neljapäev, 16. oktoober 2008

Käies katuseid mööda...

Iraani mägikülas Masulehis
Hommikuti +19 ºC, ilus ilm, pärastlõunati +15 ºC, pilved matavad küla enda sisse, sajab


Masuleh on väike küla Iraani põhjaosas. Kaspia meri pole siit enam kaugel ja teel siia nägi loodus ja maastik välja suhteliselt sarnane sellele, mida oleme harjunud Eestis nägema – lauge, heinamaad vahelduvad võsaga, üldpilt väga roheline. Siiski, kui Masulehini jääb veel umbes 30 km, tekivad ei-tea-kust tee äärde mäed, mida katavad kergelt kollatuma hakkavad lehtpuud. Külas endas elab aastaringselt umbes 400 inimest ja kui nüüd küsida, kuidas taoline küla meile silma jäi, siis vastus on lihtne - Lonely Planet on selle ära toonud, kui ühe erakordseima väikeküla Iraanis! Lisaks maalilisele asupaigale muudab Masulehi küla eriliseks veel see, et paljud siinsed elanikud üürivad oma maju või tube turistidele välja ja nii elatakse suhteliselt väikesel maaalal kohalikud-turistid pead-jalad koos ja kõik on selle üle ühtmoodi õnnelikud.

Meie Masulehi küla koduks sai mäeküljel asuv puitrõduga majake vaatega alla külale ja üle oru paiknevale mäenõlvale. Meie Masulehis oldud aja jooksul oli küla „katuseks” pehme ja niiske pilvepundar, mis hommikuti oli kõhuli mäe otsas ning alates lõunast roomas allapoole ja mattis küla enda alla. Õhtuti välikohvikus teed juues asusime juba suure pilve sees.


Masulehi inimestele meeldib üle kõige käia mööda katuseid. Ja seda otseses mõttes, sest külas ringi liikudes on erinevatel katustel näha vanemaid inimesi, kes pealtnäha ilma otsese eesmärgita, kuid väga väärikalt, seisavad katuseäärtel, vaadates hindaval pilgul alla küla peale või siis unistavalt vastasmäe nõlvu, kust voolavad alla kiired mägiojad. Ülespoole vaadates võib aga näha, kuidas jalgadel lavashi kuhi liigub mööda katuseäärt (kohalikel on kombeks osta kuni 20 lavashi korraga) kodu poole. Ei maksa arvata, et Masulehi elanikud on akrobaadid, et katustel turnivad, vaid siinsed majad paiknevad mäenõlval nii, et allpool asuva maja katus on kõrgemal oleva maja esiseks tänavaks ja selle maja katus omakorda ülevalpool asuvaks tänavaks. Tänavaid ühendavad kitsad trepikäigud. Ülevalpool asuvatelt katustelt on kogu küla nagu peopeal – ehk kõigil kogukonnas on pidevalt ülevaade, millega keegi parasjagu tegeleb. Aeg-ajalt kostab hõikeid: „Mahmuuuud!!!” või „Maaaahdiiiiii!” ning seejärel ilmub kuskilt katuseäärelt pea vaatamaks, mida temast tahetakse.

Masulehi inimestel on kohaliku noormehe sõnul karu elustiil – suve läbi toimetavad ja teenivad turismist omale elatist ning talve saabudes vajuvad talveunne ning ajavad suvel teenitud rahaga läbi. Muuseas kohalik noormees, kellega hommikuteed juues tuttavaks saime, rääkis suurepärast inglise keelt ja kuigi talle väga meeldib Masulehis elada, on tema unistuseks, et kui sel aastal algav ülikool tal ükskord läbi saab, läheb ta Londonisse edasi õppima ja hakkab seal tööle. Arvestades kui terane sell ta oli, siis võiks panna panuse, et ta oma unistuse ka täide viib. Kuid tagasi kuurortküla elu juurde tulles, heitis üks vana vaibamüüja nalja, et tal on sellepärast 7 last, et talveti pole siinkandis midagi teha... Ega me tegelikult ei saanudki teada, mida need inimesed enne tegid, kui turistid siia voorima hakkasid. Igatahes praegu, pärast turismi kõrghooaega ja enne talve kõnnib enamus inimesi lihtsalt katuseid mööda, naised koovad katustel villaseid nukkusid, mehed pusivad ehitada uusi või üles vuntsida vanu maju, kanad toimetavad ja siblivad ohtlikult katuseäärtel oma eludega riskides ning kohalikud noormehed joovad kohalikes baarides teed ja tõmbavad vesipiipu. Päevasel ajal võib katuste peal ringi kolamas kohata ka turiste, kellest praegusel aastaajal enamuse moodustavad Iraani sise-turistid. Ja varahommikuseks äratuseks ei ole siin mitte minaretist tulev kutse palvusele, vaid külakukkede laululahing.

Oma Masulehi teisel päeval, ikka ja jälle mööda treppe üles ja alla kõndides, ühelt katuselt teisele ja kohalikele elanikele „Salam!” hüüdes ristusid meie teed kahe Tabrizist (linn, kus me enne Masulehi olime) pärit mehega – vaibakaupmehe Amir’i ja elektromehaanikust Sina’ga. Tutvumine käib siin Iraanis suhteliselt üht mustrit mööda – keegi astub Sulle üks hetk lihtsalt ligi ja peale sissejuhatavaid küsimusi-vastuseid, kutsub Sind endaga midagi koos tegema või pakub end linna/küla näitama ja enamasti pakub ka oma telefoni numbrit või e-maili aadressi, juhuks kui ta saab Sind kunagi tulevikus kuidagi aidata. Amir ja Sina olid tulnud külla kohalikule vaibakaupmehele ja peagi võtsime ka meie väikeses vaibapoes pärsia vaipadel istet, olles eelnevalt rõhutanud, et me ei ole vaibaostjad! Viimast polnud tegelikult vaja teha, sest nagu kohalikud üldiselt, olid ka Amir ja Sina väga huvitatud sellest, kuidas me Iraani sattusime ja mis me Iraanist arvame ja omalt poolt püüdsid kummutada läänes levinud stereotüüpset arvamust, et selles riigis elavad terroristid. Samuti oli väga äge mees kohalik vana vaibakaupmees, kes ka meist tõlke abil kõike teada soovis saada (muuhulgas kas me abiellusime kirikus ja kui palju me palka saame!) ja meie sealoleku ajal ka meie kohtumisest luuletuse välja mõtles ja farsi keeles ette kandis:)

Pärast paaritunnist jutuajamist, kutsusime Amiri ja Sina enda juurde koju ja nii juhtuski, et veetsime pärastlõuna Iraani+islami ning Eesti+mitte-uskumise teemadel Amiri ja Sinaga vesteldes. Vaatamata sellele, et Amir ja Sina on head sõbrad, siis nende veendumused olid kohati päris erinevad. Oma mõju oli kindlasti sellel, et Amir on viimased kümme aastat olnud seotud pere vaibaäriga Istanbulis (mitte küll see pood, kus meie seiklesime!) ja ta pidas ennast oma hinges pigem eurooplaseks kui iraanlaseks. Meie jaoks oli just eriti huvitav, et saime aimu nii vabameelsema kui ka konservatiivsema iraanlase vaadetest.

Vaherepliigina oldu öeldud, et pärast kuu aega reisil olemist, saime Masulehis ka esimese päris kodumoodi kodu – oma sissepääsu, köögi, rõdu ja suure vaipadega ehitud toaga – ja kõik see 100 krooni eest öö! Sellise luksuse peale otsustasime ka veidi kodust sööki teha - sellest kanast, lambast ja saiast hakkab juba küll saama - pealegi olid meil ju ka külalised! Tegime söögiks keedukartuleid kurgi-tomati-sibula salati ja maitsestamata jogurti (nagu meie hapukoor) kastmega, olles ise kodu-toidu maitse üle eriti õnnelikud!

Oma postituse paneme teele juba Teheranist. Kuna Iraan on selline lahmakas riik ja mäed tihtipeale takistavad kiiret edasiliikumist, siis võtab enamike vahemaade läbimine aega poole või terve päeva. Teherani tõi meid meeleolukas päevane bussisõit (kõik senised muud pikemad otsad olime teinud öösel, mistõttu maad ennast nagu pole näinudki!), kus reisijateks olid peamiselt naised (mustades burkades) ja kes üksteist oma külalislahkusega üle trumpasid. Kuna kahjuks keegi neist inglise keelt ei rääkinud, siis olime nagu ahvid puuris – kes pani puuri võre vahelt sisse kodus valmistehtud võileivad, kes õunad, kes pakkus kommi ja kes lõi lauale enda poolt termosega kaasa võetud tee:)

Esmamulje põhjal võib kinnitada, et Teheran on tõesti SUUR ja liiklus täiesti võimatu! Lonely Planet toob ka ära, et kohalikud autojuhid jätavad jalakäijast tihtipeale üle sõitmata üksnes seetõttu, et sellega kaasneb liiga palju hilisemat paberimäärimist ja ajakulu ning soovitab tänavaid ületada koos kohalikega – üks Sinust vasakul teine paremal pool! Kui me selle testi edukalt läbime, siis püüame siin end muuhulgas kurssi viia, kuivõrd sõbralik on siinne Araabia Ühendemiraatide saatkond ida-eurooplasi oma riiki laskma. Nii et hoidke meile pöialt, et saame siit peagi lõuna poole teele asuda (Esfahan, Yazd, Bandar-Abbas) ja paari nädala pärast laevaga üle Pärsia lahe Emiraatidesse purjetada!

Marika ja Tom

4 kommentaari:

tiit ütles ...

Tom??? Ma küsiks vaibakaupmehe küsimusele lisaks, et kas te abiellusite Ankaras?:)

marika ja tom ütles ...

Me ei abiellunud Ankaras, vaid Eestis 1. septembril 2008 - see on lugu iraanlastele. Lisaks on meil varrukast v@tta lugusid, kuidas me kohtusime ja kus me Tallinnas elame ja millal plaanime lapsi saada. Ilmselt peab p@rast Iraani vaikselt hakkama lahutuse peale ka motlema:). Olgu aga t@psustatud, et peale kuu aega reisil olemist, meeldime me endiselt yksteisele.

Marika

Rain ütles ...

Ärge siis mõelge "lahutusele", hi-hi, valetada pole teistele ilus, niiet tuleb see va' esimese septembri asi täide viia...

marika ja tom ütles ...

Muuseas, Rain, valetamisel siin on hoopis teine t2hendus, me lihtsalt kohandame end kohalike elanike ja/v6i valitsuste eelhoiakutega. Seega v6id kindel olla, et meie "t6sielulood" v6tavad reisi jooksul veel uusi p66rdeid!

Tervitades,
Tom