Kontrastid Filipiinidel

Tagbilaranis, hosteli "elutoas"
+30ºC, niiske

Kui ma istusin Manila kesklinnas Intramurose müüride ääres ja sõin lõunat, astus mulle ligi üks läänlasest tütarlaps ja tutvustas ennast kui Ameerika vabatahtlikku. Ta nimelt aitas Manila kodututel müüa tänavaajakirja Jeepney. Ajakirja nimi on pandud siinsete väikebusside järgi, mis meenutavad väljavenitatud villiseid. Jeepney (http://www.thejeepney.com/) on ajakiri, kuhu vaesusega võitlevad Manila inimesed lugusid kirjutavad. Kaanehinnast pool läheb väljaandmiskuludeks ja teine pool artiklite autoritele, kes ise linnatänavatel neid ajakirju müüvad.

Kuulasin tütarlapse kenasti ära, võtsin vastu ühe vana numbri, mis ta mulle lugeda jättis, aga uut numbrit ei ostnud. Mind olid samal päeval juba piisavalt tüüdanud igasugu transpordipakkujad, kerjused, samuti käisid teismelised noored mulle müümas oma poolt valmistatud pastakas-kalendreid, et oma õpinguid finantseerida. Leige või külma südamega saatsin nad kõik kuu peale ja ei osanud ka sellesse kodutute ajakirja juttu koheselt kuidagi suhtuda. Nii jätkas tütarlaps oma kodutu kaaslasega teed järgmist suurt südant otsima.

Kui olin Intramurose vanade müüride vahel mõnda aega ringi luusinud, asusin endale otsima vaiksemat nurgakest, et lihtsalt olla ja jalgu puhata. Mõneti üllatav, et siinse melu sees ei olnudki see nii raske ülesanne - samas müüride ääres oli üks vaikne haljasala pinkidega, kus korda valvas politsei (olgugi, et olin seal ainuke külastaja). Istusin ja võtsin ette saadud ajakirja.

Jeepney osutus tõeliselt huvitavaks lugemiseks. Ühelt poolt oli tegu valgustavate juttudega siinsete vaeste igapäevaelust ja vaesuse vastu võitlemisest, mis mul oma couchsurferist kohaliku sõbra ja tema sõprade seltskonnas kordagi jutuks ei tulnud, teiselt poolt olin vaimustuses esseede kõrgest kirjanduslikust tasemest.

Järgnevalt olen sellest ajakirjast siia trükkinud loo, mis mulle kõige enam korda läks. Tegu on Robbie Memita poolt kirjutatud jutuga ("Nad ei ole vaenlased") tema tänavaelu reaalsusest. See on inglise keeles ja ei hakanud seda ära tõlkima, sest selle ilusasse eesti keelde toimetamine oleks mul eraldi päeva võtnud.

Not the enemies

I am in a complicated situation for a street person. Last night I was punished.

It started yesterday afternoon when I saw an old friend, Jojo, who lives on Alias Street and owns a computer shop.

"Hey Robbie, I came to visit you," he said when he stopped by. He offered me a drink and snacks. He said wanted to talk with me personally--and he made it clear that only I was invited.

When I went with him, two of my friends tagged along. I hadn't wanted them to come, they weren't invited, but they came anyway. On the street, we share and expect others to share with us. But this occasion was different, it was Jojo's liquor and Jojo's food. He had wanted to talk to me alone.

My two friends did not understand our need for privacy. All they could see was the two of us drinking and eating, and they were hungry and thirsty. They got mad and confronted me. I tried to explain the situation, that this was not my decision, my liquor, or my food. I tried to explain that I couldn't overrule what Jojo wanted. They did not understand.

One of them pushed me. He shoved me to the ground and they stood there waiting to see if I would react. Then he pulled out a knife and waved it close to my face.

"Want me to kill you? Want me to kill you?" He was trying to get me to respond. He was looking for a chance to stick me.

"Cool your temper, baby," I said.

I did not want to get angry, because I might not be able to control the situation. I stayed calm, and I was able to leave the area without getting beating up or stabbed, but I know that they are angry and still looking for me.

The one with the knife is my friend Cyrus--I live on the sidewalk with him. Along with Sonny, who is so sick he cannot work, we are "the three musketeers." Sonny sometimes takes a few spoons of rice and drinks a little. I have to care for Sunny, but Cyrus takes his turns caring for Sonny as well.

We try to look out for each other. I call myself "the carrier." I have to carry Sonny from place to place. We sometimes put him in our cart, which we call the Rolls Royce, but right now it is not working well.

Cyrus is only 24. Last week he got caught stealing groceries. He has stolen often and he was finally caught. He is hard-headed. When angry, he gets violent and loses control. He's been in and out of trouble, and, the problem is, he won't accept his mistakes. Things aren't good for him right now. His daughter is starting school and he has no money. He's under a lot of pressure.

This situation makes me sad. It is so complicated. I have no rights. Even if I went for help, no one will listen, because I am a squatter, a bystander. I have no legal right for protection.

I have slept the last few nights in another place, but I will go back. Who will care for Sonny if I do not go back? He is getting weaker, though he can still move and still walk a little.

I am just trying to get by. The Pedmars Bakery gives us some bread. Norgies Restaurant gives us some soup. I pick up trash. I dispatch a little. I work security. The tire shop gives me 20 pesos a night to watch their place.

I do not know who the enemy is. At the moment it seems like Cyrus and his friend, but that isn't the case. He's just thirsty, hungry, scared. It is still a good neighborhood for us, though the street sweepers sometimes harass us. They are hard-blooded, those street sweepers. But enemies, no, I don't think they are the enemies.

Kui olin selle looga lõpuni jõudnud, läks mul meel haledaks. Mõte läks sellele 40ndates mehe peale, kes vabatahtlikust tütarlapsega kaasas oli ja kes tohutu hasardiga näitas mulle viimasest ajakirjanumbrist: "Vaata, see siin on MINU artikkel! Ma olen nüüd nagu ajakirjanik!" Aga tema siirast rõõmust ja suurest saavutusest jäi minu jaoks väheseks, et tema käest 25 krooni eest ajakiri osta... Mul oli enda pärast piinlik ja tema pärast kurb.

Manila ON väga suurte kontrastidega linn. Rohkemal või vähemal määral on seda kogu Filipiinid, aga Manilas torkab see eriti hästi silma. Ühelt poolt tohutud kaubanduskeskused, kus hästiriietatud inimesed ummistavad poode, söögikohti, IMAX kinosid, jäähalle, mängutubasid. Otse kaubanduskeskuse kõrvalt võib alata aga juba tõeline geto, kus üks kuut on teise kõrval või kohal ja kus aknaks on presentkile ja katuseks on uks.

Kontrastidega seoses tekkisid mul Filipiinidel pidevalt seosed Indiaga. Mõlemates riikides on rikkad müstiliselt rikkad ja vaesed müstiliselt vaesed. Kusagile sinna vahele jääb ka keskklass, aga nende osakaal vaestega võrreldes on väike. Sarnaselt Indiale räägib ka Filipiinide edukam osa elanikkonnast inglise keelt koduse keelena. Mulle tundub, et olukord Filipiinidel on isegi sedavõrra "edasijõudnum", et kui Indias räägitakse kodudes lisaks inglise keelele reeglina ka mõnda kohalikku keelt, siis uus põlvkond edukaid filipiinlasi kasvab üles ainult inglise keele peal. Minu couchsurferist sõber, kes on pärit keskklassi kuuluvast perekonnast, õppis tagalogi ehk siinse ametliku kohaliku keele ära koolis (kui võõrkeele, kuna kool oli ingliskeelne). Sarnaselt talle on ka enamuse tema sõprade koduseks keeleks inglise keel. Istudes Manila uhkete kaubanduskeskuste restoranides võib enda ümber näha laudkondi kohalikke noori, kes omavahel inglise keeles juttu ajavad. See oli mu suurim šokk riiki saabudes. Hea inglise keele tõttu on Filipiinidel ka palju rahvusvahelisi kõnekeskuseid ja paljud edukad Aasia riigid (ennekõike Korea) saadavad oma noori siia oma inglise keele taset parandama.

Spektri teises otsas on elu slummis. Keegi ilmselt ei tea enam täpselt, kust need inimesed siia elama on tulnud, sest slummid tekkisid juba ammu aega tagasi ja tänaseks on siin üles kasvanud mitu põlvkonda. Samuti räägitakse siin inglise keele asemel seda kohalikku keelt, kust piirkonnast siia tuldi. Kui vahetasin oma metrooliini lõppjaamas rongi, ületasin tarastatud galeriid mööda kõndides suurt vaeste elamupiirkonda. Vaatasin korvpalli tagaajavaid tänavalapsi ja nuputasin, kui raske on neil sellest slummist välja saada ja oma elujärge parandada. Kainelt kaaludes ja lugedes ajakirja Jeepney, tundub, et kerge see olla ei saa. Samas saan nii sellest ajakirjast kui hiljem loetud kohalikust ajakirjandusest kinnitust, et päris võimatu missioon see ei ole, kuid eeldab lihtsalt väga suurt soovi oma elu muuta ja mingil määral kindlasti ka õnne.

Aga jah, kui küsida, kes on süüdi, siis ma ei tea.

Tom