Uus-Meremaal, rendiautos, ümberringi imeline maastik
+ 16 ºC, +25 ºC, vahepeal sajab
Proloog. Novot, mõned päevad tagasi saigi täis 5 kuud reisil olemist. Mõtlesin, et millest seekordses inimkatsete loos kirjutada, sest jube mage oleks hakata siia jälle kirja panema juba varem kirja pandut – a’la kui kiirelt aeg on lennanud ning kui palju muljeid mul on ning et ikka on veel niiiiii tore rännata ning kuidas ma tõepoolest ja täiesti ausalt ikka veel koju tagasi tulema ei taha hakata jne. Sellised sõnumid võivad Eesti ilma ja majanduskliima tingimustes võib-olla mõnes stressi tekitada ning seetõttu mõtlesin, et püsin eestimaalastega ühel lainel ning teen hoopis ausa ülestunnistuse ka pika reisimise varjukülgedest. Üheltpoolt on endal hiljem tore lugeda, et reisil oli ka hetki, mil emotsioonid ei olnud koguaeg laes ning teisalt on võib-olla sellise pikema reisi planeerijatel kasulik teada, milleks valmis olla. Ajastuse mõttes sobib see lugu hästi ka viienda kuu kokkuvõtteks, sest sedasorti mõtted hakkasid mind kummitama umbes kaks kuud tagasi.
Emotsioonitus ja väsimus. Kuigi juba seda reisi planeerides ei loonud ma endale illusiooni, et jõuan terve aasta ringi käia ning erinevate kohtade ja vaatamisväärsuste peale lõputult kiljuda ning vaimustuda, ei kujutanud ma ometi ette, et istudes Uus-Meremaale sõitvasse lennukisse, suudan Tomile juhmi näoga otsa vaadata ning esitada küsimuse: „Oot, kuhu me nüüd lendamegi?”. Kui oleksin Tallinna lennujaamast sõitnud kuuajasele reisile Uus-Meremaale, oleksin ilmselt mitu kuud enne elevil olnud ning reisile eelnevad ööd oleksid möödunud tõenäoliselt ilma suurema uneta. Jah, tuleb tunnistada, et tänaseks on mul uute sihtkohtadega ja kogu reisimisega seoses suur emotsioon kadunud ning kõik see tundub väga tavalise ning loomulikuna ja teatud mõttes isegi rutiinsena. Ei teagi, kas see on sellest, et oleme liikunud kultuurishoki mõistes järjest tavalisematesse riikidesse (nagu Singapur, Austraalia, Uus-Meremaa jne) või on see pigem pikast teelolekust – ehk kui head asja liiga palju käes on, siis ei suuda selle üle enam pidevalt rõõmustada. Kuigi domineerivaks meeleseisundiks on endiselt „lihtsalt hea on olla”, olen siiski täheldanud, et viimasel ajal on mul järjest enam ükskõik, kuhu kohta ma lähen või kus ma olen – geograafilisel asukohal justkui ei ole enam tähtsust. Üha tihedamini on kiusatus linnas lonkimise asemel lihtsalt „urgu pugeda” (loe: hotellituppa jääda) või siis kusagil puu all raamatut lugeda. Fakt, et jõudsin uude riiki, ei tekita paraku väga suuri tundepuhanguid. Olen täheldanud, et enam ei loe ma ka nii hoolikalt erinevaid taustamaterjale riigi kohta, vaid pigem lepin sellega, mis kohapeal juhuslikult teada saan. Initsiatiiv uusi maid tundma õppida ning huvi riigi ajaloo ning kultuuri vastu on kahjuks oluliselt vähenenud – tihtipeale on ükskõik, kas jõuan seda tähtsat kirikut vaatama või siis kohustuslikku vaadet nautima ning nii jäävad ilmselt mõneski kohas olulised ja vahvad kohad külastamata ning riigi/linna/küla kohta huvitav info saamata. Eemalt vaadates võib see tunduda mõnes mõttes raiskamisena ning täiesti õigustatud oleks küsimus: „Magama läksid sinna või?”. Kuid nii nagu kodus, on ka pika rännaku ajal täiesti loomulik vajadus vahest lihtsalt lakke vahtida nii, et mitte ükski känguru või tempel sind oma „urust” välja ei meelita. Kas see on paratamatu ning juhtub kõigi ränduritega? Ma arvan, et mitte ja paljuski sõltub see kindlasti ka isikuomadustest. Aga pigem mis võib juhtuda on see, et ränduri eluviisi juures asendub tavaturisti emotsioon teistsuguse ehk rahulikuma emotsiooniga. Oluline ei ole, et kuhu jõudsid, vaid huvitav on tunda õhus selle koha hõngu või energiat, pargipingil istudes jälgida mööduvate inimeste meeleolu ning mööda tänavaid lihtsalt ringi voolata ning mitte muretseda, et kas sa selle riigi ajaloost kõike tead või siis kultuurisündmustele pihta said. Ilmselt ainuke viis emotsioone üleval hoida oleks sättida oma marsruut niipidi, et alustada riikidest, mis on kultuuri mõttes vähem šokeerivad ning reastada riigid nii, et iga järgnev on kultuuriliselt kodusega võrreldes eksootilisem ja eksootilisem. Kui aus olla, siis ega Austraalia ja Uus-Meremaa millegagi otseselt üllatada küll peale Aasiat ei ole senini suutnud - siit ehk oleks tark olnud oma reisi alustada.
Unustamine ja pinnapealsus. Teine nukker asjaolu, mille enda puhul tuvastasin, on see et seoses info üleküllusega ning kiiresti ühest kultuuriruumist teise liikumisega kipuvad asjad ununema ning omavahel sassi minema. Kuulasin ühel päeval taaskord mitu Ingrid Peeki reisisaadet jutti ning avastasin, kui sügavuti ja huvitavalt mõned külalised räägivad, samal ajal kui teised proovisid lihtsalt infokildudest mosaiiki kokku panna. Need inimesed, kes olid ise kohapeal elanud, oskasid anda palju terviklikuma pildi võrreldes nendega, kes olid lihtsalt mõnenädalasel turismireisil käinud. Kujutasin ette, et kui Ingrid Peek kutsuks mind peale minu reisi oma saatesse, et mida ja kui palju oskaksin ma rääkida riikide kohta, mida ma selle reisi jooksul külastanud olen?!?! Avastasin õudusega, et isegi kui näiteks Iraanis olles suutsin enda jaoks manada enam-vähem tervikliku pildi sellest maast ja rahvast, siis nüüd tagantjärgi meenutades, ei suuda ma olla kindel, kas mälusopis olevad detailid ja faktid käisid Iraani, Türgi või hoopis Süüria kohta. Lohutan end aga sellega, et reisipäevikute ja muu kirjanduse abil on võimalik end lihtsalt ja kiiresti uuesti kurssi viia, aga natuke nukker hakkas ikka, et suures annuses uute teadmiste, kogemuste ja emotsioonide saamine tegelikult devalveerib märkimisväärselt nende täpsust ja värvikust (lisaks eelpool mainitud väsimuse ning huvi puudusele). Aga mis oleks alternatiiv? Alternatiiviks oleks näiteks aastase ringi räntseldamise asemel elada mõnes neist riikidest terve aasta või siis mõned kuud. Jaa, aga....kuna maailmas on nii palju huvitavaid kohti, siis ei raatsiks omale vabaks võideldud aastat ühe koha peale kulutada. Lihtsam oleks sel juhul juba kuhugi riiki tööle minna...., aga töötades ei oleks ka ilmselt palju võimalusi seda maad nii põhjalikult näha. Nokk kinni, saba lahti. Ehk nii või naapidi tuleks ikkagi teha kompromisse. Kuna mulle aga see ränduri elustiil üldjoontes väga meeldib, siis leidsin enda lohutuseks, et pikal reisil võib küll detaile ära unustada ja osasid asju mitte teada saadagi, aga samal ajal tekib huvitav võrdlus erinevate rahvaste ja kultuuride vahel ning erinevate riikide fiilingute vahel. Ehk jõudsin selleni, et tegelikult oleks küll, millest peale reisi pajatada, aga veidi tavapäratuma nurga alt.
Igatsus kapi ja kodu järgi. Kodused ikka küsivad mult aeg-ajalt, et kas mul koduigatsust ei ole peale tulnud. Aus vastus oleks, et nagu on ja nagu ei ole ka, sõltub mida selle all mõelda. Koju tagasi minemise tuhinat ei ole mitte kõige vähematki. Nimelt kõikvõimsa Skype abil saan kodustega ühenduses olla kasvõi iga päev. Tulevastele reisijatele infoks, et Skypes on võimalik süsteemid sätitada nii, et Eesti metsas elav vanaema helistab mulle oma telefonilt, makstes tavalist lauatelefoni hinda ning mina vastan telefonile ükskõik kus maailma otsas ning maksan kõne eest ainult 1-2 krooni minutis. (Aitäh sulle häkkimise eest, Andrus!). Seega olen väga hästi kursis sellega, mis kodus toimub. Kuigi minu aju on sätitud rändamise režiimile, siis koduigatsus stabiilsuse aspektist ehk vajadus oma ruumi ja päris oma nurga järgi on peale tulnud küll. Nimelt oli mul mõnda aega tagasi totaalne väsimus sellest, et minu asjad on kogu aeg kotti surutud ja kortsus ja .... Minu suurimaks kinnisideeks oli saada omale mõneks ajaks kapp, kuhu ilusti kõik oma asjad laiali laotada või üles riputada, et oleks näha, et mis mul seal kotis kõik on ja tunda end veidikenegi paiksena. (Kes on varasemaid lugusid lugenud, see teab, et minu palvetele ka vastati ning nii saime Singapuris kapi mõõtmetes hotellitoa, kuhu paraku riideid küll kuhugi üles riputada ei olnud). Ehk kui kapi teemat veidi laiendada, siis on aeg-ajalt tunne küll, et ma ei taha enam pakkida ja liikuda ning tahaks kusagil mõnda aega paikne olla. Esialgu piisas mulle umbes nädalasest paigalolekust, et rännaku kihk uuesti peale tuleks, aga viimasel ajal on tunne, et veidi pikem kohal olemise paus kuluks ära. Aga ka sellele tundele on rohi – lihtsalt tuleb kuhugi pikemaks jääda, omale „pesa” meisterdada, asjad lahti pakkida, aeg maha võtta ning siis edasi liikuda, kui tuju uuesti peale tuleb.
Ajanappus. Reisile tulles kujutasin endale ette, et mille kõigega siin reisil aega tegeleda on – reisimisega, sisemise rännakuga, lugemisega, fotograafiaga, joogaga, reisiblogi pidamisega, mõtisklemisega jne, jne. Reisil olles selgus, et kõik päevad saavad õhtusse järjest kiiremini ja kiiremini ning hädavaevu on aega reisimiseks ning selle jäädvustamiseks kirjas ning pildis. Ehk tegelikkuses on tõde see, et vaatamata sellele, et ma tööl ei käi, ei ole tegelikult ikkagi piisavalt aega, et kõigega tegeleda, sest reisimine on sama ajamahukas kui töölkäimine. Tulevased rändajad, võite juba ette mõtte valmis panna, et see aasta on reisimiseks, muude asjade jaoks tuleb eraldi aeg võtta – või siis veidi kõigega tegeleda, aga sel juhul peab edasiliikumise tempo väga aeglane olema. Ise olen proovinud kõike natuke teha - aga siiski korralikult jõuab ainult reisida.
Epiloog. Eelnev jutt valmis mul paar päeva tagasi. Nüüd, seda üle lugedes, tahaks selle loo peale kosta: „Oh, sa vaeseke!” Nimelt kogu selle reisimise varjukülgede teema kajastamine ühe loo sees forsseeris negatiivsust parasjagu. Igapäevaselt reisil olles ei ole see aga sugugi nii nähtav ning avaldub vaid aeg-ajalt. Ehk kõik on kõige paremas korras tegelikult. Ilmselt on iga inimese kogemused taolise reisiga erinevad - lähtudes varasematest kogemustest ning ka nö reisi eelhäälestusest. Loo moraal on, et oluline on ise ennast hästi tunda, kuulata ning käituda vastavalt sellele, mis sisetunne ütleb. Mina näiteks otsustasin peatselt 10 päevaks aja maha võtta ning minna Uus-Meremaal Vipassana kloostrisse, kus leiab aset 10-päevane vaikimise ja meditatsiooni kursus. 10 päeva üksi ja vait olemist võiks olla paras katsumus, et peale seda intensiivse reisielu järele januneda.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar