laupäev, 27. juuni 2009

Palju õnne, Marika!

Yangshuo kuppelmaastikul
+32 ºC, niiske, niiske, niiske


Kallis Marika,

Mul on raske leida õigeid sõnu kirjeldamaks, kui hea meel mul on, et tänu Sinusugusele “hullule plikale” olen ma sellele pikale rännakule jõudnud. Ma poleks üksi seda unistust teoks teinud (millest ma praegu enam muidugi aru ei saa:)).

Ma soovin Sulle palju, palju õnne sünnipäevaks! Jagugu Sul ikka seda loomupärast sära ja sädet ning et see päike, mida Sa endaga kaasas kannad, paitaks alati Sind ja inimesi Sinu ümber. Ja värvikaid eneserännakuid Sulle sellel seiklusrikkal reisil!

Koos yao rahvaga tegime Sulle ka sünnipäevaks tordi, millele panime kasvama igasugu head ja paremat:).


Tom

reede, 26. juuni 2009

Jutuajamised balilastega

Kell 2 päeval oma kodus, ikka veel pidžaamas ja silmad pesemata...

+30 ºC, koos tuuleiilikesega

Balilaste mõttemaailm ning seltskondliku suhtluse alustalad on kahtlemata teistsugused, kui kodu Eestimaa kandi tegelastel. Olen tänaseks nende siiraste ja lapselikult uudishimulike inimestega ning nendega peetavate vestlustega jõudnud ära harjuda, kuid siiakanti lühikeseks ajaks sattunud inimestega juttu ajades, tuleb mulle meelde, kui üllatunud ma ise alguses olin.

Nimelt balilaste elu on juba maast-madalast korraldatud nö maatriksi alusel. Iga indiviidi roll tuleneb väga selgest kogukondlikust struktuurist küla tasandil ning teisalt perekondlikust tasandist. Ehk sõltuvalt sellest, kas oled mees või naine, esmasündinud või viimane laps jne on selge, mis sult oodatakse kodus, suguvõsas, külas. Balilaste saatus ei ole juhuslik, vaid maast-madalast on selge, millal ja millised rituaalid sa pead läbima, mida pead ära õppima mis vanuseks, millal abielluma ning lapsi saama ning kuidas oma vanemate eest hoolitsema. Pea laiali otsas ringi tuiskamist ning „eneseotsimist”, testimist ja avastamist nagu enamus lääne maailma inimesi teeb, siinses kultuuris naljalt ette ei tule.

Balilased suudavad lääne inimese oma tüüpküsimustega ning oma siiraste silmadega päris ruttu ummikusse ajada või valetama sundida. Kuid mitte ainult nende küsimused sinu kohta ei ole huvitavad, vaid kui nende elu-olu vastu ise huvi tunda, siis võib jõuda päris huvitavate avastusteni ka nende kultuuri osas. Omaalgatuslikult nad sellest ei räägi, sest see on nende elu loomulik osa ning justkui ei ole märkimisväärne, kui küsimustele vastavad see-eest hea meelega.

Igapäevane aruandmine: Kust sa tuled- kuhu sa lähed?


Mul on kohalik sõbranna Putri, kes pursib väga vähe inglise keelt, aga kes on sellele vaatamata väsimatu suhtleja. Ega me tihti ei näe, aga see-eest me iga päev SMS-ime. Putri ärkab vara, koos päikesega ning koos päikesetõusuga saabub minu telefoni ka SMS (hakkasin seepärast oma telefoni hääletul reziimil hoidma, et mitte iga päev koos „äratuskellaga” tõusta, vaid siis kui mul uni ära läheb). SMS-i sisu on tihtipeale üks ja sama ning kõlab järgmiselt: „Maai deer freand, where y0u g0 tis m0rning?” (vigasest inglise keelest tõlgituna: minu kallis sõber, kuhu sa täna hommikul lähed?) Eks ma siis raporteerin iga päev, et mis plaanis...Vahest tuleb ka õhtul SMS. Siis on tihtipeale sisuks: „Where y0u go today? Stay in vila? I g0 l00k at y0u, y0u l00k at me!” (Tõlkes: Kus sa täna käisid? Oled sa kodus? Kas ma võin sulle külla tulla?) Kuna Putri enamus kordi minu kirjutatud inglise keelset teksti ei mõista, siis tihti juhtub, et saan sama SMSi kordusena veel paar korda :).

Ei, Putri ei ole hull :)! Küsimus: „Kust sa tuled?” ning „Kuhu sa lähed?” on Bali kultuuris sama hea kui inglise keelne väljend „How are you?”, millele sa tihtipeale ei ootagi vastust või vähemasti ei ole nii väga vastusest huvitatud. See on balilaste viis small-talki teha ning Balil ringi kõndides kuuled neid küsimusi igal tänavanurgal transpordi pakkujatelt, apteekrilt, kohviku teenindajalt ning kõigilt teistelt, kes sinu tähelepanu püüavad saada. Tihtipeale kui koerad sind tänaval ümber piiravad ning nõudlikul valjul häälel hauguvad, siis on mul tihtipeale tunne, et ka nemad nõuavad sult aruandmist, et kust sa tuled ja kuhu lähed. Kõige hullem aga, kus seda küsimust kuulda, on rolleri roolis. Nimelt kohalik meessugu kasutab flirtimiseks sellist trikki, et sätitakse end sinu rolleri kõrvale sõitma ning alustatakse vestlust ja ikka samade lausetega: „Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Kui ma esialgu veel väga kindlakäeline rolleri juht ei olnud, siis lausa kartsin neid olukordi, sest mul oli tunne, et sõidan neile iga sekund sisse. Nii ma siis tihtipeale karjusin, et ma olen algaja juht ja kui ta kohe mu kõrvalt ära ei lähe, siis teen ma avarii!!

Aga kui proovida ise viisakas olla, siis ega vastusega ei ole niisama lihtne, sest kui vastuseks on, et ma kõnnin niisama või ma ei tea kuhu lähen, siis ajad balilased segadusse. Nemad nö „ei jõlgu” ringi või ei jaluta. Nad võivad küll maja või poe trepil terve päeva istuda, aga nad liigu sihitult ringi nagu paljud turistid... Ja kui sa ei suuda neile öelda punkti kuhu minemas oled või kust tulemas oled, siis vaatavad nad sind kui tulnukat või kaastundlikult kui veidi ogarat. Ehk balilaste säästmiseks või neile hea meele tegemiseks on mõistlik mingid suvalised punktid välja käia, isegi kui sa ei plaani sinna minna või siis lihtsalt sama küsimust neilt vastu küsida.

Kas sa oled abielus?


Kahele eelmisele küsimusele järgneb pea alati ka kolmas. Nimelt „Kas sa oled abielus?” Abielu on (enamuse) balilaste elu mõte. Juba noorelt hakatakse selleks valmistuma ning abielus olles pühendatakse pere elule suur osa. Seega on ju igati loomulik, et kohalike elu olulisim aspekt on huviorbiidiks ka turistide elu-olu järele küsides. Nii pean ma iga päev vähemalt paar korda vastama küsimusele, et kas ma abielus olen ning kus mu mees on. Kui aus olla, siis on ka sellele küsimusele vastust andes nii enda kui balilaste huvides lihtsalt valetada. Nimelt kui alguses proovisin selgitada, et olen 32 aastane ja ei ole abielus ning reisin üksinda, siis sain naistelt üllatuslikke või siis kaastundlikke pilke. Ilmselgelt tähendab siin see vastus, et mul on ilmselt midagi viga ning seepärast ükski mees mind ei taha ning kindlasti olen ma oma perega tülis, et üksi mööda maailma hulkuma pean. Meeste ajus tähendab aga see vastus ilmselgetl, et ahaa, selge, ta tuli Balile meest otsima ning on ilmselt „kerglaste elukommetega”. Ega Bali mees risti ette ei löö, kohe hakkavad huvitavad ettepanekud saabuma.

Lugesin hiljuti G.D.Robertsi raamatut „Shantaram”, mis räägib küll India elust, aga mille üks dialoog iseloomustab minu meelest imehästi ka balilaste mõttemustrit. Nimelt raamatus toimuv dialoog on India vanamehe ja tema poja vahel, kellest viimane proovib isale selgeks teha muu-maailma inimeste elu-olu. Jutt käib poja uus-meremaalasest sõbrast, kes on Indiasse reisile tulnud.

Isa: „Ei ole abielus? Kolmkümmend ja ei ole abielus? Mis tal viga on?”

Poeg: „Ta on eurooplane. Paljud neist abielluvad alles siis, kui nad vanad on.”

Isa: „Kas tal ema ja isa on?”

Poeg: „Jah, Uus-Meremaal!”

Isa: „Miks ta siis nende juures ei ole?”

Poeg: „Ta reisib. Ta reisib kogu maailmas!”

Isa: „Miks?”

Poeg: „Eurooplased teevad nii. Nad töötavad mõnda aega ja siis nad reisivad mõnda aega üksinda, et ilma pereta. Siis jäävad nad vanaks ning abielluvad ja muutuvad väga tõsiseks.”

Aednik küsib...

Ühel õhtul käime ühe sõbraga minu küla riisipõldude vahele trekkimas, peale mida otsustame minu juures veidi maailmaasju lahata ning veini nautida. Kui kogu maailm on paika pandud, selgub, et kuked hakkavad paari tunni pärast kirema. Pakun sõbralikult, et ta võib kasutada minu maja külalistetuba, et mitte pikka tagasiteed Ubudisse keset ööd ette võtta. Hommikul, kui sõber on lahkunud, tuleb istub minu majakese trepile aednik Dewa ning uurib algatuseks kuidas ma end tunnen ning ühtäkki, ise kõpla vart oma sõrmede vahel veeretades, vaatab ta mulle maailma kõige siiramate silmadega otsa ning küsib lapseliku uudishimuga: „Kas sa magasid temaga?” Nii?! Kuigi Dewa on mult ka varem üsna otsekoheselt uurinud, et kui palju mul täpselt raha on ning kas ma ikka lapsi saan, siis selle küsimuse otsekohesus ja siirus suudavad minu suu kohe tükiks ajaks lukku panna... Hiljem üks mu tuttav kommenteerib, et kui mul oleks tulnud „jah” vastata, siis oleksin saanud ilmselgelt järgmiste küsimuste rahe osaliseks. Nimelt oleks Dewat siis huvitanud, et millal me abiellume, kas mesinädalatele tuleme ikka Balile ning millal lapsed tulevad, sest nii ju need asjad käivad. Ja kuna kõik elavad suure perekonnana üheskoos, siis nö varjatud salaelu siin ei toimi.

Perenaine uurib...

Minu uue kodu perenaine ei ole ei rohkem ega vähem uudishimulik, kui teised Bali inimesed ning nii lahkame ka temaga minu eraelu detailideni lahti. Ühel õhtul jään temaga pikemalt vestlema.. Tema istub oma maja trepil ning meisterdab õhtuseks ohverduseks mingit puu lehtedest asjandust. Kui räägin reisimisest, siis laseb ta oma kätel sülle kukkuda ning õhates mulle otsa vaadates tunnistab, et ta on 27 aastat kõvasti tööd teinud, ta on ühes-ja samas saksa-bali abielupaari juures teenijaks olnud. Ta töötab 7 päeva nädalas ning teenib 800 krooni kuus. Ta sooviks küll reisida, sest ta prantsuse naabrimees käib iga kuu kusagil, aga kahjuks lähevad kõik tema säästud tseremooniateks (templi ohverdused, koduste tseremooniate tarvis ohverdused, preestritele läbiviidavate talituste eest tasumine jne) ning reisimiseks ei jää kunagi midagi üle. Oh, kuidas ta reisiks, kui tal raha oleks. Aga näe nüüd, on tal veidi raha kõrvale pandud, aga tema teine, 13 aastane tütar on juba selles eas, et on vaja läbi viima hammaste viilimise tseremoonia, mis maksab palju. Nimelt kõik balilased teevad teisme eas, enne abiellumist, läbi hammaste viilimise tseremoonia. Kohalik traditsioon on, et kõik hambad tuleb ühepikkuseks viilida. Perenaine tunnistab, et kui tema noor oli, siis viiliti palju ja tugevasti, nii et toss taga ning tema oksendas mitu korda. Tänapäeval on asi mõistlikum – traditsiooni järgmise mõttes lastakse paar korda viiliga üle hammaste, kuid keegi ei teosta mingit suuremat füüsilist vägivalda hammaste kallal. Perenaine võtab oma poolelioleva õhtuse ohvrianni sülest uuesti käte vahele ning õhkab veelkord: „Kui ma ei peaks niipalju tseremooniatele kulutama, küll ma siis reisiks...” ning küsib kohe uudishimulikult: „Kust sina mitte abielus noor tütarlaps niipalju raha said, et reisida?”. Mnjah, küsimus on ootamatu, otsekohene ning vastuse ümmarguseks formuleerimine võtab aega...

Valge naine imestab...


Mul oli külas eestlanna Kristina oma armsa poja Rumiga, kellega käisime ühte suurt templi tseremooniat vaatamas. Rumi on poiss nagu poiss ikka – jooksis ringi, tantsis kõlava muusika saatel, käis teiste laste juures asja ajamas, uudistas, mis sööki teistel kaasas on ning tundis oma olemasolust lihtsalt rõõmu, tähistades seda igas asendis. Ootasime suure rongkäigu algust ning pidime seetõttu veidi aega ühes varjualuses paigal istuma. See osutus aga koos Rumiga suureks katsumuseks, sest kohalike kommete kohaselt ei tohtinud seal katusealuses püsti seista, mis tähendas, et liikumishoos Rumile ei olnud võimalik järgi joosta. Peale tunni ajalist ootamist, kui rongkäik ikka ei alanud ning Rumi oli õnneliku olemisega, kuid kohalike mõistes hulga pättust korda saatnud, siis otsustasime, et vist on targem lahkuda. Samal ajal istusid umbes samavanused Balli lapsed nagu nukukesed oma emade-isade süles ning tundus, et neil ei olnud kihkugi kuhugi poole tormata või uudistama minna. Uurisime meid saatnud kohalikult sõbralt Wayanilt, et kuidas küll Balil lapsed nii rahulikud on ning ilma vastuvaidlemata ühe koha peal istuvad. Lisaks sellele istuvad paariaastased koos oma vanematega palvusel ning üritavad palvuse rituaale järgi teha ning ei tiku ringi jooksma. Wayan manab näole suure laia naeratuse ning ütleb, et Bali kultuuris kasvatatakse lapsi juba maast-madalast nii, et mitte kellelgi ei tule pähegi oma vanematele vastu hakata või vastu vaielda. Bali lapsed kuulavad alati oma vanemate sõna. Ja vanemad ei kärgi oma laste peale, vaid nad harjutavad rahuliku selgitamisega enesevalitsust.

Valge mees on üllatunud...

Balit ja Ubudit külastab eestlane Taavet ning mul on rõõm talle kohaliku-elu olu tutvustada (naljakas, mul on täiesti väliseestlase tunne siin juba tekkinud). Trekime taaskord koos kohaliku sõbra Wayaniga ning ühtäkki küsib Taavet: „Miks teil siin Balil niipalju tuulelohesid on? Kas see tähendab midagi?” Huvitav, ma ei olnud ise selle küsimuse peale tulnudki. Olin alati mõelnud, et kuna kohalikel lastel ei ole kodus arvutimänge ning peeneid puzzlesid ja legosid, siis on tuulelohe lihtsalt üks kättesaadav ja tore mänguasi. Seda enam üllatab mind Wayani vastus: „Jah, Bali lapsed usuvad, et tuulelohe lennutamine annab neile kaitseingleid juurde!” :) Eesti lapsed, arvutite tagant ära, õue lohesid lennutama!!!


Marika

esmaspäev, 22. juuni 2009

Esimesed muljed Hiinast

Guilinis, jõe kaldal hostelis

+25ºC


Kuuendal katsel leian inimese, kes on Guangzhou raudteejaamas võimeline minust aru saama, et otsin ootesaali Guilini rongile.

Istun ootesaalis, kui korraga kostub ruupurist vali naise hüüd ja kõik inimesed tormavad ootesaalist välja. Ühinen kiirustava inimvooluga, mis viib meid perroonile. Näitan vagunisaatjale oma piletit ja tema noogutusest saan aru, et olen õiges kohas:).

Hiina on lahe!

Tom


(Kui olin selle loo lõpetanud ja asusin seda blogisse üles riputama, selgus, et lahe Hiina tähendab muuhulgas, et siin on sellised internetisaidid nagu blogspot.com ja wikipedia.org ära keelatud! Nii et sissekannete tegemiseks Hiinast pean nüüd ja edaspidi kõrvalist abi kasutama.
Tore, et gmail siin ikka töötab!)

Asjade käik

Alustatud Hong Kongi kesklinna korteris, lõpetatud Hiinas Guilini hostelitoas

+29ºC, aga pilves

Armastan Hong Kongi. Kõnnin mööda selle suurlinna rahvarohkeid tänavaid ja mind tabab sarnane vaimustus, mida kogesin kui Aucklandis ja Sydneys üksi linna peal luusisin. Mingi suur vabaduse tunneb tekib, kui jalutada suurlinna tuiksoontel või istuda kohvikus ja jälgida ümbritsevat melu. Tunne on seda tugevam olles mõnda aega viibinud väikestes kohtades või riikides, kus välismaalane on pideva tähelepanu all. Nüüd on siis minu kord pealtvaataja olla!

Hong Kongi kesklinn kihab ülikonnastatud meestest ja kostüümistatud naistest. Erinevalt turistidest, kes pead kuklas suud lahti pilvedesse ulatuvaid maju vahivad või kaardilt oma asukohta püüavad määrata, on kontorirahvas asjalik. Liiguvad otsustuskindlalt punktist A punkti B, sammud on mõõdetud ja kehahoiak väärikas. Siia peegelklaasidega pilvelõhkujate ja kaubamärgistatud kaubamajade vahele sobivad nad hästi. Samas tean, et juba selle läikiva fassaadiga maja nurga tagant läheb trepp, kus väike hiina tädi müüb puust leti ääres mangosid, apelsine, banaane ja õunu. Veidi treppi mööda edasi minnes on mitu armsat kohvikut ja hubast baari. Kui aga veel ülespoole minna, mööduksin ma 4-korruselisest spordiklubist ja oleksin taas ümbritsetud ontlikest kontoritöötajatest, kes on tulnud siia end tööst välja puhkama. Sedasorti kihiline on see linn.

Oma viimases veerandis Filipiinidel tundsin, et olen Kagu-Aasiast väsinud. Rida asju hakkas häirima ja ei usu, et selles niivõrd Filipiinid või filipiinlased süüdi olid, kuivõrd ma ise lihtsalt käisin maha. Aga jah, mulle tundus, et läänlased on filipiinlased rohkem ära rikkunud kui indoneeslasi Yogyakarta ümbruses või malaisialasi Borneol. Midagi sarnast seal igatahes minuga ei juhtunud, mida kogesin Filipiinidel, et 16-aastased tüdrukud väikeses külas küsivad, et kas ka mina tulin Filipiinidele seetõttu, et endale kallim leida. Ja minu vastust ootamata lisavad, et nad ise oleksid saadaval. Selle asja nimi ei ole siin mitte prostitutsioon, vaid unistus helgemast tulevikust valge (=rikka) mehe kõrval. Sarnase küsimusega võis Boholi saarel (piisavalt turistiderikas kant) vabalt lagedale tulla ka mõni isa oma tütart või mõni noormees oma õde silmas pidades. Selliseid paare: (vana ja kole) valge mees ja (noor) filipiinlannast naine võis siin näha tihti. Ja üldiselt oli tegu valgetega, kes olid siia mitte nädalaks-kaheks vallatlema tulnud, vaid püsivalt elama jäänud või osa aastast siin elasid. Neid paare aga kõrvalt jälgides tundus, et naised olid sageli vanadele meestele rohkem kuulekate teenijannade kui partnerite eest. Rääkisin sellel teemal kohaliku hosteli umbes 25-aastase administraatoriga (mees) ja ta põhjendas, et inimesed on Filipiinidel lihtsalt vaesed ja valge mehega enese sidumine tõstab reeglina naiste ja nende perede elujärge. Ka tema külas on mõned tüdrukud, kellel on läänlastest mehed ja nemad kannavad palju paremaid riideid ja omavad muid vidinaid, mida enamikel teistel külas ei ole. See omakorda paneb ka mitmeid teisi tüdrukuid/peresid mõtlema sellele, kust leida valge mees. Samuti lisas ta, et paljude kohalike jaoks on staatuse sümboliks, kui oled ümbritsetud valge(te) inimes(t)ega. Ehk valge inimesega sidumine suurendab sinu tähtsust teiste silmis. Siinkohal vääriks ütlemist, et filipiinlaste hulgas on palju ilusad inimesi ja nende nahk on sedasorti pruun, mille nimel suurem osa eestlastest oleks valmis surema! Aga loomulikult tahavad paljud filipiinlased hoopis valged olla (nagu enamikud teisedki Aasia rahvad) …

Kui olin kohalike naiste valgete meeste vaimustusest rääkinud ühe Soome tüdrukuga, kes üksi reisis, tulin uuesti maa peale tagasi. Olin vahepeal justkui ära unustanud, et üksikud valged tütarlapsed/naised puutuvad reisimisel pidevalt kokku kohalike meeste küsimusega nende abielus või suhtes olemise kohta, lootusega leida endale jõukas abikaasa/sponsor kogu eluks või siis lihtsalt väike vallatus järgmisteks nädalateks. Ehk siis täiesti mõttetu on ennast taolisest tähelepanust häirida lasta.


Aga oli veel asju, mis mind häirisid (…nagu ma loo alguses ütlesin, olin väsinud…). Mitme varasema Kagu-Aasia riigiga võrreldes kohtasin Filipiinidel rohkem mõistmatuid nägusid (või üldse pilgu ärapööramist), kui ise kohalikke (sõbralikult) oma pilguga taga ajasin ja naeratasin (õige “vastus” näiteks Indoneesia mitte-turistlikus kohas oleks olnud tere-hüüd või vastunaeratus). Kokkuvõttes: muutusin viimastel päevadel Filipiinidel oluliselt ükskõiksemaks kohalike inimeste suhtes. Ajasin seal rohkem oma asja, olin teel punktist A punkti B oma mõtetes või siis lihtsalt keskendusin elututele olenditele: majadele, sõidukitele, kaupadele, jne selle asemel, et kohalike tegemisi märgata ja nendega juttu ajada.

Ja siis see juhtuski. Päev enne ärasõitu lõunastasin Cebu linnas suures kaubanduskeskuses. Tegu oli mingi sarnase toidukohaga, mis Tallinnas Kristiine keskuses peasissekäigu juures on: palju lihtsaid laudu, kandikuga toit ette, kõht täis ja minema. Oodates toitu võtsin kotist ajakirja ja asusin seda lugema. Koti panin laua alla oma jalgade ette. Isegi mõtlesin, et hoian ikka jalga koti vastas, kuna ma seda laua alla ei näinud (ja panin ühe jala koti vastu). Mingi hetk toodi mulle toit ja asusin kanakoibi järama. Kuna kiiret polnud mul kusagile – olin mõtetega juba Hong Kongis ja mingit plaani Cebut avastada mul ei olnud – siis lugesin ajakirja edasi ka siis, kui toit söödud. Mind ei huvitanud üldse, mis mu ümber toimus: kes selles kohas veel sööb, kes vastasolevast kampaanialetist asju ostab, missugused näevad välja tavalised kaubanduskeskuse külastajad – kõik see, mida ma varem sellel rännakul huviga ahminud olin.

Kui lauast tõusin, avastasin, et mu kotti laua all ei ole enam. Polnud ühtegi nurgatagust, kuhu seda oleksin saanud panna, ühtegi auku, kuhu see oleks saanud kukkuda, SEDA LIHTSALT EI OLNUD SEAL ENAM! See oli pihta pandud, samal ajal kui jäise ilmega turist oma lõunat sõi ja “Men’s Health” läikivakaanelist ajakirja luges... Turist oli lihtsalt iseendaga ja omale “hea olemise tekitamisega” liiga hõivatud, et ta oleks üldse kedagi või midagi enda ümber märganud. Rääkimata, et midagi kahtlast oleks talle silma hakanud.

Ma sain oma isekuse eest karistada. Kui normaalne inimene oleks oma “väärisasjad” ühe kaupa kuhugi unustanud või lasknud pihta panna, siis mina muidugi suutsin oma sülearvuti, fotoaparaadi, iPodi, krediitkaardi, pin-kalkulaatori, jne kõik kenasti ühte kotti pista ja siis “osavate näppude” voorus kõigest ühe korraga ilma jääda… Aga halloooo, milleks on rändurile vaja Dolce & Gabbana päikeseprille või DKNY käekella!?!? Oligi õige sedasorti kraam vähemarenenud riikidesse maha jätta! Olen olnud alati seda meelt, et kui Sul hakkab kahju oma kaotatud või äralõhutud asjadest, siis oled järelikult üle oma võimete elanud ja järgmine kord osta odavamad. Asjad tulevad ja lähevad. Ilmselt ei saanud olla ka parimat ajastust ilma jääda Kagu-Aasia riike kokkuvõtvast Lonely Planet’ist, sest juba järgmisel päeval sõitsin ma niikuinii ära selle raamatu “levialast”.

Kuigi situatsioon oli justkui traagiline, nägi kõik see väga koomiline välja. Kui kaubanduskeskuse turvakaamera oleks töötanud (üllatus-üllatus, see oli neil päevil just remondis) oleksin ilmselt oma püksid märjaks naernud, kui oleksin alustuseks näinud kedagi minu laua all roomamas ja kotiga plehku panemas, samal ajal kui ma ise kivinäoga kana närisin või ajakirja lugesin. Ja kui ma sealt lõpuks püsti tõusin, tegin ilmselt sarnaseid liigutusi ja näoilmeid, mida mr. Bean, kes on just kauaoodatud toidust ilma jäänud või bussist maha jäänud. Nõutu turist ajakiri näpus!

Samaks ööks kaotasin küll une, sest ei suutnud kuidagi uskuda, et selline asi sai MINUGA juhtuda:). Aga mõistsin ruttu, et olgu asjadega, kuidas on, minu endaga oli ju kõik kõige paremas korras. Pealegi oli mul piisavalt õnne, et samal hommikul olin seljakotist välja visanud oma rahavöö ja passi ja ka oma mobiiltelefoni hoidsin sel lõunal taskus. Nii et riigist lahkumist see väike vahepala mul mingit moodi ei seganud. Tegin politseile raporti ja püüdsin sellele teemale mitte enam mõelda.

Tänaseks olen peale Hong Kongis ostlemist uues tehnilises valmisolekus:). Samuti oli mul kaasas teine krediitkaart ja selle tundmatu PIN-kood on ka koduste abiga välja selgitatud. Muuseas, krediitkaardi kaotamine on ilmselt üks suuremaid jamasid taolisel reisil, sest pangast uue tellimine ja kohaletoimetamine võib võtta oma 2-3 nädalat ja eeldab, et sul on mingi aadress, kuhu seda toimetada. Rääkimata 2-3 nädalast rahatuna elamisest… Mida ma aga kuidagi enam tagasi ei saa, on videoklipid alates Indoneesiast kuni Filipiinideni fotoaparaadi mälukaardilt (ilma varukoopiata) ning märkmik, mida viimased kaks kuud kasutasin oma päevikuna ja kus olid sees paljude sõprade aadressid ja reisil kohatud sõprade kontaktid… Nagu Marika mind lohutas, siis järelikult sai neid kontakte liiga palju, et tuli ruumi uutele teha.


Igatahes kallid sõbrad, kes Te kõik meie lahkumispeol kenasti oma aadressid märkmikusse kirja panite, teadke, et teie tuviposti aadressid ekslevad nüüd kusagil Filipiinidel ja kui Te just elektronpostiga mulle oma aadressit ei saada, siis pole rohkem postkaarte mõtet oodata… Muidugi, võib juhtuda, et Teid tabab peagi ootamatu kirjasadu tundmatutelt Filipiini sõpradelt!

Tom

neljapäev, 18. juuni 2009

Inglise keele abiõpetaja

Tuulekellade „bändi” saatel vaatega oma uuest kodust tulukestele vastasmäe küljel

Sume bali öö

Neli motorollerit koos nelja „kiiverdatud” gängi liikmega teevad teisipäeva varahommikul kummide vihinal ühisstardi Ubudi Sukma tänavalt. Gängi liikmed on New Yorki moekunstnik Jess, Melbourne (Austraalia) cateringi firma omanik Anton, Balil elav britt joogaõpetaja Emily ning eestlannast rändur/elunautleja Marika. Gäng rallib paarkümmend minutit Ubudi tänavatel autode, rollerite ning koerte vahel ning maandub õnnelikult SMK PARIWISATA BALI GLOBAL ASHRAM kooli hoovis. Gängil on missioon – anda oma tagasihoidlik panus mõne Bali noore inglise keele parendamisse. Terve sõidu jooksul on nelja kiivri alt paistnud missiooni olulisusest tulenevalt tõsised näod, mis aga asenduvad silmapilkselt sooja vanemliku helgiga silmis, kui kooli hoovis on neil vastas viiskümmend laia naeratusega „I love NY” t-särki....

Tegu on Jessi projektiga (fotol vasakul). Nimelt on ta vabatahtlikuna juba kolmandat hooaega PARIWISATA BALI GLOBAL ASHRAMkoolis inglise keele õpetaja. Kool loodi 3 aastat tagasi vähekindlustatud Bali noortele, kes ei saaks ise endale haridust lubada... Nüüd on neil aga võimalus tasuta õppida ning saada turismivaldkonna teenindajaks, mis tähendab neile noortele häid töökohti tulevikus. (Kes soovib võib noori abistada läbi Jessi loodud projekti: www.booksforbali.org) Jess on imeline – mul on kohati raske uskuda, et see „Sex and City” seriaali tegelaskujuks sobilik naisterahvas on jätnud oma igapäevase töö teles, kus tema rolliks on maitsekalt riietada kõiki kuulsusi, ning võtnud igal aastal oma südameasjaks Bali noorte tulevikku edendada. Ta ei ole lihtsalt inglise keele õpetaja, vaid ma taban teda tulihingeliselt oma õpilaste maailmapilti iga nurga alt avardamas. Ta rahulik ning sõbralik olemus annab noorte küsimustele vastuseid, mis ulatuvad globaalsest soojenemisest kuni eluni Ameerikas. Kui Jess need õpilased 3 aastat tagasi enda hoole alla sai, siis ei osanud neist keegi inglise keelt. Mina räägin kooli hoovi peal mitme noorega ning meie vahelises suhtluses ei ole probleeme...

Aga miks me ülejäänud kolm koos Jessiga kooli hoovis maandusime?! Meile on usaldatud täna abiõpetaja austav roll, sest Jess soovib õpilastega teha praktilist inglise keele harjutamist Ubudis ringi liikuvate turistidega. Plaan on viia see neljakümnene kamp kahes jaos Ubudi turule turiste jahtima, kellega varem kodus välja mõeldud küsimuste abil suhtlust aretada. Kõik 50 „I love NY”-i rivistavad end õblukese Jessi kindlahäälse juhendamise peale kooli üles. Jess tutvustab meid: „Teie õpetajaid on täna - number üks Miss Mariiiika, number kaks Miss Emily ja number kolm mister Anton”. Õpilaste poolt järgnevad ovatsioonid ja aplaus peale igat nime. Õpilased loevad end neljaks ning jaotatakse õpetajate vahel ära. Saan number ühtedelt vandeseltslaslikke silmapilgutusi ning plaksutusi ning hõikeid „miss Mariiika”. Mmm, mulle see õpetaja roll täitsa meeldib. Kui kõik õpilased ja õpetajad on omavahel kokku viidud, siis sõidame Ubudi peamisse turistilõksu – turule.

Minu esimesse gruppi kuulub kaks tüdrukut ja kolm poissi, kes asuvad innukalt mööda turgu turiste jahtima... Minu rolliks on neil silma peal hoida ning tõrksamaid turiste veidi sulatada, selgitades, et lapsed ei taha midagi müüa, vaid inglise keelt harjutada. Uskumatu, kuidas see töötab... Enamus proovib alguses jalga lasta, öeldes, et neil ei ole aega, aga kui paluda neilt heategu ning nende laste küsimusele vastata, siis enamus naeratab ning on nõus – välja arvatud prantslased, kellest enamus räägib vaid prantsuse keelt!? Õpilased on kodutööna terve hunniku küsimusi välja mõelnud, mille vastuste põhjal nad peavad Jessile järgmiseks päevaks kokkuvõtte kirjutama. Erinevate gruppide vahel tegelikult toimub ka võistlus, et kes kõige huvitavamad küsimused välja mõtleb, see saab šokolaadi. Minu esimese grupi küsimused just oma originaalsusega ei hiilga – nii kostavad küsimused, mida iga Bali inimene igalt turistilt alati küsib: „Mis su nimi on, kust sa pärit oled, kas sa oled esimest korda Balil, kaua sa siin oled, kus sa Balil käinud oled, kas sa oled abielus ning kas sulle meeldib Balil????”. Turistid ei lase end aga küsimustest heidutada ning vastavad üllatavalt entusiastlikult. Järsku kõlavad aga tüdrukute suust ka mõned üllatuslikud küsimused: „Mis teie lemmikvärv on ning mis teie lemmiktoit on?” Sel teisipäeva hommikul on aga turul üllatavalt vähe turiste ning nii me põrkume turistide otsa, kes on meie seltskonna teiste gruppide samadele küsimustele juba vastanud ning pööritavad veidi silmi kui järjekordne „I love NY” t-särkkond neile läheneb. Noorte siirastele silmadele ei suuda enamus vastu panna ning nii vastavad nad ka kolmandat ja neljandat korda küsimusele, et mitmendat korda te Balil olete... Seltskond turul on huvitavalt kirev ning rahvusvaheline – satume Hollandlate ja Prantslaste otsa (keda on Balil enamus), aga leidub ka inimesi Uus-Kaledooniast, Brasiiliast, Jaapanist, Venetsueelast, Koreast, Austraaliast.

Minu grupi noored võtavad oma tööd väga tõsiselt ning kuna kõik väikese grupi liikmed soovivad oma suu lahti teha ja keelt harjutada, siis iga üks tormab ise suunas nö „oma turisti” järele.. Mul on tükk tegemist, et jagunenud grupi liikmetel silma peal hoida ning neile järele jõuda. Aga tundub, et ma ei ole ainuke, kellel taoline probleem on, sest ükshetk tuleb minu kõrvale seisma Anton ning isaliku pilguga imetleb minu õpilaste toimetamisi. Ma uurin, et kus tema õpilased on? Anton jääb mulle mõistmatute silmadega otsa vaatama, sest tema isalik pilk oli tingitud asjaolust, et ta pidas minu õpilasi enda omadeks. Ega Anton ei suudagi turu kirevuse seest ning paljude New Yorki särkide seast oma õpilasi üles leida. Kui ülesande läbiviimiseks ettenähtud aeg on läbi ning me kõikide gruppidega kokku saame, siis tuleb Anton tagasi kuuest vaid ühe õpilasega. Nii ootame oma 15 minutit kuni Anton turule uuesti mitu tiiru peale teeb ning kõik kuus õpilast suudab üles leida.

Meil ei ole aga hetkegi aega puhkamiseks, sest kohe saabub teine vahetus – seekord saan enda hoole alla 3 noormeest. Kolmest üks noormees suudab mind aga tõeliselt positiivselt üllatada. Seisan tema seljataga kui ta küsimusi küsib ning Buddi küsimused on võrreldes kõigi teistega filosoofilisemad ning uudishimulikumad. Kohati jääb turistidelgi suu üllatusest lahti ning võtab aega enne kui nad vastuse leiavad. Nimelt Budd uurib: „Mida te teeksite kui kohtuksite Barac Obamaga, miks inimesed surevad, kas te usute Jumalasse, kuidas ma edukaks saaksin, mitu aastaaega teie riigis on, mis maailmaga juhtuks, kui kõik rahvused oleks terroristid, mida te teete kui kohtute tänaval kerjusega jne????”. Buddi inglise keel on ka sorav. Naeratan omaette... see noormees jõuab oma elus ilmselt kaugele ning ta tunnistab mulle, et ta suur unistus on saada parimaks turismiteenindajaks ning kunagi oma hotell avada. Ei mingit kahtlust, et ta seda ka ükspäev teeb...

Peale mitmetunnist noortega turul rallitamist istume õpetajate gängiga kohvikus ning rüüpame sidruni jooki. Pean tunnistama, et mul on kerged süümepiinad, sest viibin Balil 4 kuud ning ma ei ole sellele kogukonnale peale nö turismiteenuste ostmise muud tagasi andnud... Lohutan end, et ilmselt iga asja või projekti jaoks on oma aeg – minu vabatahtlikud maailmaparandamise teod on loodetavasti alles ees.... Aga mõtlen turu kogemusele ning noortega peetud vestlusele tagasi ning arutan, et tegelikult ei pea kusagil ilmtingimata vabatahtlik olema, et maailmale või mõnele inimesele heategu teha. Nimelt tagasi mõeldes oma teismeea lõpu ning kahekümnete alguse peale, siis olid minu elus olulisteks pöördepunktideks või elu muutvateks kogemusteks vestlused mõnede inimestega... või neilt saadud julgustus ja usk minusse. Ehk tegelikult me ei tea kunagi, millal oma südame avamisega, oma elukogemusest ning elufilosoofiast rääkimisega või mõne julgustava lausega mõne (noore) inimese elu võime muuta või vähemalt talle inspiratsiooniks olla. Kui näed mõnda säravasilmselt noort uudishimulikult sinu elu-olu ja maailma kohta uurimas, siis tasub tema jaoks aega võtta, sest sa ei tea, millise kingituse sa võid sellele inimesele lihtsalt oma arvamuse avaldamisega teha... Ja iial ei tea, mida neilt noortelt ise õpid – igatahes meie õpetajate gängi liikmete silmad säravad - igaüks on midagi olulist noortelt vastu saanud... mina entusiasmi ning tänu Buddile meeldetuletuse, et see kui palju meil on võimalik meid ümbritsevatelt inimestelt õppida sõltub ainult meist endist...

Marika

kolmapäev, 10. juuni 2009

Kontrastid Filipiinidel

Tagbilaranis, hosteli "elutoas"
+30ºC, niiske



Kui ma istusin Manila kesklinnas Intramurose müüride ääres ja sõin lõunat, astus mulle ligi üks läänlasest tütarlaps ja tutvustas ennast kui Ameerika vabatahtlikku. Ta nimelt aitas Manila kodututel müüa tänavaajakirja Jeepney. Ajakirja nimi on pandud siinsete väikebusside järgi, mis meenutavad väljavenitatud villiseid. Jeepney (http://www.thejeepney.com/) on ajakiri, kuhu vaesusega võitlevad Manila inimesed lugusid kirjutavad. Kaanehinnast pool läheb väljaandmiskuludeks ja teine pool artiklite autoritele, kes ise linnatänavatel neid ajakirju müüvad.

Kuulasin tütarlapse kenasti ära, võtsin vastu ühe vana numbri, mis ta mulle lugeda jättis, aga uut numbrit ei ostnud. Mind olid samal päeval juba piisavalt tüüdanud igasugu transpordipakkujad, kerjused, samuti käisid teismelised noored mulle müümas oma poolt valmistatud pastakas-kalendreid, et oma õpinguid finantseerida. Leige või külma südamega saatsin nad kõik kuu peale ja ei osanud ka sellesse kodutute ajakirja juttu koheselt kuidagi suhtuda. Nii jätkas tütarlaps oma kodutu kaaslasega teed järgmist suurt südant otsima.

Kui olin Intramurose vanade müüride vahel mõnda aega ringi luusinud, asusin endale otsima vaiksemat nurgakest, et lihtsalt olla ja jalgu puhata. Mõneti üllatav, et siinse melu sees ei olnudki see nii raske ülesanne - samas müüride ääres oli üks vaikne haljasala pinkidega, kus korda valvas politsei (olgugi, et olin seal ainuke külastaja). Istusin ja võtsin ette saadud ajakirja.



Jeepney osutus tõeliselt huvitavaks lugemiseks. Ühelt poolt oli tegu valgustavate juttudega siinsete vaeste igapäevaelust ja vaesuse vastu võitlemisest, mis mul oma couchsurferist kohaliku sõbra ja tema sõprade seltskonnas kordagi jutuks ei tulnud, teiselt poolt olin vaimustuses esseede kõrgest kirjanduslikust tasemest.
Järgnevalt olen sellest ajakirjast siia trükkinud loo, mis mulle kõige enam korda läks. Tegu on Robbie Memita poolt kirjutatud jutuga ("Nad ei ole vaenlased") tema tänavaelu reaalsusest. See on inglise keeles ja ei hakanud seda ära tõlkima, sest selle ilusasse eesti keelde toimetamine oleks mul eraldi päeva võtnud.

Not the enemies

I am in a complicated situation for a street person. Last night I was punished.

It started yesterday afternoon when I saw an old friend, Jojo, who lives on Alias Street and owns a computer shop.

"Hey Robbie, I came to visit you," he said when he stopped by. He offered me a drink and snacks. He said wanted to talk with me personally--and he made it clear that only I was invited.
When I went with him, two of my friends tagged along. I hadn't wanted them to come, they weren't invited, but they came anyway. On the street, we share and expect others to share with us. But this occasion was different, it was Jojo's liquor and Jojo's food. He had wanted to talk to me alone.

My two friends did not understand our need for privacy. All they could see was the two of us drinking and eating, and they were hungry and thirsty. They got mad and confronted me. I tried to explain the situation, that this was not my decision, my liquor, or my food. I tried to explain that I couldn't overrule what Jojo wanted. They did not understand.

One of them pushed me. He shoved me to the ground and they stood there waiting to see if I would react. Then he pulled out a knife and waved it close to my face.

"Want me to kill you? Want me to kill you?" He was trying to get me to respond. He was looking for a chance to stick me.

"Cool your temper, baby," I said.

I did not want to get angry, because I might not be able to control the situation. I stayed calm, and I was able to leave the area without getting beating up or stabbed, but I know that they are angry and still looking for me.

The one with the knife is my friend Cyrus--I live on the sidewalk with him. Along with Sonny, who is so sick he cannot work, we are "the three musketeers." Sonny sometimes takes a few spoons of rice and drinks a little. I have to care for Sunny, but Cyrus takes his turns caring for Sonny as well.

We try to look out for each other. I call myself "the carrier." I have to carry Sonny from place to place. We sometimes put him in our cart, which we call the Rolls Royce, but right now it is not working well.

Cyrus is only 24. Last week he got caught stealing groceries. He has stolen often and he was finally caught. He is hard-headed. When angry, he gets violent and loses control. He's been in and out of trouble, and, the problem is, he won't accept his mistakes. Things aren't good for him right now. His daughter is starting school and he has no money. He's under a lot of pressure.

This situation makes me sad. It is so complicated. I have no rights. Even if I went for help, no one will listen, because I am a squatter, a bystander. I have no legal right for protection.

I have slept the last few nights in another place, but I will go back. Who will care for Sonny if I do not go back? He is getting weaker, though he can still move and still walk a little.

I am just trying to get by. The Pedmars Bakery gives us some bread. Norgies Restaurant gives us some soup. I pick up trash. I dispatch a little. I work security. The tire shop gives me 20 pesos a night to watch their place.

I do not know who the enemy is. At the moment it seems like Cyrus and his friend, but that isn't the case. He's just thirsty, hungry, scared. It is still a good neighborhood for us, though the street sweepers sometimes harass us. They are hard-blooded, those street sweepers. But enemies, no, I don't think they are the enemies.

Kui olin selle looga lõpuni jõudnud, läks mul meel haledaks. Mõte läks sellele 40ndates mehe peale, kes vabatahtlikust tütarlapsega kaasas oli ja kes tohutu hasardiga näitas mulle viimasest ajakirjanumbrist: "Vaata, see siin on MINU artikkel! Ma olen nüüd nagu ajakirjanik!" Aga tema siirast rõõmust ja suurest saavutusest jäi minu jaoks väheseks, et tema käest 25 krooni eest ajakiri osta... Mul oli enda pärast piinlik ja tema pärast kurb.


Manila ON väga suurte kontrastidega linn. Rohkemal või vähemal määral on seda kogu Filipiinid, aga Manilas torkab see eriti hästi silma. Ühelt poolt tohutud kaubanduskeskused, kus hästiriietatud inimesed ummistavad poode, söögikohti, IMAX kinosid, jäähalle, mängutubasid. Otse kaubanduskeskuse kõrvalt võib alata aga juba tõeline geto, kus üks kuut on teise kõrval või kohal ja kus aknaks on presentkile ja katuseks on uks.

Kontrastidega seoses tekkisid mul Filipiinidel pidevalt seosed Indiaga. Mõlemates riikides on rikkad müstiliselt rikkad ja vaesed müstiliselt vaesed. Kusagile sinna vahele jääb ka keskklass, aga nende osakaal vaestega võrreldes on väike. Sarnaselt Indiale räägib ka Filipiinide edukam osa elanikkonnast inglise keelt koduse keelena. Mulle tundub, et olukord Filipiinidel on isegi sedavõrra "edasijõudnum", et kui Indias räägitakse kodudes lisaks inglise keelele reeglina ka mõnda kohalikku keelt, siis uus põlvkond edukaid filipiinlasi kasvab üles ainult inglise keele peal. Minu couchsurferist sõber, kes on pärit keskklassi kuuluvast perekonnast, õppis tagalogi ehk siinse ametliku kohaliku keele ära koolis (kui võõrkeele, kuna kool oli ingliskeelne). Sarnaselt talle on ka enamuse tema sõprade koduseks keeleks inglise keel. Istudes Manila uhkete kaubanduskeskuste restoranides võib enda ümber näha laudkondi kohalikke noori, kes omavahel inglise keeles juttu ajavad. See oli mu suurim šokk riiki saabudes. Hea inglise keele tõttu on Filipiinidel ka palju rahvusvahelisi kõnekeskuseid ja paljud edukad Aasia riigid (ennekõike Korea) saadavad oma noori siia oma inglise keele taset parandama.


Spektri teises otsas on elu slummis. Keegi ilmselt ei tea enam täpselt, kust need inimesed siia elama on tulnud, sest slummid tekkisid juba ammu aega tagasi ja tänaseks on siin üles kasvanud mitu põlvkonda. Samuti räägitakse siin inglise keele asemel seda kohalikku keelt, kust piirkonnast siia tuldi. Kui vahetasin oma metrooliini lõppjaamas rongi, ületasin tarastatud galeriid mööda kõndides suurt vaeste elamupiirkonda. Vaatasin korvpalli tagaajavaid tänavalapsi ja nuputasin, kui raske on neil sellest slummist välja saada ja oma elujärge parandada. Kainelt kaaludes ja lugedes ajakirja Jeepney, tundub, et kerge see olla ei saa. Samas saan nii sellest ajakirjast kui hiljem loetud kohalikust ajakirjandusest kinnitust, et päris võimatu missioon see ei ole, kuid eeldab lihtsalt väga suurt soovi oma elu muuta ja mingil määral kindlasti ka õnne.

Aga jah, kui küsida, kes on süüdi, siis ma ei tea.

Tom

esmaspäev, 8. juuni 2009

Inimkatsed vol 6 ehk positively selfish (positiivselt isekas)!

Mõnusa briisi käes oma aias
+25
ºC

Aega võttis, aga asja sai. Minu arvuti on lõpuks parandusest tagasi. Bali asjaajamise juures ei ole midagi üllatavat, et peale 3 nädalat selgus, et ega see parandaja temaga muud ei teinudki kui lihtsalt puhastas arvuti rännakul kogunenud saastast ja pani kokku tagasi... Arvuti küll töötab, aga ilmselgelt oleks olnud vaja veel sellega üht-teist teha. Bali kompuutrimees aga vaatas mulle siirate silmadega otsa ning ütles, et kuna arvuti seerianuber oli kadunud (minult ta ei taibanud küsida), siis ta otsustas lihtsalt omasoodu toimetada. Bali inimesed on aga nii õnneliku ja rõõmsa olemisega, et mul oli võimatu isegi tema peale pahandada... Ehk hoian nüüd oma arvuti tervise osas hinge kinni.. ja loodan, et see puhastuskuur hoiab teda elus.

Blogi parempoolsest veerust võib näha, et ma olen endiselt Balil ja Ubudis... Siia jõudes käisin küll välja, et jään Ubudisse, Umakuta külla oma kappi nautima kuuks ajaks, kuid nüüdseks saab kohe-kohe kaks kuud täis. Seda on võimatu seletada, aga siin Ubudis toimub mingi müstika – inimesed tulevad nädalasele puhkusele ning lõpetavad siia kolides, kuuks ajaks maandunud rändurid jäävad aastaks või aastateks ning inimesed, kes üritavad lennukile minna, jäävad sellest lihtsalt maha. Bali tõmbab sind oma sisse ning peab olema palju tahtejõudu, et siit ära minna. Pean tunnistama, et ma vist olen nõrk ning olen ka ohver – aga täpsustuseks olgu öeldud, et õnnelik ohver. Nimelt otsustasin hiljuti, et jään augusti keskpaigani, mil minu Balile jõudmisest saab pea neli kuud.

Mind ümbritsevad tuttavad ja sõbrad veenavad mind pidevalt, et Bali ongi see koht, kus elada ning et ma peaksin siia püsivalt kolima (tuleb tunnistada, et ega mul tegelikult rohkem asju kui minu seljakoti sisu tegelikult eluks vaja ei olekski ehk mul ei olekski midagi kolida) või siis lihtsalt jääma. Tõsi see on, et elu siin oleks ilus – kogu aeg on ilus ilm, äri on lihtne teha ning palju huvitavat toimub ning õhustik on head energiat täis. Lisaks on siinne hipikommuun täiesti veendunud, et kui saabub kätte Mayade kalendri lõpp ehk aasta 2012, siis maailm muutub ning enam ei ole võimalik reisida ning parem omale juba aegsasti leida koht, kus sa soovid pikemalt paigale jääda – kus on piisavalt toitu ning muidu ka hea olla. Nii tõsiselt ma Mayade astroloogiat veel ei võta ning õnneks nende inimeste lõksu ma ei ole veel langenudJ ning mul on endiselt plaan koju tagasi kunagi naasta.

Olen saanud mitmeid e-maile oma headelt tuttavatelt küsimusega, et mida ma siin Balil siis teen? Ning ka kohalikud uurivad, et kas olen puhkusel või äriasjus. Tegelikult ei kumbagi, Lühike vastus on, et tegelen oma elu tähtsaima projektiga, mille nimi on „Mina ise” ehk olen lihtsalt positiivselt isekas. Selle peale lähevad paljudel silmad suureks ning helge naeratuse saatel kuulen tihtipeale vastust: „milline suurepärane idee” või „milline suurepärane projekt” või siis „oi, kui tore, kui paljudel on elus selline privileeg ainult selle projektiga tegeleda.” Ma tean... ja ma olen ise ka ääretult õnnelik ja tänulik selle võimaluse üle Kui tihti meil on meie elus täiesti kohustustevaba periood ning kogu olemasolev aeg ainult iseendale!? Nimelt minu projekti või siis praeguse eluperioodi mõte on teha kõike seda, mis parasjagu pähe tuleb, olla seal kus hing ihaldab, tulla ja minna sealt sinna, kellega ja millal tahan. Ja kui tundub, et ei taha midagi, siis ei tee midagi jne ja kui tahan, siis lähen ja teen... Olla kui väike laps – mängida ning uudistada ja avastada maailma üha enam ja enam... Oluline osa selles protsessis on ka igapäevasel joogal, meditatsioonil, enda tervendamisel ning vaimule toitu andev lugemine, kirjutamine, kuulamine ja huvitavad inimesed ja teemad minu ümber. Terved päevad on mõeldud ainult ise enda jaoks – et ennast tähele panna, ennast kuulata ning endale anda, mis parasjagu üks kolmest – hing, keha või vaim küsib. Ja uskuge mind, aega ei ole palju üle J Kõige selle mõte on, et leida suurem sisemine rahu, lakkamatu positiivse energia voog ning kestev õnnetunne.

Minu päevadesse mahub endiselt ka igasugu hulluste katsetamine, mida Ubudis ja selle ümber pakutakse. Nii koguneb armsate inimeste grupp tavaliselt reede õhtuti riisipõldude ja ritsikate vahele ringi istuma ning kitarri saatel laulma. Need ei ole tavalised tuntud laulud, vaid laulud, mis peaksid südameid puudutama ning hinge äratama. See kõlab väga naljakalt mulle endale ka, kui aga seal ringis istuda ning tund aega lihtsalt oma keha laulu saatel võnksutada ilusate helide saatel, siis sealt lahkudes on tunne nagu lendaks. Pühapäeva hommikuti toimuvad Ubudi ägedaimad peod. Nimelt koguneb avatud tantsusaali grupp inimesi, kes omavahel ei räägi midagi ning hakkavad lihtsalt muusika saatel end nii liigutama nagu nende kehad parasjagu tahavad. Muusika on super hea ning pea, et alati tuleb sellest välja hull klubipidu, mil kogu see kamp lihtsalt end hingetuks tantsib. Osalejaid on alates 5 aastastest kuni vanaemadeni välja – keegi ei häbene, kõik elavad end välja täiega. Tihti toimuvad huvitavate filmide õhtud hea toiduga või peod kellegi juures kodus või siis näiteks luuleõhtu, kus nais-autor elab end väljendusrikkalt välja seksi teemalist luulet esitades. Ja igapäevaselt on palju uusi tutvusi, huvitavaid vestlusi, hämmastavaid avastusi. Oma balilastest sõpradega käime trekkimas, nad õpetavad mulle ohverduste atribuutika meisterdamist ning kokkavad lausa oivalisi õhtusööke.

Kuna mu siinset elu ei saa enam nimetada reisimiseks, vaid tegu on minu eluga või pigem sisemise rännakuga, siis blogi lood, mis minu sulest ilmuksid (ning on juba ka ilmunud), on kohati juba sobivamad mõne sekti kodulehekülje jaoks, kui meie reisiblogi jaoks. Seetõttu otsustasin, et kuni augusti keskpaigani on minu poolne sisend blogisse kesine – kirjutan siis, kui midagi tõsiselt huvitavat või märkimisväärset toimub. Seega minu poolt blogi suvepuhkus jätkub kuni augusti keskpaigani, mil uuesti ränduritee ette võtan.

Marika, kohe-kohe üheksa kuud rännakul oldud (fotol tantsimas)

neljapäev, 4. juuni 2009

Brunei sultani kiri sõbrale

Oma palees, šampanjavannis
Väljas on palav, aga šampanja on mõnus külm:)



Kallis sõbramees, vabanda, et pole ammu saanud kirjutada. Tead isegi, kui sul kaks naist ja 12 last kogu aeg kaela peal istuvad. Ja siis see üks väike riik ka veel juhtida. Lihtsalt ei tea, kust selleks kirjakirjutamiseks aega näpistada.

Kuidas Sul seal siis läheb? Ma ei saa salata, et mul on jätkuvalt igati viimase peal. Ma pole küll juba mõnda aega enam maailma rikkaim mees, aga noh, sealt edetabelist võib mind senini päris kõrge koha pealt leida. Las teised ka punnitavad vahepeal, hakkaski juba igav. Aga edetabelist rääkides, siis ühest asjast ma ikkagi aru ei saa: kust see Bill Gates selle raha võtab? Oma naftat ega riiki tal ju ei ole!?

Siin loen, et välismaalased vaikselt sosistavad, et ootame-vaatame, paarikümne aasta pärast on teil naftavarud ammendatud, mis te siis tegema hakkate. No hallooo, need välismaalased ei tea asjast muttigi. Seda pole viitsinud keegi tähele panna, et oleme alustanud nafta puurimist juba uutes leiukohtades. Praegu küll veel testimine käib ja päris täpselt mu poisid veel ei oska öelda, palju seal all peidus on, aga mina olen igatahes optimistlik. Gaasivarusid jagub meil veel vähemasti järgmiseks 60-70 aastaks. Rääkimata sellest, et keegi nagu polekski tulnud selle peale, et kogu meie vihmamets on ju praktiliselt alles (see, mis Malaisias ja Indoneesias juba ammu rahaks on tehtud). Ok, me oleme küll väike riik (pindalalt umbes sama suur kui kaks Saaremaad), aga ca 80 prossa sellest on ju metsa all. Nii et muretsemiseks ei ole põhjust. Või oota, me vist oleme kirjutanud alla mingitele vihmametsa kaitsmise memorandumitele... aga eks need saab vajadusel ka üle vaadata. Nii et saame vabalt veel ilma tulumaksuta hakkama, oma rahvale tasuta arstiabi osutada ja oma lapsi tasuta koolitada. Sa ikka seda tead, et oma parimad võsukesed saadame me riigi kulul kõige vingematesse ülikoolidesse üle maailma? Selline elu on meil siin.


Perekonnas on mul siin vahepeal parajalt jamasid olnud. Ega ma muidu sellest esikohast polekski ilma jäänud, kui mu noorem vend, see prints Jefri, poleks siin paarikümne miljardi dollarist puudujääki tekitanud. Eks ma sain ise ka hiljem aru, et teda rahandusminsitriks määrates panin justkui lapse kommivabriku ladu valmama, aga noh, see on kõik tagantjärele tarkus. Jefri ei ebaõnnestunud üksnes ärides, ta suutis ka väga suuri summasid mängupõrgutes maha mängida.

Vähe sellest, et prints Jefri siin äriliselt sellist kahju meile tõi, ta oli ikka tohutu põnts ka meie kuningliku perekonna reputatsioonile. Sa ei tea, kui piinlik mul oli, kui sain teada, et mu väikevend on ostnud endale jahi ja pannud sellele nimeks "Tissid"! Nagu sellest veel vähe oleks - jahi juurde kuulunud kaks kiirpaati said nimedeks "Nibu 1" ja "Nibu 2"... Kuidas ma sellise teadmisega lähen mošeesse?! Mis näoga ma kohtun oma rahvaga?! Ta oli ikka selline playboy, et otse Playboy kaane pealt tellis omale tüdrukuid üle ilma. Ja 2000 autot ja 17 lennukit on ikka selge liialdamine! Ta nagu ei tahtnud sellest aru saada, et sultan olen mina ja seepärast minul võib olla 3000 autot (või on neid juba 5000... ma pole ammu üle lugenud). Pealegi, minu autopark on kollektsioon, mitte niisama naiste ees eputamiseks. Inimesed koguvad marke ja münte igal pool maailmas ning keegi ei pane seda neile pahaks.

Oh tead, ma ei suuda siin ka igat väljaannet kontrollida, millest nad kirjutavad. Nüüd, kui internet pea igas kohvikus levib, on mul seda vähem võimalust seesuguste lugude pehmendamisele kaasa aidata... Kui kogu prints Jefri finantstehingud ja mahhinatsioonid avalikuks tulid, panin ta koduaresti. Tegin televisioonis avalduse, et prints on teinud vigu ja heastab need oma vara müügiga. Printsi vara müüdigi suuremas osas maha, aga sellest jäi ikkagi puudu, et kõik augud riigi eelarves katta. Nüüd ta siis peab avalikkuse silma alt eemal olema. Aga saad isegi aru, tegu on ikkagi oma vennaga - sama veri. Nii et eks ta elamiskulud ole ikka sama kõrged kui varem.

Jefri vallandamine tähendas mulle aga seda, et pidin ka rahandusministri ameti enda peale võtma. Ega see kerge otsus ei olnud, sest peaministri ja kaitseministri ametis olin ma juba niigi. Aga meil on väike riik ja varumeeste pink ei ole pikk - vaatasin küll ringi, aga ei leidnud oma 400,000 alama seast kedagi sobilikumat. Ja ega ma ei saanud sellesse ametisse lapsi ega vanureid panna, nii et tegelikult oli valik veelgi väiksem. Samas, raha on mulle on alati meeldinud ja matemaatika oli mul ka koolis päris tugev, nii et ega ma ennast väga pikalt paluda ei lasknudki:).


Aga häid uudiseid ka vahele. Mitu kena uut mošeed on meile siin vahepeal juurde kerkinud. Seda Omar Ali Saifuddien mošeed keset linna oled Sa juba näinud, aga kuna rahavood lubasid, siis ehitasime veel suurema ja uhkema mošee 1992. aastal lisaks. Mõtlesime kaua aega, mis võiks selle mošee nimeks panna. Kuna minu isa nimega mošee oli juba olemas (Omar Ali Saifuddien) ja uus mošee sai väga ilus, siis pakkus keegi välja, et sellele võiks panna minu nime. Nii tegimegi - Jame'Asr Hassanal Bolkiah mošee kõlab toredasti. Selle mošee kuplitesse panime veel rohkem kulda ja valge marmoriga me seal ka kokku ei hoidnud. Allahil hea vaadata ja rahvas ka siis saab ikka aru, et jumala ja sultaniga nalja ei maksa teha.

Rahvast rääkides, siis need läksid mul siin vahepeal juba täiesti käest ära. Purjutasid! Ei läinud ühtki nädalavahetust mööda, kui keegi poleks end tänavatel sodiks sõitnud. No mis see siis olgu. Ma juba mõtlesin, et lähen seisan ise reedeti ringteele ja vaatan, kas keegi julgeb kurvid sirgeks sõita, aga imaamid käisid siin peale, et ära mine, ära mine, parem keelusta kogu alkohol riigis ära. No ma siis väsisin sellest imaamide jutust ära ja nüüdsest on meil riigis kuiv seadus. Ei ühtki pitsi alkoholi ei või kusagilt leida (ok,ok, eks meie oma peod ole ikka väikese kraadiga, aga meie kuninglik veri juba teab, kuidas selle alkoholiga ringi käia). Kui uue seadusega välja tulime, pistsid kõige rohkem lõugama turistid - mis, alkoholi ei olegi? Me siis Bruneisse ei tule! Ja ei tulnudki mitu kuud mitte ühtki! No siis me natuke muutsime seadust ja lasime neil ikka paar liitrit kangemat kraami kaasa võtta. Mis sa nende välismaalastega ikka peale hakkad.

Mu perekonnas on siin ka sedasorti muutused, et see minu teine naine - tead küll, see sinu lemmik stjuardess, kes minuga pidevalt mööda maailma ringi rändas, selle lasin lahti. Ehk siis lahutasin. Mu käsilased teadsid mulle rääkida, et ta tripsutas siin turvameestega ringi ja seda ei saanud ma sultanina ometi kannatada. Ja imaamid ka käisid peale - jäta ta maha, jäta ta maha, ta ei ole korralik moslem - ja nii siis oligi, et tegin avaliku pöördumise rahvale ja andsin teada, et me oleme lahutatud. Meie lapsed elavad küll minu juures palees edasi - ikkagi kuninglik veri ja keda ma ikka kõigisse neisse 1788 tuppa elama panen! - aga lahutatud naisele ehitasin uue pisikese palee ja ta elab nüüd siis seal. Saab riigilt elamiseks pensioni ja mõtleb oma pattude üle järele.


Eks mul ole siin ikka helgemaid hetki ka perekondlikus elus olnud:). Tead, siin mõned aastad tagasi andsin intervjuu Malaisia televisioonile. Ei mäletagi, mis nad sedakorda minust tahtsid, aga see ei olegi tähtis. Oluline on hoopis see, et nad saatsid minuga intervjuud tegema ühe väga kenakese reporteri. Sa ära arva, et mu 62 eluaastat mulle turjale on hakanud - ma olen ikka särtsu täis veel! No ja ma vajasin natuke värskust oma ellu. Nii ma siis selle reporteripiiga enda paleesse jätsingi. Võtsin ta naiseks ja nüüd on mul temaga kaks last: prints Abdul Wakeel on kolmene ja printsess Ameerah Wardatul Bolkiah on ühe aastane. Ja tead, mis ma Sulle veel ütlen, see väike seik on mulle mõjunud nii, et oi-oi-oi! Kui Sa mind näeksid, siis ega Sa mulle üle 50 aasta ei pakuks!

Kroonprints võttis ka vahepeal naise. Eks ta ole ka juba 35 aastat vana ja ma siin vaikselt harjutan teda selle riigi juhtimisega. Annan talle väikeseid ülesandeid teha ja vaatan, kuidas ta hakkama saab. Selle järgi otsustan, kuna ma talle oma koha üle annan. Omavahel aga ütlen, et ega ma veel pensile ei viitsi jääda. Rahvas ikka väga armastab mind, ei taha neile pettumust valmistada.

Juuli keskel saan ma 63 aastaseks. Minu sünnipäeva on meil siin alati väärikalt tähistatud ja nii sai ka sel aastal juba aegsasti korralduskomitee paika pandud. Määrasin komitee esimeheks oma poja, kroonprintsi. Eks see ole ka talle väikeseks väljakutseks. Kui tuleb äge pidu, siis ma hakkan natuke tõsisemalt troonist kõrvale jäämise peale mõtlema.


Sünnipäevast veel rääkides, siis ega ma polegi veel täpselt otsustanud, mida sel korral teha, aga üks on kindel - köievõistlus tuleb igal juhul! Tead, see köievõistlus on ikka üks õigete meeste ala. Kui ma noorem olin, haarasin ise ka köiest, aga nüüd las tirivad teised. Neil päevadel ma siin lasingi oma asjapulkadel rahva hulgas välja selgitada, kes on kõige vingemad köietõmbajad - kolm päeva järjest kraapisid mehemürakad linnastaadioni mulda. Aga parimad meeskonnad nad välja selgitasid ja nendel lasen köit tõmmata oma sünnipäeval otse minu palee ees poloväljakul. Nagu ikka, premeerin võitjaid vääriliselt, mistõttu siin mehed teevad ikka härja moodi trenni, et seda võistlust võita. Ma ei saa isegi aru, kust muidu lühikeste malai meeste hulgast sellised mehemürakad selleks võistluseks üles on otsitud!?

Ühe uhke asjaga saime siin vahepeal veel hakkama. Nimelt oli mul siia paleesse selle 42 aastaga, mil ma seda riiki olen juhtinud, kogunenud igasugust kraami. Alustades kogu atribuutikast ja kõigist neist vidinatest, mis käivad kaasas erinevate tseremooniatega. Lisaks kõik need kingitused, mida teised kunnid, sultanid või valitsused mulle erinevatel puhkudel kinkinud on. Ühel ööl ei leidnud ma kogu selle kraami vahelt enam oma noort naist üles ja siis oli selge, et nendele asjadele tuleb leida uus koht. Nii ma ehitasingi linna muuseumi, panin uhke nime ka Royal Regalia, ja saatsin kogu selle kupatuse sinna. Tead, palees tekkis kohe teine hingamine. Mitusada tuba sai tühjaks ja saan sinna nüüd kenasti oma polo- ja golfivarustuse ritta laduda. Ja mis pole vähem tähtis - nüüd, kus mu aumärgid ja trofeed on kenasti kõik muuseumis välja pandud, saab rahvas ka igal päeval vaatamas käia, kui uhke sultan tal on ja kui palju auväärseid sõpru tal üle maailma on. Välismaalased ka käivad agarasti seal muuseumis vaatamas ja kiidavad, et on üks väga huvitav väljapanek.


Eks need turistid ole seal muuseumis natuke segaduses ka - seal on nimelt üleval mitu komplekti kroonimistseremoonia atribuutikat. Mis mõttes, küsivad nad? Selgitan. Üks komplekt pärineb 1967. aastast, mil minust sultan sai. Loogiline. Aga kuna mulle juba kord meeldib pidutseda, siis 1992. aastal otsustasime tähistada minu ametisoleku 25. aastapäeva ja tegime uue võimsa rongkäigu linnas. No ja selleks puhuks lasime ikka kõik uued vidinad teha. Nii on nüüd mõlemad komplektid seal muuseumis kenasti väljas. Kullaga on seal kõvasti laiutatud, aga jällegi, kellele ma ikka oma pangakontosid näitan, neist numbritest ei saa ükski surelik niikuinii aru. Las siis vaatavad vähemalt sädelevat kulda. Et mu rahvas ja külalised ei arvaks, et ma tahan oma väljapanekuga rikkaks saada, siis saavad kõik huvilised tasuta muuseumis ringi vaadata (muuseas, ka kõik ülejäänud muuseumid riigis on tasuta).



Ühest asjast tahtsin veel kirjutada. Paljud sõbrad küsivad minult, kui ma neile linna näitan, et mis häda Teil seal pealinnas inimestel on keset jõge elada. Et pole te nii jõukad ühti, kui peate postidele ehitatud lobudikes elama ja jõe kohal duši all või asjal käima. Eks ma saan neist rumalatest küsimustest muidugi aru. Tulevad nad ju otse minu suurest kodust ja minu maja ei ole mitte jõe peal postidel, vaid jõe ääres keset kena suurt parki. Nii seletangi ma neile alati: Kampung Ayer ehk Veeküla on pealinna vanim linnaosa ja siin on inimesed nii elanud sadu aastaid. Ka sultani palee, seesama, kus ma ise sündisin, oli omal ajal otse Veeküla serval, puust ja samuti postidel. Ehk siis see on traditsioon ja seda tuleb austada. Inimesed elavad Veekülas väga kena elu: neil on elekter, veesüsteem, telerid (ja taevakanalid), rääkimata poodidest ja koolidest. Isegi mošee on seal Veekülas postidele ehitatud ja just neil päevil valmib seal ka kultuurikeskus. Jah, paljud inimesed, kes elavad teisel pool jõge, peavad õhtul oma autod tänava äärde parkima ja koju paadiga sõitma, aga see pole mingi kannatus, vaid unikaalsus. Nii et need 30,000 inimest, kelle koduks on Veeküla, elavad väga kenasti.

Kuule, nüüd ma olen tõesti kuhjaga korvanud kõik need vaikimiseaastad ja sedakorda lõpetan. Ole loodis ja hoia siis meile nende uute naftamaardlate osas pöialt, eksju!

Tervitades,
Brunei sultan, Hassanal Bolkiah alias Tom