laupäev, 28. veebruar 2009

Rekkajuhid lõunasaarel

Põhjasaarel, Napieris, Iraanis kohatud toreda Uus-Meremaa tüdruku vanemate pool elutoas

+16 ºC, sajab


Elu Uus-Meremaa lõunasaarel veeres nagu hernes neljal rattal. Rõõm ja vaimustus meie uuest kaaslasest – hõbedasest autost Nissan Wingroadist - oli suur: korraga ei olnud vaja enam „korrusmajasid” seljas kanda, logistika oli lihtne, sest igale poole, kuhu tuli pähe minna, sai kenasti „treppi” sõita. Bussi- või rongijaamad, sõidugraafikud ja taksojuhtidega kauplemine ei olnud ühekorraga enam igapäevane osa meie elust. Hurraaaa! Kuna viimati olime saanud rooli keerata Omaanis, tundsime pärast pikka pausi ka rõõmu lihtsalt autojuhtimisest. Rääkimata lisaadrenaliinist, mida pakkus hakkamasaamine vasakpoolses liikluses. Nagu Marika varem kirjutas, siis oli see meile isegi väikseks üllatuseks, et oma aju ümberlülitamine paremalt vasakule osutus kergemaks kui arvasime. Siiski, kõige keerulisem kogu selle „valel poolel” liikluse juures oli selline väike detail, et autol ei olnud mitte ainult rool valel poolel, vaid vahetuses olid ka suunatule- ja klaasipuhastajate kangid. Niisiis juhtus pidevalt, et asudes suunda näitama, sai sisse lülitatud klaasipuhastaja ja püüdes vihmamärga klaasi puhastada, sai haaratud kinni suunatule näitajast.

Meie suurt hasarti autosõidu järele iseloomustas päris hästi ka ambitsioonikas plaan lõunasaarele tiir peale teha. Meie senine „elu-ilma-autota” rändurielu tähendas, et valisime välja koha, kuhu püstitasime nn baaslaagri, vaatasime seal ringi või lihtsalt vedelesime 3-5 päeva ja sõitsime edasi. Meie uus elu autoga tähendas aga, et igal päeval sõitsime mööda maad ringi, kohati ligi 200-300 kilomeetrit päevas, siin-seal aeg-ajalt peatusi tehes, et teelejäävaid loodusimesid imetleda, pildistada, lõunat süüa või lihtsalt jalgu sirutada ja õhtuks maandusime mõnes külalistemajas või hostelis ning järgmisel hommikul kihutasime edasi. Selleks, et jõuaksime rohkem sõita, vahetasime iga päev meie ralliekipaaži ameteid - kord Tom roolis ja Marika luges kaarti ning siis jälle vastupidi – Marika sõitis ja Tom oli kaardilugeja.

Meie peamisteks ööbimispaikadeks kujunesid BBH majutusketti kuuluvad külalistemajad, mis sageli nägid välja kui suured elumajad, mis koosnesid tervest reast magamistubadest, mille juurde kuulus ühiseks kasutuseks olev suur hall ehk elutuba ja täisvarustusega köök. Mitmed sellistest peatuspaikadest olid looduslikult kaunis kohas või põneva ajalooga: nii peatusime Oamaru lähistel majas keset lammastega heinamaad vaatega rohekassinisele ookeanile, läänerannikul ööbisime vanas ümberehitatud kirikus ja Christchurchis ööbisime endises vanglas, vangikongis, kus veel 10 aastat tagasi vange hoiti (millal küll Patarei vanglale Tallinnas elu sisse puhutakse!?!?!). Positiivse üllatusena oli BBH keti majutuskohad tihtipeale hästi kodused ning Uus-Meremaa hinnataseme kohta väga mõistliku hinnaga.

Olles mõnda aega mööda maad ringi kihutanud, hakkas meid aga saatma pidev väsimus. Hommikul autosse istudes hakkas peagi suu iseenesest haigutama – mis sest, et ümberringi võisid kõrguda maalilised mäed, lopsakad sõnajalapuud või uskumatut rohekassinist värvi järv või ookean. Mõnel õhtul oli päevasest ringisõitmisest selline tüdimus, et ööbimispaika jõudes oli ainus soov voodit näha.

Nii juhtuski, et meie lõunasaare ringsõidu kümnenda päeva õhtul, tuli meile sõnum Universumilt. Kumisev hääl kõlas meie pimedas toas, öeldes: „Te olete täiesti valesti oma autoga kättevõidetud vabadust kasutanud. Selle asemel, et saare elu tundma õppida ja ümbritsevat tajuda, on Teist saanud oma auto orjad. Võtke end kokku ja muutke midagi! Uus-Meremaa on äge koht ja kui Te samamoodi jätkate, on Teie elu siin nagu rekkajuhtidel.” Piilusime teki alt ja nägime tumedat varju meie toa heledast laest kadumas ja tundsime vilisevat tuult me ümber...

Sel ööl sai otsustatud, et peame oma reisistiili kardinaalselt muutma. Mida me Omaanis teisiti tegime, et autoga riiki avastades sellest palju suurema elamuse saime? Esiteks, oli seal auto meie käes oluliselt lühemat aega (5 päeva), teiseks me ööbisime pidevalt autos vabas looduses imelistes paikades ja kolmandaks me võtsime autoga ette väiksema ringi. Ok, kuna olime 3-nädalase autorendi eest juba ette ära maksnud, siis neljajalgse sõbra tee äärde mahajätmine ei tundunud mõistlik mõte. Küll leidsime, et järgmised ööd veedame autos kusagil looduses ja selle asemel, et põhjasaarele tormata, jääme pikemaks peatuma lõunasaarele.

Järgmistel öödel saidki meie peatuspaikadeks erinevad rannad lõunasaare tipus. Õhtud veetsime rannal pikniku pidades ja kohalikke suurepäraseid veine juues. Öö veetsime aga auto esiistmetel magades või vahelduva eduga tähistaevast seirates. Hommikud algasid päikesetõusuga merelt ja ühel hommikul kastsin end isegi külma ookeani, et tunne ikka päris õige oleks:) Päevasel ajal võtsime aga ette jalutuskäike ümbruskonna matkaradadel (milliseid leiab Uus-Meremaal tuhandeid ja ma ei liialda!) või unustasime end veini degusteerima mõnda veinitööstusesse. Ja nagu arvata võiski, kogu olemine läks uuesti paika.

Tom

neljapäev, 26. veebruar 2009

Üks pärastlõuna perekond Blackidega

Peale lõkkevanni Takakas

Vannis +100 ºC


Tegevuskoht: Christchurchi lennujaam

Äsja riiki sisenenutena seisavad kaks seljakotirändurit Uus-Meremaal Christchurchi lennujaamas. Nad vaatavad tõsiste nägudega saabuvate lendude saalis ringi ning missiooniks number üks on leida „oma kiwi”. Kuna saabujatele vastu tulnud inimeste seas ei ole kahjuks mitte kedagi sildiga „Marika ja Tom”, mistõttu suunduvad nad müntidega töötava internetikioski avarustesse. Couchsurfingu kodulehel on mitmeid kiwisid, kes on nõus rändureid oma juures majutama ning rändurite valikuks osutub Tim Black. Timi profiil tundub huvitav - ränduritega samades aastates olev mees, kellel on maamaja, naine, lapsed, mitu hobust, koerad-kassid ja lambad ning isiklik baar.

Tegevuskoht: Tim ja Esther Blacki hobusetallide, heinamaa ja maja vahel asuv parkla
Hoovi, millel on silt Tim and Esther Black, saabub Nissan Wingroad, kust väljuvad Marika ja Tom. Eemalt läheneb neile uljal sammul nooruslik maamees, triiksärgi peal veidi lõdvaks lastud lips, jalas püksid, millel viikide asemel sisse vajunud põlvekohad, näol kõige siiram naeratus ning tervituseks ulatatud käsi on suur ja soe. Saage tuttavaks, Tim Black. Väraval seisab ka Esther, Timi naine, kes esialgu tuli Šotimaalt Uus-Meremaale polo (hobuse seljas istudes tuleb kepiga vastasvõistkonna väravasse pall lüüa) pärast, kuid jäi paikseks hoopis Timi pärast. Esther on väga avatud ja jutukas ning annab külalistele kohe kiire ülevaate nende pere eesootavatest sündmustest - et pereema peab hetkel kohe poodi minema; et hull värk jah, et nii külmaks on läinud, kui eelmine nädal oli just nii soe, et pluusigagi oli palav; et homme minnakse terve perekonna ja sõpradega nädalavahetuseks telkima imeilusa järve äärde; uurib lisaks kuidas ränduritele Uus-Meremaa meeldib ja et ta peab hommikul vara minema uue võidusõiduhobusega trenni ja nii tore, et Marika ja Tom tulid. (Esther lahkub poodi, Tim, Tom ja Marika seisavad parklas edasi).

Tegevuskoht: parklast jälgitav heinamaa
Kogu eelneva parklas aset leidnud sissejuhatava vestluse vältel on sealsamas aia taga jalalt jalale tammunud värskelt lõigatud soenguga (moekas pott ehk paks tukk ja lühike lakk) pontsakas poni. Heinamaal paistab veel mitu hobust, kuid poni on teistest eraldatud ning seisab veidi solvunud näoga suure puuhalu hunniku ees ning põrnitseb seda üksisilmi. Ponil on dieet, täpsemini valik, kas järada puuhalgu või siis mitte süüa.

Ei-tea-kust ilmuvad äkki kaks armsat pikkades suvekleitides tüdrukut, Susie (kolmene, paljajalu ja seljakotiga) ja Alex (viiene ja kummikutes), kes eneseteadlikult ronivad üle lattidest aia dieedil oleva poni juurde. Susie Barbie-seljakotist ilmuvad välja erinevad harjad ning tüdrukud näivad teadvat, mis on sobiv poni tuka ning mis karva jaoks. Poni kuuletub hoolikalt oma kahe printsessi nõudmistele, laseb oma lakka kammida, tõstab kuulekalt ühe jala teise järel üles, et tüdrukud saaks tema rautatud kapju harjata. Tim ei suuda varjata oma vaimustust kahe inglikese üle ning hõikab vahele „Vaaaaata vaid! Kessseee need tulid! Mis nad küll teevad?!!”.(Poni ei lähe kuhugi, tüdrukutel saab varsti villand ning nad lippavad edasi. Kolmik Tim, Tom ja Marika lahkuvad parklast).

