teisipäev, 26. oktoober 2010

Bali lugu pildis

Teel Balilt Peruusse (63 h, millest 30 õhus)

Aknast paistab väga kole ilm

Seekord ei jutusta blogis lugu ei sõnad ega laused, vaid hoopis üllatus-üllatus – fotod! Kuigi minu arvutil on pooled klahvid küljest ära kukkunud, siis tundub, et fototehnikaga on mul õnnestunud oma suhet parandada ning üle iidama-aadama aja illustreerivad minu tegemisi ka pildiemotsioonid.

Mul oli Balil 2 nädalat külas sõbranna Marikai ning joogaklasside, nõidarstide, ravitsejate ning Bali muu kohustusliku kava vahele suutsime ka Bali saare risti-rästi läbi sõita. Minu õnnestus taasavastada nähtud kohtade ilu ning üllatades tuvastada kohti, mis ka mul veel seninägemata olid. Vaatamata minu pikale siinviibimisele olen ma endiselt selle saare lummuses. Eks vaadake ise fotosid siit.

Marika, tänades Marikaid ülitoreda reisiseltskonna eest

laupäev, 16. oktoober 2010

Kolm Madet ehk millest unistavad Bali ärimehed

Pärast riisipõllu mudas sumpamist

Mitte-vihmaperioodi lakkamatus vihmas

Balil ei ole suuri tehaseid, kus inimesed võiksid tööd saada. Bali ei tee ka allhanget oma naabermaadele, et inimesed saaksid palgalehele. Traditsiooniliselt ei olnud siinses ühiskonnas töökohti vajagi – olid riisipõllud ja loomad ning käsitöö – ning riigiametnikud. Nüüdseks on palju kohalikke avastanud, et riisikasvatamine on üks ränkraske töö ning lihtsam on riisipõllud maha müüa turistidele või siis turistidele midagi muud müüa või mingit teenust osutada. Niiviisi on Balil palju isehakanud väiksema kaliibri ning ilma erialase koolituseta äriinimesi, kes kõik üritavad kuidagi oma elu õnnelikumaks ning perekonna olukorda mugavamaks sättida. Ajasin juttu oma kolme sõbraga, kellel kõigil sama nimi - Made (vt varasemat nimede lugu, nimelt alamkastis viitab nimi Made teisena sündinule). Millest unistavad need tavalised Bali ärimehed...? Kas neile on ka külge hakanud lääne ühiskonna ärimudel, et kunagi ei ole küll?!

Transpordipoiss Made

Eelmisel aastal oli Made üks nendest tüütutest meestest peatänava ääres, kellel käes kahepoolne silt - ühel pool „TAKSO?“ ning teisel „VÕIB-OLLA HOMME?“. Selliseid mehi on Ubudis saja meetri peale kohe kümneid. Kõik üritavad, proovivad, loodavad. Made rääkis mulle eelmisel aastal, kuidas ta hetkel on rollerijuht ning kuidas ta unistab, et saaks auto osta, et viimasega rohkem raha teenida. Kui sel aastal Madega kokku põikan, tundub, et väike vibalik mees on kuidagi pikem ning enesekindlama kehahoiakuga. Kui talt lennujaama sõiduks rolleri-teenust küsin, siis Made teatab õnnest särades, et tal on nüüd auto ning osutab oma seljataga olevale päevinäinud väsinud autorondile, mille teenimiseks ta 5 aastat raha kõrvale pani.

„Made, millest sa unistad?“ uurin noormehelt.

„Mm.. Ma tahaks tegelikult uut džiipi osta, sest turistidele meeldivad uued ja suured autod,“ kratsib Made mõtlikult oma olematut habet.

Ma ei kõhkle hetkekski, et see usin noormees sellega hakkama saab ning pärin edasi: „Kaua selleks aega läheb?“

„Ma arvan, et kaks aastat,“ on noormees ülimalt enesekindel.

