kolmapäev, 31. märts 2010

Sündimata alpaka poeg, surnud koolibri ja šokolaadikook vol 2

Aasta suurimad katoliiklikud pidustused – Must Kristus käis mitu ringi ümber peaväljaku

Õige, siin algas ju sügis

Kuutempli lähistel on lummavalt kaunis nagu alati. Šamaan Marcelino skaneerib maastikku ning osutab eemal olevate kaljurahnude poole – see saab meie despachio tegemise kohaks. Väikesed Apud ehk väikesed mägedejumalad meie püha koha ümber on meile kaitseks ning lähedusest on kosta jõe vulinat, mis on hea eluenergia. Laotame laiali kõik kaasavõetud asjad ning süütame pimeduse saabudes küünlad ning väikese lõkke. Justkui Šamaani salakokkuleppena on ilm sel ööl imeline. Taevasse ilmub pilvede asemel peenikene ning imeilus kuusirp ning terve taevalaotus kattub triljonite tähtedega. Aga külm on, väga külm.

Kogu järgnev protseduur võtab aega oma 4 tundi, mis aga möödub justkui linnulennul. Šamaan võtab ühendust kõrgemate jõududega ning palub õnnistust meie tänaöisele tseremooniale. Ta laotab laiali spetsiaalse peruu mustritega tekikese, vajalikud potsikud-totsikud ja rituaali vahendid. Teeme selektsiooni coca-lehtedest – ainult tervemad ja paremad saavad tseremooniast osa võtta. Šamaan ehitab kividest altari, mille äärde ta paigutab erilise pidulikkusega coca-cola, portveini ning õlu. Šamaani tekile laotatakse minu t-särk ning selle peale kinkepaberid. Kinkepaberi sisse hakkab šamaan ohverdusi panema – sellest peab saama lõpptulemusena üks ilus kingitus Pacha Mamale. Nii lähevad sinna lilleõied, kõik tera- ja maitseained, rasv ja väikesed hõbekujukesed jne. Kõik käib kindlas järjekorras ning kindla mustri järgi – minu silmis tekib võrdlus Tiibeti mandalatega, kuigi algmaterjal on sootuks erinev. Šamaanihärra on hirmus rahulik ja pika kannatusega mees - iga mikroskoopilisemagi asja panemiseks võtab ta oma aja, et sellele palvete saatel õige koht leida.

Ümberringi on kottpime. Imelik tunne on – kuidagi kõhe, kuid kaitstud samal ajal. Nancy küsib, et kas ma tunnen vaimude kohalolekut. Noogutan, sest just, mis see tunne muud saab olla?! Kuigi ilm on vaikne, tuleb ühel hetkel kusagilt nii tugev tuuleiil, et kustutab ära nii meie küünlad kui ka lõkke. Ja läheduses pikutav rahulik Nancy koer hakkab samal hetkel haukuma. Kes?! Kes siin veel on?! Süütame lõkke ning ei ole kedagi. Teiselpool kivirahnu kostavad sammud, aga kedagi ei tule?! Aga samas ei ole kellelgi meist hirmu, vaid hilisemal muljete vahetamisel räägivad kõik, kuidas mägede head vaimud meid sel ööl kaitsesid. Üks pool tundi hiljem ilmub siiski ühe mäe tagant mees. Selgub, et see on Kuu-Templi valvur ja uurib, et mida me siin teeme. Loomulikult me teadsime, et siin on tseremooniate tegemine keelatud, aga.... Kuigi valvuri ülesanne on meid siit ära ajada, juhtub mingi ime – ta leebub ning lubab meil jätkata. Šamaan ütleb, et need on head hinged, kes meie tseremooniat täna öösel kaitsevad.

Pärast kahte ja poolt tundi on kõik olulisemad komponendid – sealhulgas ka eestipärane teraleib ning meie küpsetatud šokolaadikook selles kunstipärases kompositsioonis oma koha leidnud. Nüüd on aeg palveteks. Selleks, et kõik kõrgemad jõud oleks meiega, kutsume kõigepealt mägedejumalaid, jõgesid, ookeane ning looduslikke kohti meiega ühinema. Selleks, et minu Eesti ärid õitseksid, on vajalik ka Eesti loodusjumalad tseremooniale kutsuda. Aga šamaani sõnade järgi nad meid, tavalisi inimesi ei kuule. Vajalik on, et Peruu mäed kutsuks Eesti mägesid ning Peruu ookean Eesti „ookeani“. Šamaan palub mul nimetada Eesti kõrgeima mäe, et Machu Picchu saaks ka tema tseremooniale kutsuda. Turtsatan vaikselt ning pihin šamaanile: „Eesti kõige kõrgem mägi on nii väike, et Peruu mõistes see ei olegi nagu õieti mägi. Äkki Machu Picchu ei leia Munamäge üles?“ Šamaan on aga kogenud mees ning ütleb, et meil ei tasu selle pärast muretseda, küll ta ikka üles leiab ning samal hetkel proovib ta oma suud ning keelt nii väänata, et sõna „munamägi“ sealt kuidagi äratuntaval kujul väljuks. Järgmiseks pakub ta välja, et äkki vaikne ookean võiks atlandi ookeani kutsuda. Saame kokkuleppele, et Vaikne ookean kutsub siiski Läänemerd, sest see justkui nagu kodusem. Piduliku kutse Peruu loodusjõudude poolt saavad veel Tallinn ning Pärnu jõgi.

Tseremooniale on palutud ka minule ning Nancyle kallid inimesed. Ütlen Šamaanile järjest oma aukülaliste nimed, šamaan võtab iga kord 3 coca lehte, tõstab need kahe käega oma suu juurde ning sosistab coca-lehtedele kutsutu nime. Kui kutse esitatud, pistab ta coca lehed veinipeekrisse ning asetab ohverduse peale. Eks mul on palju kalleid inimesi ning Nancyl ka – coca-lehe hunnik muudkui kasvab. Hiljem küsin oma lähedastelt, kes tseremooniale olid kutsutud, et kas nad ikka magada said sel ööl. Selgub, et enamus magas paremini kui tavaliselt, vaid minu armas õeke vähkres terve öö mis hirmus. Kõige lõpuks lubab Marcelino meil ka isiklikke soove soovida - ikka sama rituaali järgi – kolm coca lehte suu juurde, oma soov neile sosistada, lehed veinipeekrist läbi ning despachio peale. Ma ei tea, mitu soovi küll sobiv on, kuid peale viiendat küsin igaks juhuks, et kas võin mõne veel panna. Šamaanihärra ei ole kade ning lubab mul jätkata. Saan kõik südamelt ära ning Pacha Mamale usaldatud. Naljakas, aga kuidagi kergem on, kui tead, et keegi teine veel sinu soovide täitumise eest hoolitseb :).