Tegevuskoht: hobusetallid
Tim näitab ränduritele öömaja. Valida on kahe variandi vahel – kuurist kohandatud hobuse- ja šotiteemaliste vidinatega külm toake või siis rõskes hobusetallis kaks „riiulit”, mis meenutavad narisid. Marika ja Tom valivad oma tagasihoidlikkuses esimese variandi. WC ja dušš on kõrvaltallis ning nende vahel asub Timi kurikuulus baar.

Talli ees seisab truult koer Oscar, kes on peremehe ja külaliste tegemisi jälginud juba saabumisest saadik. Oscar ei jaksa enam kauem kannatlik olla ning teeb külalistele selgeks, et üle kõige maailmas meeldib talle, kui seda käbi, mis tal hetkel suus on, kuhugi visatakse ning siis ta saab sellele järele joosta ning tagasi tuua, et seda talle uuesti visatakse. Ja eriti tore on, kui seda tehakse hästi kaua aega. Esialgu testib Oscar Tomi mängulusti – aga üle kahe korra viskamisest ei taha Tom kuuldagi. Seejärel katsetab Oscar Marikaga – sama igav inimene, kes ei viitsi käbi loopida. Oscar proovib veenmiseks erinevaid tehnikaid – mängeldes ja kurva pilguga ja anuvalt – aga ei midagi. (Kogu seltskond lahkub tallide juurest, Oscaril endiselt käbi hambus).

Tegevuskoht: Tim ja Esther blacki hobusetallide, heinamaa ja maja vahel asuv parkla
Esther on ikka poes, Tim toimetab midagi hobustega heinamaal, Tom istub terrassil ning Marika seisab kõike uudistades poni aia ääres. Parklasse sõidab auto, kust väljuv naine teretab ning läheb rutakalt majja, kust ta mõne aja pärast väljub valge veini klaasiga. See on Estheri õde, 42-aastane, kolis äsja siia Šotimaalt, kuhu jättis maha oma mehe ja täiskasvanud lapsed ning planeerib järgmisel nädalavahetusel kohaliku maooriga abielluda.

Tegevuskoht: maamaja terrass
Susie ja Alex leidsid kapist õhtuks mõeldud magustoidu ning on ametis kiirelt selle pugimisega enne päris õhtusööki või enne kui keegi nad avastab. Estheri õde väljub toast meeldivalt rõõsa ning veinise olemisega ning uurib maad Eesti kohta ning räägib oma elu suurtest ümberkorraldustest. Marika ja Tom istuvad terrassil ja naudivad kohalikust poest 60 krooniga ostetud imelist Villa Maria Malborough Sauvignon Blanci.

Oscar, kelle rändurid on vahepeal Käbiks ristinud, istub sama truult nende juures, peaaegu ribalateks näritud käbi suus ning teeb maailma kõige kurvemaid silmi. Marika ei suuda kauem sellisele pilgule vastu panna ning viib läbi – „mina-viskan-sina-too-ära-sessiooni”. Vana koer jookseb järjest umbes 10 minutit, kui ühtäkki, selle asemel, et käbi Marika jalge ette tuua, läheb ta ja viskab murule kõhuli. Marika võitis!

Õues on külm – Marika ja Tom on kõik oma soojad riided selga pannud, poest saabub suurte poekottidega lühikeste varrukate väel Esther ja kaob tuppa lastele süüa tegema. Õde käib mõned korrad tühja klaasiga toast sisse ja täis klaasiga terrassile. Hoovi saabub järgmine auto, kust väljub kogukas ja tõsise olemisega maoori mees. Mees läheb tuppa ning mõne aja pärast viib ta oma sopsus pruudi koju ära.

Terrassile saabub Tim, et ränduritega maast-ilmast rääkida. Tim selgitab, et ta on lambavilla konsultant, kes nõustab kohalikke lambakasvatajaid, kuidas paremat villa toota ning samuti korraldab villa oksjoneid. Tim armastab lambavilla ning rändurite hinnangul on ilmselt Uus-Meremaa parim villa müügimees – ta võtab oma tööpäevast ette jäänud lipsu eest ning räägib põlevate silmadega, kuidas villast tooted on maailma parimad – kuuma ilmaga ei higista ning külma ilmaga on soe. Juttu jätkub, ikka teemal, et kuidas lambafarmeritel läheb ning et tänapäeval ei ole lambavillast asjad enam sellised vanaema-soki-karedad, vaid pehmed, kerged ning õhulised. Tim krabab tõestuseks omal villase kampsuni seljast ning palub Marikal seda kaaluda. Marika on üllatunud, et tõepoolest on tegu mõnusa materjaliga. Tim pritsib lammastega seotud fakte nagu varrukast - selgub, et Uus-Meremaal on 43 miljonit lammast, kuid viimasel ajal on lammaste ja lambakasvatajate arv vähenenud, sest villa hind maailmaturul on nii oluliselt langenud ning farmerid võtavad endale pigem lehmad. Nimelt piima maailmaturuhind on viimastel aastatel oluliselt üles läinud, mistõttu piimakarja pidamine on muutunud lambapidamisest tulusamaks ning üleüldse pidavat lambapügamine olema üks keerulisemaid töid. Marika uurib perspektiivi hakata lambafarmeriks. Tim selgitab, et lambafarm tasub end siis ära, kui seal on vähemalt 3000 lammast. Maa on kallis ning lamba pügamine on kallis, kuid see annab elustiiliäriks piisavat sissetulekut. Marika otsustab loobuda. (Marika, Tom ja Tim on terrassil, Esther on toas ja Oscar on taaskord valmis käbimängu mängima)

Tegevuskoht: 100-aastase maja köögis ja elutoas
Perekond Blackid elavad linnast 10 minuti sõidu kaugusel, vana maja on veidi väsinud, aga armas, maja taga on paar meetrit muru, peale mida algab lõputu hobuste heinamaa. Susie ja Alex on magama saadetud (selle pere lapsed lähevad kell 7 magama?!), Esther teeb süüa ning Marika ja Tom pommitavad teda küsimustega. Esther armastab hobuseid ning Timi ning nad on abielus olnud juba 10 aastat. Põhiliselt on ta oma elus hobuseid treeninud, polo mänginud, vahepeal kaks imetoredat last saanud, välja töötanud beebiriiete brändi, selle maha müünud, hetkel ta tööl ei käi, vaid kasvatab lapsi ja hobuseid. Lisaks treenib ta ühte oma uut hobust võidusõiduhobuseks ning kavatseb temaga raha teenima hakata ning ta pea pulbitseb uutest erinevatest äriideedest. Nad armastavad Uus-Meremaa elu, sest see on rahulik ja lihtne. Rääkimata sellest, et Uus-Meremaa on ideaalne koht tegemaks nädalavahetustel väljasõite loodusesse, olgu see siis telkima, matkama või talvel suusatama.. Tim ajab telefoni teel villäri. Vahepeal seltskond sööb ja joob veel veini ning alustatakse uue nurga alt lambavilla juttu. Tim tutvustab tooteid, mis on peenvillased ning sobivad nii nõudlikule välisportijale, kui aluspesuks kui igaks elujuhtumiks. Seltskond jõuab järeldusele, et see toode müüks isegi Eestis ning lüüakse käed, et Eesti-Kiwi ühisfirma hakkab turgu uurima. (Esther läheb magama, sest kell 7 hommikul on võidusõiduhobuse trenn ning ülejäänud seltskond jaurab edasi).

Tegevuskoht: Hobusetalli baar
Tim on ise hobusetallist kohandanud baari – leti, toolide, külmkapi, korraliku muusikasüsteemi, violettvalguse ning kohe kohe saabuva õlleautomaadiga. Ideaalis võiksid siin varsti õhtuti vaikiva kokkuleppena koguneda külamehed ning ka mõned seljakotirändurid, kellele Tim saab siis jooke müüa ning muusikat mängida, Tim näitab ränduritele uhkusega seinale kinnitatud erinevatelt jahtidelt toodud trofeesid (enamasti jänesekõrvad) ning oma innovaatilist pudelite ja purkide sorteerimissüsteemi –seinas on üks ava, kuhu pudelid ja purgid panna, kuid enne seda tuleb keerata kangi vastavalt kas ühele või teisele poole ning sorteerimine toimubki iseenesest. Seinal on ka lõputult läbi aegade kasutuses olnud suuski. Baari ilmub ka Käbi-Oscar, käbi endiselt suus ning silmis endiselt anuv pilk. Dringime, jutustame, imetleme, räägime filmidest ja muusikast, naerame, mõtleme välja uusi kokteili nimesid, mis ideaalis võiksid sisaldada sõna black oma nimes... Käin välja „meet joe black”, „men in black”, „blackberry”, ”blacksmith”, „black.... (Tom on juba varem loobunud ja läinud magama. Kui rohkem musti sõnu meelde ei tule, annan ka mina alla. Tim jääb oma baari edasi ning Oscar magab diivanil).

Tegevuskoht: Ratsutamise temaatiline tuba
Jääkülmas toas on kosta Tomi nohinat, Marika hiilib tuppa, ühtegi riiet ära ei võta, surub mütsi kõvemini pähe, ronib magamiskotti ja jääb ka magama... mõeldes, et nii tore on leida toredaid inimesi olenemata, kus maailmaotsas sa oled ning kui palju sinu oma elustiil mõne teise inimese elust erineb.

Marika

teisipäev, 24. veebruar 2009

Meie rännak Baltic Toursi kuukirjas

See oli kusagil novembris, kui leidsin oma e-postist kirja Evelynilt, kes on mu kallis klassiõde Noarootsi päevilt, aga tuntud ka kui Vasalemma Hõbekõri ja Eesti ühe ägedama etnobändi Laudaukse kääksutajad (http://web.zone.ee/laudauks) üks lauljatest. Selle kirja saatis ta aga hoopis kui Baltic Toursi incoming tootearendusjuht ja tegi meile nö „äriettepaneku” käies välja mõtte, et meie seiklused võiks olla avaldatud Baltic Toursi elektroonilises kuukirjas. Lisas veel pealekauba, et meil on väga äge reis ja vaimukad tekstid, meelitaja selline:). No mis me selle peale oskasime kosta? Lisasime mõttele hagu ja ütlesime, et kui meie blogi paneb inimesi rohkem kodukohast kaugemale vaatama, siis on see vaid puhas rõõm ja annab ka meile indu juurde oma reisil kogetud mõtteid ja tundeid kirja panema. Vahepeal tulid jõulud, Baltic Tours muutis oma kuukirja väljanägemist ja näe, nüüd veebruaris tuligi välja aasta esimese numbriga, kust võib siis leida väljavõtte ka meie seiklustest Laoses http://www.baltictours.ee/et/kuukirjad/kuukiri_veebruar_2009.

Omalt poolt lubame nii blogi kui Baltic Toursi kuukirja lugejatele, et peagi võtame ette uusi ja huvitavaid põikeid oma rännakul, et vürtsitada siin vahepeal närtsima hakanud teelolemist ja rännuhimu:).

Tom

esmaspäev, 23. veebruar 2009

Kiwid ja teised Uus-Meremaa kahejalgsed asukad

Whites beachil peale autos ärkamist

Kraadiklaas näitab + 21ºC, aga päikese käes tundub nagu +30ºC

Uus-Meremaal elab huvitav rahvaste segu – siin on pärisrahvad ehk maoorid, tavalised uus-meremaalased ehk kiwid, hallid nomaadid ning kõiksugu muude rahvuste esindajad, kes on siia tulnud maapakku rahulikku elustiili otsima.

Uus-Meremaa oli veel alles hiljaaegu ehk umbes 1 000 aastat tagasi asustamata maa, kus oli palju metsa ning loomi. Maoorid sattusid siia Vaikse ookeani saartelt ehk põhiliselt Prantsuse Polüneesiast oma meresõitudel, asustasid saare ning täna on neid siinse nelja miljoni elaniku hulgas umbes 14% (ülekaalukamalt põhjasaarel). Kui Tom mainis meie Uus-Meremaa esimestel päevadel, et tänavatel on palju maoore näha, siis olin ma üllatunud, et huvitav kuidas mina ühtegi näinud ei ole. Mul oli millegipärast elav ettekujutus, et maoorid võiksid olla midagi indiaanlaste sarnast – tänavapildis näiteks palja musklis ülakehaga ning tätoveeritud näoga või siis vähemalt mõni loomanahk üle õla või linnusulg juustes või vähemalt millegi metsikuga silma paista :). Minu pettumuseks aga selgus, et maoorid on täiesti tavalised inimesed - teksapükste ja t-särkidega ja elavad tavalistes kodudes. Ehk tänavapildis ei jäägi nad millegi muuga silma, kui veidi tumedama naha ning jõulise kehaehitusega. Niisiis maoorid elavad tänapäeval täiesti tavalist tsiviliseeritud elu ehk kusagilt ei leia neid enam hõimudena metsast. Ilmselt minu elavat kujutlusvõimet olid toitnud paljud ilusad värviliste fotodega brošüürid ning koduleheküljed, mis lubavad viia päris maoori kogukonda, kus näidatakse nende tantsu ja kehamaalinguid ja elu-olu. Aga kohapeal selgus, et ilusate fotode näol on tegu sisuliselt vabaõhu muuseumiga, ehk mõned tsiviliseeritud ning nutikamad maoorid on teinud omale lihtsalt sellise toreda turismiäri, kus nad on keset metsa maoori küla püsti pannud ning siis suure raha eest näitavad oma kunagisi traditsioone ja tavasid. Kohalikelt kuuleme, et maoorid on erinevalt teiste kontinentide põlisasukatest hästi tänapäeva ellu sisse sulandunud ning püsti pannud edukaid ning tulutoovaid turismiärisid (vaala vaatlemise tuuride korraldamisega pidavat päris hästi teenima). Kui põhja-saarele läheme, proovime mõne maoori juurde end elama sättida ning veidi lähemalt nende elufilosoofiaga tuttavaks saada. (foto internetist)


Kiwi on minu meelest kõige seksikam rahvuse nimi – ei ole mingi eestlane või hollandlane või hispaanlane, vaid lihtsalt kiwi ja kõik. Selgituseks, et nimi kiwi ei tule mitte meile tuntud rohelisest puuviljast, vaid siin elavast lennuvõimetust linnust (ma ei ole elusuuruses seda lindu näinud, aga suveniiripoodides müüdav versioon on küll nii armas, et mul on vaatamata selle otstarbetusele olnud mitu korda kiusatus endale lihtsalt kaisuloom osta). Kiwideks kutsutakse uus-meremaalasi ehk siin sündinuid. Nende kiwidega rääkides, kes ei ole maoorid, selgub, et enamus neist teab oma juuri ning paljude esivanemad on pärit Suurbritanniast (me kohtasime palju Šoti juurtega kiwisid), osad isegi Rootsist. Seda on ka muuseas Uus-Meremaal ringi liikudes näha – mitte ainult Šotimaale ja Iirimaale iseloomulik maastik ei lase ekslikult arvata, et oled Suurbritannias, vaid ka väikeste linnade atmosfäär ning elu-olu on väga Inglismaa sarnane (kui mõned prantsuspärased linnakesed välja arvata). Üks tähelepanek, mida ma tegin on nimelt see, et väikestes kohtades on tekkinud hästi tugev ja ühte hoidev kogukond. Kui Eesti kontekstis tekib reeglina (loomulikult on toredaid erandeid) väikeses kogukonnas võistlusmoment, et a’la tahan naabrist parem olla, siis siin sain täiesti positiivse üllatuse, tõdedes, et enamus inimesi tegutseb ilma kadedustundeta kohaliku elu huvides, selleks et turisti oma piirkonnas hoida ning nö kogu kogukonnale kasu tuua. Nii jäime mitmeid kordi mitmeks ööks kohtadesse, kust meil oli esialgu plaan lihtsalt läbi sõita. Näiteks Oamarus ning Kaikouras sattusime inimeste otsa, kes tutvustasid meile oma linna ja piirkonda nii entusiastlikult, et meile tundus, et kahest päevast jääb väheks, et kõiki neid lahedaid asju ära teha, mida nad soovitasid. Kaikouras käisime vaatamas ühte motelli, ning otsustasime sinna mitte jääda. Aga motelli perenaine ei lasknud meid lihtsalt enne tulema, kui oli meile linna kaardile kõik vaatamisväärsused peale joonistanud. Samuti Kaikoura Sunrise hosteli peremees tegi meile tasuta linnatuuri ning ilma konkurentsi kartmata soovitas meile kõiki teisi kohti – restorane, poode, veinikeldreid ja vaatamisväärsuseid. Ehk kiwi inimestest on jäänud hästi sõbralik mulje.

Kes on hallid nomaadid? Tegelikkuses kuulsime seda väljendit esimest korda Austraalias, kuid terve Uus-Meremaa on samuti täis inimesi, kes sõidavad oma „kõike-eluks-sisaldava-karavaniga” mööda riiki ringi. Väljend hall nomaad tuleneb sellest, et enamus neid inimesi on halli peaga ning „kodu-seljas-teo-stiilis-elu” meenutab rändrahvaid ehk nomaade. Väidetavalt on paljud „hallid nomaadid” isegi oma kodumaal kogu maise vara maha müünud ning nüüd elavadki sellist ränduri elustiili. Mitmed, kellega rääkinud oleme, väidavad, et on siin juba „ei-tea-mitmendat” korda – aga siinne loodus ning rahu ja vaikus on lihtsalt nii imelised, et ikka ja jälle kisub tagasi. Osad soliidses eas olevad hallid nomaadid on aga niivõrd vitaalsed ning tervisest pakatavad, et sõidavad kogu mägise ja käänuliste teedega maa jalgratastel läbi. Isegi mõtlen, et kui oled kuue- või seitsmekümnene, et ei ole üldse paha end oma karavanmajaga õhtuks ookeani äärde parkida, lahtikäivad toolid välja võtta ning vaadet imetledes oma õhtusööki nautida. (foto internetist)

Meie teele on ette jäänud ka terve ports nn isehakanud uus-meremaalasi ehk neid inimesi, kes peale siin reisimist on koju tagasi läinud, elu kokku pakkinud ning Uus-Meremaale elama kolinud. Miks? Siinne elustiil on väidetavalt palju rahulikum ja muretum kui mujal. Inimesed on sõbralikud ning lahked ning siin on võimalik turismi-elustiili äri ajada (paljudel on kas bed & breakfast või väike hostel). 9 kuud tuleb 7 päeva nädalas tööd teha ning peale seda võib mitte turismi hooajal ehk siinsetel talvekuudel (juuni, juuli ja august) Euroopasse või mujale puhkama sõita. Enamus kohad, kus meie peatunud oleme, on olnud ka sisserännanute omad – hollandlased, ameeriklased, britid. Mine tea, kui Eesti elu paremaks ei lähe, siis võib-olla ongi tore ka siia kolida, osta 3000 lammast või väike onn ning rahulikku elu elada?!

Marika

reede, 20. veebruar 2009

Tere tulemast Uus-Meremaale

Vaalade kodulinnas, Kaikouras

+18 ºC, sajab vihma

Lennuki aknast paistavad ühtäkki igavikulised ilma asustuseta mustad-mustad mäed, millel on lumised tipud, mõne aja pärast lihtsalt mustad mäed ilma lumiste tippudeta ning siis saavad mäed otsa ning algavad põllumaad – justkui keegi oleks hoolikalt joonlauaga tõmmanud rombid ja ruudukesed ja rööpkülikud ning värvinud need mitme erineva tooni rohelise ja kollasega. Madalamale laskudes paistab „maalilt”, et keegi on valge värviga hoolikalt täppe teinud rohelise värvi peale – aga maandudes selgub, et need on hoopis lambad.

Lennujaamas on ainuke võimalus passikontrolli ja tolli pääseda läbi alkoholipoe, kus kohe igaks juhuks täiendame oma varusid kuulsusrikka Malborough veini ning džinniga. Tollis on imeliku aktsendiga inglise keelt rääkivad inimesed, kes ei ole pooltki nii sõbralikud kui Austraalias ehk meie naljadele ei vasta nad sugugi naljaga ning kui passikontrollis kurdame, et me ei teadnud, et Uus-Meremaale pääsemiseks on ka tagasisõidu piletit vaja, siis nähvab piirivalvur meile, et Uus-Meremaa viisatingimused ei tohiks kellelegi üllatuseks olla. Tollis uurib ametnik hoolikalt meie jalanõude taldu, et me ometi Uus- Meremaale midagi ohtlikku sisse ei tooks. Hoian hinge kinni, kui ametnik minu kotis tuulab ning pikalt minu Omaani teokarpe väisab... aga, uuh ta lubab mul need alles jätta (niigi Austraalias konfiskeeriti minu kodust kaasavõetud kastanimuna ja tammetõru...).

