teisipäev, 30. september 2008

Harilik Süüria kõhugripp ehk põgenemine Damaskusest

Rock Valley Hostel, Göreme

+15ºC, pilves ja vihmane vahelduva eduga


Kõik algas reede õhtul, kui otsustasime minna oma viimasele õhtusöögile Damaskuse vanalinna. Valisime välja ühe viisaka koha, kus olime ainukesed turistid ning ülejäänud laudades olid kirjudes rättides, mustades burkades või teksades ja nabapluusides kohalikud naised ja tavalised õlitatud juustega kohalikud mehed, kes olid sinna kogunenud sööma mitmekäigulist ramadaani einet (päike oli juba loojunud). Meie hindasime, et nii palju toitu meile sisse ei mahu ning otsustasime, et võtame menüüst kaks lihtsat salatit, grillitud baklažaani ning veidi hummust lambalihaga.

See õhtusöök jäi kohe tükiks ajaks viimaseks, sest peale seda olime sunnitud vaatama 2 päeva oma Süüria hosteli toa ilusat araabiapäraste joonistustega lage (võiksime sellest laest terve pika blogi loo kirjutada:), sest meid mõlemaid tabas miski vastikumat sorti haigus, millele ka ise diagnoosi panime - „harilik Süüria kõhugripp”. Arutasime, et selle põhjuseks saab olla ainult üks variant, et Allah annab meile märku, et meie reisitempo on siiski liiga kiire ning peame veelgi hoogu maha võtma:). Laupäeva keskpäevaks otsustasime, et oleme nii nirud, et lahkumine tuleb vähemalt päeva võrra edasi lükata. Pühapäeva õhtuks olime pool oma kaasavõetud apteegist tühjaks söönud ning kuna meil sai oma hosteli toas vedelemisest juba nii kõrini, siis otsustasime vaatamata kummitavatele kõhuhädadele/palavikule/tasakaaluhäiretele Süüriast põgeneda. Võtsime end oma nõrkuses kokku ning venitasime oma tohutu kotikoorma Türgi ööbussi peale. Nende bussidega on siin juba kummaline lugu – igatahes pärast 5 bussivahetust ja ühe taksojuhi poolt sisuliselt meie paljaksröövimist jõudsime järgmise päeva pärastlõunaks oma sihtpunkti – Türgi keskosas asuvasse Kapadookiasse. Kapadookia võttis meid vastu +15 kraadiga ning õhtuse paduvihma ja äikesega. Imelik oli saabuda kuumast Süüriast sisuliselt Eestimaa sügisesse, nii et Marika venitas kotist kohe vanaema villased sokid välja (aitäh, vanaema!) ja Tom pani kõik oma kotis leiduvad soojad riided selga ja sai veel Marikalt ühe polo lisakski. Ei oleks arvanud, et kogu seda sooja varustust nii pea (kui üldse!) vaja läheb.

Tom on tänaseks „harilikust Süüria kõhugripist” paranenud ning Marika paranemas ehk varsti on lootust ka mõned Kapadookia muljed teele panna.

Seniks olge Te kõik ise ka seal terved!

Marika ja Tom

pühapäev, 28. september 2008

Muljed Süüriast

Damaskus, Al-Rabie hosteli erinevates paikades ja erinevates asendites
+30ºC, päike


Nüüd kui oleme taas pakkimas asju, püüaks lühidalt kokku võtta ka oma muljeid Süüriast. Õigem oleks küll öelda vist Damaskusest, kuna muud osa riigist sai nähtud ennekõike läbi bussiakna.

Ilmselt on paljud rändurid kogenud sarnast tunnet, et Türki jõudes tundub see väga Aasiana ja rännates edasi muudesse Aasia riikidesse, tundub Türgi väga Euroopa. Minu meeleolu on just selline. Võrdluses Türgiga on Süüria selgelt vaesem. Samuti on siin oluliselt kuivem ja/või palavam, sest suur osa riigist oli nagu üks suur tühi looduseta liivakivine maastik, kusagil taustal kõrgumas liivakivised mäed. See, et siin on väga räpane ja palju prügi kõikjal vedelemas, oli ka juba juttu, kuid sellest ei saa üle ega ümber üldmulje kirjeldamisel.

Damaskus on suur linn. Siin on ligi 5 miljonit elanikku, mis moodustab ühe neljandiku kogu Süüria rahvastikust. Samas iseloomustab Süüriat üldisemalt see, et enamik inimesi elab linnades, mistõttu on siin veel mitmeid teisi väga suuri linnu. Ja linnade vahelisel alal viliseb tuul ja asuvad tühjad väljad.

Meie jalutuskäigud Damaskuses kulgesid ennekõike mööda kesk- ja vanalinna. Siiski linna sisse ja linnast välja sõites jätsid tee äärde jäävad kortermajad trööstitu ja halli mulje. Võimalik, et kuiva perioodi lõpp on see, mis Damaskuse oluliselt värvitumaks muudab, sest kuulu järgi pidi juba kuu aja pärast siin pidevalt vihma sadama ja detsembris võib siin isegi lund näha (loodan, et see polnud mitte meie hosteli IT-poisi halb nali või halb inglise keel, kuid nii ta ütles; praegu siin olles tundub see küll uskumatu, et siinsed tänavaid võiks valge vaip katta...).

Linnapilt on ilmselt suhteliselt tüüpiline paljudele teistele Aasia linnadele: tänavad on täis autosid, palju ummikuid, õhk on palav ja kergelt tolmune, inimesed siblivad autode vahelt üle tee ja roolikeeraja jaoks on signaal gaasi ja piduri kõrval samavõrd aktiivses kasutuses. Muuhulgas kostub palju signaalitamist ka seetõttu, et niiviisi annavad taksod (mis moodustavad suure osa kogu linna autopargist) teada, et nad on vabad ja võiks Sind edasi viia. Ja ilmselgelt on jalutav eurooplane (kes mõistagi on rikas!) nende jaoks midagi kummalist. Enamus taksosid on paljude mõlkide tõttu kaotanud oma ümaramad vormid, kuigi samas endal ei õnnestunud selles suhteliselt segases tänavapildis ühegi kokkupõrke tunnistajaks olla.

Kindlasti on siinse viibimise üheks märksõnaks araabia tähestik - alles sellistes olukordades hakkad taipama, milline vägi on kirjaoskusel! Rändurina ringi liikudes oli siin iga kohatud ladinatähestikulise sõna üle siiras heameel. Enamikud kirjad linnaruumis jäävad kahjuks aga müstiliseks saladuseks. See piiras teatud määral tegutsemisvabadust ning tihti tuli kuulata oma sisemist häält või intuitsiooni erinevate märkide tõlgendusel või vaistu orienteerumisel. Aeg-ajalt sai pöördutud ka „kirjaoskajate” poole abipalvega, kuid kohalike kesine keeleoskus seadis siin omad piirid. Ega me ju ka Türgis kohalikust keelest aru ei saanud, kuid vähemasti suutsime me võõrad kohanimed välja lugeda ja pärast teatud harjutamist selle ka välja hääldada näiteks teed küsides.

Siin Süüriast tunneb ka rohkem puudust oma süürlasest. Türgis oli ilma oma türklaseta nagu kergem läbi ajada. Vaatamata sellele, et turiste pole Damaskuses üldse palju ja need, kes linna peal ringi liiguvad saavad nädalaga Sulle praktiliselt teretuttavateks, siis neilt vähestelt, kes siia satuvad, püüavad kohalikud kaubitsejad ja teenindajad järjekindlalt mitu nahka koorida. Turistide pideva lollitamise varjupoolena kaob usaldus ka nende kohalike osas, kes tõesti tahavad Sulle midagi rääkida või näidata, ilma et midagi selle eest vastu tahaksid. Mõned korrad nädala jooksul olime olukorras, kus hiljem tõdesime, et see mees (nädala jooksul oli meil vaid paar suhtlust kohalike naistega) lihtsalt tahtis meile oma teadmisi jagada ilma igasugu omakasupüüdlikkuseta. Samas olen veendunud, et „väike Süüria kool” on meile tulevikus reisides ainult kasuks, sest külastame kindlasti veel riike, kus turisti koorimises ollakse veel osavamad. Süüria puhul on hea see, et üldiselt on siin elu väga odav, mistõttu isegi turistihinda makstes ei tee see Sind vaeseks. Aga nagu arutasime oma hispaania sõpradega (p.s. toredatest inimestest, keda oma teel kohanud oleme, tuleb peagi eraldi sissekanne!) – küsimus on siin põhimõttes!

Rääkides turistidest oleks oluline ka tunnistada, et aasia riikide rahvaste määramisel oleme veel täiesti algajad. Ehk siis ei suuda me tegelikult vahet teha kohalikel ja neil, kes on muudest aasia riikidest (ennekõike teistest araabia riikidest) pärit, kes siin samuti turistid on.

Siiski pole Süüria pelgalt üks tolmune ja räpane riik Lähis-Idas, kus kohalikud on liigkasuvõtjad. Me kohtasime oma teel ka toredaid ja abivalmeid damaskuslasi, kes aitasid meil teed leida, internetti arvutisse saada või rääkisid meile oma käsitöökunsti saladustest ja -poe pikast ajaloost. Mitmed lapsed astusid vanalinna kitsastel tänavatel ligi ja tahtsid meiega mõnd selgeksõpitud inglisekeelset lauset harjutada ja olid sellest võimalusest silmatorkavalt elevil. Ja valge turist peab muidugi arvestama kõrgendatud tähelepanuga, mis teda pidevalt saadab tänavatel ringi liikudes. Tere asemel ütlevad kohalikud tänaval sageli Welcome to Syria (ehk siis teretulemast Süüriasse)!

Süüria reisi pärliks kujunes kindlasti Umayyadi mošee külastus. Raske isegi kirja panna, mis selles nii erilist oli; sest arhitektuuriliselt ei olnud see juba 705. aastal ehitatud pühakoda midagi enneolematut ja uhkuselt jäi kindlasti alla Istanbulis nähtud mošeedele. Lisaks oli ka tema siselahendus täiesti erinev sellest, mida mina Türgi mošeede põhjal arvasin mošeed olevat. Aga seal õhus oli midagi väga erilist! Alustades imelisest ja avarast sisehoovist, mida kattis peegelsile põrandaplaat ja minarettidest, mis kõrgusid tornidena mošee müüri seest (mitte ei seisnud eraldi peahoonest nagu Istanbuli suuremate mošeede puhul). Ennekõike tegid selle olemise aga huvitavaks inimesed, kes olid sinna mošeesse kokku tulnud ja kelle käitumist, olekut ja väljanägemist oli äärmiselt põnev jälgida. Tundus, et paljud moslemid olid seda külastama sõitnud kaugematest paikadest ja muuhulgas teistest riikidest. Ja selleks oldi ennast tavapärasest rohkem „ehitud”. Samas kohtas ka vaatepilti, et mõned mehed lihtsalt sisehoovi varjulises seinaorvades magasid. Lisaks tuli mulle üllatusena, et kogu see mošees olemine tundus siin kuidagi vabam kui Türgis kogetu (ma ise eeldasin vastupidist). Näiteks külastasime mošees ruume, kus asusid pühad (haua?)kambrid (kurb tõsiasi, et ei saanudki teada, mis või kes seal täpselt oli), ja kus moslemid käisid puutumas kindlaid seinu, esemeid jms ning mille juures valitses paras tunglemine (kuna ruumid olid väiksed) ja kus moslemi naised kõvahäälselt nutsid. Sellist püha riitust pealt nähes poleks ma küll söandanud videokaamerat kotist välja võtta ja toimuvat filmida. Aga kuna paljudel moslemitel olid sealsamas väljas nii video- kui fotokaamerad (sh naistel), siis filmisin seal minagi. Sama meeleolu valitses ka mošees endas: kohale tulnud moslemid tegid pilti nii endast kui ümbritsevast. Türgis nägin ma mošees palvust filmimas vaid üht televisioonigruppi (ilmselgelt kooskõlastatud lubadega) ja üht turisti, kel oli selline taskuformaadis fotoaparaat, mille siis sai „unustada” vaibale filmimisrežiimile.

Päris põhjalikult töötasime siinveedetud aja jooksul läbi Damaskuse vanalinna. Vanalinna iseloomustamisel valitsevad vastuolulised tunded: ehk siis materjali on siin kõvasti, kuid paljud majad on räämas ja ripakil. Samas nägi siinseal ka hiljuti tehtud või tegemisel renoveerimistöid. Põnevaks teevad vanalinna selle kitsad tänavad, mis kohati meenutavad labürinti (seda juhul, kui peamistest tänavatest kõrvalisematesse põigata) ja mida mööda kõndides kunagi ei teagi, kas tänav lõppeb ummikuga või viib ka kuhugi välja. Nähtavust piiravad pidevalt ka majade seinad, mis on nagu müürid või siis erinevad võlvid ja tulemuseks on see, et vaatamata lauspäikesele, vanalinnas päikese käes Sa praktiliselt kõndima ei pea. Müüride taga on aga enamasti kodud. Mõnest tänavale avatud lahtisest uksest sisse vaadates sai aimu, et müüri taga oli tihtipeale avar sisehoov; kohati andis majaelanike staatusest aimu halli määrdunud seinaauku ehitud uhke uks.

Inimesi on kõikjal palju. Et vanalinna üldse pääseda, tuleb mitmest suunast sisenedes kõigepealt läbida rahvarohked turukaubandustänavad. Kõige rahulikum aeg oli vanalinnas (ja linnas tervikuna) ringi liikuda pärast päikeseloojangut, sest siis oli linn pooltühi, kuna seoses ramadaaniga istusid kohalikud moslemid kodudes või söögikohtades lookas laudade taga. Samas täitusid tänavad kümne paiku uuesti, mil tuldi perekondade kaupa tänavatele jalutama, ennast näitama ja teisi vaatama, samuti sisseoste tegema. Ärid vanalinnas tegelesid aktiivselt kauplemisega ka veel südaööl.

Paari lausega püüaks ka kirjeldada, kuidas kohalikud riides käivad, kuigi pilt on väga kirju. Süüria ei ole pelgalt moslemiriik, siin on esindatud ka rida teisi religioone. Riietusest rääkides on oluline vahe sellel, kuidas näeb välja mees ja kuidas naine. Nagu Türgiski (ja kuuldavasti kogu islami kultuuriruumis) kannavad mehed reeglina pikki pükse. On need siis teksad või mingist muust materjalist. Ehk siis vaatamata palavusele paneb lühikesed püksid siin jalga vaid turist, aga kuna turistid on niikuinii üks kummaline rahvas, siis ei tee keegi sellest suuremat numbrit. Samas olen ise püüdnud siin siiski kohalikku konteksti sisse elada ja nii mu põlvedeni ulatuvad püksipaarid leiavad kasutust vaid ennekõike hosteli sisehoovis aega veetes või kui pikad püksid pessu olen andnud. Seljas on meestel tavaliselt mingi pluus või T-särk. Selliseid pikkades hõlstides või eriliste peakatetega mehi siin Damaskuses küll on, kuid mitte palju ja need võivad vabalt ka turistid teistest araabia riikidest olla. Naistega on lood keerulisemad. Nimelt võivad naised välja näha nii, et ainult silmad paistavad musta burka alt välja (kuigi nägi ka selliseid naisi, kes olid täiesti musta burka all, nii et ka silmad välja ei paistnud ja mustad kindadki käes), järgmine tase on lihtsalt rätikandjad, kel seljas nt mantel või mingi muu pikem hõlst, siis rätikandjad, kes muus osas riietavad end suhteliselt vabalt ja lõpuks täiesti euroopalikult riietuvad naised. Usun, et Süürias jäid domineerima rätikandjate erinevad variatsioonid.

Mida veel Süüriast rääkides ei saaks mainimata jätta, on tohutu presidendi kultus. Praegune president, Bashar al-Assad, on olnud võimul alates 2001. aastast. Enne teda valitses riiki tema isa Hafez al-Assad, ja tegi seda juba 1970. aastast peale. Seega on linnapildis palju nii poja kui isa suuri pilte. Ja tavaline on ka vaatepilt, et väike juuksurisalong või kullaäri on oma tillukesele uksele kinnitanud suure pildi presidendist. Midagi sarnast torkas ka Türgis silma, kuid seal on kangelane mitte tänane riigipea, vaid Mustafa Kemal Atatürk, kes oli Türgi Vabariigi esimene riigipea ja kes viis 1920-ndatel Türgis läbi palju põhjalikke reforme, mis oluliselt moderniseerisid senist ühiskonnakorraldust. Arvestades kui palju fotosid Atatürgist avalikes kohtades välja oli riputatud, paistab ta olevat väga au sees tänini.

Kokkuvõttes oli meil igati põnev vahepõige Süüriasse. Paljud rändurid jätkavad siit oma teekonda Jordaaniasse, meie sedakorda eristume neist ja vaatame tagasi Türki ning võtame suuna Kapadookia piirkonda Kesk-Türgis. Pole vist mõtet lisadagi, et loodame ikka kunagi ka Iraani viisad passi saada, kuigi sellel rindel hetkel uudiseid pole – raha ilmselt liigub ühest pangast teise!



Toomas

laupäev, 27. september 2008

Meeleolukad lood Süürias

Al-Rabie hostelituba - neli tuhandest vineeritükist ehitatud seina, kaks akent sisehoovi ja tiivik laes
+32ºC, päike


Lugu „Kuidas õppisin Araabias raha lugema”. Olime värskelt kätte saanud oma esimesed süüria liirid (kus number ilusti peal oli), kui Marikal oli ühes bussipeatuses vaja vetsu minna. Ega siin vetsu eest konkreetset summat igakord ei küsita, vaid ise annad. Kuna kõige väiksem rahatäht oli 50-ne, siis ulatas Marika selle vetsuturvamehele, kes 50-se vastu ainult sendid viskas. Sentide peal ilutsesid aga ainult araabia numbrid ning Marika arvas, et vetsuturvamees võttis hunniku raha ja viskas hädised sendid tagasi. Marika otsustas, et seda asja ta nii ei jäta. Kahmas viiekümnese vetsumehelt tagasi ja läks raha lahti vahetama. Kui ta aga 50-se vastu sai samamoodi hunniku loetamatute numbritega münte ning rahavahetaja (asus vetsuturvamehe kõrval) sealt vetsu osa maha võttis, siis jäid Marika suureks pettumuseks taaskord järele mõned hädised tundmatute märkidega mündid. Selle peale õppisime ruttu araabia numbrid ühest kümneni selgeks.

Lugu „Magusad viljad tänavalt”. Me polnud veel omapäi Süüriasse lahtigi lastud, kui meie bussisõbrast Iraagi kurd (kes muidu elab UK-s ja on töötab seal autojuhina) meid hoiatas Damaskuse süürlaste eest, et need püüavad turistilt kümme nahka koorida. Ja tema tegelikult organiseeris meile ka takso bussijaamast hostelisse – ju ta mõistis, millised abitud välismaalased me oleme ja milline hea saak me sealsetele taksojuhtidele oleksime:). Mitu nädalat ei peaks see taksojuht mööda tolmust ja ummikuid täis linna sõitma, kui meiesugused gringod peale korjaks ja „läbi siinse Maardu Harkusse viiks” (tsiteerides klassikalisi Tallinna šaakal-taksojuhtide lugusid). Kuid ega me ei saanud ühte sellist kurdi kogu aeg taskus hoida. Pidime ikka ise Damaskuse-küpseks saama! Nii me siis läksime peale hostelisse asjade jätmist pärastlõunasesse linna, et midagi hamba alla leida. Kiirelt saime aru, et ramadaan on tapnud eos võimaluse mingi avatud söögikoht leida (olgu siiski öeldud, et linnas on sellised kohad täiesti olemas, aga 1-päeva turisti nina pole veel nii treenitud!), seega asusime läbi töötama kohalikku tänavakaubandust, ehk siis väikeseid putkapoode. Tänavanurgal torkasid meile silma põnevad puuviljad, mida mäletan end nägevat Stockmanni puuviljaletist ja kus sarnased viljad nägid alati sellised pussatanud-poolrohelised-poolmädanenud välja, et mingit sügavamat huvi nende vastu ei tekkinud. Nüüd siis originaalvärvis ja –kujul sarnaseid vilju nähes elavnesime silmnähtavalt ja pidasime aru, kuidas neid kena kutsuda oleks. Kohalikule müügimehele ei jäänud meie tähelepanu muidugi märkamata ja hetkega oli üks vili (mis nägi välja nagu kaktuse vili; kas seal isegi mingid väikesed ogad koore küljes ei olnud?) ja seejärel teine vili noaga koorest vabastatud ja ulatas meile küpsed viljad maitsmiseks. Kuna meil tõepoolest oli huvi selle tundmatu eluka vastu, siis võtsime peale esmast kõhklust ka viljad vastu ja pistsime nahka. Maitse meenutas midagi kiivist, samas olid selle sees väikesed seemned suuremad kui kiivil on. Kuna asi maitses, siis mõeldud-tehtud, valisime neli vilja välja ja püüdsime välja selgitada, mis see meile maksma läheb. Müüja mõistagi inglise keelt ei rääkinud ja nii me siis püüdsime kehakeeles hinna osas kokkuleppele saada. Mäletamata, mis hinda ta meilt küsis (ja kuidas täpselt), pidasime pakkumist ilmselgelt röövellikuks (kohalikus kontekstis). Andsime 30 kohalikku raha ja ütlesime, et rohkem ei saa. Kuna suhtlus kujunes araabia-eesti keele laulusillaks, siis vaatasime üks hetk, et aitab, me ei võta siit mingeid puuvilju ja küsisime oma raha tagasi. No aga loomulikult - mis hundi käes see hundi oma - ja vanamees näitab sõrmega suhu ja annab mõista, et see on nende eest, mis me juba ära sõime. Ei jäänudki meil muud üle, kui aktsepteerida kohalikke kaubandustavasid ja lahkusime žestikuleerides. Olgu öeldud, et meie „häving” polnud mitte rohkem kui 8 Eesti krooni, kuid edaspidi hakkasime sisseoste tegema ainult nende müüjate käest, kus hinnad (muidugi araabia numbritega!) olid välja pandud.

Lugu „Magusad viljad tänavalt. Uus tase!”. Kuna teiseks päevaks olime omad õppetunnid kohalike kaubitsejatega juba kätte saanud ning selgeks õppinud ka araabia numbrid, siis tundsime end peterselli-, kurgi-, viinamarja-, meloni-, õuna-, banaani-, tomati- ja muude puu- ja köögiviljade müüjate riiulite vahel kruiisides juba päris kindlalt. Ehk siis raiusime rahvahulga vahelt teed selliste lettide juurde, kus hinnad olid väljas ja kaup meeldis ja tegime sisseostud. Aga meie enesekindlus pandi järjekordsele proovile! Ehk siis valinud välja müügiputka, kus muuhulgas kaubeldi kenade viinamarjade ja isuäratavate melonitega ning dešifreerides araabia numbrid kiirelt ladina numbriteks, asusime viinamarjakobaraid kotti tõstma. Melonit valides astus ligi ka noor müügimees ja hooletu liigutusega tõmbas melonikastilt ära hinnasildi. Panime meloni kaalule ja kilo hind oli 35 kohaliku raha asemel nüüd juba 60 kohalikku raha! Sellist nahaalsust oma silmade all nähes andsime sisse kõvahäälse protesti! Kaalu taga seisev vanamees (võimalik, et noorema isa?) noogutas heasoovlikult ja muutis kilohinna tagasi 35-ks... Kuna olime nende gringo-testi edukalt läbinud, siis viinamarjade kilo osas meil eriarvamusi ei olnud. Aga ei imestaks, kui vanamees oli kaalule (mis oli muuseas elektroonne ja ladina numbritega) ka oma pöidla, kivi, vms unustanud, sellised kelmid on nad juba siin:)

Lugu „Julge hundi rind on rasvane”. Damaskuse vanalinna kristlaste linnajaos tõmbas meie tähelepanu uksele kirjutatud silt „FREE WIRELESS”. Selgus, et see juhtus olema restoran, mida meie suure ramadaani varjus mööda linna otsisime. Hiilisime hämarasse ruumi sisse, kus dzhödessääni hääl juba uksel meid lummas (olgu öeldud, et Süüria oli mõnda aega Prantsuse koloonia) ja küsisime süüa. Peale läbirääkimisi kokaga otsustas Tom kohaliku köögi kulinaarsetesse saladustesse sukelduda ning tellis kaks tundmatu nimega sööki. Marika piirdus veidi traditsioonilisema kreeka salati ja kana tiibadega. Algatuseks ilmus lauale Tomi esimene eksootiline eelroog – mis oli kohalik piimatoode, midagi paksu hapukoore/kohupiima sarnast, mille peale oli veidi õli valatud. Peagi saabus ka Tomi pearoog, mis oli khaki värvi paks soolase hapukoore sugulane, mille peale oli puistatud üksikuid lambaliha pallikesi. Ehk siis selgus, et ettekujutatud lihaliudade asemel olid mõlemad road põhimõtteliselt võidekreemid... Marika tellitud kanatiivad nägid välja nagu arheoloogilistel kaevamistel leitud kana küljest: nõnda nirud ja hallikarva olid need. Õnneks oli Marika kreeka salat korralik ja võidekreemide nahka pistmiseks toodi ka terve kandikutäis kohalikku leiba (mis on meie mõistes lavash) ja nälga me ei jäänud.

Lugu „Kuidas minust Süüria seebiooperi kangelanna pidi saama”. Süürias olemise teisel õhtul istus Marika „ilma Tomi valveta” meie hosteli imeilusas sisehoovis, kus talle lähenes kohalike naiste traditsioonilist väljanägemist arvestades väga julgelt liibuvate teksade ja maikaga neiu. Ettepanek, mille ta Marikale tegi, oli ka suhteliselt ootamatu ja julge. Nimelt tulgu Marika kohaliku seebiooperi filmimise võtetele, minek poole tunni pärast, mehi ei ole lubatud kaasa võtta ning aega võtab neli tundi ja tasu 1000 kohalikku raha. Marika ebaleva õlakehituse peale nõudis neiu, et „Miks ometi mitte?”. Marika kaalus veidi - mõtles siis võimalusele teenida lisa kitsasse reisieelarvesse ja ok, natuke ka võimaliku feimi peale Süüria telekanalites ning tormas siis Tomile häid uudiseid teatama. Marika suureks üllatuseks pööritas Tom uudise peale silmi, manas näole ülitõsise „isa hoiaku” (Marika isa võib rahulik olla, sest tütar on heades kätes ja karmi kontrolli all) ja hakkas ülimalt diplomaatiliselt esitama suunavaid märkusi: „Oled sa kindel, et see ei ole mingi pettusskeem?”, „Kas see tüdruk on meie hostelist?” ja võttis teema enesekindlal häälel kokku: „ise tead, aga mina igatahes ei läheks”. Kohe hakkas ka Marika peas jooksma pilt varem Türgi-Süüria bussis nähtud must-valgest õudusfilmist ja ilmselt ei tule Teil mitu korda arvata, kuidas lugu lõppes ja miks üleöö sülle kukkuda võinud tuntus Marikal sedapuhku saamata jäi.

Traditsiooniline viktoriiniküsimus: sedakorda oleme tõstnud oma tehnoloogilist taset küsimuse väljatöötamisel ja tegemist on piltmõistatusega! Süüria postkaart sügeleb saatmise järele inimesele, kes arvab ära, mida eile sõime ja palju selle eest maksma pidime (vt allolev arve)?


Vastuseid ootame nagu ikka blogi kommentaaridesse!

Marika ja Tom

neljapäev, 25. september 2008

Inimkatsed ehk mis meiega toimub vol 1

Damaskus, +30 ºC kandis tagasi

Loetamatu tänavanimega seljakotiränduritest ülerahvastatud internetipunkt



Damaskusest on paari päevaga kogunenud juba rida mahlakaid muljeid, aga enne kui sellest kokkuvõtte teeme, tahaksin meie igapäevasest rutiinsest elust ja meiega toimuvatest muudatustest ka märku anda.

Kindlasti kujutate ette, et kuna aastasel reisil olles on iga päev nagu pühapäev, siis me põõname poole lõunani, aga peate pettuma. Tõuseme iga päev üles umbes 7.30 - 8.30 (siin on sama aeg, mis Eestis) lihtsal põhjusel kuna uni läheb ära ja enamusel õhtutest oleme umbes kell 12 ajal magama kukkunud, sest hull väsimus on uutest emotsioonidest peal. Nüüdseks oleme mõlemad ära harjunud ka hommikuse kutsega palvusele läbi valjuhääldite – on olnud hommikuid, kui arutame, et kas täna varahommikul ikka valjuhääldi kutsus palvusele või mitte. Peale tõusmist ja dušši on rutiiniks saanud hommikusöögid: sai + juust + muna + tee. Ainuke ootusärevus võib tekkida muna osas - kas see tuleb praetud või keedetud kujul.

Peale hommikutoimetusi oleme üldiselt läinud linna avastama. Kui aus olla, siis terve esimese nädala kestis mul endiselt ja järjekindlat nö pika puhkusereisi tunne, mis seisnes selles, et Istanbulis hoidsime kogu aeg parajat „turisti tempot”. Mingi krõks käis aga eile Süüria tähtsaimas ja uhkeimas Umayyadi mošees, mille läikivkividest põrand tekitas mingi kummalise aura ja musta riietatud naised koos heledate hõlstidega meestega pakkusid jälgimist kauemakski. Ja siis me seal muudkui istusime ja istusime ja istusime.... Otsustasime, et kuna meil aega on, siis istume seal nii kaua kui tahame ja et võime järgimine päev ka tagasi tulla istuma ja kui tahame istume seal mošees terve nädala ning et kuhugi mujale justkui ei olegi vaja lähiajal minna. Ja nii me seal siis lihtsalt istusimegi pool päeva ja nautisime ja jälgisime ja mõlgutasime mõtteid... Ehk tempo hakkab vaikselt maha käima ning kohale hakkab jõudma, et me ei jaksa aasta aega turistid olla, vaid et me elame aasta aega erinevates kohtades. See tähendab, et kohtade vaatamas käimise asemel me lihtsalt voolame kohaliku eluga ühes rütmis ja proovime sulanduda.

Tavaliselt peale esimest päevatuuri logeleme hotellis – kirjutame blogi või loeme raamatuid või lihtsalt teeme pealelõuna uinakut. Anneli küsis blogis, et mis tunne on mitte tööl käia. Jällegi, et täpselt veel aru ei saa, aga omamoodi märk on vast see, et olen jõudnud nädalaga läbi lugeda juba 3 raamatut, mõelda nädalaga rohkem filosoofilisi mõtteid kui vahest terve aastaga ning sama portsu ja jaburaid mõtteid – ehk need on asjad mida tavalises elus teha ei jõuaks. Imelik on, et päevad mööduvad ning mobiil ei hüüagi koguaeg ning enamus e-maile võib mailboxist lihtsalt ära kustutada. Üllatuseks on aga see, et päevad saavad ootamatult ruttu otsa (isegi kiiremini kui tööpäevad), aga samas on paljalt nädalaga kogutud muljetepagas võimas. Õhtuti siis kas teeme veel ühe ringi ööhämaras ja tuledesäras linnas või siis siin Süürias oleme hosteli imelist sisehoovi nautinud.

Tuleb mainida, et vähemalt minu elustiil on muutunud ka tervislikumaks. Sellest annab tunnistus minu taskus olev väike usin pedomeeter (kes ei tea veel mis see on? Ai-ai), mis tavapärasel päeval Eestis peale teadlikku ekstra jalutuskäiku näitas tavaliselt 10 000 sammu päevas, on meile viimasel ajal hakanud tablool näitama üle 20 000 sammu (no maraton-bussisõidupäeval tuli muidugi vähem). Minu sandaalid (mida ma 3 kuud järjekindlalt keeldusin ostmast, sest minu arvates olid need lihtsalt ühed koledad jalanõud) on seejuures osutunud maailma parimateks käimadeks ning jalad ei anna mitte kuidagi nii suurest sammude hulgast märku.

Tervisele mõjub hästi ka see, et nimelt nüüdseks juba üle nädala ei ole me kohvi puutunud. Tomi puhul ei ole tegu just eneseületusega, kuna ta kohvi ka varem praktiliselt ei joonud, aga mina ei kujutanud sellist asja oma nö tava-elus ettegi, sest ilma kohvita möödus päev täieliku zombina. Ei tea, kas see on kliimast või millestki muust, aga kohvi nagu kohe ei tahagi ja tee tundub täitsa ok jook. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis otsustasin peale Eesti „valge-veini-suve” teha ka 100% alkoholi vaba perioodi, aga juba esimese nädala reedel rikkusin seda väikese valge veiniga ja otsustasin kohe uue reegli teha, et kord nädalas reedeti ikka võib. Tundub, et siin Süürias ja loodetavasti ka Iraanis on lihtne alkoholivabale teele tagasi pöörduda, sest ilmselt (täpselt veel ei tea) alkohol lihtsalt ei ole kättesaadav.

Mina emantsipeerunud naisena olen saanud siinsest kultuurist ka korraliku kultuurišoki. Šokk on põhjustatud sellest, et see siin on läbi-lõhki patriarhaalne ühiskond – naine ei ole mitte keegi (kunagi kirjutan sellest täpsemalt loos „Islam ja naised”). Ükskõik kui kõrge enesehinnang sul naisena ka ei oleks, siis igal pool (s.t tänaval ja restoranis jne) lihtsalt teenindatakse mehi enne, mehed kõnetavad ja räägivad meestega (kohalikud naised ei suhtle turistidega) ja vaatavad naisterahvast suhtlusprotsessis lihtsalt läbi (kuigi tänaval niisama järgi vaatama on küll mihklid). Sellest tulenevalt on meie väikeses reisiseltskonnas toimunud ka rollide jaotus, kus Tom on enamus rolle endale saanud. Peasuhtleja roll on niisiis Tomil ja ta on absoluutselt superhea suhtleja, aga kes mind teab, see kujutab kindalasti ette ka minu rääkimisvajaduse mahtu. Sellega on absoluutselt jama siin. Isegi kui ma küsin mõnelt mehelt mõne küsimuse, siis vastab ta ikkagi Tomile silma vaadates. Ilmselt on see märk ning mulle teadmata toimub mulle mingi vajalik „vähem rääkimise teraapia” ning ma olengi sellega leppinud ning sellistel puhkudel lihtsalt eemale vaikima kõndinud:). Loodetavasti see tuleb kasuks:)

Lisaks sellele on Tom endale saanud peakaardilugeja rolli. Kui täpsem olla, siis Tom on nii COOL kaardilugeja, et tal ei ole kaarti vajagi. Mind on ta ilmselgelt juba mitmeid kordi oma suunatajuga suutnud rabada. Oleme juba tunde muudkui läinud ja läinud ning jõudnud „eiteakuhu” ja seepeale Tom teatab stoilise rahuga käega paremale viidates – hotell on sealpool. Ja mis kõige imelikum – TAL ONGI ÕIGUS.

Mulle on Süürias jäänud tagasihoidlik peavarahoidja roll – nimelt kohalikele meestele „ärategemiseks” otsustasime, et igal pool maksan traditsioonide vastaselt arveid mina. Teiseks rolliks on ka kõiksugu kaasasolevate cadgetitega (loe: vidinatega) tegelemine; nimelt minu hoole all on ka kogu meie mobiilse kontori asjad ehk arvuti ja fotoaparaat ja välised mälud ja iPod ja CD-lugeja jne, jne. Mann, äkki isegi omandan sinuga sarnased oskused kui tagasi tulen.

Riietuse suhtes me veel päris hipiks ära ei ole pööranud – ikka hommikuti veel täiesti vaatame mida selga paneme. Ainuke vahe on aga selles, et Eestis ma küll teist nädalat järjest samade valgete pükstega ei käiks... ehk riiete määrdumisastme osas oleme teatud mööndusi juba teinud. Tom ei ole ka veel kordagi habet ajanud. Kokkulepe on, et enne ei ajagi, kui ma ütlen, et NÜÜD (loe: „nüüd-näed-küll-juba-kole-välja”). See-eest ise harrastan endiselt punase küünelakiga varvaste kallal mässamist ja näomaskidega hullamist. Riputame meelega blogisse ikka oma pilte ka aeg-ajalt üles, et ise hiljem ja Teie jooksvalt saaksite meie hipistumise astmest aimu (lähedased inimesed võivad isiklikes e-mailides märku anda, kui asi täiesti käest ära läheb).

Meie psüühilise tervise seisundist annab vast veidi aimu see, et aeg-ajalt jääme lihtsalt mõlemad õnneliku näoga kuhugi lõpmatusse vaatama - ja see vist räägib iseenda eest.



Marika

teisipäev, 23. september 2008

Teekond Istanbulist Damaskusesse

Damaskus, Al-Rabie hostel
+30ºC, lauspäikene

Ohhoo, olemegi jõudnud oma reisi esimese boonus-trackini, ehk siis ootamatu lisalooni, nagu Süüria seda on. Sõit Süüriasse sai siis võimalikuks tänu Iraani saatkonna mitteoperatiivsele tegevusele meie riiki laskmisel ja olgu öeldud, et oleme jätkuvalt nende kirjasõbrad ja meie taotlused pole vist veel ikka töösse võetud, kuna algselt sai neile veidi vähem Türgi pangas raha makstud, siis tuli aga juba nädalavahetus peale (ja pangad Türgis pandi kinni), siis sõitsime juba Türgist ära ja siis puudusid meil rahvusvaheliseks maksekorralduseks kõik vajalikud andmed. Seega Iraani viisa teema on meil jätkuvalt kuum:)

Ühes eelmistes sissekannetes sai juba räägitud eksirännakutest mööda Istanbuli selleks, et leida moodus Süüriasse sõitmiseks. Nii siis läksimegi oma muret kurtma meie Istanbuli kodu administraatorile, Uğurile (türgi keeles hääldatakse U’ur). Uğur oli lahke sell ja tema igapäevaseks tegevuste hulka kuulus muuhulgas ka oma hosteli külastajatele kuldaväärt info jagamine, kuidas midagi teha või kuhu minna, mis kell ja palju selle eest õige maksta oleks. Uğuri soovituse kohaselt ei läinudki me siis järgmisel päeval mitte rahvusvahelist bussijaama otsima (mis asus kesklinnast tükk maad eemal), vaid jalutasime Sultanahmetist Laleli piirkonda, kus marssisime sisse reisbüroosse ja ostsime bussipiletid Süüriasse. Maksime küll veidi juurde, kuid säästsime aega ja saime inglise keeles oma jutud räägitud.

Ja meie rännak Süüriasse algas pühapäeval kell 13.00 just selle reisibüroo eest, kust piletid ostsime. Sealt noppis tellitud mikrobuss meid peale ja toimetas rahvusvahelisse bussijaama. Viimane nägi küll seesugune välja, et iseseisvalt oleks olnud päris keeruline õigesse nurgatagusesse jõuda, kust meie buss väljus. Et me ikka õige bussi peale jõuaks pandi meile reisibüroo poolt kaasa „sherpa”, kes siis aitas meil kotte tassida ja jälgis, et meie dokumendid saaksid õigetele meestele, et me ootaksime õiges kohas bussi ja et meie ja meie kandam ikka õige bussi peale jõuaks. Kõike seda emaliku jälgiva pilgu saatel, kuna inglise keelt mees ei rääkinud.

Buss, millega sõitsime, nägi välja nagu keskmine Eesti kaugsõidubuss. Vaatamata 22-tunnisele sõiduajale polnud bussis tualetti, kuid selleks tehti teel ca iga viie tunni tagant mingi pikem peatus, kus siis muuhulgas oleks jõudnud nii tualetis käia kui oleks saanud keha kinnitada. Bussis lõi korda bussisaatja, kes kiivalt kontrollis, et kõik reisijad istuksid neile määratud kohtadel (ehk siis ta ei lubanud mul istuda tagumisele vabale istekohale!) ja serveeris peale igat pikemat peatust kuuma teed või kohvi ja jälgis, et buss oleks korras (nii rabas ta ära meie poolikud veepudelid mingi hetk! aga ok, peatselt selgus, et jõudsime piirilinna ja vahetasime bussi). Põnev oli see, et näiliselt täiesti juhuslikest kohtadest nopiti peale veel täiendavaid reisijaid. Nii näiteks sisenes kusagilt Istanbuli lähistelt silla alt bussi üks pintsaklipslane, ei-tea-kust-bensiinijaamast lisandusid meie taga olevasse pinki kaks noort ja sama müstilistes kohades toimusid hiljem paljude inimeste väljumised. Vaatamata müstilistele sisenemistele-väljumistele, olid saabujatel-lahkujatel reeglina keegi saatmas-vastas, seega mingi meile tabamata süsteem seal ses osas valitses.

Kogu bussisõidu vältel olime bussis ainsad eurooplased. Enamasti paistsid reisijad olevat türklased, kes ühest riigi otsast teise sõitsid. Juba Istanbuli bussijaamast tekkis meil tutvus Iraagist pärit kurdiga, kes sõitis Lähis-Idasse puhkama ja muuhulgas plaanis külastada ka oma sugulasi Iraagis. Nii et meie rännak on ikka õige leebe marsruudiga:) Temast sai ka meie „turvamees” kogu järgnevaks sõiduks, kes siis jagas ka meiega infot, kui kaua kuskil peatus on ja mis edasi saama hakkab. Bussijuhid ja reisisaatja inglise keelt ei rääkinud. Lisaks oli bussis veel mitu inimest, kes meile aeg-ajalt julgustavaid naeratusi jagasid, sest põhjalikumaks suhtluseks puudus keel, mida mõlemad pooled mõistnud oleksid.

Sõit ise kulges Istanbulist Ankarasse ja sealt Türgi piirilinna Antakya suunas. Kusagil õhtul kella 22-ks jõudsime Ankarasse (mis vaadates kaarti tundub küll uskumatult hilja, aga palju ootamist ja erinevate bussijaamade külastust jäi juba Istanbuli; rääkimata sellest, et Istanbul on ikka selline lahmakas linnastu, et läks kõvasti aega enne kui mõlemal pool teed majad otsa said) ja järgimise päeva hommikul 7-8 kandis jõudsime Antakyasse. Bussisõidu saatjaks olid must-valged Türgi seiklusfilmid, kus igast ühest jooksis läbi mingi väga paha mafiooso, kes häid nottis. Mis neist pahadest lõpuks sai, ei teagi, sest minu tähelepanekute kohaselt ükski film päris lõpuni ei jõudnudki – kusagil veidi varem „katkesid ära”... või siis läksid kusagilt keskelt uuesti kordusele vms. Aga arvestades filmide üldist tonaalsust, siis eks nad ikka oma karistuse said! Mis nüüd magamisse puutub, siis Marika stiil oli a’la Okasroosikese õnnis uni: pakkis oma magamist soodustavad atribuudid lahti (kaelatugi ja soe magamiskott), pani pimeduse saabudes iPodi kõrva ja ärkas hommikuses Türgi piirilinnas. Mina midagi sarnast kõrvale ei suutnud pakkuda: paariks tunniks sõba silmale öises Türgis ja väsimus murdis mind alles läbi Süüria sõites järgmisel päeval.

Antakyas tuli meil esimene buss maha jätta ja teise ümber kolida. Meid, gringosid, anti pidulikult üle uue bussifirma töötajale. Buss Antakyast Süüria poole asus teele alles paari tunni pärast. Uus bussijuht (sain aru, et ka türklane, kuigi mul on siin nende rahvuste ja keelte eristamisega veel tõsiseid raskusi) oli tõeline showmees: kuna olime ainsad reisijad, kel Süüria viisat polnud passis, siis korraldas ta meile piiril tõelise paraadkäigu Süüria piirivalvesse (tema tormas ees ja me lehvisime tal lihtsalt järgi), siis valuutavahetusse ja siis tagasi piirivalvurite juurde. Suhtlus käis kohalikus keeles, millele pikkis vahele mõned ingliskeelsed sõnad ja vürtsitas kõike seda väljendusrikka žestikuleerimisega. Igatahes lõppes see tseremoonia meile võidukalt: 12 dollari eest ilutses meie passides araabiakeelne tempel, mis meid riiki lubas!

Süüria paistis läbi bussiakna vaesem, kui seda on Türgi. Samuti kuluks siin igati ära Eesti kevadine „Teeme ära” kampaania, kuna paljud teeääred on mattunud prügi alla. Rohelus ja oliivisalud vähenesid iga kilomeetriga, mida põhjast lõunasse sõitsime. Lõuna-Süüriat iseloomustavad juba liivased mäed ja tühi kivine-liivane maastik.

Damaskusesse jõudsime õhtul kell neli. Ehk siis 27 tundi pärast seda, mil olime teele asunud. Samas oli sellest puhast sõiduaega vast kusagil 18 tundi. Kõlab ikka päris kurnavalt, aga jooksvad muljed ja uued kohad/inimesed muutsid selle aja tegelikust palju lühemaks.

Süüria tundub olevat juba tõsisem islamiriik, sest pärast bussis nälgimist oli meil kange soov midagi süüa saada, aga.. hmmm kuna on Ramadan, siis loomulikult olid kõik söögikohad kuni õhtul kella kaheksani suletud. Õnneks müüdi poes proviante ning me tegime luksusliku eine oma askeetlikus hotellitoas – lavash, soolane juust ja kurk + viinamarjad.

Seiklusi lisab ka asjaolu, et siin maal räägitakse araabia keelt, mis tähendab, et kõik sildid ja numbrid on arusaamatutes konksudes. Olgu aga öeldud, et õppisime ära juba numbrid ühest kümneni:).

Täna läheme Damaskuse vanalinna avastama, in sha’ Allah. Ehk siin riigis käib kõigele juurde repliik „kui Jumal soovib”. Et siis järgmises sissekandes juba sellest, mis plaanid kõige kõrgemal meiega olid.

Marika ja Tom

pühapäev, 21. september 2008

Noppeid meie esimesest reisinädalast

Ikka Istanbul, (sajab ja nagu oleks Eesti sügis),
+18 ºC

Lugu „Nuga”. Nalja hakkas saama juba Tallinna lennujaamas, kui turvakontrolli töötaja ja Marika vahel oli järgmine dialoog:
Turvatöötaja: „Teie kotis on nuga.”
Marika: „Ei, mul ei ole nuga!”
Turvatöötaja surfab Marika kotis ja korrutab järjekindlalt: „Teie kotis on nuga”.
Marika raiub edasi: „Ei, minu kotis ei saa nuga olla, mis te räägite, mmmm....” ja samal hetkel tõmbab turvatöötaja Marika kotist välja noa...
Marika oli igatahes äärmiselt pettunud, et ta juba Tallinnas paljastati... Ja lennuki kaaperdamine Uus-Meremaale lükkus teadmata kaugusse edasi...

Lugu „Dušš”. Esimesel hommikul dušši alla minnes selgus, et türklased on imelised akrobaadid. Nimelt vee äravooluks oli põrandapinnast u 1 cm kõrgusel 7 cm läbimõõduga toru, mis tähendas, et end oleks vaja olnud pesta selle toru kohal või vastasel juhul oleks vannitoast saanud bassein. Hmm, .. meie saime igatahes hakkama, aga ärge küsige kuidas:)

Lugu „Kuulus laulja”. Üks mees peatas meid tänaval ja peale tavapärast sissejuhatavat küsimust, et „Wheeraarjuufrom?” jäi Marikale otsa vaatama ja ütles, et ta näeb välja nagu üks kuulus Türgi laulja. Marika juba jõudis elevile minna ja suurest liigutusest sammus mehega koos muudkui edasi... aga kohe selgus, nagu ikka, et mees tahab meid oma poodi viia. Nii me lõpetasimegi mingis põiktänava nurgataguse maja teise korruse koridori paremat kätt teises toas nahkjopede vahel...

Lugu „Vaibapood”. Istanbulis on lõputult vaiba-, keraamika- ja lambipoode. Mingil päeval astusime ühte sellisesse sisse, kuna otse akna all kudus tütarlaps imelist siidivaipa. Muster oli sellel nagu Türgi muinasjutus! Veidi tüdruku tegemisi jälgides küsisime, kas saame aidata? ... No tõsiselt rääkides küsisime siiski midagi üldist vaibakudumise kohta. Tüdruk aga inglise keelt ei rääkinud ja vestlusesse sekkus koheselt lipsustatud mees, kes meile mõne hetkega andis kiirülevaate Türgi vaibakultuurist ja märkamatult olime juhatatud poe vaibaosakonda, kust juba naerusuine peremees meid üle võttis, meile ei-tea-kust õunatee toodi ja meid nagu tooteesitlusel diivanile istuma pandi. Saime teada, et erinevalt mitmetest teistest Aasia vaibakudumise traditsioonidest on Türgi vaibad kahepoolse mustriga, et igal värvil ja kujundil vaibas on konkreetne tähendus ja ühe 1,2 meetri pikkuse ja 80 cm laiuse siidvaiba kudumiseks kulub umbes 3,5 aastat. Niisamuti saime teada, et vaibapoed Türgis on peamiselt perekonnaärid ja meiegi ümber toimetasid kaks venda ja nende onu. Naiste tööks oli vaibakudumine. Kuigi kogu asi meie ümber oli võtnud juba väga konkreetse müügitöö kuju („kui palju Te oleksite selle vaiba eest maksma?”), püüdsime jääda rahulikuks ja pommitasime peremeest järjest uute-ja-uute vaibakudumise saladusi puudutavate küsimustega. Peremees aga jällegi viis jutu tagasi vaibamüügile. Üksteise järel lendasid vindiga õhku siidvaibad, näidates kuidas need erineva nurga alt visates põrandal värve vahetavad. Vaatasime meie silme all sündivaid imesid suud ammuli ja saime teada, et peremees on valmis ühe sellise meile 300,000 krooni eest ära müüma. Kuna meie esialgne uudishimu oli rahuldatud, samas aga jätkus agressiivne müügitöö, siis ütlesime peremehele juba selgelt välja, et me ei ole siin poes vaipa ostmas (ja me ju ei näe ostjad välja!?), vaid meid huvitab vaibakudumise traditsioon Türgis üldiselt ja me oleme väga tänulikud, et peremees on meiega oma teadmisi jaganud. Peremees jätkas ja palus meil öelda hind, millega me ise vaiba ära ostaksime. Tom rääkis uuesti üle, et me ei ole ostjad ja meil pole raha millegi sellise ostmiseks ja ütles, et 4,000 krooni oleks maksimum, mis ta sellise asja eest välja käiks. Nad millegipärast ei tahtnud seda uskuda ja ei tahtnud meid ära lasta. Marikale üks vaip nii hullult meeldis, et tundus, et see vaip võikski olla elu õnn... ja ta kaalus juba peas varianti osta oma reisiraha eest hoopis vaip ning kohe koju tagasi pöörduda...:) Lõpuks pääsesime poest tulema vaid tänu sellele, et tegime peremehe vennast foto (paistis, et nagu muinasjutus, sellest rumalamast:) ning lubasime talle saata oma mõne vallalise Eesti sõbranna naiseks. Nii Eesti naised, foto on siin, kes hakkab Istanbuli poole liikuma? Kaasavaraks vaibad! Nobedad näpud (vaibakudumiseks) tulevad kasuks.


Lugu „Hamam”. Igal pool jäid meil näppu bukletid, mis ütlesid, et üks 1000st kohast, mida enne surma tuleb külastada asub just Istanbulis. Nimelt, et see on Türgi saun – hamam. Lasime end nö „ära rääkida” ja külastasime suure raha eest seda 1400. aastast pärit ilmaimet. Sisuliselt sai selle raha eest järgmist:
- voodikesega kambri, kus end paljaks koorida
- suures kõledas kiviruumis endale veidi kopsikuga vett kaela valada
- protseduuri, mida nimetati massaažiks ehk vastavalt naiste- või meestesaunale seebitasid suured türgi naised või mehed meid sisse, libistasid umbes 10 minutit mööda selga ja jalgu ja viskasid veega üle.
- Marikat kammiti, Tom sai lihtsalt märja pai:)
- kingiks anti kaasa venivast materjalist vastavalt püksikud või bokserid.
Meile tundus, et need türklased ei ole korralikku Eesti sauna saanud, sellepärast nad sellist nalja seal teevadki. Igatahes kui muud erilist ei olnud, siis sai kaasa rõõsa jume, mida väljapääsu juures olnud ameeriklased lausa kadestasid.

Viktoriini küsimus: et siin iseend veidi lõbustada, siis kuulutame välja ka väikese konkursi: Istanbuli vaatega postkaardi paneme teele inimesele, kes arvab esimesena ära, mida tähendab türgi keeles Özürlü Asansörü?! Vastused ootame blogi kommentaaridesse!

Järgmises seerias: Istanbul on selleks korraks läbi töötatud ning meie teekond viib meid täna pühapäeval bussiga Süüriasse. Ehk siis meid peaks üks väike 22-tunnine sõit ees ootama! Seda muidugi juhul, kui meid ikka üldse Süüriasse lastakse, sest viisa loodame alles piirilt saada. Ja Iraani riigiga oleme ka pidevas kirja- ja pangaülekannete-vahetuses, et tagasi Türki jõudes võiksime Iraani saatkonnas Ankaras sealsed viisad passi saada.

Marika ja Tom

neljapäev, 18. september 2008

Viimaks Aasias

Istanbul, Moonlight Pension
Ligi +30 kraadi (aga olgu öeldud, et täna sadas ka veidi vihma!)


Oma reisi kolmandal päeval jõudsin mina ka lõpuks esimest korda elus Aasiasse: nimelt ületasime laevaga Bosporuse väina suudme ja maabusime Istanbuli sellises linnaosas, mis geograafiliselt juba Aasias asub. Senini olime Istanbuli Euroopa-poolses osas aega veetnud. Või kui veelgi täpsem olla, siis ega me vanast Istanbulist ehk siis Sultanahmeti piirkonnast kaugemale pole veel läinudki.

Istanbul on olnud tore algus reisiks. Tõeline lahmakas linn, mis siis erinevates maailmaosades asub ning kuhu ühtekokku ligi 12 miljonit elanikku ära peaks mahtuma. Kuigi üle pole lugenud, siis tore on see, et isegi turistide poolt nõnda ekspluateeritud piirkond nagu Sultanahmet koos oma Hagia Sophiaga ja Sinise mošeega kubiseb õhtuti kohalikest türklastest, kes on tulnud siia pärast päikeseloojangut palvetama/sööma/pidutsema/aega veetma – kes mis põhjusel. Ja peaaegu Sinise mošee kõrval vabaõhulaval on igal õhtul üles astunud erinevad kohalikud artistid. Nimetaksin neid esinejaid seal linnosavalitsuse liikmeteks. Ei mitte sellepärast, et nad nii halvasti laulaksid, aga kõik artistidest vanemapoolsed mehed on seal kandud musta ülikonda valge särgi ja lipsuga, teinud ebalevaid samme muusikataktis ja lava taustal on ilutsenud mingi tohutu pilt ühest lipsustatud vanamehest koos tundmatu tähendusega loosunglausega. Nii et jään oma tõlgenduse juurde peatsetest kohalikest valimistest!

Aga tulles tagasi jutu algusse, siis meie tänase Aasia põike põhjuseks oli, et otsustasime rünnata siinset Iraani konsulaati ja paari osava liigutusega lahkuda passides ilutseva viisaga. Kuna trip.ee foorumist pärines meil teadmine, et keegi eestlane oli Ankarast saanud Iraani viisa 24 tunniga, siis lootsime sama edukalt siin Istanbulis skoorida. Kuid siinsel viisaametnikul oli teine nägemus asjast: uuris kaustikuid ja vihikuid ja küsis lisaks sellele, kust me oleme ka, mis tööd me teeme ja saades vastuseks et tuleme Eestist ja oleme konsultandid (ehk siis kõik need naljahambad, kes Eestis soovitasid meil öelda, et oleme tuumafüüsikud või aatompommiinsenerid, peate meis kahjuks veidi pettuma:), teatas ta meile, et meie passid peavad Iraanis ära käima ja viisa saamine võtab 15 päeva aega... Alternatiivselt võiksime taotleda viisat läbi interneti ja siis võtaks protsess aega 10 päeva. Peale väikest nõupidamist jäime internetiviisa juurde pidama. See ei võtnud kaua aega – pidime veidi luuletama oma peatumispaikade osas (õnneks aitab Lonely Planet sellisest kimbatusest jagu saada), manusena lisama oma passikoopiad – ja homme peaks meie emailidesse potsatama kiri, et viisataotlused on võetud töösse.

Vaatamata sellele, et Istanbul on olnud väga tore ja huvitav linn ja erinevaid tegemisi leiaks siin ka küllaga, siis pole meil siiski praegustes plaanides siin end nii pikalt sisse seada. Ja nagu varrukast oli meil võtta plaan B: mindagu seniks kuni ootame Iraani viisat Türgist Süüriasse! Ei saa mitte alahinnata Marika panust selle idee taga, kes on viimasel ajal mitmeid raamatuid Süüria ja islami teemadel (eriti naiste elust islamiriikides) läbi töötanud ja kes Lonely Planet’is oli ka juba mitmeid rasvaseid ringe erinevatele Süüria lehekülgedele joonistanud. Süüria viisa osas saime vastuse Süüria x ametiasutuse kodulehelt (mida viidati EV Välisministeeriumi viisainfo veebilehelt), mis lubas, et riikide kodanikud, kus puudub Süüria saatkond, saavad viisa piirilt. Sama infot on kinnitanud erinevad reisisellid ka trip.ee foorumis ja loodame, et seekord ka meil õnnestub sarnast mustrit järgida. No ja siis järgmisena tuli välja selgitada, kuidas Istanbulist Süüriasse pääseb. Lennata on võimalik, kuid selle mõtte leidsin ma pigem viimaseks valikuks jätta, kuna lisaks kallimale hinnale näeks nõnda kõige vähem seda, mis teele jääks. Väga hea variant tundus rong – internetist leitud sait lubas lausa luksuslikke magamisvaguneid jne ja sõiduajad tundusid ka mõistlikud. Nii me siis asusimegi Istanbuli Aasia osasse, kus suursugune raudteejaam, millest vastav rong väljuma pidi. Kohapeal aga selgus, et nimetatud rong on mitmeks kuuks liinilt maha võetud... Kuna inglise keele oskusega on kummalisel kombel juba Türgis siin-seal kohalikel tõsiseid raskusi, siis seiklesime veel veidi sama linnaosa bussijaamades (kuhu meid raudteejaamast juhatati) ja saime viimaks telefoninumbri, mis juhtis meid Istanbuli rahvusvahelise bussiterminali infonumbrini (terminal kui selline asub hoopis teises linnaosas) ja kust Marikat kolme mitte-inglise-keelt-rääkiva-töötaja poolt lõpuks mingile numbrile suunati ja kus ta küsimusele: „Kas Te räägite inglise keelt?” sai kiire vastuse: „Ei. Head aega!”. Nii et selleks korraks meie ind rauges ja bussivariant jäi meil välja selgitamata. Ehk siis uurime asja homme edasi.

Vaatamata väikesele jebimisele on hea teada, et pole vaja siin sahmida – aega on meil ju küll veel käes:).Ehk siis kulgeme siin edasi ja hoiame vaimu valmis jooksvalt oma plaane üle vaatama. Nii et plaanid C ja D on väljatöötamisel! Tore on see, et meie hostel on meile saanud mõnusaks koduks ja küll me saame oma siinset viibimist pikendada kui vaja (algsest kahest ööst on juba saanud neli ööd!).





Toomas

Ninahääl minaretist ja sajad sokipaarid

Istanbul, Yeni ja Sinine mošee
+25 C◦, aga ikkagi eelistaks olla varjus






On õhtu, olen veidi haige ja istun ilma Tomita hotellitoas. Akna taga hakkas just üle linna kaikuma mitmetest minarettidest kakofooniana hüüe palvele „Shallelaaaoooooooeeeeeeeeeeeashiejdoieoseijgölsooooaaaaeeeeeeeeullezeereeooooallahh” (proovi laulda hästi üles-alla käiva häälega), kusjuures igal hüüdjal on erinev hääl ja erinev kutse/laul. Islamiusulised palvetavad üldjuhul 3-5 korda päevas (kellaajad erinevad igapäevaselt olenevalt kuu liikumisest ning on spetsiaalsetes kalendrites ära toodud) ning erinevatel päevadel viiakse läbi ka täpselt niipalju palvuseid mošeedes.

Esimene palve on hommikul enne päikesetõusu ehk praegusel ajal nii veerand kuus. See oli meie esimese Istanbuli hommiku tõeline üllatus, sest see 5-10 minutiline kutse lihtsalt ei jää voodis kuulmata ning enne tuleb ikka tublisti vaeva näha kui uni uuesti peale tuleb. See-eest päevased ja õhtused kutsed loovad linnale pigem veidi müstilise aura ümber ja linn on justkui salapärane ja võimas samal ajal.

Kui ma vaid mõtlesin sellele, kui palju on islamiusulisi maailmas, kes kõik samal ajal oma pea Meka poole pööravad ja palvetavad, siis tulevad lausa külmavärinad peale kui suur (positiivne?) energia sellest tekib. Huvitav, kas universum seda vabanevat energiat kuidagi targalt ära ka kasutab? Kui kõik islamiusulised korraga ühel päeval ja kellaajal palvetaks näiteks globaalse soojenemise peatumise eest, siis peaks see ju energia ju kuidagi mõjuma? Äkki saame Tomiga selle asja siin ära ajada ning mõnele imaamile (islami usus nagu preester) idee pähe panna.

Türgi elanikkonnast on Lonely Planeti andmetel 98% islamiusulised, kuid tänu Türgi eelnevate juhtide modernsele meelele on islami tavasid siin tublisti lõdvemaks lastud. Kui koraan nõuab naistelt kombekust, siis Istanbuli tänavatel on igatahes kaugelt üle pooled kohalikud naised ilma pearättideta ning kannavad liibuvaid riided, on meigitud ja vaatavad meestele sügavalt silma. Paljud kohalikud võtavad ka koraani käske palvetamise kohta lõdvemalt (näiteks meie oma hotelli administraator) ja nad ei käi mošees ja ei palveta.

Otsustasime siiski ka mošeedega lähemat tutvust teha. Käisime eile kahes mošees - Yeni mošee ja imeline Sinine mošee.

Esimene reegel on, et nii naised kui mehed peavad enne mošeesse minekut väljas seinaääres olevate kraanide all ära pesema oma näo ja kaela ja käed ja jalad. Jälgisime kuidas nooremad ja vanemad, nii hõlstides kui ka ülikondades mehed tulid, kingad ja sokid jalast krabasid ning end hoolega pesid.

Mošee põrandat katab ilus lilleline vaipkate. Teine reegel on, et mošeesse sisenedes tuleb kingad ära võtta (kõik võtavad omale kilekoti, panevad papud sisse ja viivad sisse spetsiaalsetesse riiulitesse). Lisaks peavad naistel olema juuksed ja keha kaetud. Arutasime omavahel, et kuna enamikule meestest on ilmselt kingad ostnud naine, siis ega nad ei mäleta, et millised need täpselt olid ning kindlasti läheb aastas mitu paari neid ringlusesse.

Niisamuti kõigil on ja peavad olema ka puhtad sokid, sest sinu taga olevad inimesed kummardavad palvuse ajal oma pea eesolija jalgade juurde. Saime sealt kohe uue äriidee: hakkame järgnevatel päevadel mošee ees sokke müüma, sest nende järgi peaks ju nõudlus suur olema.

Kolmas reegel on, et mošee etteossa pääsevad vaid mehed. Naistele on mošee tagaotsas ja rõdudel tehtud pooleldi varjatud ala, kus nemad palvuse rituaalid kaasa teevad. Turistid lasti hea meelega sisse ja tundub, et loeti kohalikest naistest ülemaks, sest istumise järjestus oli järgmine – mehed, turistid ja siis alles naised. Tegime oma tõlgenduse, et kõige tähtsamad on islami kultuuris mehed, siis külalised ja lõpuks naised.

Rituaal ise on järgmine – kõigepealt on kihutuskõne (kuna me midagi aru ei saanud, siis ei tea, mille eest eile noomiti). Siis ronib (sõna otseses mõttes!) imaam kõnepuldist alla ja alustab 30 minutilist kuni 1 h palvust. Meie kahe jälgimise järeldus oli see, et ühte ja sama umbes 10 minutilist rituaali tehakse kordi ja kordi uuesti. Imaam laulab/näitab rituaali ette – palvetatakse kord käsi kõrvade juurde tõstes, siis püsti, siis kummargil, siis pea vastu maad ja tagumik upakil, siis põlvedel istudes. N.ö tagareast avaneb vaade, kui sinu ette ilmuvad korraga sajad sokipaarid ja püksitagumikud ja seljad ja ikka ja jälle ühes rütmis. Leidsime, et selline füüsiliste liigutustega palvetamise vorm on ka piisavalt hea füüsiline treening – 30 minutit-1 tund püsti-pikali-põlvili, vaade paremale-vasakule, mis hoiab palvetajaid vormis. Ei olnud näha, et kellelgi oleks selg või põlved haiged olnud.

Piisavalt omavahelist kõneainet pakkus asjaolu, et palvusele tormasid ka ülikondades ja lipsudes mehed otse töölt. Kui arvestada, et korralik muslim peaks palvetama 3-5 korda päevas keskmiselt 30 minutit, siis on see keskmiselt 2 tundi. Pannes oma (endise) töö islamiusu konteksti, siis oleks küll keeruline päevas mitu korda tunniks ära kaduda ja pärast jälle uuesti järjepeale saada.

Kui võtta seda aga teise nurga alt, et tegu on „vaba-aja” sisustamisega, siis sellel on mitmeid positiivseid aspekte. Inimeste selline „hõivatus” jätab vähem aega millegi halvaga tegeleda – näiteks väheneb kindlasti kuritegevust linnas.

Kui aga tehnilistele rituaalidele mitte tähelepanu pöörata ning proovida kokku võtta meeleolu mošees, siis oli see võimas, just oma lihtsuselt ja ühtsuselt. Kõigepealt hooned ise on oma triljonite kaunistuste ja nikerdustega, ilusa punase vaibaga suur ja võimas. Kui kõik need sajad inimesed ühes rütmis joikuva palve saatel kummardavad ja põlvitavad, siis on vägevalt jõuline tunne. Aga kui iga rituaali lõpus kõik ühe salmi kaasa laulavad, siis tulevad sellest mürinast lausa külmavärinad ihule.







Marika

teisipäev, 16. september 2008

Teel Türki

Stockholmi lennujaam
+9ºC, sombune


Hej alla pojkar och flickor!

Maandudes Rootsi ja kirjutades neid ridu Stockholmi lennujaamast võib küll pühalikult raporteerida, et oleme pühkinud Eestimaa tolmu oma jalgade alt. Lõpuks ometi oleme ka päriselt reisil:) Kuigi mõtted on veel osaliselt koduses Eestis ja kõigil neil armsatel inimestel, kes meid nõnda soojade ja ilusate sõnadega teele saatsid.

Kuna meie erilises huviorbiidis on ka meie teeloleku ajal see, mis meiega psühholoogiliselt reisil toimub, siis lõpupidude ja hüvastijättudega on juba paar tähelepanekut tehtud.

Esiteks: Kui üldjuhul eestlased hakkavad üksteise kohta ilusaid asju ütlema üldjuhul alles siis, kui inimest enam meie hulgas ei ole, siis pikale reisile mineku puhul on võimalus juba oma eluajal kuulda, kuidas su lähedased sinust tegelikult hoolivad ja mida sinust arvavad ja mida eriti hindavad. Ehk kõik, kes ihkavad väikest „egobuusti” või kes ei mõista, mis nendest kasu on, siis soovitaks soojalt pikale reisile minna – siis te alles kuulete kui toredad te olete. Igatahes meie mõlema jaoks oli see väga imeline kogemus. Omaltpoolt aga suur tänu kõigile neile ilusate sõnade ütlejatele.

Teiseks: Reisile ehk „ära minek” avaldab ka isiklikule psüühikale piisavalt mõju. Kui nö tavaelus on aega reageerida ja pead murda igasugu tühja-tähja pärast, siis „ära minek” annab hoopis sellise signaali, et „ära ärritu, sa lähed nagunii ära ja sellel kõigel ei ole mõtet”. Nii juhtubki, et kõik inimesed tunduvad paremad ja maailm ilusam, sest pisiasjadel ei ole enam tähtsust.

Istudes aga siin Stockholmi lennujaamas, siis võib öelda, et pärast klaasikest veini hakkab mõnus reisimelu maad võtma: näiteks raalisime siin välja, kus me täna öösel Istanbulis ööbime:) Ja kuidas Atatürki lennujaamast sinna pääseb – tsiteerides peast - light metro’ga lõpppeatusesse ja siis üle mingi väljaku ja trammi peale ja sealt edasi Sultanahmeti väljakule (mis kubiseb hostelitest ja muudest majutuskohtadest). Ja väike seiklus õhtuses Istanbulis ja olemegi kohal!

Uued muljed juba järgmisest riigist.

Marika ja Tom