kolmapäev, 26. august 2009

Tühjus, taevas ja hobused ehk kokkuvõte Mongoolia poliitilisest olukorrast

Alustatud rongis teel Ulaanbaatarist Hiina piirile, lõpetatud Xiahes, Kesk-Hiina väikelinnas

Rongis temperatuur nagu toas, Xiahes ilm nagu Eesti sügisel


Kuu aega Mongoolias on sõrmede vahelt minema pudenenud. Tundub, nagu olin alles äsja Pekingis, kuid nüüd sõidan juba Mongooliast tagasi Hiina poole. Püüan järgnevalt kirja panna, mida ma selle kuu ajaga Mongoolias tundsin ja mida huvitavat sellest maast teada sain.

Mongoolia on minu jaoks helesinine taevas. Isegi statistika kinnitab, et Mongoolias on keskmiselt 257 pilvitut päeva aastas. Ei tea, mida selle “pilvituga” täpselt silmas peetakse, sest minu meelest on Mongoolia sinise taeva üheks peamiseks iluks seal rippuvad üksikud valged pilved. Kõik see kokku näeb välja nagu mõne Navitrolla maali peal, ometi on see aga päris.

Mongoolia on minu jaoks hoomamatu tühjus. Ja see on ennekõike tunne. Vaata kuhu tahad – silmapiiriks pole ei mets ega meri, sageli mitte ka mäed, vaid tühi, olematu taimkattega maa saab ühel hetkel kokku taevaga. See lõpmatu tühjus oleks nagu pidevalt tahtnud meelde tuletada, kui väike olend inimene looduse kõrval on. Aga mis Mongoolia tühjuse eriliseks tegi, oli teadmine, et see tühjus on näiline… Tegelikult oli selles tühjuses elu, aga võttis lihtsalt veidi aega, et seda märgata. Jalutades mööda steppi või kõrbet – sõna otseses mõttes keset-mitte-midagi – võis korraga üksik ratsanik sinust mööduda; või korraga olid ümbritsetud väikestest lastest; või vana karjus jalutas koos oma suure karjaga sulle vastu. Kust nad korraga välja ilmusid – ei tea!? Just nagu muinasjutus, kus tegelased võluväel tekivad ja kaovad.

Arvestades Mongoolia suurust – tegu on Eestist 35 korda suurema riigiga - on ta tõesti väga hõredasti asustatud – siin elab vaid kaks korda rohkem inimesi kui Eestis. Kuna paljud siinsed elanikud on aastatuhandeid elanud karjakasvatajatena väikestes kogukondades eemal suurtest keskustest, siis on paljud vanad traditsioonid ja traditsiooniline eluviis praegugi veel täies elujõus. Ja see muudab Mongoolias reisimise väga huvitavaks. Tänasel päeval on üks kolmandik mongoollastest nomaadid, kelle peamiseks tegevusalaks on karjakasvatus. Erinevalt minu ettekujutusest rändavad siinsed nomaadid aga oluliselt vähem ringi – teatud piirkondades võetakse küll aastaaegade vaheldumisel ette pikemaid kolimisretki, kuid paljud nomaadid elavad enamiku aasta ühes ja samas piirkonnas.

Nomaadid elavad gerides. Jah, meie oleme harjunud neid elamuid jurtadeks kutsuma, aga Mongoolias pole heaks tooniks jurta öelda – olevat turgikeelne sõna ja jäägu see kasutusse vaid Kesk-Aasia turgikeelsete rahvaste elamute puhul. Tavalises geris on väga vähe asju: väike raudahi geri keskel, mõned voodid, paar kappi, altar koos pühade esemete ja perekonnapiltidega. Geri muudavad hubaseks vaibad maas ja tekid seintel. Moodsad ajad on toonud geride standardvarustusse ka päikesepatareid, satelliiditaldriku ja televiisori. See on päris efektne kontrast, sest gerid ise näevad väga lihtsad välja ja asuvad keset suurt tühjust.

Suur vahe meie ja paljude teiste Aasia riikide maaeluga on see, et haritavat maad kohtab Mongoolias väga vähe ja kodulinde praktiliselt ei peeta. Siinne elu käib ennekõike kariloomade ümber. Tundus väga tavaline, et üks perekond pidas korraga kõiki kohalikke peamisi kariloomi: hobuseid, lehmi, kitsi ja lambaid. Lõuna-Mongoolias lisandusid sellesse loetellu veel kaamelid ja põhjas jakid. Koerad olid tavalised koduloomad, kes olid ametis nii maja kui karja valvamisega. Kaasaeg on toonud muutusi ka karjuste ellu, kes sageli istusid uhkel mootorrattal loomi ühest paigast teise ajades. Suurema osa ajast on kariloomad aga omapäi lõpmatutel väljadel, ilma näilise valveta. Tagantjärele on naljakas mõelda, kuidas me Lõuna-Mongoolia tuuri alguses keset-mitte-midagi suurt hobuste karja nähes hasartselt oma giidilt küsisime: “Need on metsikud hobused, jah!?”“Ei,” vastas giid, “neil on ikka peremees ka olemas.” Mõni tund hiljem nägime veel suuremas tühjuses kaamelite karja. “Need kaamelid on ometi metsikud!?” lendasime uuesti giidile peale. “Ei,” raputas ka giid nüüd pead, “ka kõik kaamelid on siin koduloomad ja kuuluvad kellelegi.”

Rääkides Mongooliast ei saa kuidagi üle ega ümber hobustest. Hobune on siinne loom number üks – seda nii emotsionaalses mõttes kui ka rahalises vääringus. Maal paistis, et ratsutada oskavad kõik. Ratsutamine on muidugi liiga vähe selle kohta õeldud – tundus, et siinsed elanikud võisid hobusega ette võtta ükskõik mida. Ja milline väärikas hoiak oli siinsetel ratsanikel! Hobune oli maal igapäevane vahend ühest kohast teise sõitmiseks ja nii kohtas siin tihti vaatepilti, kus poe ette oli autode kõrvale “pargitud” ka hobused. Linnastunud mongoollased võivad olla aga hobustest samavõrd võõrandunud kui keskmised eestlased. Nii võis näha, kuidas linnast saabunud puhkajad hobust kartsid või hobuse seljas istudes pigem pagasiks kui ratsanikuks olid. Seda nimetatakse vist ühiskonna normaalseks arenguks?!

Kui sõitsime ringi Lõuna-Mongoolias, siis peatusime igal päeval mõne nomaadi perekonna juures. Külaliste saabumisel oli traditsiooniks, et perekond pakkus meile juua märapiimast tehtud lahjat vägijooki – airagi või rohelist teed, mida siin juuakse koos piima ja soolaga. Sinna juurde pakuti kas kuivatatud jogurtit - aaruuli (mis nägi välja ja maitses nagu kõvaks läinud juust) või pontšikute sarnaseid küpsetisi. Toidu valmistamine maal on üldse omaette kunst, sest külmkappe siinsetes majapidamistes ei kohta. Nii tarbitakse suvel paljud asjad kohe ära või “pannakse seisma”. Jälgisin huviga Põhja-Mongoolias, kuidas perenaised liha nöörile kuivama panid või “elasin kaasa”, kuidas jogurt kuivas. Talvel on siin aga nii külm, et loodus on maal ilmselt ise külmiku eest.

Meeldejääv elamus on Mongoolias sattuda mõnele Naadamile ehk kohalikule festivalile. Naadam on hea näide ühest vanast, kuid jätkuvalt elujõulisest traditsioonist Mongoolias. Ehk siis tegu pole mingi näitemänguga, mida turistide tarbeks korraldatakse, vaid see on tähelepanuväärne sündmus ennekõike kohalike elanike jaoks. Naadami osaks on kolm spordiala: mongoolia maadlus, hobuste võiduajamine ja vibulaskmine. Kõige huvitavam oli jälgida maadlusvõistlust. Mongoolia maadluses pole mingeid kaalukategooriaid ja nii on muidugi eelis meestel, kel massi rohkem. Ka siin väärtustatakse lisaks spordile vanu traditsioone – enne igat maadlusvooru imiteerivad tõsised mehed kotkaste lendu ja pärast igat matši teeb võitja väikese kotkatantsu. Ebatraditsiooniline on ka meeste riietus: lisaks lühikestele pükstele kantakse varrukatega pluusi, mille eesmine osa puudub ja mis on paeltega ümber ihu seotud. Taoline riietus olla võetud kasutusse pärast seda, kui palju aastaid tagasi oli (ainult meestele lubatud) maadlusvõistluse võitja osutunud naiseks:). Praegune riietus aitab tagada, et maadlus jääks ainult meestevaheliseks asjaks. Olgu öeldud, et naised pole Naadamist siiski päris kõrvale jäetud – ratsavõistlusest võtavad väikeste poiste kõrval osa ka väikesed tüdrukud ja vibulaskmine toimub eraldi nii meestele kui naistele.

Mind tabas Mongoolias suur üllatus, kui sain teada, et mongoli ja eesti keel on sugulaskeeled! Nimelt kuuluvad mõlemad uurali-altai keelkonda (milleks üheks alamharuks on soome-ugri keelkond), kuhu lisaks kuuluvad veel näiteks türgi, korea ja kasahhi keel. Kahjuks oli selle teadmisega Mongoolias samavõrd vähe peale hakata kui meile lähemate hõimlaste - unglarlaste - juures eesti keelega toime tulla. Olgu kuidas on, selle kuu ajaga sain ma mongoli keeles rohkem sõnu selgeks õpitud kui enamikes teistes maades senise reisi jooksul. Ju mingi ürgne side ikka aitas:).

Mongoolia suurimaks rahvuslikuks uhkuseks on kahtlematult muistne valitseja Tšingis Khaan. Tšingis Khaan ühendas omal ajal erinevad mongoli hõimud ja pani oma vallutusretkedega aluse suurimale impeeriumile, mida tänapäevani maailmas teatakse. Muuseas, samal ajal kui Tšingis Khaan oma ratsaväega Aasiat ja Euroopat vallutas, peeti Eestis Ümera lahingut. Nii võib teha paralleeli, et tänases kontekstis oleks Tšingis Khaan olnud Barack Obama ja Lehola Lembitu - eee Andrus Ansip... Tšingis Khaani kultus torkab Mongoolias silma ka igapäevaelus – skulptuurid tänavatel, suveniirid ja T-särgid, samanimelised viinad, õlled ja muud tooted kauplustes.

Muistsest mongolite impeeriumist pole aga enam palju järel. Mongoolia oli lähemas ajaloos mitu sajandit osa suurest Hiina riigist ja kui 1910ndatel aastatel viimane Hiina dünastia kokku kukkus, asusid mongolid oma riigile uuesti elu sisse puhuma. Kuna oma jõududega suure Hiina armee vastu ei saadud, siis paluti abi venelastelt. Nii juhtuski, et bolševike abiga võideti 1920ndatel aastatel endale kätte iseseisvus. Kuna raskes olukorras olid venelased need, kes appi tulid, on tänaselgi päeval suhtumine venelastesse üldiselt hea. Hiinlased on aga jätkuvalt ebapopulaarsed. Meie mongoollannast giid igatahes kinnitas, et keskmine mongoli tüdruk hiinlasele naiseks juba ei lähe.

Mongoolia ja Hiina “erilistest” suhetest rääkides on huvitav veel fakt, et tänasel päeval elab Hiinas rohkem mongoleid kui Mongoolias. Nimelt jäi Mongoolia sõjas Hiinaga ilma suurest tükist mongolitega asustatud alast ja umbes 3.5 miljonit mongolit elab Hiinale kuuluvas Sise-Mongoolia provintsis. See muidugi Mongooliat ei rõõmusta. Tõenäosus, et see suur lahmakas maad koos rahvaga kunagi Mongoolia riigi koosseisu tagasi saadakse, on aga praktiliselt olematu, sest hiinlaste järjekindla ümberasu(sta)mise tulemusel vähemrahvastatud piirkondadesse moodustab mongolite osakaal tänasel päeval Sise-Mongoolia provintsi elanikkonnast vaid 15%.

Väljavõideldud vabadus bolševike abiga tõi kaasa selle, et järgmised 70 aastat oli Mongoolia Nõukogude Liidu satelliitriigiks. Muuseas, Mongoolia oli Venemaa järel teine kommunistlik riik maailmas. Isegi Mongoolia pealinn nimetati suures kommunismituhinas ümber Ulaanbaatariks, mis tõlkes tähendab Punast kangelast… Naljakas, et seda nime tänaseni kasutatakse. Kogu majandus ehitati üles kaubavahetusele Nõukogude Liidu ja sotsialistliku bloki riikidega, NL-st tulid erinevad spetsialistid, know-how jne.


Venemaa mõjutused torkavad silma tänaselgi päeval. Paljud vanemad majad on projekteeritud NSVL-i malle järgides, viin on peamine vägijook ja valik lai ning linnastunud tütarlaste seelikuid on oluliselt lühemad ja topid kitsamad, kui enamikes teistes Aasia riikides. Samuti maitses Mongoolia toit Hiinast tulles oluliselt euroopalikum. Paljud tänased standardtoidud – nagu näiteks guljašš või tavaline ahjuleib - on siia jõudnud läbi Venemaa viimase sajandi jooksul. Muuseas, sarnaselt meile on ka Mongoolias kartulisalat klassikaline sünnipäevatoit.

Venemaa mõju tagajärjel loobus Mongoolia 1940ndatel ka oma uiguuria tähestikust (meenutab araabia tähestikku, aga seda kirjutatakse ülevalt alla) ja võttis kasutusele kirillitsa tähestiku. Kirillitsa tundmine ja vene keele oskus olid mulle suureks abiks juba Mongoolias rännates, sest erinevalt paljudest teistest läänlastest oskasin mina siinset kirja lugeda ja sain vene keele abil (mis sest, et see on sellisel koška-mõška tasemel:) kohalike inimestega suheldud. Samuti jäi mulle mulje, et keskealiste vene keel oli selgelt parem noorema põlvkonna inglise keele tasemest. Osati põhjendab seda asjaolu, et päris paljud tänased keskealised ja vanemad inimesed õppisid kesk- ja kõrgkoolides Nõukogude Liidus ja nende kontakt vene keelega oli oluliselt sügavam võrreldes tänaste noorte inglise keele praktikaga.

Tänasel päeval kuulub Mongoolia nende väheste Aasia riikide hulka, kus valitseb demokraatlik riigikord. Demokraatiani jõuti seoses NSVL-i kokkuvarisemisega, suurte rahvakogunemiste ja avalike näljastreikidega. Ulaanbaataris Mongoolia Rahvusmuuseumis lähiajaloost väljapanekut vaadates tekkis mul sarnane emotsioon, mis meie Laulvast Revolutsioonist videomaterjale vaadates. Mongoollased on oma demokraatia rahumeelse kättevõitmise üle samuti väga õnnelikud ja siin öeldakse uhkusega, et demokraatia saavutati ilma, et ükski aken oleks purunenud.

Demokraatia ja majandus on edenenud Mongoolias aga oluliselt aeglasemas tempos kui meil. Kui poes ringi vaadata, siis enamikud kaubad pole mitte koha peal toodetud, vaid kas Venemaalt või Hiinast sisse toodud. Poliitikud olevat korrumpeerunud ja mõtlevat peamiselt oma taskute täitmisele, mitte riigi üldisele heaolule. Tuttav lugu. Siiski, erinevalt Mongoolia naaberriikidest on siin meedia vaba ja lugesin ka ise kohalikust ingliskeelsest ajalehest kriitilisi artikleid võimulolevate poliitikute kohta. Suuri lootusi pannakse uuele noorele presidendile, kes selle suve alguses ametisse astus. Nii minu Mongoolia vanaisa Boris kui rongis kohatud vanemapoolne mees rääkisid mulle õhinaga, et nende uus president on õppinud Ameerikas, Harwardi ülikoolis ja omal ajal töötanud ajakirjanikuna. Loodan minagi siis, et ehk see mees aitab Mongoolia põlve paremaks luua.

Oma pika rännaku jooksul Aasias olin enda meelest juba igasuguse ühistranspordiga harjunud. Nii võtsin täie rahuga ette ka 700 km bussisõidu Ulaanbaatarist Mörönisse põhjas. Tegu oli ööbussiga ja sõit pidi kestma mingi 15+ tundi. Ega päris täpselt keegi osanudki öelda, millal kohale jõuame – kõik olenevat teede olukorrast. Bussisõit Mongoolias osutus aga täiesti omaette elamuseks. Nimelt puudub Mongoolias praktiliselt igasugune teedevõrk. Ulaanbaatarist väljuvad küll maanteed ja kohalike kaartide peal on teed üsna rasvaselt joonistatud, kuid “normaalsed” teed muutuvad õige pea lihtsalt üheks suureks platooks, kus siis iga masin sõidab seal, kus saab. Meie mõistes on tegu metsateedega (selle vahega, et metsa siin pole), mis on enamasti muhklik-aukus, kohati ristuvad ajutiste jõesängide ja mägijõgedega, kohati on muda sisse mattunud. Pole siis ka imestada, et Mongoolia masinapargis domineerivad vene mikrobussid, villised või džiibid, sest vähemvõimsama sõiduvahendiga on siin võimalik vaid asulasiseseid sõite teha. Auto- ja bussijuhtidel on Mongoolias kohustuslik omada head nina, sest tuleb ette näha, milline rada võib osutuda läbimatuks, et siis ise uus rada kuhugi eemale teha. Suunaviitasid kogu selles organiseerimatus radade-rägastikus ei leia. Nii juhinduvad sõidukijuhid päikesest (ja öösel ilmselt tähtedest?), et “õigel kursil” püsida, sest paljudes paikades Mongoolias on suur lagedus ning pole mingit muud orientiiri, mis aitaks suunda valida.

Mongoolia bussisõidu “ekstreemsus” ei piirdu aga üksnes sellega, et rappuvas sõidukis tuleb toolist kõvasti kinni hoida. Kuna vahemaad on siin kauged ja sõit väiksemat sorti ekstreemüritus, siis püüavad bussijuhid oma sõidukitesse võimalikult palju rahvast ära mahutada. Majanduslikult mõistlik idee, mis sest et igasugused turvakaalutlused – rääkimata mugavusest – jäetakse kõrvale. Seejuures pole vahet, kas sama vahemaa läbida ametliku regulaarbussiga või eraettevõtjale kuuluvas mikrobussis. Mörönisse sõitsin marsaga ja 12-le istmele osati ära paigutada 18 inimest. Mörönist tagasi tulin “suure” bussiga, kus oli nummerdatud kohti 30-le inimesele, aga sellele vaatamata võis bussis kokku lugeda 45 inimest… Kui oleks tegu olnud mõnetunnise üritusega, poleks sellest siin mõtet rääkidagi, aga selline “sprotid karbis” sõit kestis üle 18 tunni! See, et mõnel inimesel heitliku bussisõidu jooksul süda pahaks läks, oli osa “mängust.” Magamisest ei tulnud mul taolises ööbussis muidugi midagi välja, kui ehk mõned tunnid “nokkimist” välja arvata. Aeg-ajalt tegime keset tühjust peatusi, kas siis selleks, et jalgu sirutada, keha kergendada või siis uurisime, mis oli lahti mõne teelejäänud sõidukiga. See oli muidugi kena komme, et sõidukijuhid juba naljalt teisest teelejäänud sõiduvahendist peatumata mööda ei kihutanud – lähim asula võis asuda sadade kilomeetrite kaugusel. Samas muutsid sellised seisakud sõiduaja oluliselt pikemaks. Nii peatusime meiegi keset pilkast ööpimedust peaaegu kaheks tunniks, et teisel mikrobussil tehnilist probleemi lahendada ja kummaline polnud seegi, et kogu meie suure bussi seltskond kamandati suurt veokit mudast välja tõukama:).

Olgugi, et ma annan selle reisi halvimate bussiühenduste auhinna juba praegu Mongooliale pidulikult üle, oli kogu sellel kannatusel ka oma säravam pool. Alustuseks mõistagi maastik, millele bussiaknast kaasa elada sai. Nii palju kotkaid pole ma kogu elu jooksul kokku näinud, kui siinsete steppide või kõrbete kohal lendamas või otse “tee” kõrval kivi või künka peal istumas. Samuti mõistsin alles siin, pilkases ööpimeduses unetuna taevast vaadates, miks inglise keeles kutsutakse Linnuteed Piimjaks teeks (Milky Way) – Kesk-Mongoolia taevas oli tähtedega nii tihedalt kaetud, et üle taevalaotuse kulgev Linnutee oli nagu üks suur piimjas mass. Bussisõidu muudavad aga igas maailma paigas eriliseks sinuga koos sõitvad kohalikud inimesed. Mongoolia bussis olin tunnistajaks võimsale laulupeole, mille sees olles olin valmis juba hiinlastele antud laulurahva tiitli neilt ära võtma ja selle hoopiski mongoollastele andma. Okei, jäägu hiinlastele see tiitel alles, aga mongoolia kurblikud ja muusikaliselt nõudlikud ballaadid on midagi, mida enamik siinsetest rändajatest varem või hiljem kuulda saavad. Nii ketras sarnaste laulude kogumik nii meie kui meie kaaslaste mikrobussis kogu Lõuna-Mongoolia tuuri vältel. Siin, bussis, laulsid aga mu ümber istuvad inimesed ilma igasuguse saateta mitu tundi järjest kohalikke laule ja tegid seda sellisel kõrgel musikaalsel tasemel, et unustasin täiesti, et minu ühel küljel pressivad mulle peale tooli jagavad kaks kaaslast ja teiselt küljelt toetab kolmanda reisija pea minu põlvedele…

Tom

esmaspäev, 24. august 2009

Tule. Ma jutustan sulle loo.

Peale Qi Gongi treeningut
pluss kakskümmendkaheksa

(fotol raamatust "Söö.Palveta.Armasta" tuttava maailmakuulus nõidarsti Ketut Lyeri
. Lugu ei ole fotoga seotud).


Tundsin kohe, kui selle naise vastu istusin, et ma tahaks nutta. Templis elades küsiti mult kogu aeg, kas olen juba hakanud kogema negatiivseid tundeid, olen ma vihane, kas ma nutan vms. Ei! Miks? Mul on ju kõik hästi! Mu elu on lill, kõik on super! Ma reisin, kogen ja avastan, kohtan inimesi, kes avardavad minu maailma ja kõik on lihtsalt fantast! Ega jah, nad vaatasid mind küll seal pika pilguga ja jäid ootele. Sest ühel hetkel, kui maskid langevad, siis inimene peab kogema negatiivseid tundeid, isegi kui need on sügavale maa alla topitud. Selleks et saaks need tunded endast välja, lahti lastud.

Ja senini polnud need tunded minus veel avaldunud (ok, bussis olin üht tüütut kauplejat valmis lööma, mida ma kunagi varem poleks teinud). Kuid selle naise vastas tundsin end kui alasti. Ma võin olla ja käituda kuidas tahes, aga tema teab... Teab, et mu hing on kui ühes unenäos mu suu, mis tõepeegliga vaadates polnud täis, vaid puseriti korrigeerimist vajavaid hambaid ning terve suulagi oli täis erineva kujuga kihvasid!

Kui minu silmad pisaratega täitusid, siis ei uskunud, et ma tõesti pillima hakkan. Kuid ojaaa, ja kuidas veel. Löristasin nutta täis kõik salvrätikud nii, et nende lõppedes ulatati mulle väike froteerätik..

Tundsin kergendust, kui minu pillimise alguses tuli koju naise abikaasa. Lootuses, et jõuan end koguda ja säilitada huumorimeele. Nähes, et abikaasa näol on tegu täiesti normaalse inimesega, siis tekkis usaldus, et ega ta ometi laseks oma naisel kurejuttude ajajana ka tegutseda?!! Peites oma kohe-hakkan-nutma näo särava naeratuse taha, tervitasime ja ta tõdes rahumeeli, et näe, sinu ta on ka juba nutma pannud. Eelmisel nädalal oli üks poiss lausa karjunud, nii kriipiv oli Tema Lugu.

Lõpuks end tühjaks nutnud, joonud ära kõik pakutud vee ja siis enda pudelitäie.. Koju minema hakates, ei saanud ma ühtäkki enam aru. Ma tulin ju siia nalja pärast, et saada enda kohta miskit põnevat teada ja selle üle hiljem naljakrampides ägiseda. No näiteks, et ma peaks olema hoopistükkis kosmonaut. Sain mis tahtsin, sest sain kõigele lisaks kinnituse, et ma tõepoolest võiksin olla kosmonaut.

„Miks sa igale minu poolt esitatud võimalusele leiad kohe ridamisi takistusi?”
„Ee, ma ei tea”. Arvatavasti seetõttu, et ma olen lihtsalt kahe jalaga maapeal ratsionaalselt mõtlev inimene?. Ja ma ei näe ka põhjust, miks mul peaks olema doktorikraad. Et mis tööd ma siis nagu tegema hakkan?”
„Kuidas see on oluline täna? Selle peale ei peaks üldse mõtlema! Mis on see mis sind hirmutab? Mida sa KARDAD??”.

Ja need puurivad küsimused puudutavad mind nii, et ma hakkan nutma. Ning ta jutustab mulle loo. Minu loo.

Hiljem analüüsides, kui palju ma talle tegelikult ise infot ette andsin ja kui palju ta ise rääkis, sain aru, et see polegi nii oluline. Palju olulisem on see, et see kõik tõepoolest jookseb kuidagi paika minu tänase eluga ja inimestega minu ümber.

Merle, külalisest blogija

neljapäev, 20. august 2009

(Rändurite) rikkuse valem

Ubudi riisiväljamajas.
Nekrassovi 'Lätted' lugemise kõrvalt

(foto internetist)
Tomilt saabub Marikale e-mail: Hiina tähendab jälle seda, et ma ei pääse ligi meie blogile. Mingi 7-9 päeva pärast alustan sealt teekonda Xinjiangi provintsi ja kõik allikad kinnitavad, et seal on kuni oktoobrini internet üldse ära keelatud (nagu ka rahvusvahelised mobiilkõned) seoses rahutuste ja umbes 200 inimese mahanottimisega juuli alguses. Nii et siis ei saa ma umbes 3 nädalat interneti ligigi... Nii et vabandan väga, et kogu blogindus selleks ajaks sinu õlgadele jääb... Olen aga kindel, et suudate seal Merlega blogil elu sees hoida:) teil seal neid kosmose-lugusid ikka ju tuleb nagu varrukast:)

Marika mõtleb: mhmmm, ma just mõtlesin, et võtan ka vabamalt need tulevased nädalad, sest seoses minu mitte-midagi-tegemisega, et ei ole minu elus suurt midagi siin juhtumas ehk pole millest kirjutada ning kuna üks sõber on ka külla tulemas, siis võib juhtuda, et olen üldse lihtsalt kusagil rannas ja vaatan lihtsalt pilvi kuni 15. septembrini.

Marikal tuleb idee: Kuna Merle on hakanud tohutult nautima kirjutamist ja ta kirjutab üsna sarnastel teemadel, mis minugi hingel, siis annaks blogi mõneks nädalaks põhiliselt Merle käsutusse. Lugejatele ka vaheldus. Tehtud-mõeldud:)

Siit järjekordne Merle lugu:

------------------

Olen viimasel ajal teinud kusagilt leitud harjutust 'kui tahad olla rikas, siis käitu nagu sa oledki juba rikas'. See justkui toimis kuni vaatasin oma kontot No on ajastus?! Et just kui hakkasin rikkaks (end mõtlema) ja kohe selline lops, et konto seis paneb ehmatama! Nähtavasti universum juba muheleb mu imelühikese karjääri peale ja vaatab, et see sell ikka armastab olla vaene ja 'on the safe side' (eesti keeles: olla kindlal poolel).

Ehmunult mõtlen oma eelarve ja edasiste plaanide peale. Kuid naeratan endale ning mõtlen - ma ise vigurvänt, kirjutasin selle raha seiga enda „eluteatri stsenaariumisse”, et elu poleks liiga lihtne! Ja üleüldse, kuna ka lahendus on igal juhul olemas (kas siis originaal stsenaarium või uuesti kirjutatu), siis ei tasu üldse muretseda, sest see halvab vaid mõtlemise!

Leian, et mul on kaks valikut: kas järgida varem tehtud plaane ja vapralt minna Põhja-Taisse, Vietnamisse bla-bla ja vaadata seal kuidas hakkama saan (ja hakkama saan IGAL JUHUL!) VÕI suruda end eelarvesse ja näiteks olla Balil kuniks raha ütleb, et tuleb hüpata aussi (toimetaja kommentaar: Austraaliasse) juurde teenimiseks. Hetke vaatlusel oleks see ilmselt aastal 2010 - no panic, et ma puha paljas. Kolmas variant on ka teha eelarve ümber, et see kohanduks minuga?

Ja ruttu-ruttu proovin mõelda, et kuidas kaituks/mõtleks siinkohal rikas? Kas praegu mõtlen nagu rikas? Ja et mu mõte oli tiba ummikus, siis mõtlesin nii: kuidas käituks minu üks väga hea sõber, kellel on õnnestunud rikkaks saada? Ja hoobilt oli kõik selge! Tema ei mõtleks eelarvele! See siis nüüd otsustatud, eelarve ei juhi mind! Plaanid? Põrgu need plaanid, ma ei pea pimedalt nende järgi minema! Vaid oluline on minna või jääda vastavalt sellele kuidas just sel hetkel õige on!

Kui see minu hea rikas sõber tahaks näiteks minna Vietnamisse, siis võib kindel olla, et ta sinna ka läheks. Ja mitte seetõttu, et eelarve või plaan näeb nii ette, vaid sellepärast, et ta tahab. Ja kuidas kohapeal hakkama saada või sealt ara saada, selgub kohapeal. Ja ma tean, et sedasi mõeldes juba olengi rikkam.


Loo püant:
Hakkasin oma suurt avastust enda jaoks üles kirjutama ning selle käigus tuli mõte oma sellelt healt rikkalt sõbralt paluda, et kui ma oma rikas-olemise õppetunniga orki lendan ja keset eimidagit pennitult olen (sest olen viimase restorani jotsiks jätnud), et kas ma võin siis tema poole pöörduda. Sest ainult siis julgeksin ma midagi nii mõtlematut ja temalikku teha. Aga kohe jõudsin sinna, et ma ei vaja seda garantiid! Ja lihtsalt vaimustun paljast ideest:)!!!

Aga kas inimene peab üldse rikas olema? Või mis on rikkus üldse?
Idee selles, et igaüks ise valib kas olla rikas. Ning universum tegutseb vastavalt seadustele. Kui ma armastan koguda, siis universum ei võta mult seda rõõmu ära :)

Aga lahe on see, kuidas minu mõtlemine selle lühikese ajuharjutuse käigus muutus. 'kannatajast' oma elu peremeheks ning liikusin selle poole, kes ma tegelikult olen, hirmu ja eelarve raamist välja. Ja kui liikuda selle poole, mis mind tegelikult paelub, hakkab kõik ümberringi end nii korraldama, et seda kroonida!

Liiga lihtne või liiga diip?
Nauditav, kuidas tühjad sõnakõlksud saavad tähenduse!

Merle

esmaspäev, 17. august 2009

Jutuajamised lapsevanematega

Ubudis, Merle riisipõllu majas
katus laseb läbi


Meie blogi vürtsitab taaskord üks külalississekanne. Nimelt Merle on Eesti neiu, kes jõudis oma pikema rännaku raames Ubudisse paar nädalat tagasi. Esimene reaktsioon oli, et ta läheb järgmine päev ära, nüüdseks on tal maja renditud algatuseks septembri lõpuni. Kihistan vaikset naeru - ilmselt on tema samasse lõksu sattumas, kus mina siplen:). Ainult see ei tundu ühine olevad, allolevas loos peegeldatud emotsioonid, reaktsioonid ja mõtted on tuttavad ja võiksid pea samahästi kõlada ka minu suust.

Marika

---------------
„Aga räägi, mis sa seal teed?”
Vanemad sätivad end skype vestluse jaoks ilusti veebikamera ette, kuid pildile mahub vaid poolteist inimest.
„Oi! Teate, siin on nii mõnus! Ma ei teegi suurt midagi, olen niisama. No ma ärkan hommikul enne kuute, et näha päiksetõusu. See on nii ilus! Ja siis ma loen või kirjutan või olen niisama. Ja käin linnas või külas või trennis või saan kellegagi kokku. Ja aeg läheb nii kiiresti. Tahaks olla rahulikult, aga ega selleks eriti aega pole”

Hämming. Sest ega see eriline tegevus ju pole... Mida öelda sugulastele kui nad küsivad?

„Igav pole?”
„Oo, eiii! Nii lahe on, nii hea on olla! Ja ma kohtan nii huvitavaid inimesi, just neid, keda vajan”

„Millal koju tuled?”
„Kuulge, miks ma pean juba koju tulema?”

„Aga magistritööd saad siis ka sealt teha?”
„Jaa, tuli see mõte. Aga ema ütles täitsa õigesti, et ma ju olin tasulises õppes, et see maksab. Olin selle täitsa unustanud. A küllap ikka saan!”
Jätan mainimata, et mul on iga päev kilode viisi PALJU HÄID MÕTTEID!!
Vanemad on veendunud, et mul saab kohekohe raha otsa, kui see juba pole otsas, niiet seda õppimise juttu nad eriti ei osta.. Kindlustunnet annab see, et kuna nad teavad, et mul raha kohe otsas, siis hoiavad nad minu jaoks tagasisõidupileti raha. Olen selles kindel!

Isa kohendab veebikaamerat nii, et ta ikka üleni näha oleks. Ema on nüüd pooleldi nähtav.
„Hmm. Aga venna ütles ,et sa elad seal majas?”
„Ojaa! Mul on maja, mis on riisipõldude vahel! Issand see on nii ilus, ma igal hommikul näen päikesetõusu ja loojangut. Ja vahel vaatan lihtsalt rõdult pilvi või tähti. Või kuidas kuu tõuseb. Nii hea, nüüd on ju aega.
Ja teate! Täna hommikul tibutas vihma. Ja see oli nagu jumal oleks kastnud oma aeda. Nii ilus!
Ja ringi sõidan rolleriga. Sõitsin kord vastu seina, uskumatu, eks! :).
Aga siin on hästi lihtne õppida sõitma kohe tänaval, sest kõik on nii arvestavad ja hoolivad. Täielikult ’no stress’!”
Mhmh. Vanemad näivad läbi veebikaamera murelikud. Nii, et siis me tütrel oli Eestis stress..


„Ja ma lähen ühele koolitusele, see on hästi kallis, kuid ma olen seda väärt! See on selline koolitus, kus õpid tundma paremini iseennast ja endaga paremini kontaktis olema.. Hmm, noh, et olla õnnelik!”
Jättes mainimata kuidas tantra arendab mind kui naine ja partner..
Kui nende tütar kodust oli, uskusid nad et ta saab elus üsna hästi hakkama. No oli tal töökoht, korter, mingi peika, keda küll koju ei toodud. Elu jooksis nagu pidi. Varsti oleks tulnud lapsed ja abielu, no nagu peab. Nüüd aga tütar seitsme maa ja mere taga ja ei tee midagi, ei taha midagi teha ja vaja endaga kontakti saamiseks minema kursusele, mis maksab ülemõistuse palju... Oh seda elukest, see võtab ikka ootamatuid pöördeid! Õnneks teine laps on mõistusel, kuigi otsustas et tema reedeti ei tööta..

„Ja, ma unustasin! Tegelikult on mul nüüd ju töö! Ma teen kohalikule mittetulunduslikule ühingule projekti, hangin neile arvuteid! Teen seda et anda midagi siinsele kommuunile, muidu olen vaid saaja. Vabatahtlikuna teen, ehk palka ei saa selle eest.”
Eeee. Eh? Okei, meie peres on tööl käivate inimeste osakaal suuresti vähenenud. Kaks teevad tööd, mille eest ei maksta. Üks tegi elukutses kannapöörde ja töötab õnneks ikka palga eest. Ja uhh, õnneks on poeg, kes käib tööl ja tal on oma firma. Pole just kõva protsent!

Vanemad ei ütle midagi. Proovivad veelkord kaamerat sättida.
„Meil hakkab sügis tulema, õunad saavad valmis”
Jeerum. Oli vist jah mu kunagises elus sügised ja aiast saadavad saadused. Nii kaugel tundub see kõik olevat.

„Aga kuulge! Kas ma võin siia jääda, kui ma tunnen, et ma siin olen just kõige õnnelikum?:)”
Ema on mõistlik: „No ikka vast võid, aga siis kui töö leiad.”
„No just, ma arvasin ka et võib ju, aga venna arvas, et ikka vähemalt Euroopasse pean tulema”
„Muidugi, ikka koju tagasi” toetab isa venna algatust.

Proovisin edasi anda ka ideed, mida mu käejooned selgelt väljendasid, et karjäär pole minu jaoks. Vanemad enam ei üllatugi, sellest pigem unenäolises jutuajamises osaleb vaid nende tütre hääl, kogu jutuajamine on pigem kosmosesse küündiv. Kuid ma ei suuda neile selgitada, kuidas ma täpselt siis elan. Et minu roll on jagada valgust ja armastust ja muuta maailma paremaks paigaks.. Samuti ebaõnnestus seletada meditatsiooni imeväest. Et oled rahulikult ja ... Hmm.. Oli meie tütrel siis närvid nii läbi, peale 10 aastast töötamist?


Kõne lõpus kinnitan veelkord, et ma pole eales nii õnnelik olnud kui praegu. Ja palun neil mitte muretseda. Kodus mõtlen, et kas ehk oleks saanud kuidagi tasasemalt edastada oma sõnumit.. Et kindel olla, palun vennal võtta venna kohustustele vastavalt vahemehe roll ja kinnitada, et olen ikka täie mõistuse juures.

Ja olen eluõnnelik, et Skype annab võimluse kallitega sidet pidada. Just siit teiselt planeedilt on see eriti väärtuslik!



Merle

neljapäev, 13. august 2009

Inimkatsed vol 7 ehk spirituaalne kõhukinnisus

Laual oleva sinise Budha kuju pilgu all

Pilvine

Minu esimeste Ubudis olemise päevade ajal seisatasin ühe värskelt küntud riisipõllu ääres ning imetlesin üht vana meest, kes põlvini riisipõllu mudas sumpas ja ükshaaval erkrohelisi riisivõrseid mudasse torkas. Eelmisel nädalal tabas mind šokk, kuid avastasin, et selle sama põllu riis oli maha lõigatud. Tõsi - 3,5 kuud on piisav aeg riisi küpsemiseks – ei tohiks olla midagi üllatavat. Nähes aga seda tühja nüsitud põldu, oli mul tunne, et ring on täis ning minagi peaksin justkui küps olema selleks, et minna. Eks ju tuttavadki muudkui uurivad, et kauaks ma ometi siia Balile jään ning blogi fännid utsitavad mujalt maailmast lugusid hankima. Üritasin end hetkeks kokku võtta ning istusin internetikohvikusse Air Asia kodukale lende uurima. Uskumatu, aga minu sõrmi tabas justkui lihaste nõtrus ja ma ei jõudnud Air Asia avalehest kaugemale. Ning pelgalt mõttest lennujaama poole liikuda, muutusid minu jalad tinapommideks.

Jah, tunnistan avalikult, et olen justkui Emmeliine nõiaringi sattunud Kapten Trumm või siis täpsemini Bali nõiaringis Marika. Nädalad ja kuud lähevad – olen selle aja jooksul olnud tunnistajaks nii vihmaperioodile kui kuivale perioodile, üle elanud koolilaste suvevaheaja kui uuesti koolitee ettevõtmise, vahepeal on abiellutud ning maetud, inimesed on Ubudisse tulnud pikale peatusele ja uuesti ära ka läinud, paarid on kokku saanud ning lahku läinud ja omajagu täiskuuöö pidustusi on mööda saadetud jne. Ehk selle asemel, et üritada kott pakkida ja lahkuda, võtsid minu iseteadlikud jalad tee ette sõber-viisapikendaja juurde ning lunisin viisa veel üheks ja viimaseks kuuks ehk 15. septembrini. Õnneks siis MA PEAN riigist välja minema, sest peale viit kuud ei suuda isegi illegaalsed viisapikendajad mind enam aidata. JJ Ei tea aga, kas lähen päriseks või selleks, et uuesti tagasi tulla?!?

Mis ettekääne mul siis seekord Balile jäämiseks on?! Mõtlesin juba, et pean pihtima, et tegu on natuke laiskusega, natuke Bali võludega, natuke minu enda ja minu arusaamade muutumisega reisimisest ja natuke kõigega ja samas ei millegagi. Lihtsalt on selline tunne, et kuigi ma olen siin üksjagu aega küpsenud, siis on justkui miskit ikka veel pooleli. Kuni.. PÕMM... ükspäev sattusin juttu ajama ühe neiuga, kes rääkis mulle ühest raamatust, kust ta oli lugenud spirituaalsest kõhukinnisusest. Jeever, mul tuli äratundmisrõõmust peaaegu et pisargi silma! See ju ongi see, mis mind vaevab!! Eks ta ju tavalisele tööinimesele tundub sama absurdne ja mõttetu haigus nagu ishias või sama salapärane loom nagu spunk, aga kes sellel teel on olnud, need ilmselt mõistavad mind. Selle nö haiguse sõnapaar vasardas mu peas terve päeva ning ma olin nii õnnelik, et mul oli piisavalt tõsine põhjus Ubudisse veel mõneks ajaks jäämiseks, sest ega ju haigustega ei naljatata. Ja pealegi seda haigust saab ravida vaid aeg ning rahulikult olemine, mis õnneks välistab igasugu reisimise.

Niisiis – mis on spirituaalne kõhukinnisus?! Tavalise seedimise käigus toimub lihtne protsess – saast välja ning väärtuslik toit imendub kehasse. Sama seedeprotsess peaks ideaalis toimuma ka igasuguse informatsiooniga, mida mõistus omandab – saast välja ning väärtuslik talletub mällu. Niisiis on mul tunne, et olen kurguauguni täis igasugu infot, mida aasta jooksul endasse ahminud olen. Pean ka tunnistama, et viimase pea 4 kuu jooksul kiirendasin protsessi ning lugesin läbi väga suure kuhila spirituaalseid raamatuid, daunlõudisin igasugu tarkust inimestelt, kellega oma teel kokku sain ning täiesti vabatahtlikult käisin tarkust veel taga nõudmas ka Ubudis toimunud erinevatelt jooga, meditatsiooni ning muu elutarkuse kursustelt. Oma panuse jätsid minusse ka arvukad tervendamise ja muud vuuduutamise sessioonid. Ühesõnaga – see kõik maandus minusse, aga kuna tempo on nii kiire olnud, siis ei ole mul aega olnud seda kõike korralikult seedida – mida minna lasta, mida endasse talletada, mis rituaalid oma igapäevaellu integreerida ning üleüldse kuidas kogutud tarkust oma igapäevases käitumises ja olemises peegeldada. Ehk kas kujutate ette, et sellise koorma all olles on üldse võimalik isegi mõelda reisimisest ning et minus on ruumi uute kultuuride ja kogemuste saamiseks?!?! Ei-ei-ei. Tehtud mõeldud – see viimane kuu aega Ubudis tuleb hästi rahulik. Proovin oma raamatud luku taha panna ja keelan endal raamatupoodi siseneda; kui keegi alustab väga diipi juttu neljandast dimensioonist ja maatriksist proovin kohe hästi kaugele ära minna ning plaanin teha vaid ühte harjumuseks saanud joogapraktikat. Kõik!! Lihtsalt istun tasa oma onnis ja seedin... ja proovin lahti saada jamast, minu ajukurdude vahele on ripakile jäänud ning loodan vajalikku tarkust muuta ise enda pärisosaks. Nimelt minu suurim hirm oli senini, et kuidas koju jõudes säilitada seda hingerahu ning olemise tarkust, mille reisil avastanud olen. Peale pikka nuputamist tegin avastuse, et ainuke variant on muuta see osaks endast. Niikaua harjutada või korrata neid tarkusi, kuni need muutuvad loomulikuks käitumiseks või osaks minust endast.

Naistele on omane asju selgeks rääkida ning mitte niivõrd isegi mõelda. Universum on helde, nimelt saatis ta minu teele ehk Ubudisse päikselise Eesti tüdruku Merle, kellel on sarnane sisemine rännak pooleli ja kellega on oht, et me ükspäev lihtsalt üksteist surnuks räägime J, sest me mõistame üksteist niiiii hästi. Aga Merle näol on tegu tänuliku kuulajaga, kellele jutlustades saavad mulle endalegi osad asjad selgemaks, et mis tarkus on vajalik ning mis mitte. Merle värvikad seiklused aitavad aga mul asju uutest vaatenurkadest näha ja paremini endast ka aru saada. Ehk saame kahekesi minu väljamõeldud imehaigusest J lahti ning peale järgmist kuud tekib minu ajus ja hinges ruumi juurde uue jaoks ning tuleb tagasi tahtmine minna ja avastada...

Septembri keskel saab muide täis ka aasta reisil olemist. Kindlasti on paljudel küsimus, et kas nüüd äkki koju ning pettumus, et ma 5 kuud aastast isekalt Bali peale kulutasin ega toonud kodu Eestisse uudised mujalt maailmast. Lohutuseks kõigile reisiblogi sõpradele võin öelda, et vahepeal istus koos reisinõukogu, koosseisus Marika ning otsustas, et kui ikka isu sellise vaba-olemise elustiili järgi täis ei ole, ega siis ikka vägisi ei saa seda ära lõpetada. Nõukogu otsus kõlas järgmiselt: edasi kulgeda kuni Eestimaal ilmad uuesti mõnusalt kevadiseks muutuvad.

Marika, the patsient

teisipäev, 11. august 2009

Mongoolia vanaisa ja vanaema juures

Ulaanbaataris, Golden Gobi hosteli naril
Päike paistab, taevas on selge, mingi +20ºC


Mongooliasse jõudnud veetsin sissejuhatuseks mõned päevad pealinnas, Ulaanbaataris, et aru saada, mida ma siin tegema hakkan. Hiinas olin teistelt ränduritelt kuulnud, et ilma organiseeritud tuurideta on Mongoolias väga keeruline ringi liikuda, kuna regulaarne transpordiühendus riigi erinevate asulate vahel praktiliselt puudub. Olin kuulnud küll ränduritest, kes Mongooliasse saabudes endale hobuse ostavad, sellel mööda maad ringi ratsutavad ja rännaku lõppedes hobuse järgmistele ränduritele või kohalikele kokkuostjatele maha müüvad, aga… Andsin endale aru, et ma pole kaugeltki veel sedasorti hardcore rändur ning minu olematu kokkupuude hobustega tähendaks ilmselget hukku nii mulle kui ka hobusele...

Mongoolia tarbeks otsustasin mitte osta ka Lonely Planetit ega muud reisiraamatut ja see oli omajagu uus kogemus tükkhaaval infot kogudes hakata aru saama, kuhu ma siis ikkagi tulnud olen ja mida siin edasi teha. Muidugi püüdsid siinsed hostelipidajad mind koheselt kaasata HOMME algavatele tuuridele, kuid mulle omane aeglane kohanemine ei lubanud siin pea ees mingile tuurile kihutada.

Teiste rändurite lugusid kuulates sai mulle peagi selgeks, et kusagil põhjas on üks järv, mis on väga ilus. Mõte sinna sõita muutus konkreetsemaks, kui kuulsin ühelt ameeriklannalt (kes elas muidu Hiinas ja tegi seal parajasti dokumentaalfilmi oma suhetest Hiina meestega…:), et sinna on võimalik sõita ilma, et peaks end pookima mõne tuuri külge. Iseseisev rändamine riigis, kus see justkui võimalik pole, tundus ahvatlev idee.

Khövsgöli järve äärde Khatgali külla jõudsin ma nii, et ei suutnud peast öelda ei järve ega küla nimegi. Teekond sinna umbes 800 km kaugusele põhja kulges kuidagi iseenesest nii, et mul ei tulnud kumbagi nime väga kasutada. Rääkisin lihtsalt järvest ja külast:). Pealegi olid minuga koos selle teekonna ette võtnud veel kolm teist rändurit ja kamba peale saime auto- ja bussijuhtidele selgeks tehtud, kuhu tahame minna.

Minu ja mu hollandlannast ja kahest iisraellasest rännukaaslase koduks Khatgalis sai kohalikule mehele, Girleele, kuuluv külalistemaja. Täpsemalt öeldes oli tegu vaid ühe geriga maja hoovis (ger = jurta = traditsiooniline Mongoolia elamu). Girlee oli meid Mörönist oma sõbra jeep’i peale noppinud ja tee peal hakanud rääkima, et tegelikult on tal ka väike külalistemaja, kus ta turiste majutab. Khatgal võttis meid vastu kõva vihma ja rahesajust valgete mäenõlvadega, mistõttu kadus meie peadest kiiresti mõte asuda mööda küla endale ise mingit muud peatuspaika otsima ja nii me siia sattusimegi.

Kui minu kaaslased asusid juba järgmisel päeval pikemale ratsaretkele ümber järve, siis mina jäin külla oma sõnade kohaselt suguvõsapuid joonistama. Tegime nalja, et külaelanikel saab peagi minust ja mu küsimustest sedavõrd villand, mistõttu otsustavad nad mu ohverdada küla hea õnne nimel ja küla keskel seisva arusaamatu monumendi küljes võib mõne nädala pärast lehvimas näha mu sinist särki.


Minu külla jäämine siiski õnneks mingeid suuremaid rahutusi kaasa ei toonud:). Ometi asusin agaralt kohaliku eluoluga tutvuma. “Suguvõsa puu joonistamist” alustasin mõistagi perekonnast, kelle juures ise elasin. Töö käigus selgus, et olin oma esimeste oletustega täiesti mööda pannud. Perekonda “kaardistades” oletasin, etmeie hosteli peremees elab oma isa, naise ja pojaga. Lähema tutvuse käigus selgus aga, et naine, kes seal toimetas, oli tema ema ja noorem poiss, kes majas elas, oli perekonnatuttavate poeg, kes oli Mörönist tulnud suveks Khatgali, et siin kohalike turistidega raha peale piljardit ja kaarte mängida ja nii endale kooliraha teenida.

Järgneva nädala käigus, mis ma Khatgalis elasin, said mu peamisteks kaaslasteks Girlee isa ja ema, kuna Girlee oli suurema osa ajast kas linnas uute külaliste jahil või toimetas kohalesaabunud ränduritega – aitas joonistada võimalikke matkaradasid järve kallastel, organiseeris ratsamatka huvilistele hobuseid ja teejuhte, käis külalistega koos poes ja aitas neil kaasavõetavaid toiduvarusid arvestada, organiseeris matkajatele puuduvaid telke, madratseid jms. Girlee rääkis normaalsel tasemel inglise keelt ja temast oli matkajatel palju abi.

Boris oli Girlee isa. Tegu oli 72-aastase burjaadiga, kes oli sündinud ja üles kasvanud tänastel Mongoolia aladel. Tema vanemad kolisid siia Burjaatiast, millest enamus praegu Venemaale kuulub ja mis piirneb Mongooliaga. Vana kooli mehena rääkis Boris vene keelt ja nii kaevasin minagi oma vene keele tagavarad paksu tolmukorra alt üles.


Dolzodmaa oli Girlee ema. Tema vanust ma täpselt ei teagi, aga pakun et ta oli Borisist mingi 5-7 aastat noorem. Dolzodmaa oli nagu klassikaline ettekujutus vanaemast – toimekas ja sooja naeratusega. Köök oli Dolzodmaa kuningriik ja maja oli tal ka kogu aeg korras nagu enne kuningliku paari saabumist. Dolzodmaa oskas küll ainult mongoli keelt, aga see ei takistanud tal kõik vajalikud jutud ära rääkida. Ma lausa imetlesin selle elurõõmsa naise oskust omas keeles võõramaalastega suhelda ja mitte segada lasta, et (suurem) osa jutust paratamatult kaotsi läks. Aeg-ajalt vürtsitas Dolzodmaa oma juttu ka mõne inglise- või venekeelse sõnaga ja alati suutis ta oma jutu lühikese naeruplaginaga lõpetada. Dolzodmaast sai mu peamine mongoli keele õpetaja järgmise nädala jooksul.

Borisi jaoks olin ma esiti venelane: “Mis Eesti - Te olete seal ühed venelased kõik!”:). Või kui Boris kutsus mind telekast sumomaadluse turniiri vaatama - Jaapani sumovõistlused on ka Mongoolias väga populaarsed, kuna sealses liigas osaleb mitu väga tugevat mongoollast - siis uurisin, kas Boris ka Barutost midagi kuulnud on. Selle peale vastas Boris mulle, et mis ma ajan - pole sel turniiril ühtki venelast:))). Kui olime aga juba mitu õhtut lahanud keerdkäike Mongoolia ja Eesti ajaloos, jõudsime järeldusele, et meie kahe rahva minevikus on mõndagi sarnast.

Sain Borisilt teada, et burjaadid on mongolite sugulasrahvas ja burjaadi keelt võib mongoli keele dialektiks pidada. Ajaloos on kogu Burjaatia olnud osa Mongooliast, nüüd aga elasid burjaadid killustatuna nii Venemaal kui Mongoolias. Kui kommunistid Venemaal ja Mongoolias võimule tulid, tapeti muuhulgas ka hulganisti burjaate, sest paljud neist olid hinnatud arstid, õpetajad, usumehed, kelles nähti tollase nõukogude korra vaenlasi.

Boris keeras metallkarbi sisse pistetud tubakast endale suitsu ja vaatamata juba omajagu kõrgele eale saagis ta õues puid ja venitas kuuma vee ämbreid maja katusele. Külalistega toimetamisel oli Borisi püha kohustus ger soojana hoida. Nii tule alustamine kui puude peale panemine oli selgelt tema töö ja kui olime esimesel päeval ise ahju kallal toimetanud, siis Boris seisis ja torises seal ahju kõrval veidi:).

Minu elu Khatgalis veeres nagu rosin. Kui valdav enamus ränduritest peatus Khatgali külas vaid üheks ööks enne matkale asumist Khövsgöli järve ümbruses, siis mina jäin Borisi ja Dolzodmaa juurde elama terveks nädalaks. Päevasel ajal tegin pikemaid jalutuskäike ümbruskonnas, lugesin ja kirjutasin; õhtul veetsin aega Borisi ja Dolzodmaa seltsis või kui Girlee või teised rändurid olid ümber, ajasin nendega juttu. Tunne oli nagu maal vanaema juures.



Nädal oli piisav aeg Khatgali küla ja selle lähiümbrusega põhjalikumalt tuttavaks saada. Khatgalis pidavat kuulu järgi elama umbes 3,000 inimest, aga külas valitsenud vaikne ja rahulik meeleolu meenutas pigem Eesti 200 elanikuga maakohta. Tänu maalilisele loodusele ja imeilusale Khövsgöli järvele (mis kõige sügavamas kohas ulatuvat lausa 267 meetrini!) piirkonna turismiäri õitses. Siin oli keskmisest rohkem poode, mõni toidukoht ja viimase aasta jooksul oli siin avatud kogunisti mitu internetipunkti. Külatänavad olid laiad kui suured heinamaad, nii et kariloomad võisid vabalt ka otse majade vahel rohtu krõmpsutada. Päeva jooksul õnnestus erinevatel aegadel samas kohas maiustamas näha nii jakke, lehmi, hobuseid, kitsi kui ka lambaid. Sellises keskkonnas aega veetes polnud ka mingi ime, et õige pea teadsin, kuidas kõiki “strateegilisi koduloomi” mongoli keeles kutsuda:).

Igas siinses majas ja geris oli väike ahi. See küttis toa soojaks mõne minutiga (ja ma ei liialda). Ahju tuli kütta ka suvel, sest öine temperatuur oli vast kusagil +5 kraadi ringis. Esimestel hommikutel ärgates olin end magamiskotti täiesti sisse mässinud, et veidi enam sooja hoida. Minu varased ärkamised jäid ka Dolzodmaale silma, mistõttu kolmandal päeval tõi ta mulle ühe paksu teki lisaks, et ma ikka hommikuti pikemalt magaksin:). Päeva peale võis aga õhk minna nii soojaks, et paras oli T-särgi ja lühikeste pükstega ringi käia.


Maja taga oli kuivkäimla ja Girlee oli ehitanud turistidele ka “dushimaja”. Sooja dushivee saamiseks pani Dolzodmaa ämbri veega tulele ja Girlee (või Boris) kallas dushimaja katuse kaudu kuuma vee paaki. Veesüsteemi külas ei olnud – toidu valmistamiseks ja majapidamiseks vajalik vesi tuli külaelanikel osta ja selle tõi spetsiaalne “veemees” külgkorviga motikal otse järvest kohale. Järvevesi oli kristallselge. Jaheda ilma ja sügavuse tõttu ei lähe Khövsgöli järv kunagi soojaks, mistõttu jäi mul ka järvevees suplemas käimata.Ühel pärastlõunal ütles Boris mulle, et järgmisel päeval on neil külas väike Naadam tulemas. Pilgutas mulle silma ja ütles, et läheme KOOS vaatama, mida seal tehakse. “The” Naadamiks kutsutakse Mongoolias üleriiklikku festivali juuli keskpaigas, mis tänapäeval tähistab nii kesksuve kui Mongoolia iseseisvuse väljakuulutamist 1920ndatel. Samas nimetatakse Mongoolias kõiki kohaliku tähtsusega pidustusi Naadamiteks.


Khatgali Naadam oli korraldatud budistliku palvekoha avamise tähistamiseks. Olulise sündmuse puhul olid paljud vallamaja hoovile kogunenud külaelanikud kaunites kohalikes rahvariietes. Ka Boris tõmbas pintsaku selga ja pani soni pähe. Mina eristusin massist kui üks suvaline äraeksinud välismaalane. Et palvekoht korralikult sisse õnnistatud saaks, olid kohale kutsutud mungad Mörönist, kes sissejuhatuseks lugesid umbes tund aega palveid. Rahvas samal ajal istus rahulikult, kuulas, vaatas, kogunes.

Boris oli kogu ürituse käigus aktiivne asjaosaline. Alustuseks organiseeris ta kiiresti ühe kodukülla saabunud Ulaanbaatari ärimehe mulle vestluspartneriks, sest mees oli omal ajal Irkutskis keskkoolis käinud ja rääkis hästi vene keelt. Suurema osa palvuse ajast toimetas ta stupa ümber – sättis viirukeid põlema ja toimetas muude pühade esemetega, mis munkade ees asuval kapikesel asusid. Kui palvus oli jõudnud sinnamaani, et inimestele jagati laiali mingid (ilmselt pühad!) seemned, otsis Boris mu rahva seast uuesti üles ja kamandas ka minu põlvili, käskis seemned vasakusse kätte võtta ja paremasse rahatäht rahakotist õngitseda. Järgnevalt lugesid kõik kohalolijad maas põlvitades munkadega palveid kaasa ja tegid mõlema käega kaarjaid ringe enda ees. Boris selgitas, et see toovat head õnne nii elus kui rahaasjades. Kui palvus lõppes, hoolitses Boris selle eest, et kohalikku märapiimast tehtud lahjat vägijooki – airagi – ka mulle jaguks.



Ühel teisel õhtul tuli Boris minu juurde geri ja rääkis midagi arusaamatut viinast. Olin parajasti geris koos ratsamatkalt tagasi saabunud hollandlannaga ja Borisi jutt oli nii ääri-veeri, et mul läks tükk aega enne kui aru sain, et Boris kutsus meid väikesele napsule. Selgus, et perekond, kus hollandlanna eelmisel ööl peatus, oli Borisile tänutäheks saatnud väikese viinapudeli. Kui olime köögis kohad sisse võtnud, otsis Dolzodmaa oma kummutist välja väikesed pitsid ja asusime koos Mongoolia, Eesti ja Hollandi sõprust tähistama! Boris avas pudeli ja esimest pitsitäit kallates rääkis meile, et see läheb jumalale. Põhja-Mongoolia maarahva jumal elab ahjus, mistõttu ahju ei loobita siin kunagi mingisugust suvalist prügi ega prahti. Kui esimene pits oli ahju visatud, kallas Boris meie kõigi pitsid täis. Ka nüüd ei läinud kohe joomiseks, vaid tuli toost, peale mida pistis Boris ühe oma sõrme viina sisse ja pritsis sellega kolm korda enda ette selgitades, et tegi nii taeva, õhu ja maa kiituseks. Sama viinase sõrmega tõmbas Boris lõpetuseks oma laubale triibu. Kordasime püüdlikult hollandlannaga kogu protseduuri ja seejärel tühjendasime pitsid. Järgnevad pitsid said tühjaks joodud juba vähemate tseremooniaavalduste saatel. Kogu õhtu möödus meeleolukalt rahvaste sõprust ülistades ja mina sain lisaks veel ka vene ja inglise keele sünkroontõlki mängida.


Dolzodmaa oli oma mongoli külalislahkuses võtnud nõuks mind korralikult nuumata. Ta küpsetas ise leiba ja serveeris seda värskena igal hommikul koos “lehma-kreemi” ehk urumiga. Viimase saamiseks keedetakse jaki piim madalal tulel ja jäetakse siis seisma kuni jahtumiseni; tulemuseks on või ja sulajuustu vahepealse maitsega kreem. Õhtusöögiks serveeris Dolzodmaa teist Mongoolia traditsioonilist toitu, tsuivanit, mis kujutas endast värskeid nuudleid (aeg-ajalt ka riisi), mida serveeriti viilutatud praeliha, praekartulite ja -porganditega. “Dolzodmaa moodi portsjon” oli alati selline, et taldrik toidu alt välja ei paistnud!



Nagu lihtsa-elu-sille toppisin oma nina erinevatesse tegemistesse, mida Dolzodmaa ja Boris igapäevaselt maal tegid. Nii olin juures, kui Dolzodmaa jakki lüpsis, liha kuivatamiseks tükeldas või seeni (kuivatamiseks) niidi otsa ajas. Boris rääkis mulle aga üksikasjalikult igast mehest, kelle plakatid ta tuppa seina peale olid kleepinud. Peamiselt oli tegu poliitikute ja sportlastega ja kõik muidugi auväärsed tegelased. Boris oli muuhulgas ka kõva astroloogia huviline ja ajas mongoolia rahvakalendrist näpuga järge selgitades, kuidas minu aasta peaks edenema. Kuna Girlee ei olnud abielus (erinevalt nende ülejäänud kolmest pojast), siis küsis Boris üksikasjalikult järele ka minu õdede sünniajad ja mitu korda rõhutas, et õnnelikud on need abielupaarid, kes on samal aastal sündinud!

Kui mul tuli aeg Khatgalist tagasi Ulaanbaatarisse sõita, tegin Borisile ja Dolzodmaale väikese kingituse. Mul oli ütlemata hea meel, et olin selles külas nende juurde elama sattunud. Boris küsis hüvasti jättes, kas tulen järgmisel suvel uuesti. Vastasin talle sooja naeratusega – sest sõnu ei leidnud.

Girleelt sain kingiks kaasa Mongoolia traditsioonilise lauamängu. Nüüd viskan igal hommikul kitsede põlvekonte, et teada saada, kas tulemas on hea päev. Olenevalt sellest, mis asendisse kondid jäävad, on tegu kas hobuste, lammaste, kitsede või kaamelitega. Hobused ja lambad tähendavad head päeva, kaamelid ja kitsed mitte nii väga head päeva. Nelja hobuse korral tuleb aga perfektne päev! Lihtne ja loogiline.

Tom

teisipäev, 4. august 2009

Balian ehk bali nõidarst

Penestanani külas, dzhunglimajas

Saabuva vihmaperioodi hoovihma tervitades


„Ühe hambaga nõidarst veel puudub su elust?!!” naljatavad minu sõbrad minuga, kuuldes minu Balil elust. Teine tuttav uurib, et kas ma oma nõidarsti olen ka juba leidnud. Minu Ubudi sõber läänest räägib mulle imeloo, kuidas peale mootorratta õnnetust ta oma kätt liigutada ei saanud, kuid peale nõidarsti juures käimist, hakkas ta käsi järgmisel päeval uuesti liikuma. Teisel sõbrannal oli aga segadus südames, et kas lõpetada oma suhe või mitte ning peale „arstil” käimist, olevat kõik selgeks läinud. Kuigi ma tean, et Bali ja nõidarsti seose on üle maailma kuulsaks teinud Elisabeth Gilberti raamat „Söö, palveta ja armasta”, tunnen siiski, et miski minus tahab ka seda kogemust saada.

Uurin oma balilastest tuttavate käest, et mida nemad balianist ehk nõidarstist arvavad. Igal külal olevat oma nõidarst. Osad kiidavad kogemust taevani, et kellel on raseduse probleemidest aidanud üle saada, kellel on raske haiguse ravinud. Teiselt tuttavalt aga kuulen, et tema on pigem ettevaatlik, sest vahest neil balianidel võib midagi untsu ka minna või kõik neist ei pidavat heatahtlikud olema. Minu hea sõber Wayan aga ütleb, et need, kes on kunagi midagi mõnel inimesel untsu keeranud, need hakkavad musta maagiat tavaliselt harrastama. Uurin Wayanilt, et kas Elisabeth Gilberti raamatus mainitud arst Ketut Lyier ikka veel elab? Wayan veab minu Lonely Planeti Ubudi kaardile suure rasvase risti, kust maailmakuulus Ketut elab ning ta pidavat endiselt elu ja tervise juures olema. Mulle tundub aga kuidagi mage, seda tallatud rada maitsma minna. (Vahemärkusena raamatust rääkides: Kohalike kõlakate järgi pidi raamatu järgi filmi väntamine hoos olema, Julia Robertsiga peaosas ning kuuldavasti oldavat juba ka Ubudis filmimas käidud)

Ühel lõunal läänlaste kohvikus süües, istub minu lauda Jessica ning hakkab rääkima Tjokartast, kes elab Ubudist umbes 15 minutilise rolleri sõidu kaugusel ning on rahvusvaheliselt kuulus. Jessicaga ning ta partneriga tegi nõidarst imesid Mm... Lasen igaks juhuks Jessical joonelisele paberile kaardi joonistada, kuidas ilma ühegi teeviidata kohast Tjokarta maja üles leida. Unustan kaardi rahakoti vahele, kuna minu hea tuttav Stacey tuleb joogatundi kuidagi õndsa näoga ning ütleb, et tuleb just oma hingehädasid Tsjokarta juurest ravimast. Mmm... minu uudishimu aina kasvab ning tunnen, et kuidas tahaks ka teada saada, et milleks see balian siis võimeline on. Kuigi mul suurt midagi häda ei ole, tunnen et see oleks lahe kogemus ka blogis jagamiseks. Variant on Tsjokarda juurde minna ka kõiksugu abstraktsete new age muredega nagu näiteks, et mu kehas on energeetiline blokk või et ma arvan, et mu kolmas tshakra on suletud või et mu kolmas silm vist hakkab sulguma, aga see tundub kuidagi mage ning tunnen ka väheke aukartust, et mis siis kui vana mind läbi näeb... ja see hoiab mind tagasi, kuni..

Ühel imeilusal hommikul ärkan üles minu õlast kiirguva põrguvalu peale. See on nimelt vana vigastus, mis ei ole ammu enam endast märku andnud, kuid nüüd täiesti ootamatult, ilma et oleks talle kuidagi enda arvates liiga teinud, teeb see mulle taolist valu, et oigan oma voodis. Soh? Kas ma kutsusin selle esile, et nõidarsti jutule pääseda?! Ei tea, aga igatahes üks on nüüd selge, et see vana õla jonn tuleb ära lõpetada. Võtan rolleri ning nõidarst ei lase mind enam kauem kutsuda ja kihutan hommikul pool üheksa ajal kaarti jälgides tuhatnelja nõidarsti poole.

Aga see kõik ei ole mitte niisama lihtne. Lisaks kaardile olen Jessicalt päranduseks saanud ka terve rituaalide nimekirja, mida enne Tjokartaga kohtumist teha. Niisiis, esiteks ei soovitata hiljem minna kui kell 9, sest siis on liiga palju patsiente ning Tjokarta väsib ära. Enne Tsjokarta majja sisenemist, tuleb minna maja vastas asuvale turule. Sealt tuleb üles otsida naine, kes müüb ohvriande. Aga... mitte igasugused ohverdused ei sobi. Inglise keelt mitte kõnelevale naisele tuleb öelda sala märksõna: Tjokarta ning siis ta teab, et tuleb teha ohverdus Tjokarda jaoks. Tädi rebib õisi, piserdab neid kookospiimaga, kastab mingi muu vedeliku sisse, lisab bambusevõrsetest tehtud alusele punaseid, siniseid õisi ning pool lootoseõit. Sipsutab peale muru moodi asja ning teeb roosadest õitest suure kuhja kõige tippu. Lõpuks valmivad tema käte alt kaks identset lillekuhja, mille eest pean loovutama viie krooni väärtuses kohalikku raha. Tuletan Jessica juhtnööre täpsemalt meelde ning nii panen Tjokarda teenuste korvamiseks kahe lillekuhja vahele 125 krooni väärtuses kohalikku raha, nii et see välja ei paistaks.

Kõik juhtnöörid järgitud lähen oma lillekuhjaga ja astun uhkelt Tjokarda hoovi. Ilma sõnagi vahetamata, teab Tsjokarda hoovis istuv ja ohverdusi nikerdav naispere, miks ma tulin ning viipavad sõbralikult oma peadega, et edasi astuksin. Kõnnin ja kõnnin kuni ühes avatud paviljonis silman vanemat meest. See on ilmselt tema... Olen veidi ehmunud ja ettevalmistamata, sest ilma patsientide järjekorras ootamata sattusin kohe nö lavale. Olen niigi olukorra salapära ja pidulikkuse tõttu veidi ähmis, kui aga avastan, et unustasin lillekuhja otsa panna kaks põlevat viirukit, siis tunnen, et nüüd on jama majas. Aga Tjokarda on protseduuriga nii harjunud, et ei tee märkamagi, et viirukeid ei ole, viskab lillekuhila oma kummutile, teiste sarnaste kõrvale ning palub mul poodiumile istuda. Võttes ise istet oma kõrgemal asuval toolil küsib see nõidarst lihtsas inglise keeles: „Kuidas ma saan sind aidata?”.

Järgmiseks kükitan Tjokarda jalge vahel ning ta mudib oma sõrmedega minu kukalt ja selga ning leiab sealt üles nii valusad punktid, et ahhetan ning ei usu, et tegu minu seljaga on. Tsjokarda naerab aga minu oigamise peale muhedalt: „ahahah” ning lisab: „ainult sinu parem pool on, eheahahahehe, see on minevik, mida hoiad.” Peale mõnda aega minu piinamist, surub ta minu pea allapoole ning tekitab oma sõrmega minu rangluud puudutades elektrilöögi. Terve mu keha väriseb ning oigan päris valjusti. Ja kui hakkan just obadusest toibuma, saan kohe veel ühe elektrilise siraka. Karjun valjemini, sest Jessica kaudu tean, et tema teised patsiendid ei hoida ka ennast tagasi. Kui olen toibunud ning ta mind uuesti mudima asub, teatab ta, et mu õlg olevat nüüd tugev.

Ta palub mul pikali panna. Ma tean mis on tulemas, sest olen kuulnud, kuidas sellel mehel on mingi imelik puuora, millega ta patsientide varvaste vahel urgitsedes põrguvalu võib põhjustada. Hingan sisse ning kogu minust väljuv õhk vibreerib minu kiljumisest, sest täpselt see, mida aimasin tulevat, järgnes sekundi murdosa vältel. Ja Tsjokartale tundub see kõik nalja tegevat, sest ta naerab uuesti: „Eheheee, see oligi sinu minevik. Ma proovin uuesti.” Ja ime sünnib. Tsjokarda torkab oma imepulga samasse kohta varvaste vahele. Olen valmis uueks valuhoobiks, kuid... tunnen vaid, et pulk on minu varvaste vahel, kuid ei mingit valu enam. Selle sama pulgaga joonistab Tjokarda minu rindkerele ja jalgadele ringe ning minu tunde järgi lilli ja kõike muud ilusat, mida ma liigutuste järgi ei tuvasta. Ta palub mul teha mõningaid hingamisharjutusi, mida ma tema eeskujul hoolikat järgida püüan. Seepeale teatab ta mulle, et need harjutused on õnne saladus ning et ma neid iga päev teeksin, sest siis tunnen kuidas õnn elab minu kõhus ning kogu minu karisma saab realiseeruda. Jagan neid lääne maailma jaoks veidrana tunduvaid harjutusi heameelega ka blogi lugejatega:

Algatuseks hinga kolm korda sisse oma suguelunditega (pigem kujuta ette, et sa seda teed) ning kurgu kaudu välja. Teiseks hinga kolm korda sisse päikesepõimikuga ning nina kaudu välja ning kolmandaks kolm korda südamega sisse hingata ning suu kadu välja. Ja nii lihtne see ongiJ, kuidas õnn oma õuele meelitada.

Kogu protseduur on vaevu kestnud 5 minutit ning Tsjokarda tõuseb oma põlvedele ning ütleb, et ma olevat nüüd korras. Mhm, tunnen, kuidas ma ei taha veel lahkuda, sest sai ju seda käiku nii pikalt justkui mentaalselt ette valmistatud. Ning kohe hakkabki minu peast esile kerkima veel muresid. Kurdan ühte – ja Tsjokarda torgib minu varbaid uuesti ja ma karjun. Ja julgust kokku võttes kurdan ka veel kolmandat häda ning Tsjokarda leiab ka sellele valule vaste minu varvaste all. Ning iga kord sedasama punkti teist korda katsudes on valu sealt haihtunud. Rohkem probleeme minu pea välja ei mõtle ning proovin rahul olla oma 10 minutiga. Ise mõtlen, et kas ei ole see naljakas, et kui on võimalus nö kiiresti midagi korda saata või parandada, siis see justkui vähendab selle kogemuse väärtust. Ja mul ei jää muud üle, kui oma lapsikuse üle ise naerda.

Tänan Tjokardat, ning sätin end mingis imelikus õnnejoovastunud seisundis lahkuma. Ühtäkki paneb Tjokarda oma käe mulle õlale ning ütleb: „Ja... ära unusta oma naeratusi alla neelamast – niipalju, et iga sinu organ lõpuks naeratab.” Sõidan juuste lehvides tagasi Ubudi poole, neelan oma naeratusi ning tekitan oma õnnetundest valla pääsevate valjude rõõmukilgetega teeäärsetes koertes piisava segaduse.

Marika