Loetamatu tänavanimega seljakotiränduritest ülerahvastatud internetipunkt
Damaskusest on paari päevaga kogunenud juba rida mahlakaid muljeid, aga enne kui sellest kokkuvõtte teeme, tahaksin meie igapäevasest rutiinsest elust ja meiega toimuvatest muudatustest ka märku anda.
Kindlasti kujutate ette, et kuna aastasel reisil olles on iga päev nagu pühapäev, siis me põõname poole lõunani, aga peate pettuma. Tõuseme iga päev üles umbes 7.30 - 8.30 (siin on sama aeg, mis Eestis) lihtsal põhjusel kuna uni läheb ära ja enamusel õhtutest oleme umbes kell 12 ajal magama kukkunud, sest hull väsimus on uutest emotsioonidest peal. Nüüdseks oleme mõlemad ära harjunud ka hommikuse kutsega palvusele läbi valjuhääldite – on olnud hommikuid, kui arutame, et kas täna varahommikul ikka valjuhääldi kutsus palvusele või mitte. Peale tõusmist ja dušši on rutiiniks saanud hommikusöögid: sai + juust + muna + tee. Ainuke ootusärevus võib tekkida muna osas - kas see tuleb praetud või keedetud kujul.
Peale hommikutoimetusi oleme üldiselt läinud linna avastama. Kui aus olla, siis terve esimese nädala kestis mul endiselt ja järjekindlat nö pika puhkusereisi tunne, mis seisnes selles, et Istanbulis hoidsime kogu aeg parajat „turisti tempot”. Mingi krõks käis aga eile Süüria tähtsaimas ja uhkeimas Umayyadi mošees, mille läikivkividest põrand tekitas mingi kummalise aura ja musta riietatud naised koos heledate hõlstidega meestega pakkusid jälgimist kauemakski. Ja siis me seal muudkui istusime ja istusime ja istusime.... Otsustasime, et kuna meil aega on, siis istume seal nii kaua kui tahame ja et võime järgimine päev ka tagasi tulla istuma ja kui tahame istume seal mošees terve nädala ning et kuhugi mujale justkui ei olegi vaja lähiajal minna. Ja nii me seal siis lihtsalt istusimegi pool päeva ja nautisime ja jälgisime ja mõlgutasime mõtteid... Ehk tempo hakkab vaikselt maha käima ning kohale hakkab jõudma, et me ei jaksa aasta aega turistid olla, vaid et me elame aasta aega erinevates kohtades. See tähendab, et kohtade vaatamas käimise asemel me lihtsalt voolame kohaliku eluga ühes rütmis ja proovime sulanduda.
Tavaliselt peale esimest päevatuuri logeleme hotellis – kirjutame blogi või loeme raamatuid või lihtsalt teeme pealelõuna uinakut. Anneli küsis blogis, et mis tunne on mitte tööl käia. Jällegi, et täpselt veel aru ei saa, aga omamoodi märk on vast see, et olen jõudnud nädalaga läbi lugeda juba 3 raamatut, mõelda nädalaga rohkem filosoofilisi mõtteid kui vahest terve aastaga ning sama portsu ja jaburaid mõtteid – ehk need on asjad mida tavalises elus teha ei jõuaks. Imelik on, et päevad mööduvad ning mobiil ei hüüagi koguaeg ning enamus e-maile võib mailboxist lihtsalt ära kustutada. Üllatuseks on aga see, et päevad saavad ootamatult ruttu otsa (isegi kiiremini kui tööpäevad), aga samas on paljalt nädalaga kogutud muljetepagas võimas. Õhtuti siis kas teeme veel ühe ringi ööhämaras ja tuledesäras linnas või siis siin Süürias oleme hosteli imelist sisehoovi nautinud.
Tuleb mainida, et vähemalt minu elustiil on muutunud ka tervislikumaks. Sellest annab tunnistus minu taskus olev väike usin pedomeeter (kes ei tea veel mis see on? Ai-ai), mis tavapärasel päeval Eestis peale teadlikku ekstra jalutuskäiku näitas tavaliselt 10 000 sammu päevas, on meile viimasel ajal hakanud tablool näitama üle 20 000 sammu (no maraton-bussisõidupäeval tuli muidugi vähem). Minu sandaalid (mida ma 3 kuud järjekindlalt keeldusin ostmast, sest minu arvates olid need lihtsalt ühed koledad jalanõud) on seejuures osutunud maailma parimateks käimadeks ning jalad ei anna mitte kuidagi nii suurest sammude hulgast märku.
Tervisele mõjub hästi ka see, et nimelt nüüdseks juba üle nädala ei ole me kohvi puutunud. Tomi puhul ei ole tegu just eneseületusega, kuna ta kohvi ka varem praktiliselt ei joonud, aga mina ei kujutanud sellist asja oma nö tava-elus ettegi, sest ilma kohvita möödus päev täieliku zombina. Ei tea, kas see on kliimast või millestki muust, aga kohvi nagu kohe ei tahagi ja tee tundub täitsa ok jook. Kui kõik ausalt ära rääkida, siis otsustasin peale Eesti „valge-veini-suve” teha ka 100% alkoholi vaba perioodi, aga juba esimese nädala reedel rikkusin seda väikese valge veiniga ja otsustasin kohe uue reegli teha, et kord nädalas reedeti ikka võib. Tundub, et siin Süürias ja loodetavasti ka Iraanis on lihtne alkoholivabale teele tagasi pöörduda, sest ilmselt (täpselt veel ei tea) alkohol lihtsalt ei ole kättesaadav.
Mina emantsipeerunud naisena olen saanud siinsest kultuurist ka korraliku kultuurišoki. Šokk on põhjustatud sellest, et see siin on läbi-lõhki patriarhaalne ühiskond – naine ei ole mitte keegi (kunagi kirjutan sellest täpsemalt loos „Islam ja naised”). Ükskõik kui kõrge enesehinnang sul naisena ka ei oleks, siis igal pool (s.t tänaval ja restoranis jne) lihtsalt teenindatakse mehi enne, mehed kõnetavad ja räägivad meestega (kohalikud naised ei suhtle turistidega) ja vaatavad naisterahvast suhtlusprotsessis lihtsalt läbi (kuigi tänaval niisama järgi vaatama on küll mihklid). Sellest tulenevalt on meie väikeses reisiseltskonnas toimunud ka rollide jaotus, kus Tom on enamus rolle endale saanud. Peasuhtleja roll on niisiis Tomil ja ta on absoluutselt superhea suhtleja, aga kes mind teab, see kujutab kindalasti ette ka minu rääkimisvajaduse mahtu. Sellega on absoluutselt jama siin. Isegi kui ma küsin mõnelt mehelt mõne küsimuse, siis vastab ta ikkagi Tomile silma vaadates. Ilmselt on see märk ning mulle teadmata toimub mulle mingi vajalik „vähem rääkimise teraapia” ning ma olengi sellega leppinud ning sellistel puhkudel lihtsalt eemale vaikima kõndinud:). Loodetavasti see tuleb kasuks:)
Lisaks sellele on Tom endale saanud peakaardilugeja rolli. Kui täpsem olla, siis Tom on nii COOL kaardilugeja, et tal ei ole kaarti vajagi. Mind on ta ilmselgelt juba mitmeid kordi oma suunatajuga suutnud rabada. Oleme juba tunde muudkui läinud ja läinud ning jõudnud „eiteakuhu” ja seepeale Tom teatab stoilise rahuga käega paremale viidates – hotell on sealpool. Ja mis kõige imelikum – TAL ONGI ÕIGUS.
Mulle on Süürias jäänud tagasihoidlik peavarahoidja roll – nimelt kohalikele meestele „ärategemiseks” otsustasime, et igal pool maksan traditsioonide vastaselt arveid mina. Teiseks rolliks on ka kõiksugu kaasasolevate cadgetitega (loe: vidinatega) tegelemine; nimelt minu hoole all on ka kogu meie mobiilse kontori asjad ehk arvuti ja fotoaparaat ja välised mälud ja iPod ja CD-lugeja jne, jne. Mann, äkki isegi omandan sinuga sarnased oskused kui tagasi tulen.
Riietuse suhtes me veel päris hipiks ära ei ole pööranud – ikka hommikuti veel täiesti vaatame mida selga paneme. Ainuke vahe on aga selles, et Eestis ma küll teist nädalat järjest samade valgete pükstega ei käiks... ehk riiete määrdumisastme osas oleme teatud mööndusi juba teinud. Tom ei ole ka veel kordagi habet ajanud. Kokkulepe on, et enne ei ajagi, kui ma ütlen, et NÜÜD (loe: „nüüd-näed-küll-juba-kole-välja”). See-eest ise harrastan endiselt punase küünelakiga varvaste kallal mässamist ja näomaskidega hullamist. Riputame meelega blogisse ikka oma pilte ka aeg-ajalt üles, et ise hiljem ja Teie jooksvalt saaksite meie hipistumise astmest aimu (lähedased inimesed võivad isiklikes e-mailides märku anda, kui asi täiesti käest ära läheb).
Meie psüühilise tervise seisundist annab vast veidi aimu see, et aeg-ajalt jääme lihtsalt mõlemad õnneliku näoga kuhugi lõpmatusse vaatama - ja see vist räägib iseenda eest.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar