Rekkajuhid lõunasaarel

Põhjasaarel, Napieris, Iraanis kohatud toreda Uus-Meremaa tüdruku vanemate pool elutoas

+16 ºC, sajab

Elu Uus-Meremaa lõunasaarel veeres nagu hernes neljal rattal. Rõõm ja vaimustus meie uuest kaaslasest – hõbedasest autost Nissan Wingroadist - oli suur: korraga ei olnud vaja enam „korrusmajasid” seljas kanda, logistika oli lihtne, sest igale poole, kuhu tuli pähe minna, sai kenasti „treppi” sõita. Bussi- või rongijaamad, sõidugraafikud ja taksojuhtidega kauplemine ei olnud ühekorraga enam igapäevane osa meie elust. Hurraaaa! Kuna viimati olime saanud rooli keerata Omaanis, tundsime pärast pikka pausi ka rõõmu lihtsalt autojuhtimisest. Rääkimata lisaadrenaliinist, mida pakkus hakkamasaamine vasakpoolses liikluses. Nagu Marika varem kirjutas, siis oli see meile isegi väikseks üllatuseks, et oma aju ümberlülitamine paremalt vasakule osutus kergemaks kui arvasime. Siiski, kõige keerulisem kogu selle „valel poolel” liikluse juures oli selline väike detail, et autol ei olnud mitte ainult rool valel poolel, vaid vahetuses olid ka suunatule- ja klaasipuhastajate kangid. Niisiis juhtus pidevalt, et asudes suunda näitama, sai sisse lülitatud klaasipuhastaja ja püüdes vihmamärga klaasi puhastada, sai haaratud kinni suunatule näitajast.

Meie suurt hasarti autosõidu järele iseloomustas päris hästi ka ambitsioonikas plaan lõunasaarele tiir peale teha. Meie senine „elu-ilma-autota” rändurielu tähendas, et valisime välja koha, kuhu püstitasime nn baaslaagri, vaatasime seal ringi või lihtsalt vedelesime 3-5 päeva ja sõitsime edasi. Meie uus elu autoga tähendas aga, et igal päeval sõitsime mööda maad ringi, kohati ligi 200-300 kilomeetrit päevas, siin-seal aeg-ajalt peatusi tehes, et teelejäävaid loodusimesid imetleda, pildistada, lõunat süüa või lihtsalt jalgu sirutada ja õhtuks maandusime mõnes külalistemajas või hostelis ning järgmisel hommikul kihutasime edasi. Selleks, et jõuaksime rohkem sõita, vahetasime iga päev meie ralliekipaaži ameteid - kord Tom roolis ja Marika luges kaarti ning siis jälle vastupidi – Marika sõitis ja Tom oli kaardilugeja.

Meie peamisteks ööbimispaikadeks kujunesid BBH majutusketti kuuluvad külalistemajad, mis sageli nägid välja kui suured elumajad, mis koosnesid tervest reast magamistubadest, mille juurde kuulus ühiseks kasutuseks olev suur hall ehk elutuba ja täisvarustusega köök. Mitmed sellistest peatuspaikadest olid looduslikult kaunis kohas või põneva ajalooga: nii peatusime Oamaru lähistel majas keset lammastega heinamaad vaatega rohekassinisele ookeanile, läänerannikul ööbisime vanas ümberehitatud kirikus ja Christchurchis ööbisime endises vanglas, vangikongis, kus veel 10 aastat tagasi vange hoiti (millal küll Patarei vanglale Tallinnas elu sisse puhutakse!?!?!). Positiivse üllatusena oli BBH keti majutuskohad tihtipeale hästi kodused ning Uus-Meremaa hinnataseme kohta väga mõistliku hinnaga.

Olles mõnda aega mööda maad ringi kihutanud, hakkas meid aga saatma pidev väsimus. Hommikul autosse istudes hakkas peagi suu iseenesest haigutama – mis sest, et ümberringi võisid kõrguda maalilised mäed, lopsakad sõnajalapuud või uskumatut rohekassinist värvi järv või ookean. Mõnel õhtul oli päevasest ringisõitmisest selline tüdimus, et ööbimispaika jõudes oli ainus soov voodit näha.

Nii juhtuski, et meie lõunasaare ringsõidu kümnenda päeva õhtul, tuli meile sõnum Universumilt. Kumisev hääl kõlas meie pimedas toas, öeldes: „Te olete täiesti valesti oma autoga kättevõidetud vabadust kasutanud. Selle asemel, et saare elu tundma õppida ja ümbritsevat tajuda, on Teist saanud oma auto orjad. Võtke end kokku ja muutke midagi! Uus-Meremaa on äge koht ja kui Te samamoodi jätkate, on Teie elu siin nagu rekkajuhtidel.” Piilusime teki alt ja nägime tumedat varju meie toa heledast laest kadumas ja tundsime vilisevat tuult me ümber...

Sel ööl sai otsustatud, et peame oma reisistiili kardinaalselt muutma. Mida me Omaanis teisiti tegime, et autoga riiki avastades sellest palju suurema elamuse saime? Esiteks, oli seal auto meie käes oluliselt lühemat aega (5 päeva), teiseks me ööbisime pidevalt autos vabas looduses imelistes paikades ja kolmandaks me võtsime autoga ette väiksema ringi. Ok, kuna olime 3-nädalase autorendi eest juba ette ära maksnud, siis neljajalgse sõbra tee äärde mahajätmine ei tundunud mõistlik mõte. Küll leidsime, et järgmised ööd veedame autos kusagil looduses ja selle asemel, et põhjasaarele tormata, jääme pikemaks peatuma lõunasaarele.

Järgmistel öödel saidki meie peatuspaikadeks erinevad rannad lõunasaare tipus. Õhtud veetsime rannal pikniku pidades ja kohalikke suurepäraseid veine juues. Öö veetsime aga auto esiistmetel magades või vahelduva eduga tähistaevast seirates. Hommikud algasid päikesetõusuga merelt ja ühel hommikul kastsin end isegi külma ookeani, et tunne ikka päris õige oleks:) Päevasel ajal võtsime aga ette jalutuskäike ümbruskonna matkaradadel (milliseid leiab Uus-Meremaal tuhandeid ja ma ei liialda!) või unustasime end veini degusteerima mõnda veinitööstusesse. Ja nagu arvata võiski, kogu olemine läks uuesti paika.

Tom