Singapur väljast- ja seestpoolt

Kuala Lumpuri hotellis, kus on kapp ja vann

Niiske, +30 ºC, vihmahood

Meie lennujaamast võetud takso on möödunud Singapuri moodsatest pilvelõhkujatest ning teeb juba mitmendat ringi kahtlasena tunduvas linnaosas Little India (tõlkes: Väike India) ja otsib meie poolt broneeritud hotelli, mida ei tundugi olemas olevat. Samal ajal jõuab iga minutiga lähemale Hiina vana aasta lõpp ning uue Pühvli aasta algus ning meie oleme kiirustamas pidustustele. Lõpuks kui taksojuht sihitult ja närviliselt taaskord samale valele tänavale jõuab, laseme end lihtsalt maha panna ning tal ära sõita. Mõtleme, et kui meie hotell meid ei oota, siis võtame vast mõne teise sellelt tänavalt, kuhu takso meid maha pani. Aga see ei ole niisama lihtne ülesanne, sest kõik hotellid selles veidi taskukohasemas piirkonnas on Hiina uut aastat tähistama saabunud turistidele välja müüdud. Peale pikka otsimist, ilmutab Tom detektiivi omadusi ning tuvastab ilma ühegi sildita maja näol meie hotelli.

Rühime päris uues külalistemajas oma kottidega kolmandale korrusele, lootuses, et meid ootab ees midagi lihtsat, kuid armsat. Kui aga oma toa ukse avame, siis... kangestun ning suu jääb avatult rippuma. Oleme me ka enne igasugustes tubades olnud, aga see on igatahes üllatuste tipp - suur voodi on lihtsalt sisse müüritud ja seda ühegi aknata ruumi, kus voodi jalutsis on vaevu niipalju ruumi, et kaks seljakotti ning üks jalapaar ära mahub nimetavad nad hotellitoaks. Õnneks on vähemalt kõik puhas. Hakkame seda tuba hellitavalt kutsuma lihtsalt kapiks. Müsteerium on see, et rääkisin Tomile just mõned päevad tagasi, kuidas ma hetkel üle kõige tahaks oma kappi – et noh vahestki oma seljakotis olevaid asju tuulutada. Tasus vaid soovida, kui kapp on nagu tellimise peale kohal. Olgu mainitud, et selle toa hinnaklass ei ole vaatamata India linnajaole kaugeltki sama odav kui Indias, vaid selle kapi eest küsitakse 500 krooni (kapihotelli äriplaan?)!!! Tere tulemast kõrge elatustasemega Singapuri!

Hiina uut aastat võetakse loomulikult vastu Chinatownis (tõlkes: Hiinalinnas), kuhu ka meie oma India linnaosast suundume (muide, India linnaosas ei ole veidi pidulikumast õhtust mitte mingit märki, sest ilmselt on neil omal niipalju festivale, et hiina omasid nad küll ei jõua pidama hakata). Hiina linnaossa on aga see-eest kohale tulnud kõik ülejäänud inimesed. Nimelt rahvast on tohutult ja nii liigume väga-väga aeglasel sammul ümber kvartali. Mida teevad hiinlased uusaasta ööl? Peaväljakul on suur lava, kus kostümeeritud tiigrid/draakonid ja linnapea lõbustavad suurt rahvamassi. Kõnniteedel asuvad „keeda/prae-ise” söögikohad on puupüsti rahvast täis. Kõige suurem sagin tabab meid aga Hiinalinna väikestel tänavatel ning selgub, et kõige populaarsem tegevus uusaasta ööl on ostlemine. See on ka ilmselt kogu aasta jooksul parim aeg ostude sooritamiseks, sest enamus müüjaid on oma järgmise aasta hea õnne nimel hinnad alla (loe: olematuks laskunud). Väikesed tänavad on täis sadu müüjaid, kes müüvad kõike alates teleturu kaupadest kuni öösärkideni. Tänaval on lisaks rahvale ka käsitlematu müra, sest osad müüjad pakuvad oma kaupu mikrofoni ja valjuhääldite abil. Silma hakkab see, et müüakse hästi palju punaseid kodukaunistamise nikerdusi, mida hiinlased ka usinalt oma järgmise aasta õnne nimel ostavad. Hiinlastel tundub olevalt üldse hästi palju ebausuga seotud traditsioone - nii näiteks tuleb vana aasta viimasel päeval kanda kollast, et järgmisel aastal palju raha ja õnne oleks ning uue aasta esimestel päevadel punast.

Ostleva inimmassiga kaasa liikudes on aega ülespoole vaadates nautida hiinalinna arhitektuuri. See on väga ilus – vanad koloniaalstiilis majad (kõrgete lagedega ning puidust aknakatetega), mis on kõik värskelt renoveeritud ning võõbatud kas laimiroheliseks või punaseks või siniseks. Korraks jõuab isegi ära ununeda, et oleme moodsas ja modernses Singapuris. Järsku jääb meile ühe maja rõdul silma baar, mis on justkui oaas keset kõrbe ja paistab kui pääsetee inimmassi käest. Teeme kvartalile terve ringi peale enne kui baari viiva trepi suudame üles leida. Selgub, et tegemist on gei-baariga, mis tundub nendel tänavatel olevat ainuke avatud lõbustusasustus. Tormame baari rõdule, haarame dringid ning jääme unistavalt taevasse vaadates ootama lubatud ilutulestikku. Meie lauda satuvad kolm austraalia geid, kellest üks on Singapurist pärit ning nad lohutavad meid, et siit rõdult ei näe mingit ilutulestikku ning õpetavad meile hoopis, kuidas hiina keeles öelda head uut aastat. Õppisimegi ära: Gong Xi Fa Cai, mis tegelikkuses tähendab: „Õnnitlen, saa rikkaks.” Ühtäkki kostavad paugud, aga tõesti midagi näha ei ole, inimesed baaris löövad klaase kokku ja soovivad head uut aastat ning baari rõdult on näha, et kibekiire ostmine-müümine ei peatu isegi mitte selleks tähtsaks hetkeks. Asume koduteele ja ostame ka ise kaks pomelod kaasa – maitsev vili ja kui õnne veel kauba peale saab, siis mida sa hing veel ihaldad! Selliselt möödus meie järjekordne uue aasta vastuvõtt, sedakorda siis Hiina kalendri järgi ja Singapuri moodi.

Kuigi Hiina uus aasta oli oluliseks tõukeks, et me just nüüd Singapuri jõudsime, oleks see väike aga tubli riik varem või hiljem meile tee peale jäänud. Lisan siia mõned huvitavad faktid Singapuri kohta: Singapur on riik, mille pindala on midagi Muhu ja Hiiumaa vahepealset (Muhu on ca 200 m2, Singapur ca 600 m2 ja Hiiumaa ca 900 m2), kuid sellele on mahutatud terve riik ning 4,2 miljonit inimest! Rahvastik on hästi kirju – umbes 77% on hiina päritolu, 14% malaid ja umbes 8% lõuna-indialased ja 1% ex patid ehk igalt poolt kokku sõitnud valged inimesed. Huvitav on ka asjaolu, et kuna rahvas on nii erinevat päritolu, siis enamus kohalikke räägib Singapuri aktsendiga inglise keelt, mida lühendatult kutsutakse singlishiks. Loomulikult on laialdaselt kasutusel ka mandariini, malai ning India lõuna pool räägitav tamili keel.

Üldiselt mulle linnad ülemäära palju ei meeldi ning seetõttu ole mul Singapuri saabudes erilisi ootusi, kuid see linnriik suudab mind üllatada. Swissoteli 71ndalt korruselt linna, või õigemini riigi peale vaadates on esimeseks üllatuseks rohelus. Nimelt kuigi sellel riigil on maad vähe ja seegi ilmselt hästi kallis, on linnriik suutnud siiski majanduslikku ahnust tagasi hoida ning jätnud palju ruumi rohelusele ning niisama-olemise-aladele. Ülevalt alla linnale pilku heites on üllatavaks ka suuremaid ja väiksemaid kaubalaevu täispikitud meri, mis näeb välja nagu mõni vana maal, mis kujutab suurt sõjalaevastikku enne rünnaku algust. See on midagi väga erilist! Aga eks see on ka loogiline, kui arvestada, et Singapuri rikkus on just pärit laevandusest. Teiseks üllatab mind city ehk kesklinn - kuigi kogu kesklinn on suuri pilvelõhkujaid täis ja atmosfäär peaks loogiliselt justkui olema kõle, siis on suutnud sealsed linnaplaneerijad kogu selle asja nii sättida, et pilvelõhkujate ääres on jõgi sadade restoranide ja baaridega; sealsamas on meri, millele on promenaadidega tagatud ligipääs; neljarealise kiirtee ja kõnnitee vahele on tihedalt istutatud lõhnavad lillepõõsad, mis ei lase isegi autosid märgata; siin-seal on lõputult pingikesi ja äärekesi, kuhu saad jalga puhkama jääda ning kõige selle vahele on sätitatud kauneid skulptuure ja kujukesi. Lihtsalt mõnus on siin olla ja kulgeda. Kolmandaks üllatab mind, et vaatamata moodsale keskkonnale, ei ole linn oma eksootilisust ära kaotanud ning muutunud järjekordseks steriilseks kohaks, millel puudub oma nägu. Kesklinnas kõndides on kohati küll tunne, et oled sattunud Disneylandi, sest kõrghoonete vahel on hulganisti tornikestega värvilisi maju ning pimeduse saabudes algab tõeline värvidemäng ja valgusshow. Moodne linn pakub piisavalt ekstreemsemaid nurgataguseid näiteks Little Indias ja Chinatownis.. Üllatusena avastame, et Singapuris on täiesti olemas ka oma nö Lasnamäe ehk lõputult koledaid kõrgeid betoonmaju, milles ilmselt enamus singapurlasi elabki. Eksootilisust lisab erinevate rahvaste ja kultuuride segu - tänavapildis on india naiste kirjud sarid läbisegi moslemi naiste mustade burkadega või kirjude pearättidega ning vürtsiks sekka noori ja poppe inimesi. Kuna erinevaid rahvaid on palju, siis võib Singapuris kohata praktiliselt kõiki usundeid ning linnapildis on tore märgata, kuidas malaide islamistlikud mošeed on kõrvuti budistlike ja hinduistlike templitega, sekka mõni kirik ehk kõigi usundite esindajad elavad sõbralikult õlg-õla kõrval. Samal ajal on üllatav, et kuigi tegu on teatavas mõttes rahvaste Paabeliga, tundub linn olevat hästi turvaline. Singapur ongi muuhulgas kuulsaks saanud riigina, kus on kehtestatud igasuguseid reegleid, mis lääne ühiskonnast saabunule kohati kummalised - kui mitte öelda naljakad - tunduvad. Nätsu ja benji-hüpete riigis ärakeelamine on küll tänaseks päevaks tühistatud (peale uue peaministri ametisse asumist), kuid siiski jäävad paljudes avalikes kohtades silma igasugused sildid selle kohta, mida seal tohib teha ja mida mitte. Muuhulgas taolised sildid hoiatavad alati, et reeglite rikkujaid trahvitakse. Kui paljud keelud-käsud tunduvad päris lõbusad (nt: „Siin jalakäijate tunnelis on keelatud sõita rattaga,” „Ära ava seda ust!” jne), kaob näolt naer kui lugeda, kui palju selle reegli eiramise eest trahvi võib saada! Nii on sageli suhteliselt tühise reegli rikkumise eest trahv kuni 10,000 krooni! Taoline politseiriik võib küll ahistav või naeruväärne tunduda, kuid samas paistab, et suudetakse päris hästi silma peal hoida, mis riigis toimub. Kokkuvõttes on üldine linnapilt mitte ainult ilus ja puhas, vaid Singapur jätab ka väga turvalise mulje.

Loomulikult aitab kogu Singapuri mõnusale õhustikule kaasa super hea kliima. Kui Lonely Planetist kliimakaarti vaatame, siis on seal temperatuuri osas muutumatu graafik – ehk selline koht maailmas ongi olemas, kus on kogu aeg umbes 30 kraadi sooja ning mõnusalt niiske, et kuumus ei kõrvetaks. Aeg-ajalt tulevad ette vihmahood, kuid see soe vihm pigem jahutab kui häirib. Sellised ilmastikuolud on iga välirestorani pidaja unistus – ja ka elanike ning turistide unistus – sisuliselt võid aasta läbi istuda õues jõe ja/või mere ääres ning nautida sumedat suveööd... mmmmhhhh. Ja seda kõik teevadki – jõe ja mere ääres on esindatud kõikvõimalikud rahvusköögid, mis on hiliste öötundideni täis jalutajaid ja nautlejaid ja pidutsejaid. Ainuke küsimus, mis mul tekib on see, et kui pidevalt on õues suvi, et kuidas siis on võimalik 100% efektiivsusega töötada.. Eestis on küll hetkel talv, aga kui proovida meelde tuletada neid väheseid Eesti suvepäevi, mil päike paistab ja on nii palav... ega siis ei ole just lihtne hommikul kontorisse minna või väliterrassil peetud lõunalt töömõtete juurde naasta?!

Singapuris elab minu tuttav professor Patrick Turner (Eestis ka mitmeid seminari pidanud ning Ajujahi konkursist osavõtjatele tuttav lektorina), kelle kutsel külastasime ka Singapuris INSEADi rahvusvahelise ärikooli linnakut, mis oli hästi mõnusa atmosfääriga, nii et korraks tekkis isegi mõte, et hea meelega oleks korra veel üliõpilane... Nähes aga konditsioneeritud hoones lühikeste pükste ja suvekleidikestega inimesi, meenus, mis tunne siis on, kui konditsioneeritud ruumist väljud ning kes küll sellise ilmaga õppida suudaks?! Eesti üliõpilastel on ikkagi vedanud, et vahepeal talv on;)

Kuna Singapuril on nii head tingimused käes, siis on ta pannud suurt rõhku turismi arendamisele– ta müüb end põhiliselt söögi ja joogi ja pidustusega ning näiteks on püsti pannud ka terve vaba-aja veetmise saare, kus võib käia 4-D kinos, vaadata veeshowsid, delfiinidega ujuda jnejne. Eraldi reklaamib Singapur kui parimat shoppamise kohta - kuigi meil oma reisieelarve juures Chaneli ja Armani poodidesse asja ei ole, siis tuleb tunnistada, et selliseid kilomeetrite pikkuseid tänavaid, kuhu end shoppama oleks võinud unustada, oli küll ja küll ja singapurlaste enda seas tundub olevat see väljas söömise kõrval üks suuremaid hobisid. Baaridesse me nii külmalt suhtuda aga ei suutnud ning nii jätsime sellele tööstusharule küll suure osa oma eelarvest.

Singapuri siseellu aitab meil aga piiluda Catherine, kes on nüüdseks elanud ja töötanud Singapuris kaks aastat ning armastab sealset elu väga. Ta räägib, et Singapur on näiteks äritegevuse alustamiseks lihtne ja sobiv koht. Töötajana on palgatase kõrge ehk nö tavalise töötajana on sul võimalik omale juba mugav äraelamine korraldada (tõsi, viimastel aastatel on hinnad oluliselt tõusnud). Sotsiaalse elu mõttes on see aga lihtsalt parim koht, sest kogu aeg juhtub midagi. Nimelt iga päev on kas mõni kontsert või üritus või festival ning kui parasjagu midagi huvitavat ei ole, siis võib lihtsalt baari minna ning lihtne on omale uusi tuttavaid leida. Nagu eespool mainitud, siis on Singapuri tööle tulnud palju valgeid, kellest enamus elab aktiivset seltsielu. Catherine kiidab, et palju on kohti, kuhu lihtsalt jalutama või sporti tegema minna, rääkimata lõpututest gurmee restoranidest ja glamuursetest ööklubidest, kellele kõigile jagub arvukalt külastajaid. Lisaks on Singapuri asukoht lihtsalt suurepärane reisimise osas – üliodavalt on saadaval lennukipiletid Aasia, Austraalia ja Okeaania paradiisirandadesse ja olulisematesse sihtkohtadesse. Ainukeseks negatiivseks asjaoluks Singapuri juures peab ta Catherine võimalust sobiv boyfriend leida. Nimelt enamus siinseid valgeid mehi olevat huvitatud hoopis eksootilistest aasia neiudest, kes ka ise valgete meeste peale tormi jooksevad ja on nõus neid oma kultuuritraditsioonide kohaselt ümmardama. Suhted kohalike aasia meestega ei ole aga lihtsad tekkima, sest valgel emantsipeerunud naisel pole kerge nendega ühist keelt leida. Linnapildis kohtab küll palju segapaare, aga üldjuhul on tõesti tegu valge mehega ning asiaadist naisega. Lisaks mainib Catherine huvitava faktina, et singapurlased on oma olemuselt vabameelsemad, kui vast linnapildist paistab, sest väidetavalt on kohalike abieluinimeste või paaride (nii meeste kui ka naiste) seas ülipopulaarne pidada armukesi. Catherine, kes ise mõned aastad tagasi seljakotiga mööda maailma ringi rändas, teeb meile tuuri kohalikes baarides, restoranides ning lõpetame öö Singapuri ühes popimas ööklubis, mis on puupüsti rahvast täis ning kus esinev bänd ei väsi laulmast igihaljaid hitte.

Marika