laupäev, 27. september 2008

Meeleolukad lood Süürias

Al-Rabie hostelituba - neli tuhandest vineeritükist ehitatud seina, kaks akent sisehoovi ja tiivik laes
+32ºC, päike


Lugu „Kuidas õppisin Araabias raha lugema”. Olime värskelt kätte saanud oma esimesed süüria liirid (kus number ilusti peal oli), kui Marikal oli ühes bussipeatuses vaja vetsu minna. Ega siin vetsu eest konkreetset summat igakord ei küsita, vaid ise annad. Kuna kõige väiksem rahatäht oli 50-ne, siis ulatas Marika selle vetsuturvamehele, kes 50-se vastu ainult sendid viskas. Sentide peal ilutsesid aga ainult araabia numbrid ning Marika arvas, et vetsuturvamees võttis hunniku raha ja viskas hädised sendid tagasi. Marika otsustas, et seda asja ta nii ei jäta. Kahmas viiekümnese vetsumehelt tagasi ja läks raha lahti vahetama. Kui ta aga 50-se vastu sai samamoodi hunniku loetamatute numbritega münte ning rahavahetaja (asus vetsuturvamehe kõrval) sealt vetsu osa maha võttis, siis jäid Marika suureks pettumuseks taaskord järele mõned hädised tundmatute märkidega mündid. Selle peale õppisime ruttu araabia numbrid ühest kümneni selgeks.

Lugu „Magusad viljad tänavalt”. Me polnud veel omapäi Süüriasse lahtigi lastud, kui meie bussisõbrast Iraagi kurd (kes muidu elab UK-s ja on töötab seal autojuhina) meid hoiatas Damaskuse süürlaste eest, et need püüavad turistilt kümme nahka koorida. Ja tema tegelikult organiseeris meile ka takso bussijaamast hostelisse – ju ta mõistis, millised abitud välismaalased me oleme ja milline hea saak me sealsetele taksojuhtidele oleksime:). Mitu nädalat ei peaks see taksojuht mööda tolmust ja ummikuid täis linna sõitma, kui meiesugused gringod peale korjaks ja „läbi siinse Maardu Harkusse viiks” (tsiteerides klassikalisi Tallinna šaakal-taksojuhtide lugusid). Kuid ega me ei saanud ühte sellist kurdi kogu aeg taskus hoida. Pidime ikka ise Damaskuse-küpseks saama! Nii me siis läksime peale hostelisse asjade jätmist pärastlõunasesse linna, et midagi hamba alla leida. Kiirelt saime aru, et ramadaan on tapnud eos võimaluse mingi avatud söögikoht leida (olgu siiski öeldud, et linnas on sellised kohad täiesti olemas, aga 1-päeva turisti nina pole veel nii treenitud!), seega asusime läbi töötama kohalikku tänavakaubandust, ehk siis väikeseid putkapoode. Tänavanurgal torkasid meile silma põnevad puuviljad, mida mäletan end nägevat Stockmanni puuviljaletist ja kus sarnased viljad nägid alati sellised pussatanud-poolrohelised-poolmädanenud välja, et mingit sügavamat huvi nende vastu ei tekkinud. Nüüd siis originaalvärvis ja –kujul sarnaseid vilju nähes elavnesime silmnähtavalt ja pidasime aru, kuidas neid kena kutsuda oleks. Kohalikule müügimehele ei jäänud meie tähelepanu muidugi märkamata ja hetkega oli üks vili (mis nägi välja nagu kaktuse vili; kas seal isegi mingid väikesed ogad koore küljes ei olnud?) ja seejärel teine vili noaga koorest vabastatud ja ulatas meile küpsed viljad maitsmiseks. Kuna meil tõepoolest oli huvi selle tundmatu eluka vastu, siis võtsime peale esmast kõhklust ka viljad vastu ja pistsime nahka. Maitse meenutas midagi kiivist, samas olid selle sees väikesed seemned suuremad kui kiivil on. Kuna asi maitses, siis mõeldud-tehtud, valisime neli vilja välja ja püüdsime välja selgitada, mis see meile maksma läheb. Müüja mõistagi inglise keelt ei rääkinud ja nii me siis püüdsime kehakeeles hinna osas kokkuleppele saada. Mäletamata, mis hinda ta meilt küsis (ja kuidas täpselt), pidasime pakkumist ilmselgelt röövellikuks (kohalikus kontekstis). Andsime 30 kohalikku raha ja ütlesime, et rohkem ei saa. Kuna suhtlus kujunes araabia-eesti keele laulusillaks, siis vaatasime üks hetk, et aitab, me ei võta siit mingeid puuvilju ja küsisime oma raha tagasi. No aga loomulikult - mis hundi käes see hundi oma - ja vanamees näitab sõrmega suhu ja annab mõista, et see on nende eest, mis me juba ära sõime. Ei jäänudki meil muud üle, kui aktsepteerida kohalikke kaubandustavasid ja lahkusime žestikuleerides. Olgu öeldud, et meie „häving” polnud mitte rohkem kui 8 Eesti krooni, kuid edaspidi hakkasime sisseoste tegema ainult nende müüjate käest, kus hinnad (muidugi araabia numbritega!) olid välja pandud.

Lugu „Magusad viljad tänavalt. Uus tase!”. Kuna teiseks päevaks olime omad õppetunnid kohalike kaubitsejatega juba kätte saanud ning selgeks õppinud ka araabia numbrid, siis tundsime end peterselli-, kurgi-, viinamarja-, meloni-, õuna-, banaani-, tomati- ja muude puu- ja köögiviljade müüjate riiulite vahel kruiisides juba päris kindlalt. Ehk siis raiusime rahvahulga vahelt teed selliste lettide juurde, kus hinnad olid väljas ja kaup meeldis ja tegime sisseostud. Aga meie enesekindlus pandi järjekordsele proovile! Ehk siis valinud välja müügiputka, kus muuhulgas kaubeldi kenade viinamarjade ja isuäratavate melonitega ning dešifreerides araabia numbrid kiirelt ladina numbriteks, asusime viinamarjakobaraid kotti tõstma. Melonit valides astus ligi ka noor müügimees ja hooletu liigutusega tõmbas melonikastilt ära hinnasildi. Panime meloni kaalule ja kilo hind oli 35 kohaliku raha asemel nüüd juba 60 kohalikku raha! Sellist nahaalsust oma silmade all nähes andsime sisse kõvahäälse protesti! Kaalu taga seisev vanamees (võimalik, et noorema isa?) noogutas heasoovlikult ja muutis kilohinna tagasi 35-ks... Kuna olime nende gringo-testi edukalt läbinud, siis viinamarjade kilo osas meil eriarvamusi ei olnud. Aga ei imestaks, kui vanamees oli kaalule (mis oli muuseas elektroonne ja ladina numbritega) ka oma pöidla, kivi, vms unustanud, sellised kelmid on nad juba siin:)

Lugu „Julge hundi rind on rasvane”. Damaskuse vanalinna kristlaste linnajaos tõmbas meie tähelepanu uksele kirjutatud silt „FREE WIRELESS”. Selgus, et see juhtus olema restoran, mida meie suure ramadaani varjus mööda linna otsisime. Hiilisime hämarasse ruumi sisse, kus dzhödessääni hääl juba uksel meid lummas (olgu öeldud, et Süüria oli mõnda aega Prantsuse koloonia) ja küsisime süüa. Peale läbirääkimisi kokaga otsustas Tom kohaliku köögi kulinaarsetesse saladustesse sukelduda ning tellis kaks tundmatu nimega sööki. Marika piirdus veidi traditsioonilisema kreeka salati ja kana tiibadega. Algatuseks ilmus lauale Tomi esimene eksootiline eelroog – mis oli kohalik piimatoode, midagi paksu hapukoore/kohupiima sarnast, mille peale oli veidi õli valatud. Peagi saabus ka Tomi pearoog, mis oli khaki värvi paks soolase hapukoore sugulane, mille peale oli puistatud üksikuid lambaliha pallikesi. Ehk siis selgus, et ettekujutatud lihaliudade asemel olid mõlemad road põhimõtteliselt võidekreemid... Marika tellitud kanatiivad nägid välja nagu arheoloogilistel kaevamistel leitud kana küljest: nõnda nirud ja hallikarva olid need. Õnneks oli Marika kreeka salat korralik ja võidekreemide nahka pistmiseks toodi ka terve kandikutäis kohalikku leiba (mis on meie mõistes lavash) ja nälga me ei jäänud.

Lugu „Kuidas minust Süüria seebiooperi kangelanna pidi saama”. Süürias olemise teisel õhtul istus Marika „ilma Tomi valveta” meie hosteli imeilusas sisehoovis, kus talle lähenes kohalike naiste traditsioonilist väljanägemist arvestades väga julgelt liibuvate teksade ja maikaga neiu. Ettepanek, mille ta Marikale tegi, oli ka suhteliselt ootamatu ja julge. Nimelt tulgu Marika kohaliku seebiooperi filmimise võtetele, minek poole tunni pärast, mehi ei ole lubatud kaasa võtta ning aega võtab neli tundi ja tasu 1000 kohalikku raha. Marika ebaleva õlakehituse peale nõudis neiu, et „Miks ometi mitte?”. Marika kaalus veidi - mõtles siis võimalusele teenida lisa kitsasse reisieelarvesse ja ok, natuke ka võimaliku feimi peale Süüria telekanalites ning tormas siis Tomile häid uudiseid teatama. Marika suureks üllatuseks pööritas Tom uudise peale silmi, manas näole ülitõsise „isa hoiaku” (Marika isa võib rahulik olla, sest tütar on heades kätes ja karmi kontrolli all) ja hakkas ülimalt diplomaatiliselt esitama suunavaid märkusi: „Oled sa kindel, et see ei ole mingi pettusskeem?”, „Kas see tüdruk on meie hostelist?” ja võttis teema enesekindlal häälel kokku: „ise tead, aga mina igatahes ei läheks”. Kohe hakkas ka Marika peas jooksma pilt varem Türgi-Süüria bussis nähtud must-valgest õudusfilmist ja ilmselt ei tule Teil mitu korda arvata, kuidas lugu lõppes ja miks üleöö sülle kukkuda võinud tuntus Marikal sedapuhku saamata jäi.

Traditsiooniline viktoriiniküsimus: sedakorda oleme tõstnud oma tehnoloogilist taset küsimuse väljatöötamisel ja tegemist on piltmõistatusega! Süüria postkaart sügeleb saatmise järele inimesele, kes arvab ära, mida eile sõime ja palju selle eest maksma pidime (vt allolev arve)?


Vastuseid ootame nagu ikka blogi kommentaaridesse!

Marika ja Tom

4 kommentaari:

eva ütles ...

pakun välja järgmise tõlke;)
Table Number 12
Jamal is the waiter
380 for 2 – Kebab
75 for 1 - ???
50 for 1 - Water
=500 + 10% service

eva

Toomas ütles ...

Tervitus!!
Eva, appi, sa oled va'lja raalinud ka need read, millest meil endal aimugi ei olnud. Tubli! See, mida sa a'ra ei arvanud on ta'idetud viinamarja lehed. İgatahes oled Süüria kaardi auga va'lja teeninud.
Tervitused Türgist.
Marika ja Tom

Pille ütles ...

Tervitus

No minu jaoks on isegi tõlget lugedes täiesti arusaamatu värk..
Ma vist olen ses suhtes lootusetu :)

Aga lahe ikkagi!
Mõnusat olemist ja ma pole ikka veel kaotanud lootust et ükspäev oskan ka mina küsimusele vastata :)

Tervitan!

eva ütles ...

nii tore, et mu araabia keele oskused jälle abiks olid;)
kallikalli teile
eva