Lennujaama on meil tellitud rendiauto – kõik peale selle, kuidas vasakpoolses liikluses ellu jääda, on selge. Teeme tööjaotuse – Tom lülitab vasaku ajupoolkera sisse ja parema välja ning mina loen kaarti. Esimesed 30 minutit on paras komöödia – kõik toimub justkui valesti või jookseb mingi film – aga higistena ning tervetena pargime hinge tõmbamiseks supermarketi parklas.

Kohe algatuseks otsustame ette võtta pikema sõidu ning esimeseks õhtuks maanduda maal. Nii suundume Akaroa linnakese poole. Alguses kehitame õlgu, sest loodus on nagu Eestimaal – üks põllulapp järgneb teisele, möödume lammastest ja lehmadest ning teid ääristavad kased. Mõne aja pärast algab aga vist see Uus-Meremaa, millest kõik räägivad. Nimelt ilmub ühele poole teed meri, teisel pool teed hakkavad meid ümbritsema augusti-kollased mäed, mille otsas on kõhuli mõned pilvetupsud ja ikka lõputult lambaid ja lambaid, üks käänak järgneb teisele, ühtäkki tõuseme mäkke, mattume pilve sisse, kuristiku servalt hüppab meie teele kummituslik lehm, sajab ja sajab ning vahepeal meid ümbritsev loodus toob meelde kodust varasügist hõngu.

Esimese päeva õhtuks jõuame Okains Baysse, mägede vahel asuvasse üksikusse majutuskohta, saame toa vaatega mägedele, kohevate tekkide peal on puhtad käterätid ning värskelt nopitud lavendliõis. Tühjus, igavikuline loodus, halb ilm, mäed ja rustika - teretulemast Uus- Meremaale!!!

Marika

neljapäev, 19. veebruar 2009

Inimkatsed vol 4 ehk 5 kuud reisil oldud

Uus-Meremaal, rendiautos, ümberringi imeline maastik

+ 16 ºC, +25 ºC, vahepeal sajab

Proloog. Novot, mõned päevad tagasi saigi täis 5 kuud reisil olemist. Mõtlesin, et millest seekordses inimkatsete loos kirjutada, sest jube mage oleks hakata siia jälle kirja panema juba varem kirja pandut – a’la kui kiirelt aeg on lennanud ning kui palju muljeid mul on ning et ikka on veel niiiiii tore rännata ning kuidas ma tõepoolest ja täiesti ausalt ikka veel koju tagasi tulema ei taha hakata jne. Sellised sõnumid võivad Eesti ilma ja majanduskliima tingimustes võib-olla mõnes stressi tekitada ning seetõttu mõtlesin, et püsin eestimaalastega ühel lainel ning teen hoopis ausa ülestunnistuse ka pika reisimise varjukülgedest. Üheltpoolt on endal hiljem tore lugeda, et reisil oli ka hetki, mil emotsioonid ei olnud koguaeg laes ning teisalt on võib-olla sellise pikema reisi planeerijatel kasulik teada, milleks valmis olla. Ajastuse mõttes sobib see lugu hästi ka viienda kuu kokkuvõtteks, sest sedasorti mõtted hakkasid mind kummitama umbes kaks kuud tagasi.

Emotsioonitus ja väsimus. Kuigi juba seda reisi planeerides ei loonud ma endale illusiooni, et jõuan terve aasta ringi käia ning erinevate kohtade ja vaatamisväärsuste peale lõputult kiljuda ning vaimustuda, ei kujutanud ma ometi ette, et istudes Uus-Meremaale sõitvasse lennukisse, suudan Tomile juhmi näoga otsa vaadata ning esitada küsimuse: „Oot, kuhu me nüüd lendamegi?”. Kui oleksin Tallinna lennujaamast sõitnud kuuajasele reisile Uus-Meremaale, oleksin ilmselt mitu kuud enne elevil olnud ning reisile eelnevad ööd oleksid möödunud tõenäoliselt ilma suurema uneta. Jah, tuleb tunnistada, et tänaseks on mul uute sihtkohtadega ja kogu reisimisega seoses suur emotsioon kadunud ning kõik see tundub väga tavalise ning loomulikuna ja teatud mõttes isegi rutiinsena. Ei teagi, kas see on sellest, et oleme liikunud kultuurishoki mõistes järjest tavalisematesse riikidesse (nagu Singapur, Austraalia, Uus-Meremaa jne) või on see pigem pikast teelolekust – ehk kui head asja liiga palju käes on, siis ei suuda selle üle enam pidevalt rõõmustada. Kuigi domineerivaks meeleseisundiks on endiselt „lihtsalt hea on olla”, olen siiski täheldanud, et viimasel ajal on mul järjest enam ükskõik, kuhu kohta ma lähen või kus ma olen – geograafilisel asukohal justkui ei ole enam tähtsust. Üha tihedamini on kiusatus linnas lonkimise asemel lihtsalt „urgu pugeda” (loe: hotellituppa jääda) või siis kusagil puu all raamatut lugeda. Fakt, et jõudsin uude riiki, ei tekita paraku väga suuri tundepuhanguid. Olen täheldanud, et enam ei loe ma ka nii hoolikalt erinevaid taustamaterjale riigi kohta, vaid pigem lepin sellega, mis kohapeal juhuslikult teada saan. Initsiatiiv uusi maid tundma õppida ning huvi riigi ajaloo ning kultuuri vastu on kahjuks oluliselt vähenenud – tihtipeale on ükskõik, kas jõuan seda tähtsat kirikut vaatama või siis kohustuslikku vaadet nautima ning nii jäävad ilmselt mõneski kohas olulised ja vahvad kohad külastamata ning riigi/linna/küla kohta huvitav info saamata. Eemalt vaadates võib see tunduda mõnes mõttes raiskamisena ning täiesti õigustatud oleks küsimus: „Magama läksid sinna või?”. Kuid nii nagu kodus, on ka pika rännaku ajal täiesti loomulik vajadus vahest lihtsalt lakke vahtida nii, et mitte ükski känguru või tempel sind oma „urust” välja ei meelita. Kas see on paratamatu ning juhtub kõigi ränduritega? Ma arvan, et mitte ja paljuski sõltub see kindlasti ka isikuomadustest. Aga pigem mis võib juhtuda on see, et ränduri eluviisi juures asendub tavaturisti emotsioon teistsuguse ehk rahulikuma emotsiooniga. Oluline ei ole, et kuhu jõudsid, vaid huvitav on tunda õhus selle koha hõngu või energiat, pargipingil istudes jälgida mööduvate inimeste meeleolu ning mööda tänavaid lihtsalt ringi voolata ning mitte muretseda, et kas sa selle riigi ajaloost kõike tead või siis kultuurisündmustele pihta said. Ilmselt ainuke viis emotsioone üleval hoida oleks sättida oma marsruut niipidi, et alustada riikidest, mis on kultuuri mõttes vähem šokeerivad ning reastada riigid nii, et iga järgnev on kultuuriliselt kodusega võrreldes eksootilisem ja eksootilisem. Kui aus olla, siis ega Austraalia ja Uus-Meremaa millegagi otseselt üllatada küll peale Aasiat ei ole senini suutnud - siit ehk oleks tark olnud oma reisi alustada.


Unustamine ja pinnapealsus. Teine nukker asjaolu, mille enda puhul tuvastasin, on see et seoses info üleküllusega ning kiiresti ühest kultuuriruumist teise liikumisega kipuvad asjad ununema ning omavahel sassi minema. Kuulasin ühel päeval taaskord mitu Ingrid Peeki reisisaadet jutti ning avastasin, kui sügavuti ja huvitavalt mõned külalised räägivad, samal ajal kui teised proovisid lihtsalt infokildudest mosaiiki kokku panna. Need inimesed, kes olid ise kohapeal elanud, oskasid anda palju terviklikuma pildi võrreldes nendega, kes olid lihtsalt mõnenädalasel turismireisil käinud. Kujutasin ette, et kui Ingrid Peek kutsuks mind peale minu reisi oma saatesse, et mida ja kui palju oskaksin ma rääkida riikide kohta, mida ma selle reisi jooksul külastanud olen?!?! Avastasin õudusega, et isegi kui näiteks Iraanis olles suutsin enda jaoks manada enam-vähem tervikliku pildi sellest maast ja rahvast, siis nüüd tagantjärgi meenutades, ei suuda ma olla kindel, kas mälusopis olevad detailid ja faktid käisid Iraani, Türgi või hoopis Süüria kohta. Lohutan end aga sellega, et reisipäevikute ja muu kirjanduse abil on võimalik end lihtsalt ja kiiresti uuesti kurssi viia, aga natuke nukker hakkas ikka, et suures annuses uute teadmiste, kogemuste ja emotsioonide saamine tegelikult devalveerib märkimisväärselt nende täpsust ja värvikust (lisaks eelpool mainitud väsimuse ning huvi puudusele). Aga mis oleks alternatiiv? Alternatiiviks oleks näiteks aastase ringi räntseldamise asemel elada mõnes neist riikidest terve aasta või siis mõned kuud. Jaa, aga....kuna maailmas on nii palju huvitavaid kohti, siis ei raatsiks omale vabaks võideldud aastat ühe koha peale kulutada. Lihtsam oleks sel juhul juba kuhugi riiki tööle minna...., aga töötades ei oleks ka ilmselt palju võimalusi seda maad nii põhjalikult näha. Nokk kinni, saba lahti. Ehk nii või naapidi tuleks ikkagi teha kompromisse. Kuna mulle aga see ränduri elustiil üldjoontes väga meeldib, siis leidsin enda lohutuseks, et pikal reisil võib küll detaile ära unustada ja osasid asju mitte teada saadagi, aga samal ajal tekib huvitav võrdlus erinevate rahvaste ja kultuuride vahel ning erinevate riikide fiilingute vahel. Ehk jõudsin selleni, et tegelikult oleks küll, millest peale reisi pajatada, aga veidi tavapäratuma nurga alt.

Igatsus kapi ja kodu järgi. Kodused ikka küsivad mult aeg-ajalt, et kas mul koduigatsust ei ole peale tulnud. Aus vastus oleks, et nagu on ja nagu ei ole ka, sõltub mida selle all mõelda. Koju tagasi minemise tuhinat ei ole mitte kõige vähematki. Nimelt kõikvõimsa Skype abil saan kodustega ühenduses olla kasvõi iga päev. Tulevastele reisijatele infoks, et Skypes on võimalik süsteemid sätitada nii, et Eesti metsas elav vanaema helistab mulle oma telefonilt, makstes tavalist lauatelefoni hinda ning mina vastan telefonile ükskõik kus maailma otsas ning maksan kõne eest ainult 1-2 krooni minutis. (Aitäh sulle häkkimise eest, Andrus!). Seega olen väga hästi kursis sellega, mis kodus toimub. Kuigi minu aju on sätitud rändamise režiimile, siis koduigatsus stabiilsuse aspektist ehk vajadus oma ruumi ja päris oma nurga järgi on peale tulnud küll. Nimelt oli mul mõnda aega tagasi totaalne väsimus sellest, et minu asjad on kogu aeg kotti surutud ja kortsus ja .... Minu suurimaks kinnisideeks oli saada omale mõneks ajaks kapp, kuhu ilusti kõik oma asjad laiali laotada või üles riputada, et oleks näha, et mis mul seal kotis kõik on ja tunda end veidikenegi paiksena. (Kes on varasemaid lugusid lugenud, see teab, et minu palvetele ka vastati ning nii saime Singapuris kapi mõõtmetes hotellitoa, kuhu paraku riideid küll kuhugi üles riputada ei olnud). Ehk kui kapi teemat veidi laiendada, siis on aeg-ajalt tunne küll, et ma ei taha enam pakkida ja liikuda ning tahaks kusagil mõnda aega paikne olla. Esialgu piisas mulle umbes nädalasest paigalolekust, et rännaku kihk uuesti peale tuleks, aga viimasel ajal on tunne, et veidi pikem kohal olemise paus kuluks ära. Aga ka sellele tundele on rohi – lihtsalt tuleb kuhugi pikemaks jääda, omale „pesa” meisterdada, asjad lahti pakkida, aeg maha võtta ning siis edasi liikuda, kui tuju uuesti peale tuleb.

Ajanappus. Reisile tulles kujutasin endale ette, et mille kõigega siin reisil aega tegeleda on – reisimisega, sisemise rännakuga, lugemisega, fotograafiaga, joogaga, reisiblogi pidamisega, mõtisklemisega jne, jne. Reisil olles selgus, et kõik päevad saavad õhtusse järjest kiiremini ja kiiremini ning hädavaevu on aega reisimiseks ning selle jäädvustamiseks kirjas ning pildis. Ehk tegelikkuses on tõde see, et vaatamata sellele, et ma tööl ei käi, ei ole tegelikult ikkagi piisavalt aega, et kõigega tegeleda, sest reisimine on sama ajamahukas kui töölkäimine. Tulevased rändajad, võite juba ette mõtte valmis panna, et see aasta on reisimiseks, muude asjade jaoks tuleb eraldi aeg võtta – või siis veidi kõigega tegeleda, aga sel juhul peab edasiliikumise tempo väga aeglane olema. Ise olen proovinud kõike natuke teha - aga siiski korralikult jõuab ainult reisida.

Epiloog. Eelnev jutt valmis mul paar päeva tagasi. Nüüd, seda üle lugedes, tahaks selle loo peale kosta: „Oh, sa vaeseke!” Nimelt kogu selle reisimise varjukülgede teema kajastamine ühe loo sees forsseeris negatiivsust parasjagu. Igapäevaselt reisil olles ei ole see aga sugugi nii nähtav ning avaldub vaid aeg-ajalt. Ehk kõik on kõige paremas korras tegelikult. Ilmselt on iga inimese kogemused taolise reisiga erinevad - lähtudes varasematest kogemustest ning ka nö reisi eelhäälestusest. Loo moraal on, et oluline on ise ennast hästi tunda, kuulata ning käituda vastavalt sellele, mis sisetunne ütleb. Mina näiteks otsustasin peatselt 10 päevaks aja maha võtta ning minna Uus-Meremaal Vipassana kloostrisse, kus leiab aset 10-päevane vaikimise ja meditatsiooni kursus. 10 päeva üksi ja vait olemist võiks olla paras katsumus, et peale seda intensiivse reisielu järele januneda.


Marika

pühapäev, 15. veebruar 2009

Austraaliat nuusutamas

„Voodi ja hommikusöök” majutuses, Uus-Meremaal
+12ºC, sajab



Aasiast tulles ja enne Uus-Meremaale minekut veetsime ühe nädala Austraalias. Vaatasime ringi Kullarannikul ja Brisbane linnas. Ehk siis nuusutasime Austraaliat natukene, et sinna umbes kuu aja pärast tagasi minna ja veidi pikemalt ringi vaadata. Sellegipoolest püüame järgnevalt kirja panna oma esimesed muljed. Järgnevas sissekandes pommitavad reporterid Marika ja Tom teineteist küsimustega.

Tom: Miks Sa üldse Austraaliasse läksid? Kas Austraalia kuulus juba lapsepõlves/nooruses Su unistuste riikide hulka?

Marika: Kui aus olla, siis ma ei ole Austraaliast mitte kunagi unistanud. Lapsepõlves Nõukogude Liidu tingimustes tundus isegi Soome seitsme maa ja mere taga asuva muinasjutumaana. Hiljem peale Euroopas ringi rändamist tekkis aga igatsus kohtade järgi, kus kultuur ja/või loodus on teistsugused kui oma kodukandis st Euroopas. Pean tunnistama, et mind kutsuvad üldiselt urkamad kohad, kuid Austraalia on minu jaoks liiga arenenud riik ja liiga noor riik (midagi Ameerika sarnast), selleks, et selle kauge maa vastu erilist tõmmet tunda. Ainuke asi, mis minus Austraalia kontekstis elevust tekitab oleks autosõit mööda „eimidagit-eikuhugi”, kus ainukeseks elumärgiks peale paarisadat kilomeetrit on liiva ja tuule käes kääksuv bensiinijaama silt. See sõit jäi aga seekord tegemata. Samas tuleb tunnistada, et maailmakaarti vaadates on Austraalia üks suur ja oluline osa maailmast ning kuna ma juba siia lähedale sattusin (ehk Eestist siia niisama ju ei satu), siis oleks patt olnud mitte oma silmaga Austraaliat ära vaadata. Samal ajal annan endale aru, et seekordne nädalane ning hilisem „pluss mõni nädalat” annab võimaluse näha vaid tibatillukest osa Austraaliast – võrdlus võiks olla sama, et nagu näha Eestit kogu Euroopast. Ehk seekord saab justkui kirja linnuke, et ma siin käinud olen, mitte aga väide, et ma olen Austraaliat näinud.

Marika: Millised märksõnad iseloomustavad Sinu jaoks Austraaliat peale esimest nädalat?

Tom: On tõsi, et ühe nädala põhjal ei maksaks liiga palju järeldusi ühe suure riigi kohta teha, aga mingid märksõnad olen ma endale juba kirja pannud:

- Kängurud, koaalad ja muud ainulaadsed Austraalia loomad. Olen isegi
üllatunud millise kustumatu mulje jätsid mulle kohalikud staar-loomad Currumbini looduspargis. Tegu on ühe looduspargiga Kullarannikul, kus veetsime pärastlõuna. Sattusime sinna ajal, mil känguruid toideti, istusime nende vahel, sügasime neid kõrvade vahelt ja pildistasime neid oksendamiseni (sõna otseses mõttes – üks känguru, kelle kõrval end pildistamiseks sisse seadsin, hakkas oksendama...). Looduspargi elanikega olid nad taolise tähelepanuga harjunud ja tundsid ennast inimestest ümbritsetuna väga vabalt. Ja neid oli niiiii palju! Sarnane vaimustus tabas mind kohtudes koaaladega. Nad olid lihtsalt nii chillid, kui poolunes nõjatusid kuivanud puu okstele, närisid uimastavaid eukalüptilehti, äärmise tõsidusega sügasid ennast ja siis vahetasid magamispositsiooni. Koaalad nägid välja nagu tõelised kaisuloomad, nii et polnud ime, et enamikud lapsed lahkusid pargist karvase mängukoaalaga:). Kogu looduspargi külastuse tegi väga meeldejäävaks ka see, et peale meie oli seal väga vähe inimesi ja ilma igasuguse tunglemiseta sai loomade tegemisi omaette jälgida.

- Surfamine kui elustiil. Tundus, et Kullarannikul kogu elu käiski ümber ranna. Muidugi on see väike liialdus, aga surfamine ON äärmiselt populaarne: pidevalt vooris rannast või randa lainelaudadega mehi või naisi (ok, mehed olid ikka selges ülekaalus) ja polnud ime, kui koos surfamas võis olla nii nooruslik vanaisa, isa ja lapselaps. Niisamuti olid Kullaranniku majutuskohad täis lainelaudureid, kes olid sinna üle riigi või maailma tulnud kokku, et surfata.

- Ingliskeelne keskkond. Naljakas, et üle pika aja olime riigis, kus igaüks räägib vabalt inglise keelt. Ehk kui enamikes riikides, kus seni ringi oleme vaadanud, tuli kasutada mitte rohkem kui 100 sõna ja rohkesti kehakeelt, et ennast arusaadavaks teha, siis nüüd olin korraga mina see, kellest keegi aru ei saanud:) Pidin tihti kordama seda, mida ütlesin, rääkimata sellest, et mõne kohaliku aktsent jäigi mulle tabamatuks!

Tom: Millised olid Sinu kõrghetked?

