada nagu teismeline tütarlaps, kui konnale peale astun. Ja need konnad siin olid nagu monstrumid! Kuna Gabriel arvas, et parem on, kui ma mingeid väärisesemeid sellele jalutuskäigule kaasa ei võta, siis pilti mul sellest lisada ei õnnestu, aga igal juhul veendusin, et igasugu muinasjutukonnad, kes raamatutes on ebanormaalselt suureks joonistatud, on päriselt olemas.


Lisaks põnevatele retkedele mööda Asuncióni ja selle lähiümbrust, oli üheks parimaks osaks lihtsalt juttu ajada, mis on Paraguai tänane päev, milline oli eilne ja missugune võiks välja näha tulevik. Nendest jutuajamistest jäi kõlama mõte, et Paraguai on väga kihistunud ühiskond (nagu tegelikult kogu Ladina-Ameerika). Gabriel oli meie mõistes pärit keskklassi perest, kuigi ka tema vanemad pidid pingutama kõvasti, et sellisele elujärjele jõuda (isa oli enne pensionile jäämist riigitööl, ema advokaat, kusjuures peres oli 7 last). Samas olid enamikud sõbrad, kellega me ühise väljasõidu tegime, jõukamatest peredest. See omakorda tähendas, et kui Gabriel oli õppinud nii riigi- kui erakoolides, siis paljud sõpradest olid lõpetanud kõrge renomeega erakoolid ja tuleviku mõistes tähendas see väga palju. Meie jutuajamistest jäi kõlama mõte, et Paraguai ühiskonnas üldiselt määrab sinu tuleviku ära su vanemate positsioon. Päris põnev oli paralleel, millest meil juttu tuli, et kui mina ise olen Eestis põlvkonnast, kus kuigi oluline polnud see, mida su vanemad tegid - elus läbilöömiseks oli peamine see, mida sa ise korda saatsid - siis Gabrieli jutust sõpru iseloomustades jooksis korduvalt läbi mõte, millega kellegi vanemad tegelevad ja sõprade enda töökohad olid täiesti ebaolulised. Need töökohad olid rohkem nagu selleks, et oma aega sisustada ja sageli isegi sõprade hulgas päris täpselt ei teatud, mis tööd keegi teeb.

Siit teeks aga väikese vahelepõike tagasi Argentiinasse. Viibides Puerto Iguazu hostelis veetsin aega erinevate läänlastest seljakotiränduritega. Mõistagi enamik neist olid oluliselt nooremad kui mina (keskmise vanus jäi sinna 25-30 eluaasta kanti). Nendega tõsisemalt elust ja inimestest rääkides läbis meie jutte teema, et vana Euroopa noorte jaoks on tänasel päeval aktuaalne mitte olla halvem kui nende vanemad. Ehk siis seal on pikki põlvkondi järjest olnud normaalne, et lapsed on majanduslikus plaanis edukamad kui nende vanemad, aga tänastel noortel on see püstitus muutunud järjest raskemaks. Ehk siis mitmed neist tõid välja, et nad oleks endaga rahul juba siis, kui nad majanduslikus mõttes ei jääks oluliselt alla sellele, mida on saavutanud nende vanemad. Sarnane ootus on ühiskonnal tervikuna. Minu jaoks oli seda põnev kuulata tulles ise veidi teistsugusest ühiskonnast ja olles ise veidi teise aja laps. Aga ilmselgelt muutub see teema järjest aktuaalsemaks ka Eestis.

Elades Gabrieli juures (tema vanematekodus) oli minu jaoks äärmiselt põnev suhelda ka tema perekonnaga: isa, ema ja ühega vendadest. Nemad ei rääkinud inglise keelt, seega tuli minul mängu panna kogu oma hispaania keele oskus, mille olin enne reisi suutnud omandada. Sarnane olukord oli mul ka Buenos Airese lähistel Mariano pool elades, kelle vanematega ma samuti õhtuid pikkade jutuajamistega sisustasin ja täiesti ausalt, ma tagantjärele ei saa ka ise aru, kuidas see võimalik oli, et saime mõnel õhtul tunde hispaania keeles arutatud elu üle Argentiinas ja Eestis, räägitud nii religioonist kui keskmistest palkadest ja kes teab millest veel. Mõistagi tähendas see nii siin Gabrieli juures, kui eelnevalt Mariano pool, et vanemad pidid sageli kasutama tohutut fantaasiat, et minu poolt väljaöeldud (või väljamõeldud:P) sõnadest selliseid lauseid moodustada, millel ka mingi mõte sees oleks. Aga nagu alati võõraste keelte ja inimeste puhul - palju olulisem kui ühendav keel on soov üksteisega suhelda. See lahkus ja kannatlikkus, mida kiirgasid mu sõprade perekonnad, tegid südame väga soojaks.


Lisaks kujunes Paraguaist minu jaoks riik, kus mangopuud on sama tavalised nagu Eestis õunapuud. Tõesti, ma ei mäleta oma varasematest reisidest, et oleksin sattunud riiki, kus oleksin märganud viljade all lookas olevaid mangopuid. Olgu ka ära öeldud, et mangod valmivad siin alles detsembris, seega mingist mangodest lõhkisöömisest ma rääkida ei saa. Oma suurest mangovaimustusest tegin ka ühe „õppevideo“, mida saab vaadata siit:


Lõppsõna jääb Õhtulehele. Viimasel õhtul Gabrieli juures asadot nautides (lihaküpsetamise pidu) ja Gabrieli ja tema sõbra Silviaga elust ja inimestest rääkides tuli jutuks, kes on hetkel Paraguai kõige kuulsam inimene väljaspool Paraguaid. Silvia, kes on korduvalt Euroopas käinud (sh ka Eestis!), tõi kelmika naeru saatel välja, et üks persoon, keda tõesti erinavates Euroopa riikides teati kui paraguailast, on Paraguai pesumodell Larissa Riquelme. Maailmakuulsaks sai Larissa 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel Lõuna-Aafrikas, kus ta Paraguai jalgpalli meeskonnas toetamas oli ning kus bravuuritar korduvalt poseeris rindade vahele hoiule pandud Nokia telefoniga, pärast mida sai temast üks otsitumaid inimesi internetis samal aastal. Nii et guugeldage järele, kui te seda varem juba teinud pole:D:

Besos,
Tom