reede, 31. oktoober 2008

Romantilised ööd Yazdi lähistel

Kharanaqi külas, päeval Eesti moodi soe, öösiti päris jahe



Mida teha Iraanis öösiti, kui alkohol, kaardimäng, ööklubid, avalikus kohas laulmine ja tantsimine on keelatud? Tavaliselt oleme üheteist-kaheteist vahel magama läinud ning vähemalt kaheksa tundi und täis saanud. Viimastel päevadel Yazdis muutus aga lisaks päevastele seiklustele ka meie õhtune elu oluliselt värvikamaks.

Intensiivne ööromantika iraanlaste moodi

Peale brasiillanna Alessandra lahkumist Yazdist, tegelesid meie Iraani „vennad” Ali ja Aborlfaz meiega edasi ning neid ei heidutanud ka asjaolu, et meie seltskond oli kasvanud neljaliikmeliseks: lisaks meile kuulusid sinna nüüd ka prantslased Sebastien (kellega olime juba Teheranis tuttavaks saanud ning peale seda meie teed muudkui ristusid) ning Mathilde (kellega saime esimest korda kokku Tabrizis ja kes muuhulgas räägib farsi keelt). Ali ja Aborlfazi reageering uute nägude peale oli puhtiraanlaslik – „Marika ja Tomi sõbrad on ka meie sõbrad” ja otse loomulikult olid nad eriti õnnelikud selle üle, et lõpuks ometi on külaliste hulgas üks inimene, kes kohalikku keelt mõistab.

Õhtu algas peale pimeduse saabumist, mil meie Iraani sõbrad vaatamata mitmetele telefonikõnedele lihtsalt unustasid meile kottpimeda surnuaia kõrvale järgi tulemast. Nimelt käisime vaatamas väidetavalt ühe vanima usundi zoroastrionismi mahajäetud matmispaiku (laibad viiakse kõrgele mäe tippu torni, kus raisakotkad need ära nokivad...), mille kõrvale oli tekkinud uus surnuaed. Kui meil olid surnuaia kõrval konutades juba kõikide õudusfilmide stsenaariumid läbi võetud, saabus vile saatel meie sõprade auto. Tegime ettepaneku õhtust sööma minna, aga nii, et seekord maksame meie. Sõbrad olid ilma pikema vastupanuta nõus, küsisid ainult, et kas nad võivad oma pere ka kaasa võtta (kes hiljem osutusid küll peretuttavateks) ja meie noogutuse peale saimegi nende poolt valitud kiirtoidu restorani ees veel neljaliikmelise iraani perekonna sõbraks.

Peale tohutut hunnikut sügavpraetud kana topiti meie rahvusvaheline kümneliikmeline kamp autodesse (uskuge või mitte, sedakorda siiski kahte!) ja algas „reede õhtu Yazdi moodi”. Kodudest laeti peale vaip, süütevedelik, kaks daff’i (tamburiini moodi pill) ja citar (mandoliini moodi pill) ja muud kila-kola ning metsaäärses vahepeatuses sai pagaasnik täiendust oksaraagude näol. Ööpimeduses suundusime linnast välja ja mõne aja pärast keerasime suurelt teelt väikesele mägiteele autosummutid vastu maad kolksumas ja aeg-ajalt järsul mäenõlval kurve võttes. Kui kõrgele mäekünkale jõudsime, oli vaatepilt hingematvalt romantiline. Taamal sillerdas täies tuledes Yazd ja meie peakohal siras mustmiljon tähte. Vaikus ja romantika kestsid küll vaid hetke, sest kõik ülejäänu toimus seadusevastaselt ning välgukiirusel – tolmusele mäekünkale rulliti lahti suur vaip, veidi eemale pandi hunnikusse oksaraod, mis peale süütevedeliku annust suure leegiga põlema lahvatasid ja juba olid Ali ja Aborlfaz haaranud daffid ning kõlama hakkas müstiline, veidi šamaanilik iraani rahvamuusika. Järgnevalt improviseeris Aborlfaz citaril ja iraanlased laulsid kaasa. Kui lõke hakkas kustuma, suunati peoplatsile autotuled ning autost pandi peale kaasaegne tehnomuusika ja asuti oma äranägemise järgi tantsima. Loomulikult ei lubatud ühelgi kaugel külalisel pealtvaatajaks jääda ja olime esiti nagu show-tantsijad kohalike pilkude all. Kui vaadati meie sammud üle (ja ilmselt jõuti järeldusele, et pole meist suuremat asja!), siis asuti ise tuliselt tantsu vihtuma, ikka kohaliku kombe kohaselt väga graatsiliselt. Lisaks meestele tantsis isegi pereema, kes näitas Marikale uhkusega oma käte liikumise tehnikat. Sama kiiresti kui pidu algas, sai see ka otsa – pisike Pärja ärkas unest - ning vaibad ja pillid pakiti kokku, peoseltskond suruti autodesse ning sõideti tagasi linna.


Seiklusrikas ööromantika eurooplaste moodi


Yazdi lähistel kivikõrbes on oaas ning selles küla nimega Kharanaq. Selles külas asub väike, kuid armas külalistemaja, mis on ühtlasi ka ainukeseks ööbimiskohaks kogu külas. Küla on huvitav selle poolest, et küla serval asub suur ja vana liivakarva „linn”, mis on ehitatud muda-põhu tellistest ning kus kõik majad ja hoovid on omavahel seotud üheks tervikuks. Muda-põhu linn on tänaseks praktiliselt maha jäetud, selles elab vaid kaks peret ning külalistemajas peatuvad inimesed. Ülejäänud külaelanikud elavad aga vana linna kõrvale ehitatud uutes majades ning nad tegelevad peamiselt põllumajandusega ning kitsekasvatusega.

Sellisesse külakesse asus mõneks päevaks elama tore reisiseltskond – meie, prantslased Sebastien ja Mathilde, pluss kolm itaallast – Daria, Renato ja Beppe ning kohapeal liitus meiega austraallane Ben.

Saabumine Kharanaqi oli väga suur meeleolu muutus. Kuigi Yazd oli väga sümpaatne linn, jagus sealgi liiklust ja muud linnaeluga kaasnevat müra. Kharanaqis valitses aga täielik vaikus. Sellesse vaikusse sekkusid aeg-ajalt vaid suurelt maanteelt kostuv üksikute veokite mürin, ritsikate laul ööpimeduses või küla ümbritsevatel põldudel või mägedel häälitsevad „hunt-linnud”. Hunt-linnud seepärast, et nende hüüded olid sellised suhteliselt õõvastavad, mis meenutasid pigem huntide ulgumist; pealegi, kellelgi ei õnnestunud neid linde ise näha, seega jäime kokkuvõttes eriarvamusele, kes ikkagi nende häälte taga olid...:)

Küla kaunis vaikelu haaras meid mõnusasti endasse. Kondasime külatänavatel ja seiklesime vanas mahajäetud linnas, jälgisime külaelanike tegemisi põldudel ja püüdsime nendega juttu vesta, turnisime küla ümbritsevatel mägedel. Sama mõnus oli aga ka peale ühiseid söömaaegu meie külalistemaja hoovis üheskoos rändurijutte vesta ja vesipiipu tõmmata. Meil tekkis seal väga lahe kambavaim ja ühine olemine. Sellel lainel otsustasime esimese päeva hilisõhtul minna mahajäetud linna taha akveduktile (võlvkaartega sild) tähti vaatama. Taskulambid valgust näitamas suundusime vaikides mööda külamaastikku. Akveduktil viskasime end kitsale sillale pikali ja nautisime meie kohal laiuvat tähistaevast ja kadusime igaüks mõneks ajaks reaalsest maailmast... ilus oli...

Taolisse kaunisse vaikellu jõudnud ja öist tähistaevast silmitsedes panime reisiseltskonnaga küpsema plaani järgmisel hommikul minna mägedesse päikesetõusu vaatama. Kuigi mõte päikesetõusust oli meie kahe peas olnud juba reisi algusest saadik, oli uni alati magusam tundunud ja varajasele päikesetõusule olime vaid mõned korrad ööbussist unesegasena kaasa elanud... Nüüd kambavaimust innustatuna oli seda mõtet juba palju kergem teoks teha. Nii olidki enam kui pooled meie väikesest seltskonnast järgmisel hommikul kell 5.15 maja ees stardivalmis ja võtsime suuna küla taga kõrguvatele mägedele. Jõudsime kohale just parajaks ajaks. Tuul vihises, hunt-linnud häälitsesid ja pilved meie ees võtsid järjest erinevaid värve, niisamuti nagu mäed meie seljataga ja küla all orus. Tagasi külla jõudsime samal ajal, kui külaelanikud asusid kitsi karjamaale ajama. Kuked kiresid. Tõeline külaromantika!

Selles romantikas veetsime veel ühe päeva ja järgmisel hommikul sõitsime tagasi Yazdi. Kuna asusime ei-kusagil, siis kasutasime esimest korda reisil edasijõudmiseks pöidlaküüti ja olime selles osas väga edukad. Maantee veerele jõudes möödus meist suur veok, kes käeviipe peale peatus ja meid Yazdi viis. Sõime veokijuhi datleid ja banaaninätsu ja Marika andis talle kuulata oma iPodist muusikat. Ja pritsisime üksikuid farsikeelseid sõnu, mida siinoldud aja jooksul ära õppinud olime.

Yazdis veetsime päeva meie jaoks väga armsaks saanud Silk Road hotelli sisehoovis niisama chillides ja teiste ränduritega „jahimehe jutte rääkides” ning võtsime ööbussi meeleolu loova nimega linna, Bandar Abbas’i.

Marika ja Tom

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Lotte lugu

Yazdis,
Päeval palav, õhtul jahe


Lotte lugu sai alguse sellest, et seoses lahkumisega Eestist ja lahkumisega töölt tegid sõbrad ja kolleegid erinevaid emotsionaalseid ja praktilisi kingitusi. Nii ma siis viimasel ööl kotti pakkides inventeerisin oma kodust aknalauda, kuhu enamik neist kingitustest olid jõudnud. Mis seal salata, viimaseks kaheks ööks olid kerged paanikahood lõpuks ka minuni jõudnud (et siis appi, mis asi see nüüd on, mida ma ette võtan!?!? ja kas said ikka kõik asjad tehtud, mis olid kellelegi lubatud või mis on tarvis teha enne pikka äraminekut!?!?) ja koti pakkimine kõige selle kõrvalt polnud kerge ülesanne. Tuli teha karm valik asjade vahel, mida mul järgmise aasta jooksul ikka tõeliselt vaja läheb ja maha suruda igasugune vaimne side erinevate asjade suhtes. Mõne asja osas sai eraldi Marikale üle helistatud, et kas tal on see juba kaasas, „...ma siis seda ei võta” jne.

Nii pääsesid minuga koos reisima ikka väga vähesed õnnelikud esemed (kuigi mõnda kirjaklambrit pidin pikalt lohutama!). Suur seljakott pakitud, laadisin väikse seljakoti täis tähtsamaid dokumente, raamatuid, tehnikat jms. Ja rõõmustasin, et näe, ruumi jäi isegi üle! Vaatasin veelkord aknalaua üle ja silma jäi Lotte ning meenusid endise kolleegi Rita sõnad seda üle andes: „... üks väike Lotte ikka mahub kusagile kotti ära!” No ma ei tea, mis see nüüd oli – võimalik, et Lotte elurõõmsad silmad või teadmine loost seiklushimulisest Lottest – igatahes minetasin hetkeks ratsionaalse mõtlemise ja leidsin Lottele oma väikeses seljakotis eraldi sahtli ja kaasa ma ta võtsingi! Tegelikult jõudsin Lottet kotti pannes ka mõelda, et kindlasti satume teel kokku mõne toreda perega, kus on lapsi, ja keda Lotte edaspidi rõõmustaks.

Lotte reisis meiega vapralt ühe kuu ja nädala. Nägi Türgit, Süüriat, Iraani. Enamasti seda küll päevase seljakoti sahtlipimeduses, kuid aeg-ajalt näitasime talle ikka käidud teed ja meie uusi kodusid ka:) Kapadokias ringi sõites andis üks kohalik talumees meile oma aias kasvavaid kreeka pähkleid. Need läksid ka Lotte järelvalve alla samasse sahtlisse, plaaniga need aastavahetusel nahka pista.