Marcelino asetab despachio peale koolibri ning sündimata alpaka, sulgeb kogu ohverduse kinkepaberisse, seob kahe paelaga pealt kinni ning kingitus on valmis. Marcelino selgitab, et nüüd peame minema kohta, mis on vana põlisrahva ohverdamise koht – üks väike koobas, mis ühendavat alumise maailma ülemise maailmaga. Teeme keelatut – ehk suure lõkke. Šamaan liigutab ohverdust ümber igaühe keha ning kõigelõpuks asetab pakikese lõkkesse. Ta valab ümber lõkke veini, õlut ning coca-colat. Šamaan ütleb, et tavaliselt kui lõke teha lehmasõnnikuga, siis ilmub lõkkesse puuma nägu. Aga kuna meie teeme lõket tavaliste puudega, siis ei pruugi puuma nägu tulla. Teen lõkkest mitu fotot – eks otsustage ise, kas on kusagilt puuma nägu näha või mitte.

Peale seda, kui oleme ka ise solidaarselt Pacha Mamaga portveinil, õllel, coca-colal ning meie imeheal šokolaadikoogil hea lasknud maitsta, kostab kusagilt pimedusest justkui politsei vile. Täname Pacha Mamat ning peame targemaks imevaikselt „kuriteo“ paigalt lahkuda. Kõnnime läbi öise ning üliohtliku Cusco äärelinna, kuid tundes end kaitstult, sest Pacha Mama hea energia on ju meiega.


Marika

neljapäev, 25. märts 2010

Sündimata alpaka poeg, surnud koolibri ja šokolaadikook vol 1

Peruu aeg - kui lepid kohtumise tänaseks, tullakse ülehomme

Kohe imelik on, kui ei saja...

„Üks sündimata alpaka poeg, surnud koolibri, alpaka rasva, sipelgasitta...“, loetleb pika musta punupatsiga mees minu väikeses toakeses valjusti asju, mida me järgmiste päevade jooksul hankima peame. Meie on mina ja Nancy (alumisel fotol), kes on minu Peruu sõbranna. Mehel on lisaks pikale patsile ka suured ja head silmad ning šamaaniamet. Šamaaniks võib siinmail saada kahel viisil: a) kui sind välk lööb või b) kui sul ilmnevad noorukieas erilised anded. Minu toas oleva šamaaniga juhtus variant a Nimelt kui ta oli viiene, siis lõi teda välk ning sellest ajast saadik, suhtleb ta vaimudemaailmaga ning asjad, mis ta ütleb, lähevad enamasti täide.

„... talu kana muna, portveini, coca lehti, nelgi õisi, Coca-cola...“, jätkab šamaan loetelu. „Coca-cola?“, ei suuda ma oma imestust varjata. „Kas pacha-mamale (emakesele maale) meeldib tõesti see keemiajook?“ uurin ma pettumusega. Šamaan vastab, et pacha-mamale meeldivad hirmsasti magusad asjad ning ta jätkab oma loetelu: „.. üks pudel õlut, indiaani sigareid, šokolaadi küpsiseid, 12 reaga maisitõlvik, chicha (kohalik maisiõlu) tegemisel esimesed kaks kooritava tassitäit, kinkepaberit, värvilisi paberhelmeid, lilli mett, lillevett, küünlad, lehma sõnnikut.“ Šamaan jääb korraga mõtlikuks ning ütleb:“Tegelikult te võiksite ise mingit sööki teha – sellest siis esimese portsu anname pacha-mamale!“. Nancy on terve selle aja usinasti kribinud ning pikk nimekiri on paberil. Meil on täpselt 2 päeva kõigi nende asjade kokku otsimiseks.

(fotol sündimataning "mumifitseeritud" alpaka pojad)


Kohalikud peruulased teevad üldiselt ohverduse pacha-mamale kord aastas – augustis, siis kui talv lõppeb ning tuleb maakündmise ning istutamise aeg. Siinse uskumuse kohaselt tuleb ennem anda ehk emakesele maale ohverdus tuua, küll ta siis pärast annab. Erakorralisi ohverdusi pacha-mamale tehakse siis, kui on mõni oluline sündmus tulemas - pikk matk või on tegu uue äriga või on tervisega mõni häda. See šamaan ei tee kunagi despachosid ehk ohverdusi pacha-mamale nö turistide lõbustamiseks, vaid ainult kohalikele inimestele. Kuna Marcelino, nii on šamaani nimi, on Nancy pere-šamaan, siis on ta nõus mulle kui Nancy pere liikmele ka despachio tegema. Otsustame selle ohverduse teha oma terviste ning tulevaste äride nimel (Nancy alustas just uue turismiettevõttega).


Niisiis suundume oma pika nimekirjaga turule asju ostma. Nancyt ei hirmuta see kummaline nimekiri üldse, onju ta neid asju varemgi hankinud. Nii suundume algatuseks otse turu taha asuvasse šamaani poodi, kust poole tunniga õnnestub juba enamus nendest imelikest asjadest hankida. Vaata videoklippi siit:


Ootamatult osutub aga probleemiks kuivatatud lehmasitt, sest kust seda vihmaperioodil kahe päevaga kuivatada?! Kuna teisel päeval on streigi tõttu turg ning kõik kauplused suletud, siis ei suuda me hankida ka 12 reaga maisitõlvikut. Helistame murest murtuna šamaanihärrale, kes lubab ise asjad korda ajada.


Aga see ei ole veel kõik – ees on vast kõige keerulisem katsumus – nimelt pacha-mamale söögi valmistamine. Katsumuseks võib seda seepärast nimetada, et ei ole mina mingi kokkaja-küpsetaja ning Nancy ei ole kolme aasta jooksul oma korteris olevat ahju isegi mitte kordagi sisse lülitanud... Otsustame, et kuna pacha-mamale meeldivad magusad asjad, siis see peab olema midagi magusat. Kook, jah! Just. Šokolaadikook. Aga kuidas? Otsime internetist kõige lihtsama retsepti ning asume jahu- ning kakaopilve sisse tainast kokku keerutama. Millegipärast küpseb meie pacha-mama kook ettenähtud 20 minuti asemel 1 tund ja 20 minutit, kuid üllatuslikult tuleb meil välja täiesti ilusa olemisega ning ülimaitsev šokolaadi-pähklikook.

Nagu kokkulepitult oleme kell 4:30 valmis – surnud alpakad ning koolibrid kotis segamini munade ning sipelgasitaga, käes jalust nõrkema panevalt lõhnav šokolaadikook, südames ärevus ning aukartusest Pacha Mama ees pühalik pilk! Täpselt kell 4.30 heliseb uksekell ning valmis on ka pika patsi ning heade silmadega šamaan Marcelino.

(jätkub...)

Marika

teisipäev, 23. märts 2010

Tule koos minuga Peruud avastama ehk minu esimene päris töö sellel reisil!!!

Värske kraamiga otse turult

Päeval suvine, öösel sügisene

Elul on oma imelikud keerdkäigud ning oma plaanid meiega. Kui siin mõni blogi lugu tagasi just hõiskasin, et vaatamata ägedatele ärivõimalustele, jätkan hea meelega oma muretut hipielu, siis tänases loos mul on hoopis uued uudised ja hoopis uue kandi pealt.

Muretu olen ma ikka ning hipielu ei ole ka kuhugi kadunud, aga vahepeal lihtsalt tuli üks geniaalne idee. Nimelt, kuna Peruu on riik, millel on nii palju pakkuda – põnev ajalugu koos inkade ehitistega, mitmekesine ja imeilus loodus, värvikirev kulutuur ning müstikat ja spirituaalsust iga nurga peal. Kuna Peruu on mind siin 3 kuuga jõudnud ära kodustada ning mul on tekkinud väga tore kohalik sõpruskond, siis tekkis mõte, et miks mitte Eesti inimestele ka kogu selle riigi ilu ning põnevust veidi kättesaadavamaks teha. Ma hea meelega tutvustaks ka teistele kohti, mis mulle endale on väga sügava mulje jätnud ning lisaks sellele kasutaks ära seda harukordset juhust, et avaks nö tavaturistile uksed, mis tavaliselt turismigrupis reisides ei avane. Nimelt on minu kohalikud sõbrad nõus eestlased kutsuma oma koju, tegema meile tavalist peruu toitu, rääkima oma vanaemadelt päritud indiaani lugusid ning elust üldiselt. Tuttavad šamaanid on nõus õnnistama meie reisi ohverdustega emakesele maale ning tuttavad antropoloogid rääkima oma kogemustest kohalike põlisrahvastega. Kuna minu arvates on see lausa kingitus Peruu rahva poolt, siis otsustasin koos oma Eesti sõbranna Kristinega, kellel on väike turismiettevõte, et paneme kokku sellise huvitava programmi ning anname eestlastele võimaluse näha lisaks põnevatele ajaloolistele objektidele ning hämmastavale loodusele ka veidi Peruu kulutuuri ning igapäevaelu telgitaguseid.

Seega, mai kuus olen ma kaks nädalat (10. – 26. mai) väikese ja mõnusa reisigrupi juht, kellega koos läheme avastama müstilist ning põnevat Peruud. Kahe nädala jooksul saab kõike – inkade uskumatuid ehitisi, kõrbe ja džunglit, elu ajaloolises inka-hõngulises Cuscos kui ka väga autentses ning elektri-autodeta Amantani saarel, lendu Nazca kõrbejooniste kohal, mis on senini suureks müsteeriumiks ajaloolastele kui ka sissepõikeid šamanismi. Avastame Machu Picchut, mida minul nähes suu enam kinni ei seisnud kui ka saari, mis ehitatud ainult pilliroost ning kuhu peale astudes südame alt veidi kõhedaks võtab. Meil on küllakutse ühelt Peruu linna perelt nende koju ning kahelt maaperelt. Näeme külasid, kus turgude värvikirevus silme ees veel mitu päeva tantsib ning maitseme ära kohalikud söögid-joogid. Igatahes tõotavad tulla väga põnevad kaks nädalat.

Kuna ma ise oma rännakul tavaliselt ilma giidita reisisin, siis saab see hästi huvitav kogemus ka mulle endale olema, sest ilmselt peidab Peruu veel palju huvitavaid nüansse, mis mul kõigi nende kohtade puhul veel avastamata on. Lisaks on kõik need kohad, mis meil plaanis külastada niivõrd huvitavad, et ma võiks sinna ka veel viiendat ja kuuendat korda minna. Ehk ootan ka ise seda reisi suure põnevusega! Niisis, tundub, et ma olen esimest korda selle reisi jooksul tööle asumas ning ma olen väga põnevil selle pärast, et kogu seda kohalikku vahvat elu-olu ka teistega jagada!

Rohkem infot reisi kohta on Kontiki koduleheküljel.

Reisi üldtutvustus

Reisi programm päevade kaupa

Reisi marsruut

Info Peruu kohta

Hotellid

Ehk tulge!! Mul oleks tegelikult ääretult hea meel siin Peruus mõne blogi fänniga kohtuda. Ja otse loomulikult olen tänulik, kui seda infot oma sõprade ja tuttavatega ka levitate!!! Kes tahab rohkem infot, siis kirjutage ja joonistage mulle või siis helistage mulle skype’i. Minu skype kasutajanimi: tammmarika (isegi kui offline olen, siis heliseb mu kohalik mobiiltelefon). Ehk helistage, uurige ja ootan teid reisile!!


Marika, oma uue ameti üle ilmselgelt ärevil

laupäev, 20. märts 2010

Inimkatsed vol 13 ehk usaldus, teadmatus ja vabadus

Peale eileöist šamaanirituaali

Õues lõhnab kevade järgi

Neil päevil täitus mus just 18 kuud ehk poolteist aastat rännakul olemisest ning seoses sellega avastasin, et ma ei ole ammu enam blogi veergudel rääkinud endaga toimuvatest inimkatsetest. Võib-olla on põhjus selles, et avastusi enda kohta jääb ajapikku vast vähemaks või olen ma siin Cuscos lihtsalt kirjutamise mõttes veidi laisemaks jäänud. Sel nädalal sain aga kaks kirja sõpradelt-tuttavatelt, mis meenutasid märkama enda elus olemasolevat ning arutlesid teema üle, kas kindlustunne või südame vabadus. Inspireerituna nendest kirjadest, otsustasin siia kirja panna minu oma peas viimasel ajal samadel teemadel keerelnud mõtted ning tehtud avastused.


Usaldus. Nagu mõnele oma tuttavale olen selgitanud, siis tulin Peruusse sooviga leida omale šamaanist õpetaja, kes aitaks mul siinse iidse põlisrahva elukunsti saladustele jälile saada ning veel paremini või pigem mõne teise nurga alt õpetada iseenda ning loodusega kontaktis olemist. Kohtasin üht ning teist šamaani/õpetajat, kes mulle niivõrd sümpatiseerisid, et oleksin end nende kätte hea meelega võinud usaldada. Aga alati läks miskit valesti – küll kuupäevad ei klappinud, siis jälle kadus üks šamaan kuhugi ära ning teine ei vastanud e-mailidele. Olin suhteliselt nõutu tükk aega ning leppisin asjaoluga, et ju siinne tarkus ei ole siis minu jaoks, kuni.... Ühel päeval avastasin, et tegelikult olen ma täiesti pime olnud! Minu ellu olid ju juba ammu siin Lõuna-Ameerikas need õpetajad saabunud ning osad juba lahkunudki, keda olin soovinud. Tõsi, mitte küll trummi põristavate šamaanide näol, vaid tavaliste inimeste-sõprade näol, tänu kellele ma terve siin oleku aja olen kõvasti targemaks saanud. Olid ju erinevad tuttavad õpetanud mulle taimede saladusi, julgustanud alustama tegevustega, millega ma ei olnud senini julenud, rääkinud tervisliku toitumise põhimõtetest ning universumi seadustest. Ühtelt õppisin söögi tegemist, teiselt müstilist eluvaadet ning kolmandalt uusi mediteerimise võtteid. Sain soovitusi tarvilike raamatute ning filmide kohta. Ehk see ongi ju kõik see, mis puudutab iseendaga kontaktis olemist. Selle äratundmise asemel olin ma aga pikisilmi oodanud õpetajat, kes näeks välja nagu õpetaja või kes laotaks oma õppetükid minu ette täies hiilguses laiali. Kuid ei, nii must-valgelt need asjad ju ei käi. Mõistsin, et tarkus on märgata õpetajaid või õppetunde, mis on sissepõimitud igasse päeva või elusituatsiooni – need nö maskeeritud õpetajad tuleb vaid osata lihtsalt ära tunda.

Nagu elu on näidanud, siis ei ole ma vaatamata oma usinale otsimisele täna veel ikkagi ühegi šamaani õpilane, kuid see ei tähenda, et ma ei ole targemaks saanud selles osas, milles soovisin. Minu õppetund sellest loost on, et koos sooviga targemaks saada peab tekkima ka usaldus elu vastu, et ta annab sulle seda, mida parasjagu vajad. Usalda!

Teadmatus. Kui aus olla, siis kuigi ajaarvamiseni „elu pärast reisi“ on loodetavasti oma 8 kuud aega, on viimasel ajal minu pea järjest tihedamini selleteemalisi mõtteid mõlgutamas. Võin nüüd üles tunnistada, et varem ajasid mind selle uue eesootava eluperioodi mõtted kergelt närviliseks – mida? kuidas? kas? kui palju? Suur mure oli, et kuidas kõike rännakul õpitut oma igapäeva ellu rakendada nii, et siin reisil minu hinge tulnud suur rahu ning tasakaal alles jääks. Teine mure oli, et jeever, nii pikk aeg on möödas ning ma ikka veel ei tea, mida tarka oma „peale reisi eluga“ peale hakata. Muret tegi, et head ning universaalset kõike aspekte arvestavat ideaalset lahendust ei paistnud kuskil olevat. Avastasin end kaalumas töövariante, mis oleks mulle taganud rahuliku materiaalse ja mentaalse maandumise igapäevaellu – ehk teada-tuntud töö ning kindel sissetulek. Tundus kuidagi hea ja kindel sisseelamise variant.

Siis aga ärkasin ma nagu unest – mõistsin, et käitun juba hetkel ainuüksi mõtete tasandil kui argpüks, kuigi ometi üks suurematest tarkustest mis ma siin reisil õppinud olen, on see, et see mis meid edasi viib, on julgus ehk tegutsemine hirmust hoolimata. Ja mida mina teen – mõtlen sellele, kuidas turvalisemalt maanduda ning juba eos väldin ebamugavustunnet ning väikest pingutust?! Oii...kogu selle reisi üks mõtetest on ju ka see, et oma elu muuta... kuid vanale lennuväljale tagasi maandudes algaks ju kõik nagu varem?!?

Õnneks on nüüdseks Lõuna-Ameerika energia mulle nii mõjunud, et olen mõistma hakanud, et tegelikult ma ju oskan lennata... See kahjuks ei ole veel kuidagi minu füüsilistes oskustes avaldunud, kuid mentaalses plaanis tähendab julgelt selle tegemist, mis süda ütleb, mitte seda, mis mugavam on. Lendamine on julgus mitte minna lihtsamat teed! Keegi on kunagi öelnud, et kui ise oma ellu väljakutseid ei kutsu, siis tulevad otsivad nad su ise üles ning annavad sulle üldiselt mitu korda raskema ülesande võrreldes sellega, kui oleksid ise väljakutse oma ellu kutsunud. Peale selle elutarkuse tõdemist juhtus ime – minu meeltesse saabus varasema kerge paanikatunde asemel sügav rahu. Minu süda rõkkab hetkel rõõmust ning hinges on kindlustunne, et proovides oma eluga midagi uut peale hakata, saan kindlasti end ees ootavate katsumustega ning kogu selle ebakindla tulevikuga imehästi hakkama. Ja mis kõige imelisem, hirm asendus põnevustundega. Kui varem ma lausa vajasin, et tulevik oleks mulle hirmus selge ning ma tahtsin kindlalt teada, mis juhtuma hakkab, siis nüüdseks olen ma nautima hakanud teadmatust. Nagu siin reisil olles on hirmus põnev see, et tegelikult ma ei tea, mis homme või järgmisel kuul juhtuma hakkab, siis samamoodi teadmatus igapäevaelus annab põnevustunde ja seikluse maitse kõigele. Lisaks annab teadmatus võimaluse, et kõike võib juhtuda ehk seega kõik on võimalik! See ajabki heas mõttes ärevile – võimalik on iseenda elu jälgida kui põnevat seiklusfilmi.

Vabadus. Vaatamata teadmatusele on samal ajal kasvanud minu kindlustunne. See kasvab tundest (millest ka siin blogi loos kirjutanud olen), et maailm on üks kodune paik, kuna sõbrad on ees ootamas igas maailmapaigas. See on teadmine, et kui Eestis kuidagi ei saa, siis on tegelikult terve maailm oma võimalustega avatud. Töötama ei pea tingimata Eestis kui see kuidagi välja ei kuku – tööd ja äri võib teha Peruus, Vietnamis, Singapuris, Austraalias, Balil jne. Ehk varianti, et kuidagi ei saa, ei ole olemas. Ja see tunne annab vabaduse - vabaduse minna mööda rada, kuhu poole süda kisub.

Marika

laupäev, 13. märts 2010

Kushi ja San Pedroga dimensioonide vahel

Pesumaja pesi minu pangakaardi kümneks tükiks

Mitu päeva on juba päike paistnud ja ei ole sadanud

(foto internetist)

Trumm tümpsub omas ühtlases rütmis ning ilusa näoga kinniste silmadega indiaani mehe suust tulevad vibratsioonid, mis viivad vägisi reisile kaasa. Trumm viib mind teise dimensiooni veel enne, kui päris San Pedro kaktusejooki proovida jõuangi. Räägin parasjagu oma kehaga, et ta vastiku ja ligase vedeliku ilusti vastu võtaks, kui šamaan Kush ulatab mulle klaasi rohelise vedelikuga, aga....ilma limata. Erinevalt eelmisest korrast (loe blogi lugu), segatakse seekord imejook kokku kuivatatud San Pedro pulbrist ja veest. Olevat vähem rõve... No ongi veidi vähem ligane, kuid imeliku maitsega ikkagi. Pigistan vedeliku vastu protesteeriva kurgu vahelt sisse, palun kaktuse-vaimudel anda vastused minu küsimustele, sulen silmad ning andun täielikult sellele intelligentsele taimele.

