laupäev, 18. oktoober 2008

Inimkatsed vol 2 ehk kuu aega reisil oldud

Esfahanis, 24. mail 1387. aastal (Eesti aja järgi 17. oktoober 2008)



Neil päevil täitus kuu aega reisil olemist ning tahaks siinkohal teha väikese vahekokkuvõtte, mis meiega siin psühholoogilisel tasandil toimub.

Tänaseks päevaks on kadunud tunne, et oleme paarinädalasel puhkusereisil ning kohe varsti peab tööle tagasi minema ja igas uues sihtkohas peab kibekiiresti aru saama, et mida vaadata ja kuhu minna. Uskumatu, aga juba kuu ajaga oleme omandanud „kulgemise” oskuse.

Esimesed tähelepanekud tempo ja suhtumise muutustest algasid sellest, et vastupidiselt kodus omandatud tohutule efektiivsusele oma päev ja tegemised ette planeerida, avastasime endid sellelt, et tihtipeale kuhugi minnes või midagi tehes unustasime kas midagi maha või midagi küsimata. Esialgu arvasime, et oleme muutumas „flegma-hipideks” ja vaikselt kihistasime naerda üksteise hajameelsuse üle.

Varsti peale hajameelsust tuli järgmine tasand – ükskõiksus, ehk kadus ära igasugune mure homse päeva pärast. Näiteks võib tuua, et olime Ankaras hotelli broneerinud, kuid Ankarasse jõudes avastasime, et meil ei ole hotelli aadressi kaasas ega ka asukohast õrna aimugi. See tõi kaasa küll rohkem sekeldusi, aga taaskord ajas see meid endid lihtsalt naerma.

Nüüdseks oleme aga jõudnud nö kolmandale tasandile, kus me mõistsime, et ohoo imet, meiega juhtub järjest toredaid asju siis, kui me ei muretse asjade pärast ette, vaid vaatame, mis juhtub... me ise kutsume seda siin „kulgemiseks”. See käib nii, et me ei mõtle ette ning kui mõni mure või probleem ette tuleb, siis me lihtsalt istume kuhugi tänavanurgale maha ja ootame-vaatame mis saab, sest aega meil ju on. Nii on juhtunudki, et kui me ei ole ette mõelnud, siis on õnnestunud meil kokku hoida raha või kokku saada ülitoredate inimestega. Näiteks. Soovisime sõita Rashti linnast Masulehi ja meile tehti selgeks, et ainuke variant on võtta 200 eeki maksev takso ja kõik. Olime seda valmis juba võtma, aga tänu sellele, et meil ei tulnud neljapäeval meelde muretseda sellepärast, et meil on kohalik raha otsas (ja lihtsalt unustasime ette mõelda, et reedel on kõik kohad kinni), sattusime me enne takso võtmist ühte pangakontorisse, kus pankur ütles, et Masulehi saab ka 20 krooni eest näkku. Ja nii läkski... Teinekord jälle oleme jäänud ootama, et ju ikka mõni tore inimene kuskilt välja ilmub ja abi pakub ja nii tavaliselt lähebki. Viimane kogemus oli eile Teherani bussijaamas, kus lasime kohalikel killer-hindadega taksojuhtidel lihtsalt enda ümber poolt tundi ringmänge mängida ja võtsime siis terminalist kohalikelt inimestelt paberile pandud hinnaga endale mõistliku hinnaga takso.

Teherani jõudes käisime Araabia Ühendemiraatide saatkonnas omale viisasid taotlemas. Meile öeldi sealt, et nemad meile kahjuks viisat anda ei saa ja nad ei tea ka, kuidas me selle saada võiks. Nii me otsustasimegi lihtsalt, et veedame paar päeva Teheranis ringi uidates, et nagunii mõni õige inimene meie teele satub... Eks paistab.

Siin saame kulgeda, kuna meil on aega, huvitav, kas see ellu-suhtumise-stiil on võimalik ka oma elus säilitada siis, kui taaskord Eesti argielus oleme?

Oleme ka Eesti elust vaikselt hakanud võõrduma, seda eelkõige tänu sellele, et Marika telefonil ei ole roamingut, Tomi oma on reisi algusest alates välja lülitatud ja ülivähestes internetipunktides on internet nii aeglane, et ühtegi kohalikku lehte küll ei viitsi avada, rääkimata sellest, et Marika mailbox otsustab avaneda üldse vaid kord nädalas. Aga Tomi kommentaari kohaselt: „Ongi normaalne, et inimesed elavad rahulikult oma elu.”

Inglise keele osas on ka ette näidata harukordsed arengud ning seda seoses meie sooviga kohalikega suhelda vaatamata paljude vähesele inglise keele oskusele ja vahest vastupidisele. Nimelt sõitsime ükspäev punktist A punkti B, Marika oli takso tagaistmel kotikoorma all ning nagu tavaliselt taksojuht suhtles Tomiga. Äkitselt purskas Marika kotikoorma alt naerma, sest Tomi suust kõlasid soravad inglise keelsed laused:

Tom: „You, Tabriz (ja zhest näpuga allapoole)?” (Tõlge: Kas te elate Tarbrizis?)
Taksojuht vastas „yes.yes”
Tom: „yes, veeri naiss”. Children how many?
Taksojuht näitab näppudega kolm.
Tom: „naaaisss”. „Children study?”
Taksojuht naeratab ja proovib puterdada „university”
Tom: „Yess, naiss.” „Today work. No?”
Taksojuht rapuab pead.
Tom: „veeri naiss”.
Ja siis saabki jutt otsa. Ja nii mitu korda päevas samal tasemel.

Loodame selle kallal edasi töötada:)

Kui eelmises inimkatsete rubriigis pajatasime tervislikest eluviisidest, siis Iraanis on need täiendust saanud. Nimelt kuna siin on totaalne alkoholikriis ja me ei ole veel „oma kohalikku” leidnud, kes meid salajastesse veinikeldritesse veaks, siis meie kui kaks õllevihkajat tähistame juba teist õhtut järjest oma esimest reisil oldud kuud ÕLLEGA; küll ALKOHOLIVABAGA: Naerge, naerge, vähemalt tervislik.

Ja viimane lisainfo: isikliku hügieeni osas ei ole meel kriipsugi järelandmisi teinud, aga nädal aega moosiplekiga pükstel ei ole mingi probleem ringi käia.

Marika (Tomiga detailid kooskõlastamata:)

3 kommentaari:

Marjo ütles ...

Tsau hipid! :)
Araabia viisat peaksite saama araabia piiril, ehk siis koha peal. Tomil ilmselt probleeme ei tule viisaga, võimalik aga, et Marikal tuleb- ikkagi tegu vallalise naisterahvaga, kellel pole oma koduriigis antud hektel kindlat töökohta :)
Aga kokkuvõttes on araabia piiril noored poisid, kes selle templi passi peaksid panema, nii et naeratus näkku ja silmad särama! :)
Ja abiks on ka see, kui te järjekorras kahekesi lähete korraga poistele letti oma passidega. Vähemalt minul ja sõbrannal õnnestus selliselt viisa saada :)

KAS ütles ...

Tom, lõpuks ometi saad täielikult realiseerida oma "small talk" võimeid pikkade aastate jooksul hoolikalt omandatud võõrkeeles! :D

Kõik on võimalik, nautige "kulgemist"!

marika ja tom ütles ...

Olge Te t2natud igasuguste n6uannete ja usu eest meisse! Selguski t6siasi, et Eesti reisikorraldajad on ainukesed, kes meid meie viisamures aidata saavad. Samas teeme siin veel arvutusi ja rehkendusi, kui kulukaks taoline topeltelu Emiraatides (hotell+s6prade juures) meile maksma l2heks ja seej2rel otsustame, kas pyyame Emiraatidesse p22seda. Isegi Eesti reisikorraldaja teatas meile, et nad ei garanteeri meile seda, et me riiki p22seme ka juhul, kui meil on ette n2idata hotellibroneering (mille eest tuleb t2ies ulatuses ka maksta!) ja edasis6idupilet. Selline h2sti kaitstud riik on juba kord Araabia Yhendemiraadid!

Marika ja Tom