Birmas käidud! 15 minutiga....

Kuala Lumpuri hotelli fuajees
Konditsioneeritud ruumis +18 ºC, väljas väga mõnus +28 ºC

Et kõik ausalt ära rääkida, siis algas lugu sellest, et Laoses Luang Prabangi hotellitoas tekkis mul korraga hiilgav idee. Vaatasin maailmakaarti ja mõistsin ühtäkki, et meie esialgne plaan sõita Laosest Bangkoki ja sealt lennata Birma pealinna Yangoni pole kuigi arukas, sest peamised paigad, mida Birmas külastada soovime, jäävad riigi keskossa, Mandalay ümbrusesse. Palju nutikam tundus Birmale läheneda „keskelt”, eriti arvestades, et asusime ise parajasti praktiliselt samal laiuskraadil. Selle plaaniga oleks ära jäänud Yangonist edasi-tagasi sõitmine ja seda kuuldavasti väga viletsatel Birma teedel. Kuigi naaberriikide Birma ja Laose vahel pole ühtki ametlikku piiripunkti (ja puujalgadel mõnest põõsastikust läbi sumada ei olnud meil ka plaanis:), on siiski täiesti ametlik piiriületus olemas Mae Sai linnast Põhja-Tais Birma piirilinna Tachilek. Tachilekist läheb aga suhteliselt „rasvases kirjas” maantee Mandalay poole ja selle tee peale jääb muuhulgas Inle järv, mida oleks tahtnud niikuinii näha. Milline hiilgav idee!

Mõeldud-arutatud-otsustatud – sõidame tagasi Põhja-Taisse ja siseneme Birmasse maad mööda. Jätsime oma Eesti sõpradega Luang Prabangis hüvasti ja tegime läbi kahepäevase paadisõidu Mekongil, mis oli meil plaanis juba Luang Prabangi sõitmisel, kuniks meie teele sattus Timm, kes selle mõtte maha laitis ja meelitas meid hoopis Põhja-Laose küladesse matkama.

Teekond Mekongil kujunes igati toredaks. Valisime sõiduks „aeglase paadi” (on olemas ka kiirpaadid), mis on sellised lihtsad puust veesõidukid, kuhu mahub vast mingi 50 reisijat. Tagantjärele võib öelda, et kui on piisavalt aega, siis pole midagi muretumat, kui loksuda mööda kaunist jõge, nautida imelisi vaateid ja jälgida kohalike inimeste toimetusi jõe kallastel; kõige selle ilu taustaks kuulata oma lemmikmuusikat läbi iPodi või lugeda huvitavat kirjandust ja aeg möödub lihtsalt lennates! Niisama huvitav oli silm peal hoida teistel reisijatel, seda nii falangidest kaasteelistel kui kohalikel elanikel. Viimased väljusid paadist ja lisandusid paati täiesti suvalistel kohtadel jõe ääres. Samal ajal nägime meist mööda kihutamas kiirpaate, mis olid palju väiksemad, nii 8-10 inimesele, ja mis ikka tõeliselt rokkisid seal jõe peal. Huvitav elamus oleks kindlasti olnud seegi.

Jätan nüüd terve rida sündmuseid täpsemalt kirjeldamata – kuidas me paadiga pimeduse saabudes Pak Bengi jõudsime, seal öömaja leidsime, sooja vee küsimise peale administraatorilt kaks termoskannu kuuma veega saime; kuidas me järgmisel päeval jätkasime oma teekonda puupinkidega paadis eelmise päeva „lennukiistmetega” paadi asemel; kuidas me siiski õnnelikult Laose piirlinna Houay Xaisse jõudsime, enne mida Marika paadist väljudes peaaegu vette kukkus, ning et me seal piirilinnas ööbisime samas külalistemajas, kus juba mõni nädal tagasi Laosesse saabumisel; ja kuidas üks falang meile paadis ütles, et see Birma piiripunkt ei olegi praegu üldse avatud ja kuidas me hiljem nii ühelt Laose reisikorraldajalt kui paarilt teiselt falangilt saime kinnituse, et see piiripunkt on siiski lahti; kuidas me kanuuga Mekongi jõe ületasime ja nii tagasi Taisse jõudsime, kust me uuesti 15-päevase viisa ostsime (kuna see viisavabadus Taiga küll tuleb!!!!); kuidas me Tai piirivalvurilt saime lisakinnituse, et Mae Saist saab üle piiri Birmasse; kuidas piiripunktist lahkudes Marika pass ära kadus ja kuidas me selle üles leidsime; kuidas Chiang Rai bussis suutsin ma vastu akent toetades oma fliisi aknast välja kukutada ja kuidas ma sellele 200 meetri taha järele jooksin; kuidas me Chiang Raisse jõudes otse Mae Sai bussi ronisime ning enne päikeseloojangut Mae Sais külalistemaja leidsime – ning selle asemel jätkan hommikust, mil me pidulikult suuna Birma poole võtsime.

Sel hommikul tegelesime blogi kirjutamise ja ülespanekuga ja Birmasse minekuga ei kiirustanud. Aeg möödus lennates ja otsustasime enne piiriületust ka kõhud täis süüa. Pealegi, Birma raha ei ole konverteeritav ja teadsime, et meil tuleb seal kusagil nurga taga hakata oma dollareid vahetama (ametlik kurss on lihtsalt nii palju viletsam), seega lootsime selleks ajaks, kui nälg uuesti peale tuleb, endale mõne „usaldusisiku” leida. Mae Sai ja Tachilek on piirilinnad, umbes nagu Valga ja Valka, ainult et nende vahel voolab üks kitsas jõgi. Asustus jõe mõlemal kaldal on tihe ja nii jälgisin ka ise jõeäärses restoranis õhtust süües huviga, mida vastaskaldal tehti. Tai ja Birma piiripunktid asuvad kummalgi pool jõge ja ühest teise jõudmiseks tuleb ületada nende vahel olev sild.

Järjekord piiril ei olnud pikk ja mõne minutiga saime oma passi templid, kinnitamaks, et oleme Taist lahkunud. Piirivalvur küsis veel Marika käest, et kas tuleme samal päeval Taisse tagasi, mille peale Marika üllatunult vastas, et ei, lähme Birmasse kolmeks nädalaks. Kõndides sillal ei saanudki aru, mis riigis me parajasti olime – sild oli täis inimesi, kes seal lihtsalt aega veetsid ja lapsi, kellest valdav osa tegeles kerjamisega. Mulle tundus, et need olid Birma lapsed - nägid välja sellised „murjamid” ja vaesed, missuguseid Tais ei kohanud.

Birma poolel juhatati meid pisikesse ruumi, kus kahe väikese laua taga toimetas neli piirivalvurit. Lõime passist uhkelt lahti lehekülje, kus ilutses Birma viisa ja tükike ankeedist, mis oli selle kõrvale passi sisse klammerdatud ja millised mis riiki sisenedes ära korjatakse. Piirivalvur vaatas neid ja teatas meile, et meil on passis küll Birma viisad, aga siit piiripunktist sisenemiseks peame ostma 10 dollari eest eraldi viisa. Mis mõttes!?!?! Hingasime sügavalt sisse ja selgitasime rahulikult, et oleme juba Bangkokis Birma saatkonnas käinud, sealt viisa taotlenud ning et meil ei ole sellist „eraldi viisat” vaja. Piirivalvur jäi ka rahulikuks (ilmselt oli ta meiesuguseid varemgi näinud) ja andis teada, et selle viisaga, mis on meie passis, saame me Birmasse siseneda üksnes läbi rahvusvaheliste lennujaamade, millised on Yangonis ja Mandalays. Siit piiripunktist saab aga eraldi viisa, selleks et külastada Tachileki ning paari provintsi selle ümber. Maad mööda Mandalaysse meid nende viisadega aga ei lasta. Olime sõnatud... No mis me nüüd siis teeme... Jõudsime järeldusele, et ainult paari provintsi me Birmas näha ei taha. Pealegi võimaldasid meie passisolevad viisad Birmasse siseneda veel järgmise viie päeva jooksul, seega ei olnud meil enam ka aega niisama hulkuda. Piirivalvurid, nähes meie nõutust, ütlesid, et okei, võite minna tagasi Tai piiripunkti ja oma õnne proovida – äkki meid lastakse vana viisaga veel Taisse tagasi.

Mitte veel uskudes, mis meiega juhtunud oli, kõndisime tagasi Tai poolele. Tai piirivalvuritele lähenedes sai kasutatud kõige viisakamaid sõnu ja kõige kurvemaid silmi meie olukorra kirjeldamisel, kuid bürokraatiamasinast see läbi murda ei aidanud. Meid kuulati küll ära, kuid öeldi, et meie passides on tempel, et oleme riigist lahkunud, seega kui tahame Taisse tagasi tulla, siis peame järgmisesse riiki (ehk siis Birmasse) esmalt sisenema.

Nõutuna lonkisime tagasi Birma piiripunkti poole (samas oli kogu olukord ka naljakas)... Paadipõgeniku tunne oli – ühte riiki ei lasta ja teise ei tahaks nagu tagasi minna...Tore vähemasti, et see jõgi nii kitsas oli:)

Birma piiripunktis mehed muigasid, kui uksekardina vahelt sisse astusime. Täitsime riiki sisenemiseks ankeedid, maksime oma 10 dollarit ära ja arvutikaamera jäädvustas meie näod registri tarbeks. Seejärel sooritasime nn viisa-jooksu (erinevalt meist tegid seal seda paljud lääne turistid teadlikult, pikendades nii oma Tais viibimise aega): tegime tiiru ümber piirivalvekompleksi, põikasime silla alt „koopia-masina-mehe” juurest läbi, kus saime oma tembeldatud passist koopiad ja esitasime passid uuesti juba tuttavatele Birma piirivalvuritele koos koopiatega riigist lahkumiseks. Kusagil vahepeal tegime selle halenaljaka sündmuse jäädvustamiseks ka mõned fotod ja olimegi uuesti piirivalve järjekorras sisenemaks Taisse.

Tai poolel pidime uuesti täitma kõik ankeedid, loovutama taaskord 2 pilti ja maksma viisade eest, sest meie kaks päeva tagasi Laose-Tai piirilt ostetud viisad olid ju umbes pool tundi tagasi samas piiripunktis lõpetatud... Ja enne kui olime asjast õieti arugi saanud, olime tagasi Tais.

Selliselt lõppes meie esimene katse pääseda Birmasse. No polnud tegelikult midagi – me olimegi juba pikalt reisinud ilma suuremate „reisi-jebideta”, nii et olime oma spontaansuse ja „oh-me-oleme-nii-muretud” oleku eest nõus väikest lõivu maksma küll.

Millega meie järgmine katse Birmasse sõita lõppes, sellest juba järgmises sissekandes:)

Tom