Viskan end õue päikese kätte pikali ning imetlen mõnda aega silme ees toimuvat looduse ja maailma tantsu, mis on esmapilgul justkui iseenesestmõistetav, kuid mõne aja pärast mõistan, et see mis minu silme ees toimub, ega ma selle tunnistajaks vist ikka igapäevaselt ei ole... Ja proovin kõik seda veelgi enam oma sisse ahmida ning mällu talletada. Kush hakkab ühtlaste löökidega trummi taguma ning indiaanlase kombel laulma. Šamaan väidab, et iga ta laul on improvisatsioon. Selle laulu sisse on pandud on Pacha mama ja Apud ning ma voolan nendega kaasa... käin ühes dimensioonis ja siis teises ning lõpuks selgub, et kõik on tegelikult üks ja seesama – see on niisama loogiline kui see, et minu silme ette tõmmatud valge villane müts on tegelikult taevalaotuses ulpiv pilveke... Kushi laul ja laulu sõber trumm ei lõpeta, vaid viivad mind edasi ühest reaalsusest teise. Terve maailm on täis mustreid - üks kujund muutub teiseks ning kolmas neljandaks nagu vanas heas „Klaasikillumängu“ multifilmis või lapsepõlve kaleidoskoobis. Minu nägemustes on maailm perfektne. Haaran Kushi ühe pilli ehk kõristi ning vaatan selle väikese kõrvitsamoodi kuivatatud vilja sisse graveeritud mustreid ning ma avastan, et ka see on perfektne. Nii väikese asja sees on nii palju imetillukesi perfektseid sisselõikeid, mis annavad kogu kõristile täiesti uskumatu ilu.... Lükkan oma pilvemütsi silmilt ning vaatan enda ümber. Ei, perfektne ei ole ainult kõristi, vaid perfektne on kogu meid ümbritsev maailm – kärbes ja minu käe nahk ja rakvere raipe moodi lille õied ja koerasilmad ja puutüve muster – iga viimane kui detail. Maailm on suur kunstiteos, mille imetlemisest ma ei tüdine! Ja ma saan vastused oma küsimustele.

„Pulbri San Pedro“ tundub olevat nõrgem kui „lima San Pedro“ – nimelt juba umbes tunni aja pärast olen meie igapäevases reaalsuses tagasi. Hush kutsub mind lisadroogile ning seekord on ka minuga koos olevad kaks uljast noormeest oma urgudest välja tulnud ning lasevad lisadringil hea maitsta. Hushil on veel indiaani chante üksjagu varuks ning ei tea kas sellest laulust või millestki muust, aga keegi meist ei kipu enam individuaalsesse maailma, vaid ülejäänud päev kulub hoopis filosofeerimisele, spirituaalsetele teemadele ning konspiratsiooniteooriatele. Naljakombel tulevad üles samad teemad, mis Balil olles mulle parajat hämmingut pakkusid – inim-roomajad, kes elavad mägede sees ja kontrollivad meid inimesi; kus Atlantis tegelikult on ning kuidas ravimifirmad meid mürgitavad ja kuidas oma keha jah hinge tasakaalus ning õnnelikuna hoida. Keegi teab rääkida, et kõik looted on esimesed 4 nädalat naissoost ning et Jeesus oli tegelikult Budist ning et mis aasta 2012 tegelikult inimkonnale toob. Kõigi meie mõtted on nõelteravad ning kristallselged ja San Pedro aitab neil lennelda vabalt ning loovalt. Hush loeb meile sõnad peale, et me alati kuulaks iseennast ning otsiks tõde iseendast, et me elaks loodusega kooskõlas ning et me järgiks loodusseadusi ning kuidas küllus saab ellu tulla ainult siis, kui olla alati ise ennem andja rollis jne. Saan kahe tunniga suure osa oma aastaga õpitud tarkusest kontsentreeritud kordusõppusena ning tunnen kuidas suur rahu minu kehasse voolab. Naeratus liimub minu näkku – sest kõik on ju selge!

Hush viib meid kuutemplisse ja taaskord chantib. Nüüd juhtub midagi müstilist – minu keha väljub minu kontrolli alt ning hakkab end liigutama Hushi trummi ja laulu rütmis. Ometigi ei tule see liikumine sellest muusikarütmist vaid kuskilt mujalt...!? Vaatan ruttu enda ümber ning ennast ning lasen sel juhtuda, mõistes, et teised inimesed minu ümber ilmselt tõlgendavad seda mingi veidra tantsuna ja mul on ükskõik. Tantsin-vibreerin mõnda aega ning kui see kõik lõppeb ning ma oma silmad avan, siis näen kuutempli otsast vaadet, mida ma juba varem olen oma kümme korda näinud, kuid mitte kunagi sellisena. Ilmselt on see kuutempli tugev naiselik energia, mis paneb mind loodust vaadates mõistma midagi väga olulist - ühte komponenti minust endast. Ja ma saan veel ühe vastuse!

Kas tõesti on kõike seda võimalik kogeda ja oma elu selgemini näha lihtsalt tänu ühele taimele? Kuidas saavutada seda, et iga päevases elus, ilma igasuguste abivahenditeta olla paremini kontaktis iseendaga ja loodusega, pääseda teistesse reaalsustesse või olla kogu aeg 100% kohal selles reaalsuses?! Vastavalt šamaanile on see võimalik – on vaja hoida oma keha ja hing ja vaim puhastena ehk vibreerida kõrgematel sagedustel. Seda saab teha puhta toidu ja heade mõtete abil – ei midagi üleloomulikku.

Aitäh San Pedro!!

Marika, kes proovib nüüd igapäevaselt ka veidi kõrgemal sagedusel vibreerida

esmaspäev, 8. märts 2010

Minu Peruu pere ja muud loomad...

Pärast rahvaloendust – olen ka nüüd üle loetud!

Vastu katuseakent krabistab vihma

(fotol koolibri isa Bustamante toidutares maiustamas)

„Nüüd sa oled meie tütar! Tule meie juurde elama!!“ kostab ootamatult naise suust, keda ma pool tundi tagasi kohtasin. Ühtäkki on mul Peruus suguvõsa – nö kasuisa, kasuema, kasuõde, kasuonupoeg, kasukoer, kasumaamaja ja kasusõbrad jne.

Alljärgnev kõlab nüüd kõik nagu seebiooper, aga tegelikult sai kõik alguse sellest, et ma käisin 12 aastat tagasi Ameerikas praktikal. Elasin peres, mille pereisa Earl sai minu „Ameerika-papaks“ ning pereema Judy minu „ameerika-mammaks“. Vahepealsete aastate jooksul oli aga minu „ameerika-papa“ sõbrunenud ühe Peruu mehega, kellega neil olid nii head suhted, et nad „adopteerisid“ üksteist vendadeks. Kuna Lõuna-Ameerikas (nagu Aasiaski) on familia ehk perekond sotsiaalse kindlustatuse ning suhete kese (imelik, et me selle Euroopas kaotsi oleme lasknud), siis nö venna tütar, isegi kui see on adopteeritud venna adopteeritud tütar, on sama hea kui oma tütar. Niisis, Earli vend on Marco Bustamante, kes on nüüd minu Peruu-papa ning Marco naine on Alli, kes on minu Peruu-ema. Neil on tütar Paola, kes on minu Peruu-õde. Ühesõnaga, ma sain tegelikult tingimisi nende familia liikmeks juba enne kui me õieti kohtunudki olime.

Perekond Bustamantedel on suur-suur turismifirma, suur-suur linnamaja ning veel suurem ja ilusam maamaja koos teenijatega. Sinna väikest paradiisi-aeda meenutavasse rantšosse nad mind ühte pühapäeva veetma kutsusidki. Olen seni kokku puutunud keskmise ning vaesema Cusco elanikkonnaga, kuid nüüd tekib mul võimalus Peruu koorekihi elu seestpoolt kaeda. Ema Alli on laulja ja (elu)kunstnik. Ta on välja andnud mitu CD-d, ta on ise disaininud oma mõlemad majad ning aiad. Vaatamata oma naiselikult diivalikule olekule ning köögis mässavatele teenijatearmeele on ta nagu tavaline pereema - sel ajal kui meie mööda aeda end tuulutame, mässab ta ise köögis pottide ja pannidega ning valvab ahjupraadi. Isa Marco ei ole suurärimehele kombekohasest stressist pinges, vaid jalutab minuga aias tunde ning näitab iga seent ning lille ning räägib õhinal oma minilinna projektist. Ta viib koolibride söötmiskaussi süüa juurde ning selgitab mulle kannatlikult, mis koolibridele süüa meeldib. Imelik, kuigi minu ameerika-papa ning tema ei ole päris vennad, siis ehmatan mitu korda, sest nii sarnane on nende kahe mehe rahulik ning elutark viis mulle elu selgitada. Ühel hetkel, olles mängima pannud mingi imelise klassikalise loo, seisatades akna juures hüüab ta mulle ühtäkki: „Marika, tule vaata kuidas puud muusikasaatel tantsivad!“ Ma olen hämmingus – ei tea, kas imetlusest vaadata seda meest või puid...

Aga see ei ole veel kõik. Marco ja Ali tütar Paola on kui väike tulesäde - meil tekib esimestest hetkedest mingi imeline hingeline side ning tahtmine kogu maailma filosoofia selgeks rääkida. Sellel pühapäeval on maamajas külas ka veel Marco õde oma tütrega ning Marco õe mehe vend Luccio oma perega. See tähendab kõik seda, et saan endale lisaks ka veel ühe täditütre ning onupoja või midagi sellist. Igatahes suudab terve see perekond mind päeva lõpuks oma soojuse, lihtsuse ning armastusväärsusega jäägitult ära võluda. Saan lahkudes terve sugulaste armeelt laskuvad musid põsele, soojad kallistused, papalt lillekimbu pihku ning pere-emalt kutse: „Meie kodu on sinu kodu. Oled igal ajal südamest koju oodatud ja teretulnud siinset rahu, vaikust ja ilu nautima!“

Sel nädalavahetusel oli Paula juures kodus pidu ning selgus, et kuna mamma Allil on 14 õde-venda, kellel kõigil rohkem kui 2 last ning enamusel lapselapsed, siis on kogu suguvõsa umbes 100 inimest. Ja nii saangi endale peolt veel 2 onutütart juurde.

Vaata kõiki fotosid siit.

Nagu siin kombeks – kaks eesnime ning kaks perekonnanime

Marika-Martha Tamm-Bustamante

reede, 5. märts 2010

Päevakaja-kaja-kaja Cuscost ehk mis on nüüdseks Machu Picchust saanud

Pärast ülikeerulist asjaajamist sain äsja interneti oma majja

Päeva menüü: pilved-päike–tumedad pilved-vihm

Teen ühel päeval veidi hullumeelse Don Migueliga Cuscos spirituaalse tuuri, mille käigus kulgeme mööda linna, kummardame keset katoliku kirikut inkade iidse kivi juures, ma pean tarkuse enda sisse laskmiseks tema juhtnööride järgi oma otsmikku vastu madudega kaunistatud inka müüri nühkima ning ühes urkas mingisse auku ohverdusi panema ja ühele väikesele kivikesele ühes teises müüris oma soove sositama... Olen juba incadega kontaktis (: ), kui ühtäkki rikuvad tasast ja voolavat rahulikku olemist ruuporist kostvad hüüded! Saabun „incade kosmosest“ tagasi Cusco peaväljakule ning seal on harjumatult suur rahvamass?!

Rahvamass on end korrapäratult üles rivistanud, hoolikamal vaatlemisel võib näha inimestel ees võitlusvalmeid nägusid, neil on käes plakatid, lipud ning ruuporid ning enesekindlalt marssides toovad nad õhustikku dramaatilisust oma rõkkavate hüüetega. Ma ei saa nende hüüdlausetest aru ning pärin Don Miguelilt aru. Selgub, et kokku on tulnud Cusco ning Machu Picchu turistidevoost puudutatud või pigem ilma jäänud piirkondade inimesed. Nad protesteerivad valitsuse vastu, et see ruttu midagi teeks, sest kõik hotellid, restoranid ning poed on tühjad ning lähevad vaikselt pankrotti. Plakatid annavad infot, et Machu Piccule saadetud masinad, mis peaks teid ja raudteed taastama, seisavad juba nädalaid lihtsalt paigal, töölisi ei ole ja mitte ühtegi märki ei ole, et keegi midagi Machu Picchu taasavamiseks teeks! Ometigi on enamus Cusco ümbruse piirkonna elanikest oma töö ja sissetuleku kaotanud! Jah - linnas ringi liikudes on paljude hotellide ja restoranide uksed sootuks kinni. Minu tuttav, suure ja uhke reisibüroo omanik ütleb, et ta saatis kõik töötajad puhkusele, mitmed minu tuttavad on töö kaotanud, tuttava hambaarsti Aguas Callientese praxis on kinni ning kallid puhkuseplaanid maha maetud. Keegi ei tea mis ja millal saab... Alguses lubati Machu Picchu avada 1. märtsil, nüüd on see lükatud 1. aprilliks. Raudtee monopolist omanik „Peru rail“ saadab turismifirmadele laiali fotosid, kus traktorid ja teetöölised töötavad nii et vile taga... Kuid teadjamad inimesed vaid muigavad selle peale ning arvavad, et raudteed küll enne juunit/juulit keegi ei jõua taastada. Mis saab?! Kas keegi on selles mängus liiga rikas, et end kiiremini liigutada?

Minu hispaania keele õpetaja tuttav käis sel nädalal Machu Picchu lähistel asja uurimas – lähedale saamiseks pidi ta tunde matkama. Ta rääkis, et sinna poole liikudes oli maastik üks – ehk paremat kätt kõrgusid kolm mäge, aga kui ta tagasi tuli, oli suure vihma keskmine suur mäelahmakas kokku varisenud või pigem vee käes sulanud ning tee oli uppunud mudalaviini alla... Ta pääses vaevu eluga. Aga kõige kurvem kogu asja juures oli see, et Aguas Callientese (linn, kust saab Machu Picchule) ümbruses elavad inimesed on nüüdseks valitsuse poolt täiesti ära unustatud. Nad ei pääse liikuma, ei ole õieti süüa ega joogivett. Aga kuna teema on pressis vaibunud, siis valitsus on pöördunud teiste prioriteetide poole... Sajab ja sajab ning kohalike inimeste jaoks kriis siin piirkonnas kestab.

Aga ainult äride omanikud ei ole murest murtud, üleeelmisel nädalal kogunesid linna peaväljakul bricherodeks (bridge nagu sild inglise keeles ehk nad püüavad välismaalastest armukeste abil teed sillutada Peruust välja või siis elatist teenida) hüütavad inimesed. (Facebookis sissekanne selle nähtuse kohta: http://www.facebook.com/topic.php?uid=2261592884&topic=2621). Aga lühidalt on need sellised kohalikud mehed ja naised, kes käivad turistide rohketes piirkondades (eriti ööklubides) ning proovivad mõnel gringol (lääne inimesel) nööbist haarata, romansi tekitada ning parimal juhul Peruust minema pääseda... või kehvemal juhul end joota-toita-katta lasta niikaua kui turist siin viibib. Isegi sellise ameti esindajad protesteerisid valitsuse tegevusetuse vastu, sest ka nende sissetulekuallikad ning elu mõte on kadunud!! Naera või nuta selle peale.

Aga veidi positiivsemaid lühiuudiseid:

- Vaatamata rasketele aegadele kestis Peruus terve veebruari karneval, mis seisnes sisuliselt suures veesõjas. Nüüd saab linnatänavatel uuesti rahulikult kõndida, ilma et tekiks tahtmine oma veepüstolist vastutuli avada.

- Lõuna-Ameerikas lõppes veebruari lõpuga suvevaheaeg ning 1. märtsil algas kool. Päevad enne seda olid turul ning kirjatarvete poodides täis siginat saginat. Ainult astrid laste pihkudes puudusid.. Tänavad on nüüd laps-tänavakauplejatest ka kohe paari kolmandiku võrra tühjemad. Ülikool korraldas kooli alguse puhul suure-suure peo, mil kõik tudengid end mõne piirkonna rahvusrõivastesse riietasid ning linnas rongkäigu tegid. Vaata videot siit:


Marika, the Cusco korrespondent

teisipäev, 2. märts 2010

Peruusse tööle!?! Kohvimagnaadiks? Hotelliomanikuks?

Pärast protestiavaldusi Cusco tänavatel – „Avatagu Machu Picchu – kohalikud ilma tööta“

Kõige suurem vihmakuu läbi saamas

Kahtlustan, et eelmisel nädalal olid kõik taevatähed end nii üles rivistanud, et astroloogiliste mõjutuste tõttu kleepusin igasugustest ootamatutest töö- ning äripartnerluse pakkumistest. Olles viimasel aja peamiselt liuelnud ning tantsisklenud vaid filosoofia, loodusteaduste ning energeetilise maailma radadel, oli selline töö- ja äri- rahamaailmaga kokkupuutumine vahelduseks päris huvitav. Kuna Eestis on aga rasked ajad ning häid äriinimesi vist kõvasti üle, siis mõtlesin, et jagan veidi nö kauge maa võimalusi eesmärgiga ehk mõni töötu manager saab siit inspiratsiooni ning leiab oma õnne mõneks aastaks siin Peruus.

Cusco ümbrus, kus hetkel viibin, elab täielikult turismindusest. Saan tuttavaks ühe austraallasega, kes siin turismiäri teeb ning tema suust kostub: „Peruu on muutumas backbakcerite sihtkohast kvaliteetreisijate sihtkohaks.“ Seoses eelmainituga, on kohalikud hotellid, turismifirmad ning toitlustuskohad viimastel aastatel hakanud rääkima teeninduse kvaliteedist ning ettevõtjad unistavad efektiivsusest. Kuna kohalikel on veidi teistsugused arusaamised maailma asjadest, siis selle turismifirma peremees otsib GRINGOT (ehk lääne inimest), kes mõistaks teisi lääne inimesi ehk kvaliteetreisile tulnud turisti ning suudaks neile lääne standardite järgi teenust ja hoolt pakkuda.

Tasu: 100 USDi päev! (Tingimuseks hispaania keele oskus)

Cuscost 1.5 tunni sõidu kaugusel Pühas Orus asub väike ja minu hinnangul veidi õnnetu olemisega Urrubamba linnake... Kui aga asja veidi lähemalt uurida, siis ei ole tegu üldse nii õnnetu kohaga, sest linnast käib läbi tohutu hulk turiste. Sinna on end sisse seadnud ka Cusco ümbruse kõige eksklusiivsem (oma raudteega) hotell ning tolmuste linnatänavate vahel on hulganisti kalleid restorane ning kalleid poode... Seega, selles linnakeses on üks hotell, kus värvgi veel seintel kuivamata ning voodid puhaste linadega katmata. Sellele hotellile otsitakse GRINGOST manageri, kes mõistaks efektiivsust, teenindusstandardeid. Kuna hotell on alles nö hingega sisustamata, siis antakse managerile vabad käed hotell kujundada täpselt oma äranägemise järgi – variante on palju hipikeskus, põllukultuuride huviliste keskus, autospordi keskus või muud jaburat... (võiks olla u 2-3 tärni hotell) Hotellis on suur sisehoov, ravimtaimede aed ning ruumi ürituste tegemiseks... (allolev foto on tehtud hotelli hoovis, fotol minu hipist naabrinaine)

Tasu: 50% osalust ettevõttes (eeldusega, et uus omanik veidi sisustusse investeeriks), ametiauto, tasuta elamine ning palk on võimalik omal määrata, peaasi, et hotell kasumit hakkaks teenima.

Sama linnakese lähedal asub spirituaalne keskus, mille omanikud on hiigelsuurel territooriumil omavahel proovinud sõbrunema panna nii inkade pühad elemendid, kui India jumalad. Nii on Ganesh ja Shiva kõrvuti incade vee elemendiga ning vastamisi inkade tuletseremoonia kohaga. Suur Buddha kuju seisab kosmose energiat tõmbava püramiidi kujulise peamaja ning idamaise mošee sarnase ning islamit sümboliseeriva ehitise vahel. Peamajas on Osho fotod kõrvuti Sai Baba omadega ning tiibeti palvelipukesed lehvivad ümber massaažitoa. Kes aga soovib, võib selle keskuse üle võtta ning hakata seal korraldama tseremooniaid ning rännakuid nii kosmosesse kui ka iseenda sisse. Võimalik on majutada kuni 24 inimest....

Tasu: Omanikele on vaja maksta rent 10 000 krooni kuus ning kõik mis kursustest ja üritustest üle jääb, jääb managerile.


Urubamba linnakese peatänaval on suur ja peen pood (fotol), mille ees näksivad rohtu alpakad. Nende loomade villast asju selles peenes poes müüaksegi. Poe omanik on Peruu kõige kvaliteetsema ja kallima alpaka villast toodete tootjafirma üks omanikest. Nüüd ta lõi aga suurest kambast lahku ning tegi oma poe. Poele on vaja – keda? Õige – gringost manageri, kes aitaks laieneda - üle maailma!!! Tasu: Tasuta elamine ning palk läbiräägitav..

Teises linnakeses, Pisacis on spirituaalne keskus, kes teeb andide traditsioonilisi rituaale ning igasugu tervenemise üritusi... Otsin omale šamaanist õpetajat ning satun sellesse keskusesse. Šamaan pakub mulle, et võin seal tasuta elada ning kõigist kursustest osa võtta, kui täidan administraatori kohustusi – registreerin inimesi ning juhatan neid hotelli ja kursustele... Koht elamiseks on imeilus.... mägede vahel.


Ja kõige tipuks pöördus minu poole nädala alguses minu hipist naabrinaine, kes teatab, et ta ostab kohvifarmi ning pakub, et ma võiks temaga selles partneriks hakata. Lahe... ma ei olegi ammu enam oma ajusid äri kohapealt liigutanud. Terve nädala jooksul koguneme meie kodu sisehoovi, et arutada farmi asukoha plusse ja miinuseid, võimalikku manageri ärile. Helistame, kohtume uurime. Fotol Don Miguel, kes soovib ka farmi omanikuks saada ning kes soovib, et kohvile tema nimi pandaks. Hipinaine ei ole kunagi oma elus äri teinud, aga tal on unistus – k-o-h-v-i-f-a-r-m. Kõlab seksikalt või mis? Minul puudub emotsioon, kuid ketran oma peas finantsnumbreid ehk kulusid ja tulusid, mille osas hipil puudub täpsem arusaam, kuid ta nõuab mult pideva järjekindlusega, et kui palju raha vaja on esimesel aastal!! Lõpuks saame kokku vanapapiga, kes farmi müüb. Ta on umbes 90nene ning kuna ta naine on haige, siis ei ole enam neist farmis elajaid ning nende huvi on farm headesse kätesse anda. 90ne vana mees räägib selge häälega kohvi töötlemise protsessidest, näitab kogu farmi ajalugu puudutavat paberipakki. Tema vaikse olemisega naine vaid naeratab ning vanapapi patsutab talle õlale. Peale asendiskeemide ning kohvi koguste kohta ülevaateid andvate paberite uurimist, võtab papi välja paberi, mis on välja antud eelmisel aastal ning loeb valju häälega ette selle sisu. See paber on tunnistus, et tema ning tema naine on selge mõistuse juures ning täiesti adekvaatsed (farmi müümiseks). Vana mehe hääles on ilmselge uhkuse noot! Loen internetist kohvi kohta, vaatan hindu, teen excelis finantsprognoosid ning jälle arutame hipitädiga asja, sest tal on sidemed Ameerika suures poeketis, kuhu saaks kogu kohvi maha müüa.. Veelgi ägedam oleks aga kohvimagnaadiks ehk kokkuostjaks hakata ning kogu piikonna kohviistanduste toodangut eksportima!! Tasu: Paari-kolme aastaga on investeering tasa ning siis muudkui väike tulu tiksub.... - sõltub kuidas teha ning kellele müüa. (fotol on minu naabrinaine kohviistanduse omanikega omanipabereid uurimas).

Nädala sees saan ka veel ühe pakkumise eestist – nimelt sõber pakub võimalust hakata osanikuks ühes huvitavas ja meeleolukas äris.

Wau – milline ärivõimaluste nädal!!! Reede hommikul aga ärkan üles tundega, et olen liimist lahti. Soh?! Mis?! Kohe mõistan, et kuigi ma ju hetkel tööd teha ei plaani, siis ikkagi jooksid kõik need võimalused mu peas edasi ning tagasi ning viisid mõtted vägisi tööelu juurde! Ja see on veidi ehmatavalt kainestav sellele rändurielule vahelduseks. Aga mingid ärinaise jäänukid on minus siiski peidus ning need söed läksid nädala jooksul hõõgvele... Kaalun ja kaalun nii Eesti ärivõimalust kui ka kohvimagnaadi staatust - et oleks päris huvitav. Asi lõppeb reede hilishommikul sellega, et minu mailbozi prantsatab e-mail, mis tuletab meelde, et ühe Eesti untsu läinud äri ülesjäänud laenu maksetähtaeg on lähenemas!! Kas see on märk ja meeldetuletus, et hoia eemale?! Igatahes toimub kainenemine ning liimun uuesti kokku. Mulle meenub mis põhjusel ma just hetkel siin olen ning miks ma Eestis hetkel tööd või äri tegemas ei ole. Saadan päeva jooksul kõigile pakkumistele äraütlevad vastused.

Aga Teie, kes Eesti kogemusele midagi muud vahelduseks ning väljakutseks soovivad, siis tundub et Peruu ärimaastik on täiesti gringo magnet hetkel ning põhjamaise efektiivsuse ning kvaliteedikriteeriumidega managerid peaksid siin väga heaks kaubaks minema.


Head õnneotsimist!

Marika, veel endiselt mõnda aega oma muretule hipi-elule truuks jäädes