Vannis +100 ºC
Tegevuskoht: Christchurchi lennujaam
Äsja riiki sisenenutena seisavad kaks seljakotirändurit Uus-Meremaal Christchurchi lennujaamas. Nad vaatavad tõsiste nägudega saabuvate lendude saalis ringi ning missiooniks number üks on leida „oma kiwi”. Kuna saabujatele vastu tulnud inimeste seas ei ole kahjuks mitte kedagi sildiga „Marika ja Tom”, mistõttu suunduvad nad müntidega töötava internetikioski avarustesse. Couchsurfingu kodulehel on mitmeid kiwisid, kes on nõus rändureid oma juures majutama ning rändurite valikuks osutub Tim Black. Timi profiil tundub huvitav - ränduritega samades aastates olev mees, kellel on maamaja, naine, lapsed, mitu hobust, koerad-kassid ja lambad ning isiklik baar.
Hoovi, millel on silt Tim and Esther Black, saabub Nissan Wingroad, kust väljuvad Marika ja Tom. Eemalt läheneb neile uljal sammul nooruslik maamees, triiksärgi peal veidi lõdvaks lastud lips, jalas püksid, millel viikide asemel sisse vajunud põlvekohad, näol kõige siiram naeratus ning tervituseks ulatatud käsi on suur ja soe. Saage tuttavaks, Tim Black. Väraval seisab ka Esther, Timi naine, kes esialgu tuli Šotimaalt Uus-Meremaale polo (hobuse seljas istudes tuleb kepiga vastasvõistkonna väravasse pall lüüa) pärast, kuid jäi paikseks hoopis Timi pärast. Esther on väga avatud ja jutukas ning annab külalistele kohe kiire ülevaate nende pere eesootavatest sündmustest - et pereema peab hetkel kohe poodi minema; et hull värk jah, et nii külmaks on läinud, kui eelmine nädal oli just nii soe, et pluusigagi oli palav; et homme minnakse terve perekonna ja sõpradega nädalavahetuseks telkima imeilusa järve äärde; uurib lisaks kuidas ränduritele Uus-Meremaa meeldib ja et ta peab hommikul vara minema uue võidusõiduhobusega trenni ja nii tore, et Marika ja Tom tulid. (Esther lahkub poodi, Tim, Tom ja Marika seisavad parklas edasi).
Tegevuskoht: parklast jälgitav heinamaa
Kogu eelneva parklas aset leidnud sissejuhatava vestluse vältel on sealsamas aia taga jalalt jalale tammunud värskelt lõigatud soenguga (moekas pott ehk paks tukk ja lühike lakk) pontsakas poni. Heinamaal paistab veel mitu hobust, kuid poni on teistest eraldatud ning seisab veidi solvunud näoga suure puuhalu hunniku ees ning põrnitseb seda üksisilmi. Ponil on dieet, täpsemini valik, kas järada puuhalgu või siis mitte süüa.
Tim näitab ränduritele öömaja. Valida on kahe variandi vahel – kuurist kohandatud hobuse- ja šotiteemaliste vidinatega külm toake või siis rõskes hobusetallis kaks „riiulit”, mis meenutavad narisid. Marika ja Tom valivad oma tagasihoidlikkuses esimese variandi. WC ja dušš on kõrvaltallis ning nende vahel asub Timi kurikuulus baar.
Esther on ikka poes, Tim toimetab midagi hobustega heinamaal, Tom istub terrassil ning Marika seisab kõike uudistades poni aia ääres. Parklasse sõidab auto, kust väljuv naine teretab ning läheb rutakalt majja, kust ta mõne aja pärast väljub valge veini klaasiga. See on Estheri õde, 42-aastane, kolis äsja siia Šotimaalt, kuhu jättis maha oma mehe ja täiskasvanud lapsed ning planeerib järgmisel nädalavahetusel kohaliku maooriga abielluda.
Tegevuskoht: maamaja terrass
Susie ja Alex leidsid kapist õhtuks mõeldud magustoidu ning on ametis kiirelt selle pugimisega enne päris õhtusööki või enne kui keegi nad avastab. Estheri õde väljub toast meeldivalt rõõsa ning veinise olemisega ning uurib maad Eesti kohta ning räägib oma elu suurtest ümberkorraldustest. Marika ja Tom istuvad terrassil ja naudivad kohalikust poest 60 krooniga ostetud imelist Villa Maria Malborough Sauvignon Blanci.
Oscar, kelle rändurid on vahepeal Käbiks ristinud, istub sama truult nende juures, peaaegu ribalateks näritud käbi suus ning teeb maailma kõige kurvemaid silmi. Marika ei suuda kauem sellisele pilgule vastu panna ning viib läbi – „mina-viskan-sina-too-ära-sessiooni”. Vana koer jookseb järjest umbes 10 minutit, kui ühtäkki, selle asemel, et käbi Marika jalge ette tuua, läheb ta ja viskab murule kõhuli. Marika võitis!
Perekond Blackid elavad linnast 10 minuti sõidu kaugusel, vana maja on veidi väsinud, aga armas, maja taga on paar meetrit muru, peale mida algab lõputu hobuste heinamaa. Susie ja Alex on magama saadetud (selle pere lapsed lähevad kell 7 magama?!), Esther teeb süüa ning Marika ja Tom pommitavad teda küsimustega. Esther armastab hobuseid ning Timi ning nad on abielus olnud juba 10 aastat. Põhiliselt on ta oma elus hobuseid treeninud, polo mänginud, vahepeal kaks imetoredat last saanud, välja töötanud beebiriiete brändi, selle maha müünud, hetkel ta tööl ei käi, vaid kasvatab lapsi ja hobuseid. Lisaks treenib ta ühte oma uut hobust võidusõiduhobuseks ning kavatseb temaga raha teenima hakata ning ta pea pulbitseb uutest erinevatest äriideedest. Nad armastavad Uus-Meremaa elu, sest see on rahulik ja lihtne. Rääkimata sellest, et Uus-Meremaa on ideaalne koht tegemaks nädalavahetustel väljasõite loodusesse, olgu see siis telkima, matkama või talvel suusatama.. Tim ajab telefoni teel villäri. Vahepeal seltskond sööb ja joob veel veini ning alustatakse uue nurga alt lambavilla juttu. Tim tutvustab tooteid, mis on peenvillased ning sobivad nii nõudlikule välisportijale, kui aluspesuks kui igaks elujuhtumiks. Seltskond jõuab järeldusele, et see toode müüks isegi Eestis ning lüüakse käed, et Eesti-Kiwi ühisfirma hakkab turgu uurima. (Esther läheb magama, sest kell 7 hommikul on võidusõiduhobuse trenn ning ülejäänud seltskond jaurab edasi).
Tim on ise hobusetallist kohandanud baari – leti, toolide, külmkapi, korraliku muusikasüsteemi, violettvalguse ning kohe kohe saabuva õlleautomaadiga. Ideaalis võiksid siin varsti õhtuti vaikiva kokkuleppena koguneda külamehed ning ka mõned seljakotirändurid, kellele Tim saab siis jooke müüa ning muusikat mängida, Tim näitab ränduritele uhkusega seinale kinnitatud erinevatelt jahtidelt toodud trofeesid (enamasti jänesekõrvad) ning oma innovaatilist pudelite ja purkide sorteerimissüsteemi –seinas on üks ava, kuhu pudelid ja purgid panna, kuid enne seda tuleb keerata kangi vastavalt kas ühele või teisele poole ning sorteerimine toimubki iseenesest. Seinal on ka lõputult läbi aegade kasutuses olnud suuski. Baari ilmub ka Käbi-Oscar, käbi endiselt suus ning silmis endiselt anuv pilk. Dringime, jutustame, imetleme, räägime filmidest ja muusikast, naerame, mõtleme välja uusi kokteili nimesid, mis ideaalis võiksid sisaldada sõna black oma nimes... Käin välja „meet joe black”, „men in black”, „blackberry”, ”blacksmith”, „black.... (Tom on juba varem loobunud ja läinud magama. Kui rohkem musti sõnu meelde ei tule, annan ka mina alla. Tim jääb oma baari edasi ning Oscar magab diivanil).
Jääkülmas toas on kosta Tomi nohinat, Marika hiilib tuppa, ühtegi riiet ära ei võta, surub mütsi kõvemini pähe, ronib magamiskotti ja jääb ka magama... mõeldes, et nii tore on leida toredaid inimesi olenemata, kus maailmaotsas sa oled ning kui palju sinu oma elustiil mõne teise inimese elust erineb.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar