Kiwid ja teised Uus-Meremaa kahejalgsed asukad

Whites beachil peale autos ärkamist

Kraadiklaas näitab + 21ºC, aga päikese käes tundub nagu +30ºC

Uus-Meremaal elab huvitav rahvaste segu – siin on pärisrahvad ehk maoorid, tavalised uus-meremaalased ehk kiwid, hallid nomaadid ning kõiksugu muude rahvuste esindajad, kes on siia tulnud maapakku rahulikku elustiili otsima.

Uus-Meremaa oli veel alles hiljaaegu ehk umbes 1 000 aastat tagasi asustamata maa, kus oli palju metsa ning loomi. Maoorid sattusid siia Vaikse ookeani saartelt ehk põhiliselt Prantsuse Polüneesiast oma meresõitudel, asustasid saare ning täna on neid siinse nelja miljoni elaniku hulgas umbes 14% (ülekaalukamalt põhjasaarel). Kui Tom mainis meie Uus-Meremaa esimestel päevadel, et tänavatel on palju maoore näha, siis olin ma üllatunud, et huvitav kuidas mina ühtegi näinud ei ole. Mul oli millegipärast elav ettekujutus, et maoorid võiksid olla midagi indiaanlaste sarnast – tänavapildis näiteks palja musklis ülakehaga ning tätoveeritud näoga või siis vähemalt mõni loomanahk üle õla või linnusulg juustes või vähemalt millegi metsikuga silma paista :). Minu pettumuseks aga selgus, et maoorid on täiesti tavalised inimesed - teksapükste ja t-särkidega ja elavad tavalistes kodudes. Ehk tänavapildis ei jäägi nad millegi muuga silma, kui veidi tumedama naha ning jõulise kehaehitusega. Niisiis maoorid elavad tänapäeval täiesti tavalist tsiviliseeritud elu ehk kusagilt ei leia neid enam hõimudena metsast. Ilmselt minu elavat kujutlusvõimet olid toitnud paljud ilusad värviliste fotodega brošüürid ning koduleheküljed, mis lubavad viia päris maoori kogukonda, kus näidatakse nende tantsu ja kehamaalinguid ja elu-olu. Aga kohapeal selgus, et ilusate fotode näol on tegu sisuliselt vabaõhu muuseumiga, ehk mõned tsiviliseeritud ning nutikamad maoorid on teinud omale lihtsalt sellise toreda turismiäri, kus nad on keset metsa maoori küla püsti pannud ning siis suure raha eest näitavad oma kunagisi traditsioone ja tavasid. Kohalikelt kuuleme, et maoorid on erinevalt teiste kontinentide põlisasukatest hästi tänapäeva ellu sisse sulandunud ning püsti pannud edukaid ning tulutoovaid turismiärisid (vaala vaatlemise tuuride korraldamisega pidavat päris hästi teenima). Kui põhja-saarele läheme, proovime mõne maoori juurde end elama sättida ning veidi lähemalt nende elufilosoofiaga tuttavaks saada. (foto internetist)

Kiwi on minu meelest kõige seksikam rahvuse nimi – ei ole mingi eestlane või hollandlane või hispaanlane, vaid lihtsalt kiwi ja kõik. Selgituseks, et nimi kiwi ei tule mitte meile tuntud rohelisest puuviljast, vaid siin elavast lennuvõimetust linnust (ma ei ole elusuuruses seda lindu näinud, aga suveniiripoodides müüdav versioon on küll nii armas, et mul on vaatamata selle otstarbetusele olnud mitu korda kiusatus endale lihtsalt kaisuloom osta). Kiwideks kutsutakse uus-meremaalasi ehk siin sündinuid. Nende kiwidega rääkides, kes ei ole maoorid, selgub, et enamus neist teab oma juuri ning paljude esivanemad on pärit Suurbritanniast (me kohtasime palju Šoti juurtega kiwisid), osad isegi Rootsist. Seda on ka muuseas Uus-Meremaal ringi liikudes näha – mitte ainult Šotimaale ja Iirimaale iseloomulik maastik ei lase ekslikult arvata, et oled Suurbritannias, vaid ka väikeste linnade atmosfäär ning elu-olu on väga Inglismaa sarnane (kui mõned prantsuspärased linnakesed välja arvata). Üks tähelepanek, mida ma tegin on nimelt see, et väikestes kohtades on tekkinud hästi tugev ja ühte hoidev kogukond. Kui Eesti kontekstis tekib reeglina (loomulikult on toredaid erandeid) väikeses kogukonnas võistlusmoment, et a’la tahan naabrist parem olla, siis siin sain täiesti positiivse üllatuse, tõdedes, et enamus inimesi tegutseb ilma kadedustundeta kohaliku elu huvides, selleks et turisti oma piirkonnas hoida ning nö kogu kogukonnale kasu tuua. Nii jäime mitmeid kordi mitmeks ööks kohtadesse, kust meil oli esialgu plaan lihtsalt läbi sõita. Näiteks Oamarus ning Kaikouras sattusime inimeste otsa, kes tutvustasid meile oma linna ja piirkonda nii entusiastlikult, et meile tundus, et kahest päevast jääb väheks, et kõiki neid lahedaid asju ära teha, mida nad soovitasid. Kaikouras käisime vaatamas ühte motelli, ning otsustasime sinna mitte jääda. Aga motelli perenaine ei lasknud meid lihtsalt enne tulema, kui oli meile linna kaardile kõik vaatamisväärsused peale joonistanud. Samuti Kaikoura Sunrise hosteli peremees tegi meile tasuta linnatuuri ning ilma konkurentsi kartmata soovitas meile kõiki teisi kohti – restorane, poode, veinikeldreid ja vaatamisväärsuseid. Ehk kiwi inimestest on jäänud hästi sõbralik mulje.

Kes on hallid nomaadid? Tegelikkuses kuulsime seda väljendit esimest korda Austraalias, kuid terve Uus-Meremaa on samuti täis inimesi, kes sõidavad oma „kõike-eluks-sisaldava-karavaniga” mööda riiki ringi. Väljend hall nomaad tuleneb sellest, et enamus neid inimesi on halli peaga ning „kodu-seljas-teo-stiilis-elu” meenutab rändrahvaid ehk nomaade. Väidetavalt on paljud „hallid nomaadid” isegi oma kodumaal kogu maise vara maha müünud ning nüüd elavadki sellist ränduri elustiili. Mitmed, kellega rääkinud oleme, väidavad, et on siin juba „ei-tea-mitmendat” korda – aga siinne loodus ning rahu ja vaikus on lihtsalt nii imelised, et ikka ja jälle kisub tagasi. Osad soliidses eas olevad hallid nomaadid on aga niivõrd vitaalsed ning tervisest pakatavad, et sõidavad kogu mägise ja käänuliste teedega maa jalgratastel läbi. Isegi mõtlen, et kui oled kuue- või seitsmekümnene, et ei ole üldse paha end oma karavanmajaga õhtuks ookeani äärde parkida, lahtikäivad toolid välja võtta ning vaadet imetledes oma õhtusööki nautida. (foto internetist)

Meie teele on ette jäänud ka terve ports nn isehakanud uus-meremaalasi ehk neid inimesi, kes peale siin reisimist on koju tagasi läinud, elu kokku pakkinud ning Uus-Meremaale elama kolinud. Miks? Siinne elustiil on väidetavalt palju rahulikum ja muretum kui mujal. Inimesed on sõbralikud ning lahked ning siin on võimalik turismi-elustiili äri ajada (paljudel on kas bed & breakfast või väike hostel). 9 kuud tuleb 7 päeva nädalas tööd teha ning peale seda võib mitte turismi hooajal ehk siinsetel talvekuudel (juuni, juuli ja august) Euroopasse või mujale puhkama sõita. Enamus kohad, kus meie peatunud oleme, on olnud ka sisserännanute omad – hollandlased, ameeriklased, britid. Mine tea, kui Eesti elu paremaks ei lähe, siis võib-olla ongi tore ka siia kolida, osta 3000 lammast või väike onn ning rahulikku elu elada?!

Marika