„Ja pärast seda?“ küsin, laskmata noormehe sisemisel leegil kustuda.

„No ma tahaks tegelikult suur autoparki! Et mina olen see, kes võtab endale töötajad ning kes annab käsklusi ning kes teistele väikestele transpordimeestele oma autosid välja rendib!“ vaatab Made mulle salakavalate silmadega otsa, kuid lisab vaikselt: „Oleks, et Jumal turiste tooks.“

Made ühmab pooleldi naljaga lõpetuseks: „Või kui seda ei saa, siis üks rikas välismaa naine oleks ka ju iseenesest tore!“ Sellele kommentaarile järgneb järgmise poole tunni jooksul monoloog-müügijutt, miks Bali mehed euroopa meestega võrreldes nii palju ägedamad on...

Investor Dewa Made

Made oli ka kunagi peatänava rollerijuht – täpselt nii nagu eespool kirjeldatud Made. Täna on 36-aastasel Dewa Madel terve autopark, suveniiri pood ja internetipunkt, cargo-teenus ja palju välismaa sõpru ning kohalike hinnangul palju raha. Dewa Made aga räägib, et viimasel ajal ei lähe tal hästi. Nimelt rentis ta välja ühele mehele 6 jeepi ning see mees rentis need edasi kellelegi ning samuti see keegi rentis need edasi kellelegi. Aga õnnetuseks oli viimane rentija Java maffia liige. „Javal on maffia?“ olen ma üllatunud. Dewa noogutab mõtlikult pead. 5 autot sai ta maffialt tagasi osta ühe uue auto hinna eest, aga kuues auto tuleb maha kanda, see on teadmata kadunud. Maffiale makstud raha oli tal mõeldud oma transpordi-suverniiri äri laiendamiseks.

„Dewa-Made, milline ärivaldkond sulle hetkel kõige rohkem raha sisse toob?“ küsin ärinaiseliku uudishimuga.

„Ehee“, naerab Dewa valju häälega. „Ma ei tea, ma ei tee kunagi mingeid arvutusi ega kalkulatsioone ega plaane. Ma lihtsalt vaatan oma pangakontot ning vahest on head uudised, et palju raha on kontol ning siis olen ise ka üllatunud, et kust see tuli. Teinekord on aga veidi liiga vähe raha kontol. Siis ma natuke muretsen, et mis nüüd teha.“

„Aga miks sa ei taha planeerida ega analüüsida oma äri?“ ei suuda ma oma lääne-ajuga mõista.

„.. sest ma ei taha stressi“, ütleb Dewa mulle omakorda arusaamatult otsa vaadates.

„Dewa-Made, millest sa unistad?“ pöördun ärimehe poole oma tavapärase küsimusega.

„Ma unistan varajasest pensionist. Kuna Balil ei ole pensionisüsteemi (välja arvatud riigiteenistujad), siis on tavaline, et inimesed töötavad niikaua kuni nad ära surevad. Aga ma ei taha kauem töötada kui 50 eluaastani. Ma arvan, et väljapääs on kinnisvara äri ning investeerimine. Ma hakkasin nüüd iga kuu umbes 4000 krooni kõrvale panema ning ma ostsin tervisekindlustuse. Aga tegelikult ma arvan, et Balil kinnisvara tõuseb ning ma proovin hoopis osta maad ning ehitada mõned villad. Et niiviisi saan ma raha teenida ilma igapäev tööl käimata ning muretsemata,“ räägib Dewa-Made justkui ühe hingetõmbega, kuid pikalt kaugusesse vaadates.

„Tegelikult on aga lühemas perspektiivis kõige olulisem minu tervis – ma alustasin jooga ning mediteerimisega hiljuti. Kui tervist ei ole, siis ole millelgi mõtet,“ räägib Dewa-Made väga tõsise ning elutarga näoga. „Ja veel, ma olen aru saanud, et haridus on kõige olulisem. Mitte ainult kooliharidus, vaid elutarkus. Tead, selle nimel olen ma valmis oma 3 lapse peale väga palju kulutama, et neil tekiks õige ellu-suhtumine ning soov katsetada ning julgus eksida!“ süttib väike udusulgedest vuntsiga mees lõkkele.

„Aga üldiselt ma usun karmasse – kõik mis sa teed, tuleb sulle tagasi. Ma püüan oma elus palju head teha ning siis ei olegi vaja seda äri niipalju planeerida!“ teeb Dewa-Made oma äriloogikkast väga filosoofilise kokkuvõtte.

Juveliir Made

Made juveeliäri ei ole peatänaval, mille ees peatub hordide viisi turistibusse. Made pood-töökoda on kohas, kuhu ükski turist ära ei eksi. Kui ta koduhoovis ringi vaatan, siis tundub tal aga üli-hästi minevat, sest nii uhket elamist ei ole ma veel mitte ühelgi Bali inimesel näinud. Äri läheb hästi aga Made kurdab, et Balil on töötajatega raske. Nimelt on alati mõni usu-tseremoonia juhtumas ning pooled inimesed on pidevalt nö vabadel päevadel. Made kasutab selle vastu trikki – nimelt pooled ta töötajatest on muslimid ning pooled Bali inimesed, nii on vähemalt pooled inimesed alati olemas.

Proovin Madega veidi äri teha ning minule suureks üllatuseks meie esimese tõsise kohtumise alguses satub väike sõnaaher mees hoogu ning ma saan tunni ajalise loengu tema äritegemise põhimõtetest... Nimelt ei ole äri tema jaoks lihtsalt rahategemise vahend, vaid tema jaoks on eelkõige oluline sõprus. Kui üks meist peaks hätta sattuma, siis on tema jaoks elementaarne, et aitame üksteist ning toetame. „Mulle ei ole oluline palju raha teenida, kui see viib selleni, et meie suhted lähevad pahaks!“ ütleb Made mulle sügavalt silma vaadates. „Raha tuleb ja läheb, kuid oluline on, et sõbrad on alati olemas. Ja me oleme nüüdsest sõbrad!“ hüüab Made mulle pühalikult.

„Made, millest sa unistad?“ küsin oma tavalise äri-Madede küsimuse.

„Mm.. mis sa mõtled selle unistamise all?“ on Made segaduses.

„Noh, kas sa tahad suurt juveeliäri, kas sa tahad reisima minna või kuule lennata või midagi sellist?“ proovin Madele tuua näiteid, millest keskmine juveliir võiks unistada.

„Ehee, põhimõtteliselt kuul võiks käia küll“, muheleb mees. Made jätkab: „Aga ma unistan lihtsast ja rahulikust elust. Ma ei taha suurt äri. Ma ei soovi stressi oma ellu. Ma soovin lihtsalt, et minu perel oleks piisavalt toitu ning mõnus äraelamine. Kui on liiga suur äri ning liiga palju töötajaid, siis on liiga suur vastutus ning liiga palju stressi!“ saan teada ühe tavalise Bali mehe ärifilosoofia.

Marika – ka selle poolt, et äri võib olla pigem väiksem aga ilma suure-suure stressita

Boonuslugu – millega motiveerida (Bali) töötajaid

Arutan ühe välismaalasest ärimehega äri tegemise eripärasid Balil, kui ta mulle ühel hetkel teatab: „Mõtlesin, et kuidas oma töötajaid kuidagi tänada nende pühendumuse eest. Mul on suisa piinlik neile iga kuu palka maksta – saavad nad ju umbes 1000 eesti krooni kuus 6 päevaste töönädalate eest. Ma siis mõtlesin, et maksan lisaks palgale ka boonust ja mul tuli vapustav idee - selle aasta boonusena tellin ma kõigi töötajate lehmadele seemnepulli! See on investeering – üks seemnepulli külaskäik võrdub väike vasikas, mis võrdub omakorda tuleviku suur lehm ning omakorda võrdub tulevikus palju raha.“

laupäev, 9. oktoober 2010

Tajen ehk kukeboks

Geko laulu saatel

Vaatamata kuumusele jonnakusest teksapükse kandes

Kõnnin mööda oma igahommikust kõndimisrada Bangkiam Sidami külas ning tavapäratult on sel varajasel hommikutunnil küla mehed liikvel. Ning mitte lihtsalt liikvel, vaid suisa sätitud ning kammitud ning piduriides. Minust vuhiseb koledasti koliseval rolleril mööda minu endine peremees, ratas korvidega ülekoormatud. „Hommikust, Made, mis teoksil“ saan mehel veel rollerisabast kinni. Made naeratab kavalalt ning ütleb, et kohe algab kukevõitlus. Veel lisab ta, et viib küll oma kuked, kuid ta ei ole kindel, kas ta kuked võitlevad, sest tema peab võimaliku politsei reidi üle külatänava nurga peal valvet pidama.

Juba eemalt kostub elevil hüüdeid ning kiremist. Saabun surnuaia kõrvalisele platsile, kuhu hommikuse lausvihma tõttu tekkinud mudas seisab oma sadakond mootorratast. Tegu on korraliku üritusega, sest parkimist korraldavad sauadega mehed ning uksel küsitakse 10,000 ruupiat, mis teeb umbes 14 krooni. Ühte katusealusesse on kogutud lõpmatu arv punutud korvikesi, mis liiguvad ning kikeriitavad. Igale korvikesele on ilusti kinnitatud nimesilt, mis määrab, millisele inimkukele vaene loomake kuulub.

Platsile on üles seatud laat koos teksapüksi sektsiooni ning röstitud sea sektsiooniga, kus toimetavad usinad perenaised. Kui jõuan edasi võitluse alale, siis on ühe pilgu pärast selge, et olen ainuke naine selles „isaste-kukkede“ maailmas. Ronin kõige ülemisele bambusest valmistatud tribüüni äärele ning vaatan, mis toimub. Platsil on sebimine, sest üks kukk on just teise ära tapnud ning uued kuked teevad ringi ääres „sooja“. Suurte rahapakkidega mehed käivad mööda võitlusplatsi ringi ning jaotavad eelmiste panuste eest tulu. Õhus on raha ja ärevuse ja surma lõhn. Hingan oma naiseliku kaastunde ning inimliku tülgastuse selle ürituse vastu maha ning proovin manada näole kultuurihuvilise entusiasmi.

Võtan sõbralike nägudega meeste kõrval istet ning küsin: „Kuidas tänane päev läheb ka? Kas on hea mänguõnn?“ Mehed noogutavad muheledes ja sügavad taskuid.

„Eee.. aga milline on hea võidupotentsiaaliga kukk!?“ proovin meeste rahaõnne saladustele jälile saada.

Shlehviga mees vaatab mind nagu lolli naist ning ütleb käega lüües: „Ähh, kui me teaksime, siis oleks ju lihtne igakord võita!“

„ Köhm, köhm“ vaatan maha ning valmistun järgmiseks rumalaks küsimuseks: „Kui suuri panuseid te tavaliselt panete?“

Hästi inglise keel vuristav mees vastab: „Sõltub, palju sul raha on. Võib panna 50 000 ruupiat või 100 000 ruupiat või võib ka mitu miljonit panna“.

„Kas ma võin ka panuse panna?!“ pärin võiduärevalt.

„Siiiinaaaa!? Sina tahad panust panna?!“ ei suuda mees oma kõrvu uskuda.

„Nojah, mängiks ka. Panen algatuseks 50 000 ruupiat!“ ütlen häälega, mis ei lase mehel enam minu otsusekindluses kõhelda.

Mees muutub osavõtlikuks: „Niisiis, parem on panustada siin meie juures ehk ringist väljaspool „mustalt“. Kui sinna ringi sisse raha annad, siis pead 10% maksudeks maksma!“

„Mis maksu“, ei suuda ma selle ebaseadusliku ürituse ametlikkuses piisavalt üllatunud olla.

„Noh, see mees, kes seda siin korraldab, võtab maksu!“ selgitab mu uus kukevõitluse –sõber.

„Ja siin väljaspool maksu ei ole?!“ tahan täpselt teada, mis süsteemiga tegu.

„Ei, siin maksuta! Kumma kukepeale panuse paned, musta või valge?“ küsib mees.

Ilma sekundikski kõhklemata tean, et must võidab! „Mustale“ vastan kiiremini kui mees oodata jõuab.

Mees koputab teisele mehele õlale ning räägib mingi pika jutu, mis näoilme järgi võiks tähendada, et mingi-lääne-naine-läks-segaseks-ning-paneb-mustale-kukele-50000.

vaata videot siit.


videol olevad kuked ei ole need, kelle peale mängisin

Niipea kui kaks kukke ringist üksteise poole lahti lastakse, siis on selge, et mustal kukel on närvid läbi. Ta tormab valge poole, hüppab sellele selga nagu kanale ning uhmerdab teda nii kuis jaksab. Ilmselt võitleksid need kuked kuni järgmise hommiku varaste tundideni, aga külameestel tahab riis kasvatamist, mistõttu on nad igale kukele ettenägelikult noa ühe jala külge sidunud ning seetõttu on nõrgema poole lõpp päris kiire. 2 minutit, valge kukk saab punased püksid ning mina olen läbi selle vägivaldse teo võitnud 68,50 krooni ning minu sõber kukevõitlus-ekspert pistab 50 000 ruupiat mulle pihku.

Minust teisel pool istuv noormees ehk kukevõitluse-sõber-number-kaks alustab minuga juttu ning küsib sissejuhatuseks väga baliliku küsimuse: „Miks sa siin üksi oled?“

„Mm... sest mul pole sõpru“, ei oska ma millegi vaimukamaga algatuseks kohe välja tulla, sest tean, et nagunii on tal minu vastu kaastunne juba tekkinud, et mul meest ja kolme last ei ole. Noormees vaatab mind nagu kosmose elukat ning ütleb: „Ehee, ma ei usu!“ Võtan aga vestluse ohjad oma kätte ning valan nooremehe küsimusterahega üle veel enne kui ta kohalike gigolode kombel mind seebitama jõuab hakata.

(fotol minu peremees oma lemmikut vannitamas, mis väidetavalt kukekesele meeldib)

Selgub, et kukevõitlus on Bali meestele samaväärne nagu lääne meestele tööl käimine. Enamasti igal mehel on kodus mitu võitluskukke. Ühe kuke võitluseks ettevalmistamine võtab ligikaudu 9 kuud kuni 1 aasta. Selleks on vaja iga päev palju tööd teha – kukke tuleb treenida - teda masseerida, vannitada, paitada ning vannitada. Kukki söödetakse erilise toiteseguga – riis, mais, maapähkel ning muud toitvad teraained. Minu uus sõber ütleb mulle, et kukkede toit on turul kallim kui inimeste toit. Nimelt maksab 600 g toitesegu 11 000 ruupiat, aga 1 kg riisi vaid 6000 ruupiat. Poiss kihistab naerda ning ütleb, et mehed hoolitsevad kukkede eest vahest isegi rohkem kui oma pere eest. Tõepoolest kui Balil ringi sõita, siis on tihtipeale pärastlõunane külapilt see, et kamp mehi istub teeääres ning patsutab ja silitab oma kukki. Ja olen ma ju isegi aidanud oma peremehel tema kukke vannitadaJ Või on see asendusaine sellele, et Balil ei ole kombeks avalikus kohas intiimsust üles näidata ehk isegi oma naist ei suudelda ega kallistata avalikult.

„Kui palju sa kõige rohkem võitnud ning kaotanud oled?“ ei jäta mind Bali meeste teenistuse pool külmaks.


Noormees räägib, et kõige rohkem on ta võitnud ligikaudu 20 000 eesti krooni ning kaotanud 11 000 eesti krooni. Minu silmad pööritavad mitu ringi, sest ma ei suuda Bali kontekstis summade kosmilisuse üle piisavalt imestunud olla, sest näiteks Bali keskmine kuupalk on ligikaudu 1000 krooni. Selgub, et mehed kaotavad vahest terve mootorratta, vahest auto. Üldiselt majade ning naisteni ei mängita aga suures mänguhoos võib ka seda juhtuda. Noormees näpib oma käes olevat raha ning selgub, et ta võitis täna 500 krooni.

„Mis sa sellega teed?!“ uurin ta käest.

„Ma arvan, et kasutan järgmisel kukevõitlusel panustamiseks“, vastab noormees häbelikult.

„Ee.. aga mis te surnud kukkedega teete?“ küsin kadunukeste saatuse üle.

„Õhtul tehakse suppi!“ seletab noormees maailma kõige loomulikumal ilmel.

Otsustan oma algaja õnne mitte rohkem proovile panna, jätan rahapakkidega mehed ning noad jalgade küljes olevad kuked sinnamaale. Kui aga ülejärgmine hommik taaskord mööda sama külateed jalutan, siis on rolleri seljas vuravad mehed sama pidulikult riides, kui eelmine kord, vahest ehk veidi väsinuma ilmega, kuid katusealuses olevate korvide ning kiremiste arv tunduvalt väiksem.

Marika

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Tagasi paradiisis...

Eksootiliste häälte taustal

Lõputu veevulin


(häid fotosid ei ole, sest fotokas ikka katki. Varsti peaks uue saama, siis uued fotod)


Kaks kuud tagasi, kui lennukist maha astusin tõmbusid keha ning plätud hetkega higiseks. Troopika või ärevus?! Olen tagasi Balil Pea aasta on möödas sellest kui siit peale 5 kuud elamist lahkusin ning Kambodžasse jõudes tundsin, et mind on muinasjutust välja visatud. Nüüd tagasi olles olen elevil, et kas on võimalik, et kõik see, millesse siin eelmisel aastal armusin, see muinasjutt ja lendlemine, mida kogesin, on olemas siin ka sel aastal? Mu tuttavad ju küsisid ükshaaval, kas ei karda ma mitte tagasi minna, sest nende kohadega on juba kord nii, et tagasi minnes on lihtne pettuda... Tõepoolest? Kuidas ma sel aastal end siin tunnen?!

Esimesed kaks tundi saarel panevad mind äratundmisrõõmust ning ümbritsevast ilust naeratama. Lahtisest autoaknast tuleb koos sooja troopilise õhuga sisse pahvak kookosõli praadimise lõhna – mu süda naeratab. Vaatan sinisesse taevasse, kus hõljub parasjagu oma kümmekond tuulelohet – mu süda naeratab. Vaatan auto kõrval kihutava ühe rolleri selga mahutatud nelja üksteise vastu pressitud noormeest, teeääres olevates külakestes ohverdusi tegevaid sarongides naisi ning kraavipervel kükitavaid hambutuid mehi, kes oma võitluskukki silitavad... Mu süda tahab uuesti naeratada, kuid see ei ole võimalik, sest eelmine naeratus lihtsalt ei ole veel mitte kuhugi kadunud..


Ubudile lähemale jõudes pimestab minu silmi erkroheline lõpmatus - rohetavad riisiterrassid. Mmm, kuidas olin ma neid igatsenud. Minu külatänaval kostub igavikuline veevulin, veekanalites paterdavad pardid ning teeääres ootavad kliente väikesed kärukesed, millest võimalik osta Bali kuulsat, kuid kahtlase sisuga kalapalli suppi Baksot. Ema jala külge klammerdunud väike patsidega tüdruk lehvitab ja hüüab kõigest hingest „Helllllõõuuu“, arvukad külakoerad teenivad oma igapäevast toiduportsu end pea hääletuks haukudes.

Kohalikku rütmi on end lihtne sisse elada, sest kell kuus hommikul hakkab päike silmalauge paitama ning kuked lasevad kuuldavale oma võimsaima kaanoni, nii et äratuskellal hakkab piinlik.... Kõnnin igal hommikul imekaunil kahe oru vahelisel mäel lookleval Champuani trekil ning ma ei suuda ära imestada selle troopilise looduse imelisust! Varahommikul on Ubudis mõnusalt jahe, pilvetupsud on kahe mäekünka vahele orgu kinni jäänud, riisipõllul värskelt istutatud riisivõrsetel on kastepiisad, taamal kõrguvad kogu ilus kolm vulkaani ning üks imelik lind laulab häält puhtaks: „ähähäähäh, ähähäääääääh, ähähääääääääääääh!!!“ Kogu päevane ja õhtune elu toimub õues, sest koguaeg on soe ning ümberringi on igapäevaselt sada väikest kunstiteost – taimed ja vanad templid, majade rohkete detailidega puitnikerdised, tantsijate maskid, riisipõllud, voogavas rütmis tuksuv liiklus ning iga kodu ukse ees olevad ohverdused Jumalatele. Mul löövad silmad äratundmisrõõmust särama - Bali on ikka endine! Ma jõudsin koju!?!

Kõndides läbi oma vana küla (kus eelmisel aastal elasin), jäävad külatädid kordamööda seisma, vaatavad mulle segaduses olevana pikalt otsa ning küsivad ehmunult: „Oih, millal sa tulid?! Aga kus sa siis nüüd elad?! Miks sa (jälle) üksi oled?!“ Minu endine perenaine surub mulle hommikuti pihku papaya ning banaani kuhila ning teepeale jääva hotelli töötaja teeb kommentaari minu aastaga muutunud välimuse aadressil. Ubudis tarvitseb vaid kahte teatud kohvikusse minna, kui ongi mängleva kergusega üles leitud kadumaläinud kontaktid ning lisaks vanadele sõpradele trobikond uusigi hangitud. Viimane tegevus tagab selle, et päevad saavad kiiresti täis igasugu üritusi ning minu kohalik elu läheb samasuguse hooga käima, kus ta eelmisel aastal pooleli jäi.

Nukker on vaid see, et registreerin linnatänava majademüüris varem aukude kohale ehitatud uued restoranid, osade riisipõldude asemele kerkinud majad ning linna on minu suureks šokiks ilmunud esimene lääne keti-toitlustuskoht – Starbucks! Aga ma proovin Ubudi järjest läänelikumaks muutumisest mitte välja teha ning sean end sisse tavalise Bali pere koduhoovis ja kohandun kohaliku elurütmiga, tantsin end tantsutunnis ogaraks, väänlen oma kinnikiilunud kondid joogatunnis lahti ja lasen massaažis väsinud lihased sirgeks triikida.

Seekord on Bali tõesti teistsugune, sest mina olen teistsugune ja ma teen teistsuguseid asju. Aga ma tean, et mul on ükskõik, mis minuga siin jumalatesaarel sel korral või igal järgmisel korral juhtub või ei juhtu või keda ma kohtan ning keda mitte, sest tänu sellele imekaunile saarele ja siinsele õhustikule ei ole ühtegi varianti, et ma võiksin pettuda, sest siin on lihtne õnnelik olla.


(fotol minu koduhoovi meditatsiooni-hütt)

Marika, potentsiaalne kahepaikne