Marika: Naljakas, mida kauem ma siin reisil olen, seda enam seonduvad kõrghetked minu jaoks asjadega, mis mind ükskõik kus ilmaotsas pöördesse ajavad. Austraalias sain oma kaifi kätte siis järgmistest asjadest:
- Meri. Kullarannik on üks imeline koht maamuna peal – kuidas saab olla, et on lihtsalt kümnete ja vist isegi sadade kilomeetrite kaupa puhast, valget, krudisevat liiva, mida ääristab vahutav ja mässav ilusa sinise veega ookean?! Linnades see mereäär ei olnudki nii ahvatlev, aga kuna me olime nii nutikad, et jäime elama otse lennujaama lähedale ehk „eikusagile”, siis olime kohas, kus rand oli sisuliselt inimtühi. Üks minu vaieldamatutest Austraalia kõrghetkedest olid hommikused jalutuskäigud paljajalu mööda madalat ookeanivett... See on minu arvates parim lõõgastus ning meditatsioon, mida üldse endaga ette võtta.
- Inimesed. Kui mõtlen tagasi Austraaliast jäänud mulje peale, siis selle kujunemisel mängisid väga suurt rolli kaks inimest, kes meid austraallaste
sisemaailmaga aitasid kurssi viia. Nimelt saime kokku Kaiega, Eesti tüdrukuga, kes juba teist aastat töötab Brisbanes rahvusvahelises audiitorfirmas ja kuna talle meeldib seal siis otsustas ta veel vähemalt aastaks jääda. Kaie on hästi soe ja avatud ning toreda õhtusöögi käigus Brisbane jõe ääres valgustas ta meid väga vahvalt eestlaslikus võtmes Austraalia elu eripäradega. Päris austraallase Beniga saime tuttavaks Iraanis ning Brisbanes olles kutsus ta meid omale külla. Ben on suur looduse fänn ning nii kuulsime kõiksugu põnevaid lugusid Austraalia keskkonnakaitse ning looduse/loomade kohta ning unustasime end tema eelmise reisi põhjal kokkupandud fotoraamatut sirvima. Vaatamata öisele tunnile võttis Ben vaevaks meile näidata Brisbane ilusaid kohti... Kordan küll end, aga see annab ikka kohale täiesti teise fiilingu, kui mõni kohalik on sulle sealset elu tutvustanud.
- Toit. Kui mõni aega tagasi hädaldasin liiga eksootilise toidu pärast, siis Austraalias on kogu igav kodutoit lihtsalt kättesaadaval ning minu maitsemeeled said piisavalt taastuda, et katsetada midagi eksootilist. Meie sõber Ben üllatas meid, teatades, et ta valmistab meile känguruliha. Mmmm... Känguruliha on selline tugevamat sorti punane liha, aga Beni marinaad ning küpsetusviis olid teinud sellest pehme ning hästimaitsestatud hõrgutise, mis hoolikalt valitud kohaliku punase veiniga lihtsalt sulas suus.

- Lapsepõlvemälestused. Kas te kujutate ette, et saab olla midagi toredamat, kui kohtuda mõne oma lapsepõlve kangelasega? Minu lapsepõlve üheks vaieldamatuks
lemmikuks olid „Onu Remuse jutud”, mida ma võisin vaikselt diivanil istudes kuulata ning peast kaasa lugeda. Ühes nendest lugudest oli üks imelik tegelaskuju, nimelt opossumionu. Kuna ma täpselt ei teadnud, missugune see õnnetu loom välja näeb ning ka nüüd hiljem ei ole tulnud isegi pähe seda googeldada, siis oli ta senini selline veidi ebareaalne tegelane. Aga öösel Brisbanes ühe mäe otsas leidsime selle looma lihtsalt puu otsast istumast (vänge hais andis sellest märku). Selline armas ja väike ta välja nägigi ning minul süda hüppas rõõmust – justkui oleks oma suurt iidolit näinud.
- Kunst. Sattusin päris kogemata Brisbane kunstimuuseumisse ehk kohalikku KUMUsse. Hoone oli vähemalt sama ilus kui KUMU ning erinevaid näituseid täis.
Moodsa kunsti osa oli päris hullumeelne, ütleks, et austraallastel ikka loovust jätkub. Aga mulle meeldis eriliselt aborigeenide kunst – nad oma värvilise täpitehnika, loodusmaterjalide ning kriipsujukudega suudavad terveid muinasjutu maailmasid luua. Väga inspireeriv.
- Meeste asjad. Need asjad, mida sul endal ei ole, tunduvad ikka huvitavad. Piinlik küll tunnistada, aga kängurutega veidi lähemalt tutvust tehes avastasin, et isaste kängurute munad näevad välja nagu pehmed mänguasjad, sellised hästi armsad. Nimelt kahe pika karvase nööri otsas ripuvad kaks pehmet karvakera. Hiljem selgus, et ka kohalikele endale ilmselt meeldivad need asjandused, sest neid müüakse isegi suveniirina.

Marika: Kas Austraalia oli selline nagu sa ette kujutasid või suutis miski sind korralikult üllatada?

Tom: Pikalt reisides on tekkinud tunne, et igasugu üllatusi jääb järjest vähemaks. Rääkimata siis veel Austraaliast, mis oma lääneliku kultuuriga ei erine oluliselt sellest, millist elu Euroopas elatakse. Aasiast tulles on ehmatav see, et hinnad on Austraalias ikka väga kõrged ja elu kallis. Samas oleks ilmselt mind sarnane šokk tabanud ka siis, kui oleks Austraalia asemel Aasiast Eestisse sõitnud:).

Omamoodi ehmatus oli see, kui me Kuala Lumpuri lennujaamas end Brisbane lennule registreerisime ja Air Asia lennufirma esindaja meilt „Transaction Reference Number”-it küsis. Vaatasime teineteisele imestunult otsa ja ei osanud selle küsimuse peale midagi vastata.... Olime kunagi reisil olles kuulnud rõõmusõnumit, et Austraalia muutus Eesti kodanikele viisavabaks ja kõik, mis me Austraaliasse sõitmiseks tegime, oli lennupiletite ost. Nüüd siis lennukile minnes selgus meile, et Austraalia viisavabadus tähendab seda, et iga reisija peab end registreerima Austraalia immigratsiooniameti kodulehel ja selle tulemusena saab ta (eeldusel, et tema ankeet on tunnistatud sobilikuks) elektroonilise viitenumbri. Meil seda numbrit pakkuda ei olnud ja uurisime lennufirma esindajalt, et mida me siis nüüd peale hakkame – lend väljus vähem kui kahe tunni pärast! Air Asia esindaja kupatas meid internetti (lennujaamas levis WiFi) ja mõnekümne minuti pärast väljusime internetiavarustest kahe eksootilise numbrikombinatsiooni võrra rikkamatena. Tagantjärele lugesin nii Eesti Välisministeeriumi kodulehelt kui Austraalia immigratsiooniameti kodulehelt
http://www.immi.gov.au/visitors/tourist/evisitor, et elektroonilise registreerimise oleksime pidanud tegema juba vähemalt kaks nädalat enne reisi algust... Nii et tundub, et meil läks päris hästi, et meid üldse sellele lennule lasti!

Eeee, aga see polnud vist päris vastus Sinu küsimusele.... Usun, et laseme end Austraalial korralikult üllatada siis, kui seal veidi rohkem ringi vaadanud oleme!

Marika ja Tom

teisipäev, 10. veebruar 2009

Mida on õnneks vaja?

Austraalias Kullarannikul noortehosteli nari teisel korrusel
On öö. Taustaks „musitseerib” seinatiivik, ilma milleta magada oleks palav


Õnn on üks ütlemata keeruline mõiste. Kõik me tahame olla õnnelikud, kuid asjad ja olukorrad, mis meid õnnelikuks teevad, on väga erinevad. Sageli pole õnneks aga üldse palju vaja. Kui oled pikemalt telkinud, „kapis” või narisid täistuubitud ruumis ööbinud, võib suureks õnneks olla magada ühes kenas hotellitoas. Sellise „õnne” tabamiseks otsustasin realiseerida kinkekaardi, mille mu endised kolleegid mulle kinkisid (aitäh, Deloitte!). Seada end mõnusasti sisse mõnes Kuala Lumpuri (ehk KL-i, nagu kohalikud seda moekalt kutsuvad) hotellis tundus igati tore mõte, sest meie peatumine seal oli mõeldud mitte pikemaks ringivaatamiseks, vaid ennekõike logistiliseks vahepeatuseks teel Singapurist Austraaliasse.

Teadupärast kasvab aga süües isu. Omaette väljakutseks kujunes leida selline ööbimiskoht, mis lisaks kenadele tubadele pakuks nö minimaalset lisavarustust. Arvasin teadvat, et Marika jaoks on õnne lisakriteeriumid, et hotellis oleks piiramatu kasutusajaga WiFi ja vann, mind tegi aga õnnelikuks see, kui hotellil oleks normaalne jõusaal. Loomulikult pidi see hotell asuma heas piirkonnas ja mitte kaugel metroojaamast, et oleks mugav mööda linna liigelda. Mitte vähem oluline ei olnud see, et hotelliaknast võiks olla mingi normaalne vaade, soovitavalt Petronase tornidele:). Nii ma siis ajasingi hulluks Eesti reisiagent Talise oma täiesti segaste ja pidevalt muutuvate soovidega.

Selle tohutu iludusvõistluse võitjaks osutus üks täiesti tavaline (kui mitte öelda igav) hotell KL-i kesklinnas, nimega Melia. Seda paljuski seetõttu, et tema i-toad vastasid kõigile nimetatud kriteeriumitele ja ta oli tegelikult ka üks vähestest hotellidest, mis oli veel saadaval peale mitu päeva kestnud suhtlust Singapuri ja Eesti vahele ehitatud emaili sillal, pluss lisaks arvestades, et operatiivne kirjavahetus oli häiritud juba 6-tunniseks kasvanud ajavahest. Ok, ja lihtsalt seetõttu, et ma olin piisavalt muretu, et aru saada, et sõit KL-i on juba ukse ees ja iga kaotatud päev tähendab ka vähem valikuvõimalusi. Siiski peab KL-i hotellituru kiituseks ütlema, et siit võib saada väga uhkete hotellide pakkumisi vägagi heade hindadega. Samas oli minu jaoks üllatav see, et enamikel nimekatel hotellidel ei kuulunud tasuta WiFi majutuse juurde... Küll reklaamisid paljud hostelid linna peal end muuhulgas tasuta WiFiga. See näitab päris hästi erinevate majutuskohtade klientide erinevaid ootusi.

Meie neli päeva/kolm ööd Kuala Lumpuris möödusidki peaasjalikult oma hotellis: seda nii arvutis surfates, lugedes, kirjutades. Marika käis igal õhtul vannis ja mina rassisin kolmel päeval jõusaalis. Hotellitoas elas lisaks meile ka üks prussakas, aga üldiselt oli meie rännaku keskmist standardit arvestades tegemist ilmse luksusega. Vaade ei olnud küll Petronase tornidele, aga ka Times Square keskus oma peegelakende ja kaubanduskeskusega olid vaateks piisavalt kenad, et me ei raatsinud kardinaid akna ees hoida.

Kogu KL-is viibitud aega me siiski ainult hotellis mööda ei saatnud. Tegelikult sealne mõnusalt soe ja sume õhk lausa sundisid konditsioneeritud ruumist väljuma. Nii tegime igal pärastlõunal jalutuskäike kesklinna piirkonnas, mille käigus vaatasime üle Petronase tornid, mida peetakse kõrgeimateks kaksiktornideks maailmas (taolised rekordeid ei püsi kuigi kaua, seega suhtun nendesse juba ette mööndustega) ja mis on päris kindlasti linna kõige olulisemaks sümboliks. Petronase tornid ja park selle ümber on tõepoolest kaunid, eriti suursuguse mulje jätavad need tornid õhtupimeduses valgustatuna. Kui Petronase torne imetlesime väljast (ok, ekslesime ka selle all olevas uhkes ja lõputus kaubanduskeskuses, aga tornidevahelisele platvormile jätsime sõitmata), siis KL tornis käisime ka sees. KL torn on nagu Tallinna teletorn, ainult et asub otse kesklinnas, on 421 meetrit kõrge ja erinevalt Tallinna teletornist (mis tänaseks on vist täiesti välja surnud) on KL tornist tehtud tõeline turismiobjekt – seal saab audiogiidi abiga hea ülevaate nii linna ajaloost kui arhitektuurist, rääkimata headest vaadetest linnale. Lisaks sellele on seal tornis ka restoran ja torni ümber võib leida igasugu atraktsioone, mis küll ennekõike peaks rõõmustama lapsi (meid jättis poroloonist tehtud Talvemaa oma lumememmede, põhjapõtradega ja muu sellisega igatahes külmaks...:).


Meie igapäevaste jalutuskäikude lahutamatuks osaks said tugevad vihmasajud. Tegu oli sellise sooja suvevihmaga, mida ka Eestis mõned korrad aastas kogeda saab. Et mitte läbimärjaks saada, siis ootasime mitmel korral vihma lõppu erinevates moodsates kaubanduskeskustes. Kui Eestist vaadates tundub kogu Kagu-Aasia üks suhteliselt vähearenenud piirkond (või siis vähemasti viletsam kui meie enda elujärg!), siis uued KL-i kaubanduskeskused näevad välja avarad, moodsad ja multifunktsionaalsed, millisteks nad Eestis meie väikese turu tõttu ilmselt mitte kunagi ei muutu. Seega ei maksaks Kagu-Aasia edukaid „majandustiigreid” sugugi alahinnata.

Kuigi linnaosa, kus meie KL-is ringi vaatasime, Golden Triangle (tõlkes: Kuldne kolmnurk), oli igati moodne ja hoolitsetud, siis jääb KL tervikuna oma elukeskkonna poolest kindlasti Singapurile alla. Eks see kajastub ka selgelt hindades, sest siinne elu oli ikka kordades odavam kui Singapuris. Nendel, kellel on soov leida KL-is kõrget kvaliteeti soodsa hinna eest, soovitaksin minna õhtut veetma Luna lounge’i Pacific Residential ehitises (see on praktiliselt KL torni kõrval). See on kõrghoone katusel asuv suure basseiniga baar, kus lisaks väga maitsvatele ja suurtele Strawberry Daiqiridele avanevad imeilusad vaated tuledes linnale.

Lõpetuseks olgu öeldud, et meie intensiivsel arvutikasutusel olid ka omad selged tagajärjed: nii on meile tänaseks teada, et 11. veebruarist algab meie kolmenädalane automatk Uus-Meremaal. Selleks ostsime ära nii lennupileti Brisbanest (Austraalias) Christchurchi (Uus-Meremaa lõunasaarel) kui rentisime auto. Kusjuures auto sai võetud selline, et saaksime ka toredaid hääletajaid peale võtta:) Avantüristid, kas olete valmis Omaani off-roadile järge tegema? Ajage end aga kohale!



Tom

esmaspäev, 9. veebruar 2009

Singapur väljast- ja seestpoolt

Kuala Lumpuri hotellis, kus on kapp ja vann

Niiske, +30 ºC, vihmahood

Meie lennujaamast võetud takso on möödunud Singapuri moodsatest pilvelõhkujatest ning teeb juba mitmendat ringi kahtlasena tunduvas linnaosas Little India (tõlkes: Väike India) ja otsib meie poolt broneeritud hotelli, mida ei tundugi olemas olevat. Samal ajal jõuab iga minutiga lähemale Hiina vana aasta lõpp ning uue Pühvli aasta algus ning meie oleme kiirustamas pidustustele. Lõpuks kui taksojuht sihitult ja närviliselt taaskord samale valele tänavale jõuab, laseme end lihtsalt maha panna ning tal ära sõita. Mõtleme, et kui meie hotell meid ei oota, siis võtame vast mõne teise sellelt tänavalt, kuhu takso meid maha pani. Aga see ei ole niisama lihtne ülesanne, sest kõik hotellid selles veidi taskukohasemas piirkonnas on Hiina uut aastat tähistama saabunud turistidele välja müüdud. Peale pikka otsimist, ilmutab Tom detektiivi omadusi ning tuvastab ilma ühegi sildita maja näol meie hotelli.

Rühime päris uues külalistemajas oma kottidega kolmandale korrusele, lootuses, et meid ootab ees midagi lihtsat, kuid armsat. Kui aga oma toa ukse avame, siis... kangestun ning suu jääb avatult rippuma. Oleme me ka enne igasugustes tubades olnud, aga see on igatahes üllatuste tipp - suur voodi on lihtsalt sisse müüritud ja seda ühegi aknata ruumi, kus voodi jalutsis on vaevu niipalju ruumi, et kaks seljakotti ning üks jalapaar ära mahub nimetavad nad hotellitoaks. Õnneks on vähemalt kõik puhas. Hakkame seda tuba hellitavalt kutsuma lihtsalt kapiks. Müsteerium on see, et rääkisin Tomile just mõned päevad tagasi, kuidas ma hetkel üle kõige tahaks oma kappi – et noh vahestki oma seljakotis olevaid asju tuulutada. Tasus vaid soovida, kui kapp on nagu tellimise peale kohal. Olgu mainitud, et selle toa hinnaklass ei ole vaatamata India linnajaole kaugeltki sama odav kui Indias, vaid selle kapi eest küsitakse 500 krooni (kapihotelli äriplaan?)!!! Tere tulemast kõrge elatustasemega Singapuri!


Hiina uut aastat võetakse loomulikult vastu Chinatownis (tõlkes: Hiinalinnas), kuhu ka meie oma India linnaosast suundume (muide, India linnaosas ei ole veidi pidulikumast õhtust mitte mingit märki, sest ilmselt on neil omal niipalju festivale, et hiina omasid nad küll ei jõua pidama hakata). Hiina linnaossa on aga see-eest kohale tulnud kõik ülejäänud inimesed. Nimelt rahvast on tohutult ja nii liigume väga-väga aeglasel sammul ümber kvartali. Mida teevad hiinlased uusaasta ööl? Peaväljakul on suur lava, kus kostümeeritud tiigrid/draakonid ja linnapea lõbustavad suurt rahvamassi. Kõnniteedel asuvad „keeda/prae-ise” söögikohad on puupüsti rahvast täis. Kõige suurem sagin tabab meid aga Hiinalinna väikestel tänavatel ning selgub, et kõige populaarsem tegevus uusaasta ööl on ostlemine. See on ka ilmselt kogu aasta jooksul parim aeg ostude sooritamiseks, sest enamus müüjaid on oma järgmise aasta hea õnne nimel hinnad alla (loe: olematuks laskunud). Väikesed tänavad on täis sadu müüjaid, kes müüvad kõike alates teleturu kaupadest kuni öösärkideni. Tänaval on lisaks rahvale ka käsitlematu müra, sest osad müüjad pakuvad oma kaupu mikrofoni ja valjuhääldite abil. Silma hakkab see, et müüakse hästi palju punaseid kodukaunistamise nikerdusi, mida hiinlased ka usinalt oma järgmise aasta õnne nimel ostavad. Hiinlastel tundub olevalt üldse hästi palju ebausuga seotud traditsioone - nii näiteks tuleb vana aasta viimasel päeval kanda kollast, et järgmisel aastal palju raha ja õnne oleks ning uue aasta esimestel päevadel punast.

Ostleva inimmassiga kaasa liikudes on aega ülespoole vaadates nautida hiinalinna arhitektuuri. See on väga ilus – vanad koloniaalstiilis majad (kõrgete lagedega ning puidust aknakatetega), mis on kõik värskelt renoveeritud ning võõbatud kas laimiroheliseks või punaseks või siniseks. Korraks jõuab isegi ära ununeda, et oleme moodsas ja modernses Singapuris. Järsku jääb meile ühe maja rõdul silma baar, mis on justkui oaas keset kõrbe ja paistab kui pääsetee inimmassi käest. Teeme kvartalile terve ringi peale enne kui baari viiva trepi suudame üles leida. Selgub, et tegemist on gei-baariga, mis tundub nendel tänavatel olevat ainuke avatud lõbustusasustus. Tormame baari rõdule, haarame dringid ning jääme unistavalt taevasse vaadates ootama lubatud ilutulestikku. Meie lauda satuvad kolm austraalia geid, kellest üks on Singapurist pärit ning nad lohutavad meid, et siit rõdult ei näe mingit ilutulestikku ning õpetavad meile hoopis, kuidas hiina keeles öelda head uut aastat. Õppisimegi ära: Gong Xi Fa Cai, mis tegelikkuses tähendab: „Õnnitlen, saa rikkaks.” Ühtäkki kostavad paugud, aga tõesti midagi näha ei ole, inimesed baaris löövad klaase kokku ja soovivad head uut aastat ning baari rõdult on näha, et kibekiire ostmine-müümine ei peatu isegi mitte selleks tähtsaks hetkeks. Asume koduteele ja ostame ka ise kaks pomelod kaasa – maitsev vili ja kui õnne veel kauba peale saab, siis mida sa hing veel ihaldad! Selliselt möödus meie järjekordne uue aasta vastuvõtt, sedakorda siis Hiina kalendri järgi ja Singapuri moodi.

Kuigi Hiina uus aasta oli oluliseks tõukeks, et me just nüüd Singapuri jõudsime, oleks see väike aga tubli riik varem või hiljem meile tee peale jäänud. Lisan siia mõned huvitavad faktid Singapuri kohta: Singapur on riik, mille pindala on midagi Muhu ja Hiiumaa vahepealset (Muhu on ca 200 m2, Singapur ca 600 m2 ja Hiiumaa ca 900 m2), kuid sellele on mahutatud terve riik ning 4,2 miljonit inimest! Rahvastik on hästi kirju – umbes 77% on hiina päritolu, 14% malaid ja umbes 8% lõuna-indialased ja 1% ex patid ehk igalt poolt kokku sõitnud valged inimesed. Huvitav on ka asjaolu, et kuna rahvas on nii erinevat päritolu, siis enamus kohalikke räägib Singapuri aktsendiga inglise keelt, mida lühendatult kutsutakse singlishiks. Loomulikult on laialdaselt kasutusel ka mandariini, malai ning India lõuna pool räägitav tamili keel.


Üldiselt mulle linnad ülemäära palju ei meeldi ning seetõttu ole mul Singapuri saabudes erilisi ootusi, kuid see linnriik suudab mind üllatada. Swissoteli 71ndalt korruselt linna, või õigemini riigi peale vaadates on esimeseks üllatuseks rohelus. Nimelt kuigi sellel riigil on maad vähe ja seegi ilmselt hästi kallis, on linnriik suutnud siiski majanduslikku ahnust tagasi hoida ning jätnud palju ruumi rohelusele ning niisama-olemise-aladele. Ülevalt alla linnale pilku heites on üllatavaks ka suuremaid ja väiksemaid kaubalaevu täispikitud meri, mis näeb välja nagu mõni vana maal, mis kujutab suurt sõjalaevastikku enne rünnaku algust. See on midagi väga erilist! Aga eks see on ka loogiline, kui arvestada, et Singapuri rikkus on just pärit laevandusest. Teiseks üllatab mind city ehk kesklinn - kuigi kogu kesklinn on suuri pilvelõhkujaid täis ja atmosfäär peaks loogiliselt justkui olema kõle, siis on suutnud sealsed linnaplaneerijad kogu selle asja nii sättida, et pilvelõhkujate ääres on jõgi sadade restoranide ja baaridega; sealsamas on meri, millele on promenaadidega tagatud ligipääs; neljarealise kiirtee ja kõnnitee vahele on tihedalt istutatud lõhnavad lillepõõsad, mis ei lase isegi autosid märgata; siin-seal on lõputult pingikesi ja äärekesi, kuhu saad jalga puhkama jääda ning kõige selle vahele on sätitatud kauneid skulptuure ja kujukesi. Lihtsalt mõnus on siin olla ja kulgeda. Kolmandaks üllatab mind, et vaatamata moodsale keskkonnale, ei ole linn oma eksootilisust ära kaotanud ning muutunud järjekordseks steriilseks kohaks, millel puudub oma nägu. Kesklinnas kõndides on kohati küll tunne, et oled sattunud Disneylandi, sest kõrghoonete vahel on hulganisti tornikestega värvilisi maju ning pimeduse saabudes algab tõeline värvidemäng ja valgusshow. Moodne linn pakub piisavalt ekstreemsemaid nurgataguseid näiteks Little Indias ja Chinatownis.. Üllatusena avastame, et Singapuris on täiesti olemas ka oma nö Lasnamäe ehk lõputult koledaid kõrgeid betoonmaju, milles ilmselt enamus singapurlasi elabki. Eksootilisust lisab erinevate rahvaste ja kultuuride segu - tänavapildis on india naiste kirjud sarid läbisegi moslemi naiste mustade burkadega või kirjude pearättidega ning vürtsiks sekka noori ja poppe inimesi. Kuna erinevaid rahvaid on palju, siis võib Singapuris kohata praktiliselt kõiki usundeid ning linnapildis on tore märgata, kuidas malaide islamistlikud mošeed on kõrvuti budistlike ja hinduistlike templitega, sekka mõni kirik ehk kõigi usundite esindajad elavad sõbralikult õlg-õla kõrval. Samal ajal on üllatav, et kuigi tegu on teatavas mõttes rahvaste Paabeliga, tundub linn olevat hästi turvaline. Singapur ongi muuhulgas kuulsaks saanud riigina, kus on kehtestatud igasuguseid reegleid, mis lääne ühiskonnast saabunule kohati kummalised - kui mitte öelda naljakad - tunduvad. Nätsu ja benji-hüpete riigis ärakeelamine on küll tänaseks päevaks tühistatud (peale uue peaministri ametisse asumist), kuid siiski jäävad paljudes avalikes kohtades silma igasugused sildid selle kohta, mida seal tohib teha ja mida mitte. Muuhulgas taolised sildid hoiatavad alati, et reeglite rikkujaid trahvitakse. Kui paljud keelud-käsud tunduvad päris lõbusad (nt: „Siin jalakäijate tunnelis on keelatud sõita rattaga,” „Ära ava seda ust!” jne), kaob näolt naer kui lugeda, kui palju selle reegli eiramise eest trahvi võib saada! Nii on sageli suhteliselt tühise reegli rikkumise eest trahv kuni 10,000 krooni! Taoline politseiriik võib küll ahistav või naeruväärne tunduda, kuid samas paistab, et suudetakse päris hästi silma peal hoida, mis riigis toimub. Kokkuvõttes on üldine linnapilt mitte ainult ilus ja puhas, vaid Singapur jätab ka väga turvalise mulje.


Loomulikult aitab kogu Singapuri mõnusale õhustikule kaasa super hea kliima. Kui Lonely Planetist kliimakaarti vaatame, siis on seal temperatuuri osas muutumatu graafik – ehk selline koht maailmas ongi olemas, kus on kogu aeg umbes 30 kraadi sooja ning mõnusalt niiske, et kuumus ei kõrvetaks. Aeg-ajalt tulevad ette vihmahood, kuid see soe vihm pigem jahutab kui häirib. Sellised ilmastikuolud on iga välirestorani pidaja unistus – ja ka elanike ning turistide unistus – sisuliselt võid aasta läbi istuda õues jõe ja/või mere ääres ning nautida sumedat suveööd... mmmmhhhh. Ja seda kõik teevadki – jõe ja mere ääres on esindatud kõikvõimalikud rahvusköögid, mis on hiliste öötundideni täis jalutajaid ja nautlejaid ja pidutsejaid. Ainuke küsimus, mis mul tekib on see, et kui pidevalt on õues suvi, et kuidas siis on võimalik 100% efektiivsusega töötada.. Eestis on küll hetkel talv, aga kui proovida meelde tuletada neid väheseid Eesti suvepäevi, mil päike paistab ja on nii palav... ega siis ei ole just lihtne hommikul kontorisse minna või väliterrassil peetud lõunalt töömõtete juurde naasta?!

Singapuris elab minu tuttav professor Patrick Turner (Eestis ka mitmeid seminari pidanud ning Ajujahi konkursist osavõtjatele tuttav lektorina), kelle kutsel külastasime ka Singapuris INSEADi rahvusvahelise ärikooli linnakut, mis oli hästi mõnusa atmosfääriga, nii et korraks tekkis isegi mõte, et hea meelega oleks korra veel üliõpilane... Nähes aga konditsioneeritud hoones lühikeste pükste ja suvekleidikestega inimesi, meenus, mis tunne siis on, kui konditsioneeritud ruumist väljud ning kes küll sellise ilmaga õppida suudaks?! Eesti üliõpilastel on ikkagi vedanud, et vahepeal talv on;)

Kuna Singapuril on nii head tingimused käes, siis on ta pannud suurt rõhku turismi arendamisele– ta müüb end põhiliselt söögi ja joogi ja pidustusega ning näiteks on püsti pannud ka terve vaba-aja veetmise saare, kus võib käia 4-D kinos, vaadata veeshowsid, delfiinidega ujuda jnejne. Eraldi reklaamib Singapur kui parimat shoppamise kohta - kuigi meil oma reisieelarve juures Chaneli ja Armani poodidesse asja ei ole, siis tuleb tunnistada, et selliseid kilomeetrite pikkuseid tänavaid, kuhu end shoppama oleks võinud unustada, oli küll ja küll ja singapurlaste enda seas tundub olevat see väljas söömise kõrval üks suuremaid hobisid. Baaridesse me nii külmalt suhtuda aga ei suutnud ning nii jätsime sellele tööstusharule küll suure osa oma eelarvest.


Singapuri siseellu aitab meil aga piiluda Catherine, kes on nüüdseks elanud ja töötanud Singapuris kaks aastat ning armastab sealset elu väga. Ta räägib, et Singapur on näiteks äritegevuse alustamiseks lihtne ja sobiv koht. Töötajana on palgatase kõrge ehk nö tavalise töötajana on sul võimalik omale juba mugav äraelamine korraldada (tõsi, viimastel aastatel on hinnad oluliselt tõusnud). Sotsiaalse elu mõttes on see aga lihtsalt parim koht, sest kogu aeg juhtub midagi. Nimelt iga päev on kas mõni kontsert või üritus või festival ning kui parasjagu midagi huvitavat ei ole, siis võib lihtsalt baari minna ning lihtne on omale uusi tuttavaid leida. Nagu eespool mainitud, siis on Singapuri tööle tulnud palju valgeid, kellest enamus elab aktiivset seltsielu. Catherine kiidab, et palju on kohti, kuhu lihtsalt jalutama või sporti tegema minna, rääkimata lõpututest gurmee restoranidest ja glamuursetest ööklubidest, kellele kõigile jagub arvukalt külastajaid. Lisaks on Singapuri asukoht lihtsalt suurepärane reisimise osas – üliodavalt on saadaval lennukipiletid Aasia, Austraalia ja Okeaania paradiisirandadesse ja olulisematesse sihtkohtadesse. Ainukeseks negatiivseks asjaoluks Singapuri juures peab ta Catherine võimalust sobiv boyfriend leida. Nimelt enamus siinseid valgeid mehi olevat huvitatud hoopis eksootilistest aasia neiudest, kes ka ise valgete meeste peale tormi jooksevad ja on nõus neid oma kultuuritraditsioonide kohaselt ümmardama. Suhted kohalike aasia meestega ei ole aga lihtsad tekkima, sest valgel emantsipeerunud naisel pole kerge nendega ühist keelt leida. Linnapildis kohtab küll palju segapaare, aga üldjuhul on tõesti tegu valge mehega ning asiaadist naisega. Lisaks mainib Catherine huvitava faktina, et singapurlased on oma olemuselt vabameelsemad, kui vast linnapildist paistab, sest väidetavalt on kohalike abieluinimeste või paaride (nii meeste kui ka naiste) seas ülipopulaarne pidada armukesi. Catherine, kes ise mõned aastad tagasi seljakotiga mööda maailma ringi rändas, teeb meile tuuri kohalikes baarides, restoranides ning lõpetame öö Singapuri ühes popimas ööklubis, mis on puupüsti rahvast täis ning kus esinev bänd ei väsi laulmast igihaljaid hitte.

Marika