Kuni Iraanis, Yazdi linnas, sattusime kokku toredate kohalike elanikega, kes meid äärmise külalislahkusega võõrustasid ja kes meid enda poole koju külla kutsusid. Nii jõudiski kätte aeg Lottel meie juurest lahkuda ja jääda imearmsa tüdruku, Pärja, sõbraks.



Hüvasti, Lotte!

Tom

Pöörased päevad Yazdis

Silk Road hotell, kihnumustrilise voodikatte peal
+30 ºC


Meie meeleolukatele päevadele Yazdis eelnesid tegelikult mõned päevad elu Esfahanis. Esfahan on linn, mis ei jäta ühtki iraanlast külmaks, sest enamuse jaoks on see kõige ilusam linn Iraanis oma kuurortliku hõnguga ja ajalooliste paikadega. Linn oligi ilus – alates jõest, mida ületasid mitmed imelised kaartega kivisillad ja ilmestasid lõputud purskkaevud, rääkimata linnas leiduvatest parkidest ja pinkidest ja lõpetades üüratu ja suurejoonelise Imaam Khomeini väljakuga, mille kõrval Teherani samanimeline koht võiks häbi pärast maa alla vajuda.

Meile mõjus see ümbritsev ilu nõnda, et võtsime kotipõhjast välja oma paremad riided ning läksime koos kohalikega sildadele ja parkidesse promeneerima. Marikal oli oma kirjust hõlstist nii kõrini, et ta otsustas väheke vaheldust leida pikas valges seelikus, mis peaks teoreetiliselt vastama kõigile kohalikele kombenõuetele, aga ometi suutis ta sellega linnapeal selliseid laineid lüüa, et inimesed peatusid ja jäid suud lahti vaatama. Ega me ei suutnudki tuvastada, kas neile mõjus see uue riietumistrendina või oli see nende jaoks midagi sama kohatut, kui meie kultuurikeskkonnas pitspesu väel randa minna...

Esfahanis valitsev uhkus ja ilu oli aga ka tema õnnetus. Esimest korda nägime siin Iraanis suuri turismigruppe rändamas läbi linna ja vaatamisväärsusi ummistamas. Kõige suurema šoki saime, kui vastavalt Lonely Planetis soovitusele sisenesime Imaam Khomeini väljakul asuvasse teemajja, mis asus väljakumüüri teisel korrusel ja kus avanevat imekaunis vaade alla väljakule: kogu teemaja oli puupüsti täis lääne pensionäre, nii et me põgenesime sealt kiunudes...

Tundsime end Esfahanis tavaliste igavate turistidena ilma, et meil oleks tekkinud mingeid lähedasemaid kontakte kohalike elanikega (kui Imaam Khomeini väljakut palistavad vaiba- ja postkaardimüüjad ning reisijuhid välja arvata...). Nii otsustasime sellele sanatooriumipuhkusele lõpu teha ja sõitsime edasi Yazdi linna. Ja Yazd käivitus täistuuridel hetkest, mil sellesse linna oma jala maha panime!

Kogu lugu sai alguse bussisõidust. Meid kui „kaugeid külalisi” pandi bussis istuma kohe bussijuhi seljataha, vaatamata asjaolule, et meie piletitel märgitud kohad olid kusagil bussi tagaotsas. Sarnaselt suunas bussijuht teise „eksootilise reisija” istuma meie kõrvalpingile. Peatsel tutvumisel selgus, et tegu on Brasiilia filmikriitik Alessandraga, kes külastas Iraani seoses Teherani dokfilmide festivaliga, olles seal žürii liige. Alessandra Teherani tuttav saatis ta oma kodulinna Yazdi avastama, kus tema sõbrad, keda Alessandra ei olnud kunagi oma elus näinud, pidid ta eest hoolt kandma. Bussist sõpradele helistades selgus tõsiasi, et need sõbrad ei räägi eriti inglise keelt. Kohale jõudes tõdesime, et kui suhtluspartnerid keelt ei räägi, siis ega väga lihtne ei olegi suurest bussijaamast teineteist üles leida. Kuna Alessandral telefoni ei olnud, siis andsime talle kasutada oma Iraani kõnekaardiga telefoni ning võtsime vaikimisi oma kohustuseks aidata Brasiilia tüdrukul sõbrad bussijaamast üles leida või ta siis oma hotelli kaasa võtta.

Kui iraanlastest sõbrad Ali ja Aborlfaz lõpuks eksootilise kolmiku avastasid, topiti meid ilma pikema jututa kõiki autosse ja tehti selgeks, et meie oleme nende külalised ja oleme nüüd nende hoole all. Nagu varem juba märkinud oleme, siis meil on „kulgemise” ja „vaatame-mis-juhtub” elustiil täiesti omandatud ning nii me voolasimegi ilma pikema jututa uue ja põneva seltskonnaga kaasa. Järgnes meeleolukas autosõit valju iraani muusika saatel, mida vürtsitati üksikute inglise- ja farsikeelsete sõnadega ning mille käigus autosse lisandus ka Ali tüdruksõber ja Tomi suur seljakott jätkas oma sõitu pagaasniku PEAL! Siiski jõudsime kõik (sh Tomi kott!) õnnelikult kohale. Maandusime uhke hotelli sisehoovis, kus meilt sooviti kohe teada saada, kas me soovime üksikuid tube või kolmest tuba ning meie küsimuse peale hinna kohta vastati kiiresti, et ei-ei-ei, me oleme ju nende külalised ning kõige eest on juba hoolt kantud. See väike segadus oli põhjustatud asjaolust, et Alessandra pidi algselt Yazdi tulema koos oma kahe sõbraga, ning meie sobisime kenasti sellesse konteksti. Järgneva õhtusöögi ajal tegime inglise-eesti-portugali-farsi keeles selgeks (ja kasutades ka hotellis töötava inglise keelt kõneleva mehe abi), et meie tutvus Alessandraga sai alguse bussist ja meie pole filmiteoreetikud ega –kriitikud, vaid lihtsalt rändurid. Tänasime neid kena pakkumise, õhtusöögi ja toreda seltskonna eest ja läksime oma broneeritud hotelli.



Kuna olime Alessandra sõbrad (mis sest et tutvus oli kestnud vaid mõned tunnid bussisõitu!), siis iraanlaste jaoks olime me iseenesestmõistetavana „sisse arvatud” järgmise päeva kultuuri- ja turismiprogrammi. Hommikul saabuski pidulik delegatsioon – filmiprodutsent Ali oma pruudi Minaga ning juuksur-habemeajaja (ja hobi korras filmimeeste assistent!) Aborlfaz oma naise Saddath’i ja lapse Pärjaga - meid kolme kantseldama. Ehk meile oli tekkinud Yazdis oma iraani perekond. Külastasime mošeed, tutvusime muusemis „kuidas-kõrbelinna-Yazdi-elanikud-omale-kraanivee-said”, turnisime mööda Amir Chakhmaqi kompleksi (kaunis fassaadehitis), kust avanes imeline vaade muda- ja põhubrikettidest ehitatud lõputute müüride ja sisehoovidega madalale liivakarva värvi linnale. Vaatamisväärsuste vahele mahtus aga ka muusikapoe külastus, kus poe omanik mängis meile klaverit, Aborlfaz saatis teda iraani trummil ning kogu ülejäänud kohalik kaaskond laulis.

Päeva emotsionaalseimaks sündmuseks kujunes kohaliku kooli külastus, kus Aborlfaz oli väiksena õppinud. Iraanis käivad poisid ja tüdrukud erinevates koolides ning alles alates ülikoolist õpitakse koos. Meie sattusime sinna kooli ajal, mil oli poiste vahetus, kes olid vanuses 7-10. Klassidest mööda kõndides tekitasime ilmselget elevust nii õpilastes kui õpetajates. Astusime sisse klassiruumi, kus Aborlfaz omal ajal õppinud oli. Mõne hetke pärast leidsime end istumas koos poistega ja õpetajaga koolipinkides ning fotokad koos õpetaja enda mobiiliga muudkui klõpsusid. Päris hulluks läks olukord pärast seda, kui koolidirektor oli helistanud vaheajale kutsuvat koolikella, mispeale kõik need sadakond poissi jooksid klassiruumidest välja kooli keskel olevasse sisehoovi, kus me olime. Lapsed olid särtsu täis, et eksootiliste külalistega pildile saada või et neid pildistataks ja muidugi soovisid nad end siis hiljem ka fotoaparaadist näha. „Tulnukate” ümber läks suuremaks tunglemiseks nii et peagi avastasime end seljaga vastu seina surutuna:) Sinises koolivormis poisid taandusid alles direktori korralekutsuva vile peale. Peagi lasi koolidirektor uuesti koolikella (kaasnenud segadusega ilmselt varem, kui aeg seda oleks ette näinud) ning poisid läksid klassiruumidesse tagasi. See tähendas aga omakorda seda, et löögile pääsesid õpetajannad, kes samuti kõik soovisid oma mobiili pilti endast koos eksootiliste külalistega. Selle poseerimise ja klõpsimise peale unustasid õpetajad aga õpilased sootuks ning nii juhtuski, et poisid uuesti klassidest välja jooksid ning meie ümber uue piiramisrõnga moodustasid ning hakkasid ühes rütmis plaksutama. Emotsionaalne kohtumine lõppes direktorikabinetis mahlajooki juues ning kohalikku maiust süües (mis maitses kangesti Eestis kunagi popi küpsetise „seakõrvade” moodi).


Selleks päevaks ei olnud aga emotsioonid ning sündmused kaugeltki lõppenud. Õhtul laeti Aborlfazi autosse 7 täiskasvanut ja väike Pärja, keerati põhja muusika ning asuti laulu ja kiljumise saatel kruiisima õhtustel Yazdi tänavatel tegemaks ettevalmistusi õhtuse Aborlfazi kodupeo jaoks ning leidmaks ravimeid päeval päikesepiste saanud näost valgele Alessandrale. Aborlfaz, Saddath ja Pärja elasid Yazdi kesklinnas tüüpilises iraani majas: väljast paistsid üksnes müürid, uksest sisse minnes avanes aga ruumikas sisehoov koos mõne puu ja põõsaga ning hoovi keskel asus väike ümmargune bassein. Kodupeol tiriti välja vesipiip ning hoolikalt keldris varjul olnud Aborlfazi vanaema tehtud kange viinamarja mahl, mida pakuti sisuliselt lonksu kaupa. Kõige selle kõrvale söödi sihvkasid ja halvaa-kastet lavashiga. Õhtu jooksul õnnestus meil näha Ali tehtud lühifilmi ühest Iraani külatraditsioonist, kuulata Aborlfazi, Saddath’i ja Ali musitseerimas ja laulmas ning lõpuks ühiselt tantsida.

Traditsioonilisel Iraani peol pidutsevad naised ja mehed eraldi, nii on kummalgi peol palju enam lubatud. Isegi pulmas, peale registreerimist, jätkavad naised pidutsemist ühes ruumis ning mehed teises ruumis. Kui aga juhtub, et naised ja mehed on koos, siis viisakal peol võõrastega pole naistel heaks tavaks tantsida - tantsivad mehed. Nii juhtuski, et kui muusika mängima pandi, siis tursked Ali ja Aborlfaz muutusid tantsides õrnadeks olevusteks ning nende liigutused olid väga naiselikud ja graatsilised. Mina ning Asada istusid nurgas ja vaatasid pealt, korrutades Marika kutse peale tantsima minna vaid: „Dance no good”. Marikale lubati veidi rohkem vabadust – pearätt lubati peast võtta ning mehed õpetasid talle iraani tantsu saladusi, kuid mehed jäid siiski graatsilisemaks kui Marika. Tomile oli loomulikult kõik lubatud ja nii ta vihtuski ennastunustavalt eesti-klubimuusika-tantsu ja iraani-graatsilise-tantsu segu:). Peale paari vanaema viinamarjanapsu leebusid aga ka iraani mehed ning maja perenaine, Saddath, kutsuti samuti tantsima (Mina oli selleks ajaks juba lahkunud), kelle tantsustiil ja majesteetlikkus oli klass omaette. Õhtu lõpuks olime juba nii lähedased, et Saddath näitas Marikale ja Alessandrale pearäti alt oma soengut. Aborlfaz aga kordas oma vähese inglise keele oskusega Marikale otsa vaadates „sister” ning Tomile otsa vaadates „boy-sister” (tähenduses vend:).

Tagantjärele mõeldes oligi täiesti uskumatu, et suutsime veeta mitu päeva kohalikega, kes kamba peale rääkisid mitte rohkem kui 100 ingliskeelset sõna ja ometi saime kõik asjad aetud, jutud räägitud ja tegemist oli uskumatult meeleoluka ühiselt veedetud ajaga!

Marika ja Tom

teisipäev, 21. oktoober 2008

Teheran - ühe linna kaks nägu

Endiselt Pärsias
+25 ºC


Teheran hakkas peale juba väga ammu enne bussijaama jõudmist – mõlemal pool teel saatsid majad meid pikki kilomeetreid. Kujutage ise ette linna, kus on voodid 14 miljonile inimesele ja kuhu igal hommikul sõidab lisaks juurde umbes 6 miljonit inimest. Ehk siis päevasel ajal mahutavat Teheran ligikaudu 20 miljonit inimest.

Kogu selle inimmassi liikumist on püütud reguleerida nii, et nad kõik liiklusesse ära mahuks - näiteks koolid alustavad kell 6.30, pangad kell 7.30, riigiasutused kell 9 ja erafirmad umbes 10 ja õhtu lõpetatakse samas järjekorras. Lisaks on linn jagatud tsoonideks, kus tohib sõita ainult selleks ettenähtud ajal – ehk paaritu numbriga lõppevad autod paaritutel päevadel ja paaris numbriga lõppevad autod paaris kuupäevadel. Vaatamata progressiivsetele ideedele liikluskorralduses on linn ikkagi pidevalt sõidukitest umbes ja õhk heitgaasidest saastunud. Linnas on olemas ka metroo, kuid tänasel päeval ei kata metrooliinid linna nii, et see vastaks taolise suurlinna vajadustele. Metroo ise on kaasaegne ja puhas, ainult et suurest rahvamassist tingituna võib olla ülerahvastatud. Huvitav on ka fakt, et eraldi vagunid on „Ainult naistele”, kuhu siis meestel asja pole. Samas pole naistel keelatud meestega samasse „Üldvagunisse” tulla. Meie vaatluse kohaselt oli Marika siiski pigem erand kui reegel üldvagunis. Sarnase erandi moodustasid isaga koos sõitvad väikesed tüdrukud või mõned abielunaised.

Teherani liiklus oligi meie esimene suur mulje Teheranist ning see oli kõige hullem, mida me silmad seni näinud olid. Esimene printsiip siinses liikluses on see, et autodel, mootorratastel ja jalakäijatel on võrdsed õigused. Teoorias kõlab see võib-olla hästi, aga praktikas näeb see välja nii: mitte keegi ei arvesta sõiduradasid, autod kihutavad risti-rästi-põiki, enamus kordadel hoolimata, mis tuli põleb valgusfooris. Liikluses kehtib otseses mõttes tugevama õigus – võidab see, kes on kõige jultunum. Üks takso, millega sõitsime, tagurdas lihtsalt ühesuunalisel tänaval terve tänava pikkuses ja õiges suunas sõitvad autojuhid ja mootorratturid tõmbasid vasakusse või paremasse äärde, kes kuhu sai. Teinekord sõitsime lihtsalt ühesuunalise tänaval vastassuunas. Kui istud autos ja ise sõitma ei pea ning uskudes oma kaitseinglite olemasolusse, on olukord pigem lõbus. Asi läheb aga hulluks, kui pead jalakäijana hakkama saama ning autodega kui võrdne-võrdsega võitlusse asuma, et üle tee pääseda. Nagu enne sai mainitud, siis ülekäigurada ning jalakäijate valgusfoori autojuhtide jaoks ei eksisteeri. Kui proovid selleks ettenähtud kohas ühe tee minna ja jääd ootama, millal mõni sind üle tee laseb, siis ilmselt veedadki päeva selle koha peal. Ainuke variant üle tee minna on nii, et astud lihtsalt enesekindlalt sõiduteele autojuhti seirates veendumaks, kas tegemist on „tapjaga” või mõne sellisega, keda oma pilguga suudad peatuma panna. Kui autojuht vilgutab tuledega ja/või signaalitab, siis pigem sõidab ta sust üle, kui peatub - seega on mõistlik veel veidi oodata. Kui auto pole suutnud veel kiirust üles võtta või on millegipärast hoogu maha võtmas, siis tuleb liikuda nö kahe auto vahelisele alale, nii et üks auto sõidab su seljatagant ja teine eest läbi. Niiviisi ükshaaval autode vahel laveerides jõuadki lõpuks teisele poole teed! Ummikus linn on tegelikult peamiseks päästerõngaks jalakäijatele, kuna siis ei pääse autod liikuma ja jalakäija kepsutab autode vahelt üle tee. Vähemalt nii me jõudsime oma esimese hotellini – elusalt.

Esimesel õhtul otsustasime oma naabruskonnas väikese jalutuskäigu teha, et saada aimu, mis loom see Teheran õieti on. Aga oh imet, avastasime, et tänav, kus elame, on sadade meetrite ulatuses täis auto varuosade poode, pakkudes kõike alates summutitest kuni lõhnakuuskedeni välja. Lootsime, et äkki on rohkem õnne kõrvaltänavatega, aga ka kõrvaltänavate poed olid selgelt spetsialiseerunud. Nii leidsime end järjest tänavatelt, kus olid reas kas telekapultide-, ketassaagide-, drellide-, telefonide- jms poed. Loobusime ringkäigust ning mõtlesime, et kinnitame parem mõnes kohalikus söögikohas keha – aga meie üllatus kasvas, kui ainukese kohana leidsime ühest tänavanurgast räpase rämpstoidu putka – selles piirkonnas ei olnudki rohkem ühtegi söögikohta. Peagi leidsime kinnitust Lonely Planeti’s toodud faktile, et Teherani ajalooline kesklinn, kus paiknes ka meie hotell, on tänaseks päevaks getostunud. Ehk siis kui keegi peaks tulevikus kaaluma Teheranis Imaam Khomeini väljaku piirkonnas ööbimiskoht muretseda, siis soovitaks mitu korda järele mõelda, sest peale spetsiaaltarvete poodide sulgemist on see piirkond täiesti surnud.



Järgmisel päeval suundusime linna põhjapoolsemasse piirkonda, kust leidsime küll tänavate kaupa ilusaid poode koos tuntud kaubamärkidega, veidi ilusamaid majasid ning mõne söögikoha, aga endiselt jäi meile mõistatuseks, et kus siis on nö elamisväärne elukeskkond koos parkide, alleede, kunstitemplite ja muu sellisega. Lisaks polnud ka paremas linnaosas tänavad palju inimsõbralikumad, sest pärastlõunal tekkis lihtsalt tunne, et peale heitgaaside ei ole midagi enam hingata ning plätudes varbaid vaadates jäi mulje, nagu oleks tulnud just kartuleid võtmast.

Inimesed olid samuti suurlinnale omaselt anonüümsed – igaüks ajas tänaval liikudes oma asja ning ei lasknud ümbritseval kuigivõrd oma maailma segada. Ülevoolavat tähelepanu ja uudishimu võõramaalaste vastu, mida olime kogenud seni teistes Iraani piirkondades, polnud siin olemas. Teatud määral muutis see linna peal jalutamise ja uudistamise lihtsamaks, kuid samas saime ruttu aru, et selleks, et Teheranist aru saada ja end siin mõnusalt tunda, peab meil olema oma teheranlane.

Nii juhtuski, et „mitte-elamiskõlbulik ning inimvaenulik linn” oli Teheran meie jaoks seni, kuni leidsime omale hospitality clubi kaudu kohaliku võõrustaja Mehrdadi. Mehrdad elas veidi põhja pool kesklinna tsoonist, mis Teherani puhul on märk sellest, et inimene on majanduslikult edukamal järjel. Meie uus kodutänav oli väike ja vaikne ning uus kodu õdus-hubane. Niipea kui oma uude koju jõudsime, pakkis Mehrdad meid oma autosse, et kaasata meid oma igapäevategevustesse. Autosõidu ajal tegi ta meile selgeks oma elu põhimõtted – tal on kinnisvaraarenduse firma, mis teenib piisavalt raha; ta töötab iga päev kuni kella kaheni, selleks et seejärel tegeleda oma hobidega, mille hulka kuulusid luule, maalid, teater, fotograafia jne. Ja nii selguski, et olime parasjagu suundumas ühte kultuurikeskusesse tema kolmapäevasesse luuletundi. Kultuurikeskus asus endistes kuninganna tööruumides – 60ndate stiilis arhitektuuriga maja ümbritses kaunis aed tiikide, lilledega ja suure pargiga. Kohe üle tee asus endise šahhi palee koos suure pargiga. Kujutage ise ette, olles tulnud mõni tund tagasi autovaruosa-tööriista tänavalt, tundsime end nagu paradiisis. Lisaks sellele suutis Teheran meid üllatada ka kaunite kunstidega – algatuseks külastasime peremehe luuleringi, kus kuulasime kuulsa Iraani luuletaja Matveti Rumi pärsiakeelset luulet. Enne luulele järgnevat mitmetunnist diskussiooni (!) lahkusime saalist ja saime aimu šahhi palee saladustest, jalutasime roheluses ning käisime näitusel, kus Teherani tuntud maalikunstnikud ja skulptorid olid andnud mõned oma tööd heategevuslikuks müügiks.

Kunstide keskelt suundusime edasi Mehrdadi tuttava Farima poole, kellele oli ootamatult külla saabunud üks prantsuse stsenarist Sebastien ning kellega Farima ei osanud midagi peale hakata. Mehrdad on väga kogenud võõrustaja (tema juures on elanud enam kui 2,000 rändurit!) ja pakkus välja, et võime selle õhtu ühiselt veeta. Olles eelnevalt näinud Teherani kesklinna arhitektuuri, mis eestlasele meenutab tõsist sovjetiaega ja ka odavamate hotellide sisekujundust, siis Farima juures avanes meile hoopis uus pilt iraanlase kodust. Tegu oli väga kena kivimajaga ning Farima korteri interjöör oli täis kusti, antiiki ning sisustatud väga maitsekalt. Üle pika aja nägime ka WC potti!! (Olgu täpsustatud, et Iraanis on WC pott ja WC paber suhteliselt tundmatud asjad, tavapärane on, et maa sees on lihtsalt üks auk, kuhu pärast lased voolikust vett peale).

Pärast teejoomist Farima juures suundusime veel edasi põhja poole, piirkonda, mis aastakümneid tagasi kvalifitseerus maapiirkonnaks ja oli kasutuses kui teheranlaste suvitusrajoon. Tänasel päeval on see piirkond Teherani osa, sest linn on oma majadega küla ära vallutanud – enam edasi minna ei saa, sest peale endisi külasid on mägine sein ees. Praegu on need endiseid suvituskülad aga populaarsed vaba aja veetmise kohad, mis on täis ilusaid restorane ja teemajasid. Lisaks sellele avanevad külade kohalt mäeseintelt imelised vaated öisele Teheranile. Siit pääseb ka tõstukitele, mis viivad kõrgemale mägedesse, kust umbes poole tunni pärast võib suuskadel teisele poole alla laskuda. Seega on (Põhja-)Teheran muuhulgas suurepärane peatuspaik potentsiaalseks suusapuhkuseks.

Järgmistel päevadel sattusime tänu Mehrdadile nautima veel kahe kunstikeskuse väljapanekuid, samuti käisime külas tema arhitekt/fotograafist sõbral Farhadil (kelle kodu oli samuti väga modernne). Üks põnev Teherani saladus, kuhu Mehrdad meid viis, oli väike tänavate võrgustik, mida kohalikud rikkad noored kasutavad kohtamisteks. See oli väga huvitav fenomen – kui nendele tänavatele satud, siis esialgu ei mõista, miks õhtul hilja ja sellises kohas on liiklusummik?! Kui aga veidi lähemalt vaadelda, siis selgub, et kohalikud rikkad teheranlased on end üles löönud, võtnud istumise alla kalli auto ja liiguvad teokiirusel neil tänavatel, et läbi autoakende teistes autodes olijatega suhelda ning nii omale kaaslane leida. Nagu te ise kujutada võite, siis meie oma kotakate riietega ning suri-muri väljanägemisega küll sel õhtul löögile ei pääsenud:)

Kui aus olla, siis pärast kunstirohkeid päevi, külaskäike mitmete teheranlaste kodudesse, õhtusööke kenades söögikohtades ja imelist vaadet üle Teherani olime juba unustanud, et alles mõni päev tagasi võitlesime saastunud kesklinnas autode vahel oma elude eest ja siunasime Teherani. Kohalik sõber oli meile näidanud täiesti teistsugust, nauditavat, elamiskõlbulikku ning sõbralikku Teherani.

Marika ja Tom

pühapäev, 19. oktoober 2008

Rännakul kohatud rändurid

Esfahanis
Päeval ligi +30 ºC, õhtul pakun, et mingi +18 ºC

Juba pikka aega on mul peas keerelnud mõte kirjutada teistest ränduritest, kellega meie teed on kokku viinud. Mõnevõrra varem oleks see kirjatükk ehk veidi aktuaalsem olnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Loodetavasti annavad ka kõik need toredad inimesed mulle selle andeks, kellest järgnevalt kirjutan, olgugi, et me nendega tuttavaks saime juba nädalaid tagasi.

Ehk siis pole mingi üllatus, et meiesuguseid rännumehi on kogu Aasia täis. Ja seljakotirändurit pole väliselt just kuigi raske ära tunda. Muidugi oleks päris vaimukas siia mõni veidi põhjalikum seljakotiränduri välimäärija kirjutada, aga ehk mõni teine kord. Enamasti tunneb seljakotiränduri just kaasaskantavast „korrusmajast” ära. Ja nädalaks-kaheks puhkama tulnud turistist on tal ilmselt ka veidi juhuslikumad riided seljas, ning juuksed pole ehk nii väljamõõdetult sätitud või habe aetud. Aga siin annab muidugi ka pettust teha! Nii me isegi kraabime aeg-ajalt kotipõhjast välja „korralikud riided”, jätame päevase väikse seljakoti ja fotoaparaadi maha ja teeme linna peal paar uhkemat ringi. No nii enesetunde tõstmiseks ja väikeseks meeleolu muutuseks:)

Ja olgugi, et seljakotirändureid on siinkandis palju, siis vaid mõnega ristuvad teed sedasi, et nendega põhjalikumat tutvust saab tehtud. Siin on ka väga selgeks mustriks kujunenud, et seljakotirändaja astub koheselt kontakti teise sarnase ränduriga, kui kohtutakse kusagil kapa-kohilas või puututakse kokku sarnase jamaga reisil. Rändurid, kellest järgnevalt kirjutan, on kõik just sedasi meie tuttavateks saanud.

Pati ja Agus. Meie esimene kokkusaamine oli Lõuna-Türgi piiriäärses linnas Antakya. Olime ise sinna just jõudnud öise bussiga Istanbulist ja kohale jõudes selgus, et edasisõiduks Süüriasse tuleb meil siin vahetada bussi ja vahepealne varahommik tuleb meil sisustada lihtsalt bussijaamas istumise, ringivaatamise või millegi sarnasega. Ja kusagilt nad siis äkki välja ilmusidki. Vahemeremaalise väljanägemise, kahe sarnase päevase seljakoti ja ehk ka Lonely Planet oli neil näpus. Üks „Tere” ja naeratused oli kõik, mida me siis vahetasime.



Jõudes Türgi-Süüria piirile ja tehes ringkäiku oma bussijuhi sabas mööda Süüria piirivalvureid, jooksime aga nendega uuesti kokku Kuna nende teadmatus Süüria piiriformaalsustest olid sarnased meie omadega, siis nüüd saime järgmise paari minutiga juba teada kellega tegu, kuhu edasi, jagasime omi nappe teadmisi, kuidas piiril asjad käivad - ja jätsime hüvasti (nende tee viis edasi Põhja-Süüria linna Alepposse).

Juhus viis aga meid veel kokku ja olles Damaskuses välja astunud Azemi paleest leidsime sinna sisenemas Pati ja Aguse! See kohtumine oli juba nagu sattumine vanade sõprade seltsi. Ilmselt aitas sellisele meeleolule kaasa nii see, et Pati ja Agus on väga toredad, vahetud ja säravad inimesed, kui ka see, et välismaalast kohata Damaskuse tänavatel oli üldse paras eksootika. Jagasime omi muljeid juba Süürias tehtust-nähtust ja kui kuulsime, et meie hispaanlastest sõprade reis kestab samuti ligi aasta ja see sai alguse samuti alles mõne nädala eest, siis oli selge, et MEIL ON NII PALJU RÄÄKIDA ja leppisime kokku ühises õhtusöögis.

See õhtu oli äärmiselt emotsionaalne, kuna olime kõik väga samal lainel. Rääkisime teineteisele sellest, kuidas küpses otsus pikale reisile minna, millised olid ettevalmistused, kuidas sellest sõpradele-lähedastele teada andsime, millised olid nende reageeringud, kuidas hakkasime blogi pidama ja kuivõrd kerge/raske oli kokkuvõttes lahkuda ja millised tunded-mõtted enne reisi valitsesid. Ka nemad olid lõpetanud oma professionaalse karjääri Madridi uhketes büroohoonetes ja selle asemel oma vähesed asjad, kuid suure emotsiooni järgmiseks aastaks ühte seljakotti pakkinud. Naljakas oli tõdeda, kuidas üle maailma rändurid kogevad sarnaseid emotsioone, mis taolisele rännakule eelnevad, kasutavad sarnaseid infoallikaid reisi ettevalmistamiseks, rääkimata sellest, et isegi reisikindlustus oli meil võetud samalt kindlustajalt!

Kogu seda ühist olemist aitas üles kütta ka see, et olime oma rännakuga mõlemad umbes sama kaugel – mõned nädalad juba teel olnud, samas lahkumine kodust veel hästi meeles ning tohutu ootusärevus nende pikkade kuude osas, mis veel ees. Tänaseks, kui oleme oma teel kohanud rändureid, kes juba viiendat, seitsmendat või kaheteistkümnendat kuud reisivad, siis nendega on jutud hoopis teised. Sellises seltskonnas võib tunda ehk kerget piinlikkustki oma KÕIGEST kuuajasest rändurielust:)

Erinevalt meist teevad Pati ja Agus oma reisiga maailmale tiiru peale, sest Austraaliast edasi lähevad nad juba Lõuna-Ameerikasse ja sealt tagasi Euroopasse. Samuti on nende tempo meie omast kiirem, kuna lisaks pikemale marsruudile on neil taskus ka juba One Worldi lennupilet ümber maailma, mille järgi nad üheksa kuuga peaks olema oma reisilt tagasi jõudnud. Siiski pole võimatu, et meie teed võivad veel kokku sattuda Austraalias, kus ka nemad osaliselt veebruaris peaksid olema.

Veetsime Pati ja Agusega veel ühiselt aega Damaskuses, kuni me sealt tagasi Türki sõitsime, nende tee viis edasi Jordaaniasse. Ma tõesti väga loodan, et meie teed nendega veel kunagi ristuksid, kas siis reisil või „elus pärast reisi”. Igatahes praegu elame kaasa nende reisiblogile http://ytancontentos.wordpress.com (tõeline maius hispaania keele gurmaanidele!)

Sebastien. Kui olime peale Iraani e-viisa agentuuri vastavasisulist kinnitust suure hurraaga Iraani Ankara saatkonda tormanud lootes sealt võidukalt uue ägeda templiga passis väljuda, leidsime sealt eest meist-mitte-midagi-kuulnud-olevad-konsulaarametnikud, käputäis türklastest viisataotlejaid ja ühe Šveitsi poisi, kelle nimi oli Sebastien. Sarnaselt meiega polnud ka tema taotlus oodatud kiirusel edasi liikunud ja nii olime mõlemad Iraani saatkonna püsikliendid järgmiseks kaheks päevaks. Võrreldes Sebastieniga olime meie aga nii oma rändamistehnikas kui viisa-sõdades siiski täielikud kergekaallased. Nimelt rändas Sebastien jalgrattaga olles alustanud juulis Šveitsist ja tema teekond viis Türgist edasi Türkmenistani, Usbekistani, Tadžikistani, ... ehk siis sellistesse riikidesse, kuhu sisenemine reeglina viisat eeldasid ja nii ta Ankaras paralleelselt erinevate saatkondade vahel sõelus. Sebastieni vingele reisile ja suurepärastele fotodele saab kaasa elada tema reisiblogis http://www.un-peu-plus-loin.ch (ja seda nii inglise kui prantsuse keeles!)

Boris. Rändurite loo lõpetuseks aga räägiks sellest, kuidas kohtusime Borisiga. Peale meeleolukat bussisõitu läbi Türgi ja vennastunud bussi tagumises osas istunud iraanlastega (nagu Iraani sissekannetest on aru saada, siis mitte-vennastumine iraanlastega poleks lihtsalt mõeldav!), jõudsime Türgi-Iraani piirile. Kõikenäinud Iraani vanahärra, kelle inglise keel oli üpris hea, valgustas meid juba eelnevalt, et piiriületus nende kahe riigi vahel on aeganõudev protsess ja polevat ime, kui see vahest lausa kaheksa tundi aega võtab! Meie siiski „pääsesime” kõigest mõne tunniga, kuigi jah, erinevaid läbiotsimisi korraldasid nii Türgi kui Iraani pool. Seejuures meiesugused turistid jäeti põhjalikust läbivaatusest igatahes täiesti kõrvale – ju siis oli õige silmavaade! Kui olime edukalt oma Kalevi Vana Tallinna liköörikommidega Iraani tolliametnikest mööda pääsenud ja nö ametlikult riiki sisse lastud, märkasime sumedas Iraani öös ronkmustpeadega kohalike vahel ühte pruunide juuste ja säravate silmadega poissi, kes oli Boris. Boris alustas oma reisi Slovakkiast ja tegemist polnud samuti mingi papist poisiga. Nimelt reisis Boris hääletades ja tema eesmärk oli kuue nädalaga jõuda kodusest Slovakkiast Nepaali. Kuna ta oli juba siis jõudnud Iraani piirile ja järelejäänud aega jagus piisavalt, siis pole mõtet kahelda ka selle eesmärgi saavutamises.

Meie jätkasime oma teed tuldud bussis, Boris jäi piiriäärsesse linna ööbima. Muuseas, Iraani kohta ütles ta, et siin polevat inimesed harjunud taolise hääletamise kombega, nagu meie seda teame. Kuna iga auto on potentsiaalne takso, siis sageli eeldatakse, et ka hääletaja maksab reisi eest. Samas arvestades seda, kuivõrd iraanlased välismaalasi armastavad, siis võib selle väite ka kahtluse alla panna. Boris plaanis igatahes läbida Iraani bussiga ja jätkata oma hääletamist Pakistanis.

Toomas

laupäev, 18. oktoober 2008

Inimkatsed vol 2 ehk kuu aega reisil oldud

Esfahanis, 24. mail 1387. aastal (Eesti aja järgi 17. oktoober 2008)



Neil päevil täitus kuu aega reisil olemist ning tahaks siinkohal teha väikese vahekokkuvõtte, mis meiega siin psühholoogilisel tasandil toimub.

Tänaseks päevaks on kadunud tunne, et oleme paarinädalasel puhkusereisil ning kohe varsti peab tööle tagasi minema ja igas uues sihtkohas peab kibekiiresti aru saama, et mida vaadata ja kuhu minna. Uskumatu, aga juba kuu ajaga oleme omandanud „kulgemise” oskuse.

Esimesed tähelepanekud tempo ja suhtumise muutustest algasid sellest, et vastupidiselt kodus omandatud tohutule efektiivsusele oma päev ja tegemised ette planeerida, avastasime endid sellelt, et tihtipeale kuhugi minnes või midagi tehes unustasime kas midagi maha või midagi küsimata. Esialgu arvasime, et oleme muutumas „flegma-hipideks” ja vaikselt kihistasime naerda üksteise hajameelsuse üle.

Varsti peale hajameelsust tuli järgmine tasand – ükskõiksus, ehk kadus ära igasugune mure homse päeva pärast. Näiteks võib tuua, et olime Ankaras hotelli broneerinud, kuid Ankarasse jõudes avastasime, et meil ei ole hotelli aadressi kaasas ega ka asukohast õrna aimugi. See tõi kaasa küll rohkem sekeldusi, aga taaskord ajas see meid endid lihtsalt naerma.

Nüüdseks oleme aga jõudnud nö kolmandale tasandile, kus me mõistsime, et ohoo imet, meiega juhtub järjest toredaid asju siis, kui me ei muretse asjade pärast ette, vaid vaatame, mis juhtub... me ise kutsume seda siin „kulgemiseks”. See käib nii, et me ei mõtle ette ning kui mõni mure või probleem ette tuleb, siis me lihtsalt istume kuhugi tänavanurgale maha ja ootame-vaatame mis saab, sest aega meil ju on. Nii on juhtunudki, et kui me ei ole ette mõelnud, siis on õnnestunud meil kokku hoida raha või kokku saada ülitoredate inimestega. Näiteks. Soovisime sõita Rashti linnast Masulehi ja meile tehti selgeks, et ainuke variant on võtta 200 eeki maksev takso ja kõik. Olime seda valmis juba võtma, aga tänu sellele, et meil ei tulnud neljapäeval meelde muretseda sellepärast, et meil on kohalik raha otsas (ja lihtsalt unustasime ette mõelda, et reedel on kõik kohad kinni), sattusime me enne takso võtmist ühte pangakontorisse, kus pankur ütles, et Masulehi saab ka 20 krooni eest näkku. Ja nii läkski... Teinekord jälle oleme jäänud ootama, et ju ikka mõni tore inimene kuskilt välja ilmub ja abi pakub ja nii tavaliselt lähebki. Viimane kogemus oli eile Teherani bussijaamas, kus lasime kohalikel killer-hindadega taksojuhtidel lihtsalt enda ümber poolt tundi ringmänge mängida ja võtsime siis terminalist kohalikelt inimestelt paberile pandud hinnaga endale mõistliku hinnaga takso.

Teherani jõudes käisime Araabia Ühendemiraatide saatkonnas omale viisasid taotlemas. Meile öeldi sealt, et nemad meile kahjuks viisat anda ei saa ja nad ei tea ka, kuidas me selle saada võiks. Nii me otsustasimegi lihtsalt, et veedame paar päeva Teheranis ringi uidates, et nagunii mõni õige inimene meie teele satub... Eks paistab.

Siin saame kulgeda, kuna meil on aega, huvitav, kas see ellu-suhtumise-stiil on võimalik ka oma elus säilitada siis, kui taaskord Eesti argielus oleme?

Oleme ka Eesti elust vaikselt hakanud võõrduma, seda eelkõige tänu sellele, et Marika telefonil ei ole roamingut, Tomi oma on reisi algusest alates välja lülitatud ja ülivähestes internetipunktides on internet nii aeglane, et ühtegi kohalikku lehte küll ei viitsi avada, rääkimata sellest, et Marika mailbox otsustab avaneda üldse vaid kord nädalas. Aga Tomi kommentaari kohaselt: „Ongi normaalne, et inimesed elavad rahulikult oma elu.”

Inglise keele osas on ka ette näidata harukordsed arengud ning seda seoses meie sooviga kohalikega suhelda vaatamata paljude vähesele inglise keele oskusele ja vahest vastupidisele. Nimelt sõitsime ükspäev punktist A punkti B, Marika oli takso tagaistmel kotikoorma all ning nagu tavaliselt taksojuht suhtles Tomiga. Äkitselt purskas Marika kotikoorma alt naerma, sest Tomi suust kõlasid soravad inglise keelsed laused:

Tom: „You, Tabriz (ja zhest näpuga allapoole)?” (Tõlge: Kas te elate Tarbrizis?)
Taksojuht vastas „yes.yes”
Tom: „yes, veeri naiss”. Children how many?
Taksojuht näitab näppudega kolm.
Tom: „naaaisss”. „Children study?”
Taksojuht naeratab ja proovib puterdada „university”
Tom: „Yess, naiss.” „Today work. No?”
Taksojuht rapuab pead.
Tom: „veeri naiss”.
Ja siis saabki jutt otsa. Ja nii mitu korda päevas samal tasemel.

Loodame selle kallal edasi töötada:)

Kui eelmises inimkatsete rubriigis pajatasime tervislikest eluviisidest, siis Iraanis on need täiendust saanud. Nimelt kuna siin on totaalne alkoholikriis ja me ei ole veel „oma kohalikku” leidnud, kes meid salajastesse veinikeldritesse veaks, siis meie kui kaks õllevihkajat tähistame juba teist õhtut järjest oma esimest reisil oldud kuud ÕLLEGA; küll ALKOHOLIVABAGA: Naerge, naerge, vähemalt tervislik.

Ja viimane lisainfo: isikliku hügieeni osas ei ole meel kriipsugi järelandmisi teinud, aga nädal aega moosiplekiga pükstel ei ole mingi probleem ringi käia.

Marika (Tomiga detailid kooskõlastamata:)

neljapäev, 16. oktoober 2008

Käies katuseid mööda...

Iraani mägikülas Masulehis
Hommikuti +19 ºC, ilus ilm, pärastlõunati +15 ºC, pilved matavad küla enda sisse, sajab


Masuleh on väike küla Iraani põhjaosas. Kaspia meri pole siit enam kaugel ja teel siia nägi loodus ja maastik välja suhteliselt sarnane sellele, mida oleme harjunud Eestis nägema – lauge, heinamaad vahelduvad võsaga, üldpilt väga roheline. Siiski, kui Masulehini jääb veel umbes 30 km, tekivad ei-tea-kust tee äärde mäed, mida katavad kergelt kollatuma hakkavad lehtpuud. Külas endas elab aastaringselt umbes 400 inimest ja kui nüüd küsida, kuidas taoline küla meile silma jäi, siis vastus on lihtne - Lonely Planet on selle ära toonud, kui ühe erakordseima väikeküla Iraanis! Lisaks maalilisele asupaigale muudab Masulehi küla eriliseks veel see, et paljud siinsed elanikud üürivad oma maju või tube turistidele välja ja nii elatakse suhteliselt väikesel maaalal kohalikud-turistid pead-jalad koos ja kõik on selle üle ühtmoodi õnnelikud.

Meie Masulehi küla koduks sai mäeküljel asuv puitrõduga majake vaatega alla külale ja üle oru paiknevale mäenõlvale. Meie Masulehis oldud aja jooksul oli küla „katuseks” pehme ja niiske pilvepundar, mis hommikuti oli kõhuli mäe otsas ning alates lõunast roomas allapoole ja mattis küla enda alla. Õhtuti välikohvikus teed juues asusime juba suure pilve sees.


Masulehi inimestele meeldib üle kõige käia mööda katuseid. Ja seda otseses mõttes, sest külas ringi liikudes on erinevatel katustel näha vanemaid inimesi, kes pealtnäha ilma otsese eesmärgita, kuid väga väärikalt, seisavad katuseäärtel, vaadates hindaval pilgul alla küla peale või siis unistavalt vastasmäe nõlvu, kust voolavad alla kiired mägiojad. Ülespoole vaadates võib aga näha, kuidas jalgadel lavashi kuhi liigub mööda katuseäärt (kohalikel on kombeks osta kuni 20 lavashi korraga) kodu poole. Ei maksa arvata, et Masulehi elanikud on akrobaadid, et katustel turnivad, vaid siinsed majad paiknevad mäenõlval nii, et allpool asuva maja katus on kõrgemal oleva maja esiseks tänavaks ja selle maja katus omakorda ülevalpool asuvaks tänavaks. Tänavaid ühendavad kitsad trepikäigud. Ülevalpool asuvatelt katustelt on kogu küla nagu peopeal – ehk kõigil kogukonnas on pidevalt ülevaade, millega keegi parasjagu tegeleb. Aeg-ajalt kostab hõikeid: „Mahmuuuud!!!” või „Maaaahdiiiiii!” ning seejärel ilmub kuskilt katuseäärelt pea vaatamaks, mida temast tahetakse.

Masulehi inimestel on kohaliku noormehe sõnul karu elustiil – suve läbi toimetavad ja teenivad turismist omale elatist ning talve saabudes vajuvad talveunne ning ajavad suvel teenitud rahaga läbi. Muuseas kohalik noormees, kellega hommikuteed juues tuttavaks saime, rääkis suurepärast inglise keelt ja kuigi talle väga meeldib Masulehis elada, on tema unistuseks, et kui sel aastal algav ülikool tal ükskord läbi saab, läheb ta Londonisse edasi õppima ja hakkab seal tööle. Arvestades kui terane sell ta oli, siis võiks panna panuse, et ta oma unistuse ka täide viib. Kuid tagasi kuurortküla elu juurde tulles, heitis üks vana vaibamüüja nalja, et tal on sellepärast 7 last, et talveti pole siinkandis midagi teha... Ega me tegelikult ei saanudki teada, mida need inimesed enne tegid, kui turistid siia voorima hakkasid. Igatahes praegu, pärast turismi kõrghooaega ja enne talve kõnnib enamus inimesi lihtsalt katuseid mööda, naised koovad katustel villaseid nukkusid, mehed pusivad ehitada uusi või üles vuntsida vanu maju, kanad toimetavad ja siblivad ohtlikult katuseäärtel oma eludega riskides ning kohalikud noormehed joovad kohalikes baarides teed ja tõmbavad vesipiipu. Päevasel ajal võib katuste peal ringi kolamas kohata ka turiste, kellest praegusel aastaajal enamuse moodustavad Iraani sise-turistid. Ja varahommikuseks äratuseks ei ole siin mitte minaretist tulev kutse palvusele, vaid külakukkede laululahing.

Oma Masulehi teisel päeval, ikka ja jälle mööda treppe üles ja alla kõndides, ühelt katuselt teisele ja kohalikele elanikele „Salam!” hüüdes ristusid meie teed kahe Tabrizist (linn, kus me enne Masulehi olime) pärit mehega – vaibakaupmehe Amir’i ja elektromehaanikust Sina’ga. Tutvumine käib siin Iraanis suhteliselt üht mustrit mööda – keegi astub Sulle üks hetk lihtsalt ligi ja peale sissejuhatavaid küsimusi-vastuseid, kutsub Sind endaga midagi koos tegema või pakub end linna/küla näitama ja enamasti pakub ka oma telefoni numbrit või e-maili aadressi, juhuks kui ta saab Sind kunagi tulevikus kuidagi aidata. Amir ja Sina olid tulnud külla kohalikule vaibakaupmehele ja peagi võtsime ka meie väikeses vaibapoes pärsia vaipadel istet, olles eelnevalt rõhutanud, et me ei ole vaibaostjad! Viimast polnud tegelikult vaja teha, sest nagu kohalikud üldiselt, olid ka Amir ja Sina väga huvitatud sellest, kuidas me Iraani sattusime ja mis me Iraanist arvame ja omalt poolt püüdsid kummutada läänes levinud stereotüüpset arvamust, et selles riigis elavad terroristid. Samuti oli väga äge mees kohalik vana vaibakaupmees, kes ka meist tõlke abil kõike teada soovis saada (muuhulgas kas me abiellusime kirikus ja kui palju me palka saame!) ja meie sealoleku ajal ka meie kohtumisest luuletuse välja mõtles ja farsi keeles ette kandis:)

Pärast paaritunnist jutuajamist, kutsusime Amiri ja Sina enda juurde koju ja nii juhtuski, et veetsime pärastlõuna Iraani+islami ning Eesti+mitte-uskumise teemadel Amiri ja Sinaga vesteldes. Vaatamata sellele, et Amir ja Sina on head sõbrad, siis nende veendumused olid kohati päris erinevad. Oma mõju oli kindlasti sellel, et Amir on viimased kümme aastat olnud seotud pere vaibaäriga Istanbulis (mitte küll see pood, kus meie seiklesime!) ja ta pidas ennast oma hinges pigem eurooplaseks kui iraanlaseks. Meie jaoks oli just eriti huvitav, et saime aimu nii vabameelsema kui ka konservatiivsema iraanlase vaadetest.

Vaherepliigina oldu öeldud, et pärast kuu aega reisil olemist, saime Masulehis ka esimese päris kodumoodi kodu – oma sissepääsu, köögi, rõdu ja suure vaipadega ehitud toaga – ja kõik see 100 krooni eest öö! Sellise luksuse peale otsustasime ka veidi kodust sööki teha - sellest kanast, lambast ja saiast hakkab juba küll saama - pealegi olid meil ju ka külalised! Tegime söögiks keedukartuleid kurgi-tomati-sibula salati ja maitsestamata jogurti (nagu meie hapukoor) kastmega, olles ise kodu-toidu maitse üle eriti õnnelikud!

Oma postituse paneme teele juba Teheranist. Kuna Iraan on selline lahmakas riik ja mäed tihtipeale takistavad kiiret edasiliikumist, siis võtab enamike vahemaade läbimine aega poole või terve päeva. Teherani tõi meid meeleolukas päevane bussisõit (kõik senised muud pikemad otsad olime teinud öösel, mistõttu maad ennast nagu pole näinudki!), kus reisijateks olid peamiselt naised (mustades burkades) ja kes üksteist oma külalislahkusega üle trumpasid. Kuna kahjuks keegi neist inglise keelt ei rääkinud, siis olime nagu ahvid puuris – kes pani puuri võre vahelt sisse kodus valmistehtud võileivad, kes õunad, kes pakkus kommi ja kes lõi lauale enda poolt termosega kaasa võetud tee:)

Esmamulje põhjal võib kinnitada, et Teheran on tõesti SUUR ja liiklus täiesti võimatu! Lonely Planet toob ka ära, et kohalikud autojuhid jätavad jalakäijast tihtipeale üle sõitmata üksnes seetõttu, et sellega kaasneb liiga palju hilisemat paberimäärimist ja ajakulu ning soovitab tänavaid ületada koos kohalikega – üks Sinust vasakul teine paremal pool! Kui me selle testi edukalt läbime, siis püüame siin end muuhulgas kurssi viia, kuivõrd sõbralik on siinne Araabia Ühendemiraatide saatkond ida-eurooplasi oma riiki laskma. Nii et hoidke meile pöialt, et saame siit peagi lõuna poole teele asuda (Esfahan, Yazd, Bandar-Abbas) ja paari nädala pärast laevaga üle Pärsia lahe Emiraatidesse purjetada!

Marika ja Tom

reede, 10. oktoober 2008

Päris Pärsias

Ilma dušita Tabrizi glämmis hotellis, kahene tuba 100 eeki
+24 ºC, rätik peas nagu +35 ºC


Peale 30 tundi bussisõitu, mille käigus Tom enne Iraani piiri bussikaaslastel aitas ohtralt kaasavõetud Camparit ära juua (alkohol on selles riigis keelatud) ja me oma passe vähemalt 7 ametnikule näitasime, oleme nüüd kenasti Iraani jõudnud. Esimesed muljed on väga meeldivad. Inimesed on väga sõbralikud ja uudishimulikud. Turiste liigub Tabrizi peal (mis on Iraani Aserbaidžaania territooriumi pealinnaks, ca 1.5 miljonit elanikku) tõesti vähe ning kergelt on tekkimas tunne endast kui filmistaarist. Pärastlõunase jalutuskäigu ajal oli tavaline, et mööduvad inimesed, kes inglise keelt rääkisid, astusid meiega vestlusse ja mitmed jagasid meile omi kontakte, et soovi korral saaksid nad meile linna näidata. Kui tänavale avatud väikeses internetikohvikus muu maailmaga üritasime kontakti astuda, siis tekkis lausa järjekord inimestest, kes ootas oma korda, et ennast tutvustada ja meiega tuttavaks saada ja niiviisi oli päris keeruline end arvuti ja inimeste vahel jagada:) Paljud pikemad vestluskaaslased õppisid parajasti kursustel inglise keelt ja tundus, et neile on koolist või siis loomuomaselt pähe pandud, et nähes turisti, tuleb kohe asuda keelt praktiseerima. Olgu siinkohal öeldud, et ise vestlusse astusid ainult kohalikud mehed ja rääkima hakatakse reeglina Tomiga. Kuigi, lahkudes surutakse sageli ka Marika kätt (nii et võõrast naist puudutada pole siinmaal tabuks nagu mõnes muus islamiriigis). Erinevalt Süüriast on linnapildis näha ka samapalju naisi kui mehi, kuigi suurem enamus on neist varjunud musta burkasse, vaid nägu katmata (olgu ka öeldud, et Tabriz olevat ka keskmisest konservatiivsem linn Iraanis). Aga vaatamata mustadele burkadele on ka siinsed naised uudishimulikud ja julgevad vaadata „tulnukatele” silma või järgi ja on sellest ootamatust kohtumisest silmnähtavalt elevil.



Kohalik konservatiivne elustiil puudutab peamiselt naisi. Marika emotsioonid on senini seoses pearäti ja kõike katva burkaga seoses vaheldunud – st esialgsest mõistmatusest ja kaastundest naiste vastu sai peale kohaliku kirjanduse lugemist ja inimestega rääkimist selle kombe aktsepteerimine... kuni Iraani piirini. Marika pani piiril vastavalt Iraani Islamiriigi seadustele räti kombekalt pähe, aga kohe hakkasid kohalikud mehed näitama, et tukk ei tohi paista ning et Iraanis tuleks Marikal esimese asjana kindlasti osta põlvini mantel (ennekuulmatu on, et püksitagumik paistaks). Halloo!!! Kui järgmisel päeval lisandus linnakuumuses ringiliikumine „kaltsupuntrana” ehk kui Marika pidi oma riietumiskommetelt riigikorrale alluma, hakkas tal tekkima kerge viha ja äng - kuidas saab olla, et meestele on kõik lubatud ning naised peavad alluma tohututele reeglitele, mis puudutavad isiklikku elu?!?! Vähemalt keeldus Marika ostmast kohalikku musta või pruuni kõikekatvat mantlit, tiris kotist välja oma väga kireva ja siidise pika hõlsti, sättis oma karjuvpunased varbad plätudesse ning torisedes vedas sallihunniku ümber pea. Ainuke positiivse asjana pearäti juures leidis ta olevat asjaolu, et vaatamata mitu päeva pesemata või kammimata juustele, saab välja ikka südamerahuga minna. Kurb tõsiasi on aga see, et seda pikka ja värvilist hõlsti tuleb kanda järgmised kolm nädalat:).


Esimesed üllatused saabusid meile ka internetipunktis – nimelt on keelatud orkut, facebook ja skype’i saab kasutada ainult chattimiseks, samas kui kõned on keelatud. Kusjuures see ei ole mingi üllatus tegelikult, kui arvestada asjaolu, et usumeelne valitsus on rääkimata alkoholist mingil perioodil ära keelanud ka male, kaardimängud ja naistele piljardi. Igatahes infoks kõigile kodustele, et internetti siinmaal ülearu palju ei ole, mistõttu ilmselt hakkab juhtuma see, mis täna - ehk paneme korraga üles mitu blogipostitust ning mõnda aega väga tihti enam skype’i ja msn’i ei ilmu.

Täna asume järjekordse ööbussiga Tabrizist teele Kaspia mere suunas, kus kusagil mägede vahel on maaliline küla nimega Masuleh, kuhu plaanime kohalike juurde mõneks ajaks elama jääda.

Marika ja Tom

Ankara poolt ja vastu

Vahetult pärast Otel Mithati check-outi, lobbys sõbraliku retseptsionisti pilgu all

Pikkade varrukatega pluusi ilm


Katsetame uusi kirjanduslikke võtteid oma blogis, nii et sedakorda sai sissekanne kirja pandud dialoogi vormis:)

Marika: Ankara on minu jaoks selline tavaline suurlinn, kus eriti emotsioone ei teki ning seega eriti midagi kirjutada ei ole. Võite sellest järeldada, et ei ole ka midagi eriti vaadata ega teha. Aga kuna minu huviorbiidis on nagunii rohkem inimesed, siis kogu selle Ankara olemise päästsid meie kohalikud sõbrad Melody ja Gökhan, läbi kelle Iraani ja Türgi telgitagusesse maailma sattusime ning saime teada asju, mida tavaline Türgi turist iial ei kuule.

Tom: No ma ei tea, minu meelest ei saa nüüd küll ühegi paiga kohta öelda, et seal midagi teha ei ole! Mõnes kohas tuleb lihtsalt endal rohkem vaeva näha (pole ka paha, kui appi tuleb juhus!), et seal olemine nauditavaks muuta. Seega mul ei ole ka Ankara kohta midagi paha öelda;) Nõustun sellega, et ta on selline suhteliselt anonüümne suurlinn, samas nt on Kizilay piirkond väga kaasaegne ja seal annaks teha kõike, mis võiks pähe tulla kus iganes Euroopa suuremas linnas. Parim, mis meiega Ankaras juhtus, oli kindlasti kokkupõrge Gökhani ja Melodyga. Nii veetsime nendega veel teiselgi õhtul aega ja oleksime viimasel Ankara õhtul ooperissegi koos läinud (ja Marika oleks esimest korda reisil saanud kontsakingad jalga panna!), kui meil poleks samal hommikul õnnestunud viisad saada. Kuna Ankara peatuse missiooniks oli meil ennekõike passi saada Iraani viisa, siis raalisime operatiivselt välja, et samal õhtul väljuvale bussile Teherani on veel pileteid ning jätsime ooperi mõtte sinnapaika ja kihutasime hotelli asju pakkima.

Marika: Ok, nüüd rääkisid mu sisse, et minu „korrusmaja-seljakott” sisaldab kontsakingi. Aga see selleks. Ma ei mõelnudki, et mul Ankaras igav oli, reisil olles ei saagi igav olla, aga reisikirja on küll Ankara kohta raske kirjutada, pigem soovitaks teistele Türgi muid huvitavaid kohti ja Ankara lihtsalt vahele jätta. Sellest ka minu napisõnalisus antud dialoogis.

Tom: Mind ka veidi üllatas see, et Türgi konkurentsitu keskus number üks on Istanbul. Mitte ainult seetõttu, et ta on kaugelt kõige suurem linn Türgis, vaid kohalike sõnul on ta riigi peamiseks keskuseks ka nii usuliselt, kultuuriliselt kui majanduslikult. Ankara saab hoobelda vaid sellega, et seal asub enamik valitsusasutusi, parlament, president ja muidugi sellega, et Ankaras on Mustafa Kemal Atatürgi mausoleum. Aga kindlasti on Ankara ka palju liberaalsem linn Istanbuliga võrreldes - siin rätiga naist kohata oli suhteliselt harv. Ehk siis jah, ajaloo- või kultuurihuvilisel oleks Türgis oluliselt rohkem ära teha, kui Ankaras peatuda. Ehk siis Ankara võtke ette, kui Teil seal tuttavad ees on või kui neid pole, siis hankige need kiiresti. Muuhulgas on selleks suurepärane võimalus läbi rahvusvaheliste võõrustamise võrgustike, olgu sees siis www.couchsurfing.com või www.hospitalityclub.org. Ka meie jõudsime juba läbi couchsurfingu endale ööbimiseks tugipere leida. Samuti neid, kes omad vabad sohvad olid parajasti ära andnud, kuid kes lihtsalt olid valmis meiega koos linna avastama tulema. Kuna aga asusime võõrustaja otsingule alles Ankaras olles (kõige pessimistlikumate stsenaariumite kohaselt oleksime Ankaras viisat pidanud ootama kogu töönädala) ja meie äraminek toimus endalegi ootamatult kiiresti, pealegi olid meile juba tekkinud kohalikud sõbrad, siis jäid võrgustiku võimalused sedakorda kasutamata.

Marika: Kuna Tom laiendas teema juba Ankara pealt laiemaks, siis kokkuvõtteks võiks Türgi kohta öelda, et kui Tallinnast lahkusime, siis minu mõte oli, et Türgis ilmselt võiks olla 2-3 päeva ning siis jalga lasta. Selles mõttes oli Istanbul äärmiselt positiivne ja üllatav kogemus, kus võib vabalt veeta pika nädalalõpu või nädala – eestlase jaoks palju eksootilisi elamusi. Türgi muud piirkonnad tunduvad ka huvitavad, aga veelkord, Ankara võite südamerahuga vahele jätta:).

Tom: Türgis on tõesti oluliselt rohkem teha, kui vaid Antalya kandis rannas vedeleda. Ja väga lihtne on ka omapäi ringi sõita. Siin olles sai loetud ka Delfi pealkirja, et minister Paet kohtus Türgi välisministriga ja teemaks oli muuhulgas Tallinn-Istanbul lennuliini avamine. Nii et kui see otseliin käima saab, on üks riik jälle palju lähemal kui seni. Viisavabadus Türgiga meil ju juba sellest suvest niigi olemas (üks väheseid riike vist, mis meile teele jääb...).

Marika ja Tom

Ankara juhtumised

Türgi-Iraani bussis, 24 tundi juba sõidetud, mingi 7 tundi veel
Bussi sisetemperatuur +40 ºC



Lugu „Topelt õhtusöök”

Otsisime Ankara linnas toreda õhtusöögikoha tänaval. Tom otsustas taaskord kohaliku tundmatu söögiga eksperimenteerida ning valis pildi järgi tundmatu nimega pitsamoodi toidu. Kuna Marika ei olnud näljane, siis piirdus ta ühe kohaliku jogurti-vee-soola kokteiliga (ayran, siinkandis väga populaarne ja meenutab maitselt petti). Kiiresti toodigi meile lauale väikese pannkoogi mõõtudega lavash ning kausiga midagi tomati-pipra kastme taolist. Vaatasime suurte silmadega üksteisele otsa, sest see toit tundus veidi niru võrreldes sellega, mida pildi peal esitati. Aga noh, paljud asjad ongi pildi peal ilusamad ja nii Tom asus siis veidi pettunud näoga oma õhtusöögi kallale – ikka kindla järjekindlusega tükike saia ning tulist salsa moodi kastet peale. Igasugused pagaritooted on alati väga kõhtutäitvad (nt proovige korraga ära süüa päts kirde saia!) ning Tomil saigi saiast-salsast kõht täis. Vaatasime ringi, et ettekandja leida ja arve küsida. Ettekandja tuligi – aga mitte arve, vaid suure pitsamoodi asjaga - sellisega nagu pildil oli olnud. Ohhoo! Lavash-pannkook oli selle koha vaikimisi eelroog, nii et päris õhtusöök tuli veel otsa pugida. Ehk siis võtsime aja maha ja jäime sinna tänavamelu ja türgi pitsat kohe pikemalt nautima.

Lugu „Lõputu saaga Iraani viisaga”

Iraani viisade tegemine võttis meil aega kolm nädalat, mis on tavatingimustes (st näiteks Eestist läbi Helsingi viisat tehes või isegi Istanbulis otse konsulaadis viisat tehes) täiesti normaalne aeg, aga rahuliku ootamise asemel muutus see viisa taotlemise protsess meie jaoks lõputuna näivaks saagaks. Kõik algas sellest, et me soovisime Türki jõudes viisasid jube kiiresti saada ning loobusime Istanbuli Iraani konsulaadi teenustest ja taotlesime e-viisad, mille hankimine pidid konsulaadi ametnike sõnul kiirem olema. Tegime siuh-säuh internetis kõik ära ja siuh-säuh maksime Türgi panka rahad ära ja jäime ootama. Siis selgus, et olime panka maksnud vale summa ja üldsegi meile soovitati teha kallimad kiirviisad, mida me peale välkkoosolekut ka teha otsustasime. Üks peamiseid loosungeid meie reisil on olnud „vaatame, mis saab” ja nii viljelesime seda mõttetera ka Iraani viisadega. Niisiis kui saime e-maili vale summa tasumise kohta, siis samal päeval me panka raha juurde maksma küll ei kiirustanud. Kuna vahepeal olime otsustanud üldse Süüriasse minna, ja Türgis tuli peale nädalavahetus koos suletud pankadega, siis selgus kirjavahetuses Iraani viisasid ajava agentuuriga, et Süüriast ei saa viisa teenuste eest maksta ning meil ei jäänud muud üle, kui teha läbi internetipanga rahvusvaheline maksekorraldus, mis võttis omakorda aega 3-5 päeva (jälle nädal juures). Soh, kui meie raha Iraani kohale jõudis, siis samal ajal algas islamimaades ramadaani järgne nädalane püha ja keegi meie asjadega ei tegelenud (veel üks nädal juures). Selleks ajaks oli kokku juba kulunud 2,5 nädalat ja me sõitsime Ankarasse nö viisat ootama. Samal nädalavahetusel saabus lõpuks ka e-mail, et meie viisataotlus on aktsepteeritud ning kui esmaspäeval saatkonda läheme, siis peaks 1-3 päevaga viisatempli ka passi saama. Oh üllatust, kui saatkonda jõudes selgus, et nad ei tea meie viisast midagi ja nad ei saa meid MITTE KUIDAGI aidata. Helistasime tulutult e-viisa poolt antud telefoninumbrile ja saatsime kurja e-kirja e-viisa korraldajatele. Järgmisel hommikul seadsime sammud taaskord saatkonna poole ning seekord olid meie andmed leitud, kuid meilt nõuti veelkord viisade eest maksmist. Kui konsulaarametnik mainis veel, et kui me taotlesime kiirviisat, siis oleksime pidanud selle saama mõne tööpäevaga, siis oh-oh-oh, needsime Iraani innovaatilise e-viisa süsteemi maapõhja. Marika proovis viisaametnikele teha maailma kõige kurvemaid silmi (a’la saabastega kass Shreki filmist) ning Tom rääkis kõigist meie vintsutustest – mispeale lubasid viisaametnikud, et kui kohe lisaraha pangas ära maksame, siis teevad nad meile viisad 1 tunniga. Hoidsime hingi kinni – ning kõik see nii lõpuks juhtuski – täpselt kolm nädalat hiljem olid meil viisad passis! Hiljem Lonely Planetist sõrmega järge ajades saime jah aru, et www.iranianvisa.com taga ei ole mingi riiklik asutus, kes e-viisasid väljastab, vaid üks tavaline turismiagentuur, kellele makstud raha oli kõik tavaline vahendustasu... Kogu selle loo peale tõdesime, et ilmselt igal sündmusel on ikka oma aeg ette määratud ehk siis viisa saad siis kui... in sha’ Allah - ehk kui Allah tahab!!


Lugu „Rahavahetus”

Peale Iraani-viisa-saaga õnnelikku lõppu, tormasime otsima kohta, kus saaks kõigist oma Türgi liiridest lahti ja natuke Iraani raha asemele. Meile suure üllatusena ükski Türgi pank Iraani raha ei vahetanud. Olime oma arust loovad ning proovisime igaks juhuks ka Kuveidi panka, aga ka see käik lõppes tulemuseta. Lõpuks juhatati meid pangast kuhugi juurvilja/kaltsuturu kõrval asuvasse rahavahetuspunkti. Sel ajal kui Marika suu ammuli rahavahetuspunktis ringi vaatas, et sotti saada, kuidas seal asjad käivad, oli Tom enesekindlalt sammud seadnud otsejoones rahavahetuspunkti „kunni” kabinetti. Kunn oli soliidses eas meesterahvas, kuldsõrmuse, kruviprillide ning tavapärase vuntsipuhmaga. Kui Marika Tomile sinna järele jõudis, siis pugistasid Tom ja raha-kunn koos juba komme ja pähkleid ja rääkisid mehejuttu (kumbki omas keeles). Raha-kunni kabinet oli nagu päris direktori kabinet - suur Atatürgi pilt, suur kirjutuslaud koos telefoni, hiiglasuure kuldse pastakahoidjaga ning arvutiga lauanurgas. Tom proovis kunnile selgitada, et soovime Iraani raha ja raha-kunn muudkui toksis erinevaid kursse ning rahasummasid oma kalkulaatorile. Kabineti uks oli kogu aeg avatud ja nii vooris sealt läbi igasuguseid tegelasi, mõni neist surus ka meil kätt ja mõni tõlkis meie juttu kunnile, mis pani kunni telefoni teel korraldusi jagama ja meile uusi summasid lipikule kirjutama. Kuna meil oli kodutöö halvasti tehtud, siis ei olnud meil õrna aimugi, kui palju raha me peaks saama, aga lootsime, et raha-kunn annab meile ikka parema kursi kui šaakal-ärimehed Türgi-Iraani piiril. Peale seda kui Tom oli kinnitanud, et oleme nõus selle kursiga raha vahetama, vaatasime kunniga mõnda aega tõtt, krõbistasime veel veidi pähkleid ning äkitselt ilmus kunni pea kõrguselt seina sees olevast luugist suur pakk raha, mille raha-kunn vastu võttis ja Tomile ulatas. Selgus, et kurss oli küll veidi kehvem algselt pakutust aga kuna me saime nii piduliku ja külalislahke vastuvõtu osaliseks ning äkitselt ka miljonärideks (1 Iraani raha on 0,0011 Eesti raha), siis lahkusime raha-kunni impeeriumist õnnelikena.


Lugu „Ankara bussijaam tuttavaid täis”

Olime oma kaasaskantavate „korrusmajadega” ilusti Ankara otsatusse bussijaama jõudnud ja isegi oma bussi üles leidnud, kui ühtäkki märkasime tuttavat nägu. Tomile tundus hetkeks, et tegu on tema endise Leedu kolleegiga, kuid Marikal tekkis näoga seoses tunne, et selle mehe juuresolekul tuleb korralikult käituda. Peale murdosa sekundeid kestnud segadust tundsime ära ametniku Ankara Iraani saatkonnast, kellega me olime kaks päeva käinud viisa läbirääkimisi pidamas. Jõudsime juba kergelt ehmatada, et kas meie viisad on ikka lõplikud, või tuleb veel ametnikule selgitusi jagada või lisaraha maksta või on mõni väike vale meie ankeedis päevaga ilmsiks tulnud või .... Siiski selgus, et sellel saatkonnamehel on ka eralelu ning ta tuli hoopis oma ema ja õde meiega sama bussi peale saatma. Pidasime sõbralikku, kuid reserveeritud vestlust (mille käigus kramplikult mõtlesime, et me ei jääks vahele oma väikeste valedega viisataotluses – näiteks, et me tegelikult ei olegi abielus ja et me sõidame Teherani asemel Tabrizi, jne). Kui olime omavahelise vestlusega põhimõtteliselt ilmani välja jõudnud, märkasime meie poole sammuvaid naerunägusid – nimelt olid meie Ankara sõbrad, Melody ja Gökhan, otsustanud meile üllatuse teha ning meid bussijaama saatma tulla. Iraanlasest Melody külaliste eest hoolitsemise refleksid hakkasid kohe tööle, sest ta käis meie bussijuhtidele ja –stjuuarditele sõnu peale lugemas, et viimased meie eest ikka hästi hoolitseksid ja õiges kohas meid maha paneksid, sest need on tema, Melody külalised. Lehvitasime oma bussijaama maha jäänud saatjaskonnale ja asusime teele kauaoodatud Iraani poole.


Ja väike viktoriiniküsimus ka: Kuna oleme Türgi bussiga praktiliselt vasakult paremale ja ülevalt alla läbi sõitnud, siis oleme tuttavaks saanud siinse bussisõidukultuuriga kui nii võib öelda:). Ja mis seal salata, oleme täheldanud mõningaid erinevusi võrreldes sellega, mida Eestis näha saab. Paljuski on see põhjustatud asjaolust, et Türgi erinevalt Eestist on väga suur riik ja bussisõit ühest punktist teise võtab oluliselt rohkem aega. Nüüd aga küsimusest. Bussisõidu juurde kuuluvad siinmaal stjuardid, kes siis toimetavad reisijatega, sahmivad kottidega ja mida iganes nad kõike veel teevad. Sealhulgas kuulub korraliku bussisõidu juurde see, et stjuard (oleme ainult meessoost reisisaatjaid näinud) pakub reisijatele reisi alguses ja peale iga pikemat peatust teed, kohvi, colat või vett ja ägedamatel marsruutidel saab ka küpsist või keeksi või muud sellist. Tavaliselt eelneb aga joogi serveerimisele veel üks rituaal, mida stjuard reisijatele pakub. Küsimegi, mis see on? Esimesena kõige õigemini kommentaaridesse vastajale lubame teele panna tervituskaardi Iraanist (kuna mis seal salata, Ankarast meil postkaarte pole...).

Tervitades,
Marika ja Tom

pühapäev, 5. oktoober 2008

Vanad tuttavad Ankarast

Ankara hotellitoas pidu kohaliku imehea veiniga
+ 22 ºC


Esimese päeva lühikese Ankara vaatlemise tulemusena lahkusime täna hotellist ilma eriliste ootusteta linna suhtes, kuid plaaniga saada turismiinfost enamat teada Ankaras toimuvast. Samuti huvitas meid, kuidas võõrast transpordisüsteemist leida üles õige uks, kust saaks infot Iraani sõidu kohta.

Aga juhusel olid meiega teised plaanid... Nimelt turismiinfopunkti me ei jõudnudki, sest meie juurde tulid abi pakkuma kaks kahel jalal infokandjat - Melody ja Gökhan, kes osutusid informatiivsemaks ja huvitavamaks infokanaliks kui internet, bussijaam ja infopunkt kokku. Nimelt nägid nad eemalt, et türgi mees seletab türgi keeles kahele turistile midagi linnakaardi taga ja järeldasid, et turistid on ilmselt hädas. Kuuldes ära meie miljon küsimust, millele me turismiinfost vastust lootsime saada, leidsid nad, et nemad on paremad kui avalik infopunkt ja kutsusid meid oma sealsamas lähedal asuvasse kontorisse kaasa. Mõeldud-tehtud, läksimegi.


Melody on 24-aastane Iraanist pärit aser ning oma vanemate ainuke laps. Tema vanemad olid nii ägedad, et otsustasid, et nende tütar väärib paremat tulevikku kui ahistava poliitilise korraga Iraan pakkuda suudab ning leidsid võimaluse, kuidas oma tütar saata Türki ülikooli õppima tootedisaini. See juhtus viis aastat tagasi ning kaks aastat tagasi otsustasid vanemad ise ka järgi kolida, et saaks nõnda rohkem oma tütart näha. Melody on intelligentne, konkreetse maailmavaatega ning üllatuseks on ta muuhulgas mitte-usklik. Melody selgitas, et vaatamata sellele, et Iraan on ametlikult Islami vabariik, sekkub praegune võimuaparaat islami sildi all väga jõuliselt inimeste igapäevaellu, mis omakorda on põhjustanud selle, et Iraani inimesed on võõrandunud usust. Ehk siis kuigi enamik Iraani inimestest on ametlikult moslemid, ligikaudu 80% riigi elanikkonnast ennast mitteametlikult usklikuks ei pea. Melody kindel otsus on mitte kunagi enam Iraani tagasi kolida ja aserina ei olnud tal ka Türgi keele selgeks õppimine probleemiks (keeled olevat põhimõtteliselt sama sarnased nagu itaalia keel hispaania keelega). Iraani kohta saime veel väga palju huvitavat infot, aga need lood jätame juba Iraani sissekannete jaoks.

Gökhan on 36 aastane türklase/itaallase välimusega pesueht Ankara poiss, suur vuntsipuhmas nina alla. Hariduselt elektrik, käinud isegi Moskvas tööl ning oskas vene keelt niipalju, et öelda „ja hatshu s taboi paznakomitsa” ning „ja hatshu s taboi spat”. Oma olemuselt ei vasta ta aga kindlasti eestlase stereotüüpsele ettekujutusele türgi mehest: ta on laia silmaringiga, abivalmis ja sõbralik, mitte libekeelne macho-mees lõunaosariikidest. Elektriku ameti jättis ta maha ning oli mõnda aega Türgis, sh Kapadokias (meie eelmises sihtkohas), giidiks. Ta oleks meile hea meelega kogu Türgi ajalooliste kohtade tutvustuse kiirkorras ära teinud ning oli veidi pettunudki, et me suuremad asjad ajaloofännid ei olnud. Täna on tal oma ühe-mehe-firma, mis toodab väikseid videoreklaame. Ettevõte on seitse aastat vana ning praegu läheb ta äril väga hästi. Aga Gökhanil on juba ka uus unistus. Nimelt on ta isal Ankarast mitte kaugel talu, mille ümber on palju põllumaad. Gökhan unistab kunagi sinna kolimisest ning oma viinamarja istanduse rajamisest. Gökhan on veendunud amerikaniseerumise vastane – nii näiteks ei vaata ta põhimõtteliselt Hollywoodi filme, tahaks vähem internetti kasutada ning proovib hoida oma maa kultuuri ja keelt. Et ka meie Türgi osas oma taset tõstaksime, pakkis ta meile kontorist lahkudes kaasa kaks mahukat ajaloolist/arhitektuurialast fotoraamatut Türgi kohta. Samuti lubas ta teha meile koopiad mitmest kaasaegsest Türgi filmist, mille annab meile üle siis, kui järgmise nädala alguses lähme talle kontorisse raamatuid tagasi viima. Nii et meil tuleb siin kõvasti kodutööd vahepeal teha! Lisaks meeldib Gökhanile reisida – nii mõtleb ta teha autoga ringsõidu mööda Horvaatia rannikut, samuti on Ungari tema lemmik ning muidugi pinnisime me välja, et seejärel peab ta Eestisse tulema. Gökhani kõige suuremaks kireks on aga Melody:)

Meie põige nende kontorisse lõppes sellega, et veetsime nendega ühiselt kogu päeva: käisime koos kaubanduskeskuses Melodyle tosse ostmas, jalutasime Ankara kindluses ja vanas linnaosas, jõime teed ning sõime koos õhtust. Imetlusväärne on see, et veetsime selle toreda paariga koos umbes kaheksa tundi, aga selline tunne tekkis, nagu oleks meid Ankaras ees oodanud vanad head tuttavad. Nii ei peljanud me õhtu edenedes esitada küsimusi ei mošees toimuva kohta kui ka Türgi või Iraani igapäevaelu kohta. Ja kuuldu oli väärt rohkem, mida seni Lonely Planetitest kokku olime lugenud.

Kohtumine selliste inimestega on olnud meie rännaku suureks sooviks. Need, kes palju käinud, teavad, et kohapealset nähtut-kuuldut ise oma kogemuste-teadmiste pinnalt interpreteerides võib oma tõlgendustega täitsa rappa panna. Kui mõni kohalik sulle asja selgitab, tekib asjadest parem, kui mitte öelda õigem arusaam ja lõppkokkuvõttes saab ka see koht hoopis teise hõngu külge. Jääb ainult loota, et selliseid inimesi meie teele üha enam satuks.

Kohalikku eluolusse paremini sisse sulandumiseks tegelesime õhtul hotellituppa jõudnuna veidi intensiivsemalt ka Türgi telemaastiku analüüsiga – kaubanduskeskusest kuue kohaliku raha eest ostetud väga hea türgi veini (Arya 2006, Kalecik Karasi ja Boğazkere viinamarjadest) saatel jälgisime Türgi lõpututel telekanalitel toimuvat. Nii näiteks on üks telekanal puhtalt keskendunud kohalikele rahvalauludele (need on laulud seeriast: „kogu aeg on sama laul, ainult lauljad vahetuvad”), samuti sattusime Türgi versioonile saatest „Võta või jäta” (tädi pildil on saatest!) ning õhtu krooniks olid kaks türgikeelset mängufilmi – „Kariibi mere piraadid” ja „Mr. and Mrs. Smith”. Ja uskuge või mitte - Vanish reklaamib ennast ka Türgis:)


Õhtu tipnes rõõmusõnumitega Iraani saatkonnast: saime kinnituse, et meie Iraani viisad on valmis - nüüd veel paar päeva, et need passi saada ja minek!!! Jeee!!!

Marika ja Tom

laupäev, 4. oktoober 2008

Ilusate hobuste maal

Kapadokia koobaste vahel, Göreme külas
Päeval päikesega +20 ºC, õhtul +10 ºC


Oleme teisipäevast saadik olnud turistid. Ega muidu vist seda tunnet nii väga ei olekski aga vaatamata sellele, et oleme imeilusas kohas, ei ole kohalikke inimesi peaaegu nähagi (küll aga siseturistest türklasi) ning ümberkaudu veel tuhandeid meiesuguseid ja rikkaid pensionipõlve nautivaid inimesi. Oleme usinalt koos teiste turistidega külastanud kohalikke vaatamisväärsusi ja nii nagu teised turistidki, lasknud ka end turistikombel tõmmata.

Tegu on niisiis Kapadokiaga, mis tõlkes tähendavat ilusate hobuste maad. Ei tea, kust see nimi pärit on, sest peamiselt oleme näinud küll eesleid, vaipu, paari turistide jaoks kohale toodud kaamelit, restorane ning ok, üksikuid hobuseid ka. Piirkond on aga tuntud just oma maastiku poolest ja siin elanud inimeste (kummalise?) elustiili poolest. Maastiku kujunemise osas kuulasime ära giidi versiooni (vulkaanipurse ei-tea-kui-palju-tuhat-aastat-tagasi ja laava poolt loodud kanjonid, mida hiljem tuul ja vesi on kujundanud, jms) aga kuna see tundus liiga tavaline, siis töötasime uute teooriate kallal, mille otsustasime saata Discovery Channelile, National Geographicule ja ajakirjale Anne, lootuses saada kunagi Nobeli preemia avastuse eest. Nimelt me arvame, et me oleme avastanud meie hädas olevale kinnisvaraturule lahenduse – nimelt siin elanud inimestel tundus olevad kummaline seeme, millest lihtsalt kasvab kinnisvara – sisuliselt küll kivikorstnad, aga puha akende ja ustega. Tegeleme uurimistööga edasi ja mine tea, äkki naaseme koju Eesti majanduse päästerõngaga.

Inimeste elustiil kummalisus seisnes selles, et nende linnad asusid mäe sees või siis maa all. Sadade kilomeetrite ulatuses on siin piirkonnas kaljusid, mille sisemusse on uuristatud mitmekordseid linnu, kloostreid, imeilusaid kirikuid, kööke, magamistube jne. Maa-alused linnad on lausa kuni 20 korrust allapoole. Kohalike teadlaste versiooni järgi elasid piirkonnas kristlased, kes sellist eluviisi viljelesid põhjusel, et end vaenlase pealetungi eest kaitsta. Neil õnnestuski see uskumatult kaua, nimelt asustati need alad juba 6.-7. aastasajal ning viimastest koobastest lahkusid inimesed alles 1920-ndatel (Türgi iseseisvussõja tulemusel, mil kristlased Türgist ära kolisid/välja aeti).

Ühe sellise maa-aluse linna turistilõksu me end siin püüda lasimegi. Nimelt korralike turistide kombel ostsime ka meie endale ühe päevase ekskursiooni. Ekskursiooni üheks osaks oli 20 korruselise maa-aluse linna külastus. Kui kohale jõudsime, selgus, et atraktsioon oli talvisele režiimile üle läinud ning sel kellaajal enam sisse ei lastud. Meie geniaalne giid seisis ligi tund aega koopasuu ees ning ütles, et ta ajab hetkel meile eriluba välja. Ja mõne aja pärast teatas rõõmusõnumi, et meil õnnestus eriluba saada, aga ühte teise maa-alusesse linna. Kui sinna teise linna jõudsime, siis nägi kogu asi välja kahtlaselt kellegi kodukeldri moodi. Giid ise selgitas, et see on värskelt leitud ja ei ole veel lõpuni kaevatud. Mis iganes, tegemist oli selge tüngaga, mida bussitäis turiste kaasa mängisid (oli juba hiline aeg ka, oldi omajagu ära nähtud ja mõeldi juba kojujõudmisele...). Vähemasti leidsime sellest päevasest väljasõidust terve rida kurikavalaid äriideid Eesti reisikorraldajate konsulteerimiseks ning kui rahatuna tagasiteel ainult Türgini peaksime jõudma, siis leiaksime endale siinsetest koobastest endale ka tasuta öömaja.

Kui nüüd aga asjalike nootidega lõpetada, siis on Kapadokia näol tegemist Türgi tõelise loodusimega (olgu fotod selle kinnituseks!). Ehk siis soovitaks kõigil, kes armastavad loodust ja kergekaalu matkamist, võtta see oma järgmiste aastate reisiplaanidesse. Siinsetes kanjonites on väga kerge iseseisvalt ringi jalutada ja avanevad vaated on võrratud. Ja piirkond on suur, seega 3-4 päevaga võiks vabalt arvestada. Ja kui oma fantaasia saab ammendatud, siis on kohalikud reisikorraldajad siin kohe varnast võtta – võib kasvõi õhupallil minna ümbruskonnale tiir peale teha (ühe sõidu hind oli mingi 1,200 krooni ringis).

Neid ridu kirjutame juba Ankarast, kuhu eile jõudsime. Oleme seljakotirändurite kohta sattunud suhteliselt luksuslikku hotelli ja naudime siin veidi sooja tuba, kuuma vett ja türgi lõputute telekanalite toodangut. Eile jõudsime muuhulgas käia ka kinos (ok, film oli küll Hollywoodi toodang) ja kaasa elada Ankara 4. korruse kohvikus kohalikule Kadi Toomile. Ja mis eriti uskumatu – eile hilisõhtul saime kirja Iraani saatkonnast, mis ütles, et seoses pühadega (Türgis on kogu see nädal olnud riiklikud pühad seoses ramadaani lõpuga) on meie viisataotlus viibinud, kuid nädalavahetusel peaksime vajalikud kinnitused saama. Nii et loodame peagi oma rännakut ida suunal jätkata.


Tervitades,
Marika ja Tom