Oranžid rüüd Luang Prabangis

Peale Birma piiripunktist minema löömist täispakitud bussis Chiang Rai poole teel

Aknast puhub mõnus briis, + 25 ºC

Kissitan silmi ning uduseks muutunud pilt on oranž. Kui silmad uuesti avan, siis muutub oranž kogum nullilähedaste soengutega poistekambaks, kellel kõigil seljas oranžid rüüd. Istun vaikselt nurgas ja jälgin toimuvat – osad poisid kiirustavad kuhugi; üks palja õlaga munk kirjutab süvenenult midagi; kaks noorukest munka hoiavad tugevasti üksteisel ümbert kinni; templi seina ääres kössitab üks oranži suusamütsi all; kamp elavamaid noorukeid lollitavad üksteisega; eemal puude all teeb üks seltskond sooja saamiseks lõket ning sinise riidekotiga poiss seisab omaette nurgas ning tonksab plätuga äärekivisid. Nimelt hiilisin enne salamisi mingist templi väravast sisse ning olen sattunud kogemata Luang Prabangi budistliku kooli hoovi, kus õpilased ehk noored oranžides rüüdes noviitsid ootavad tunni algust. Veidi ringi kõndides, satun ühe maja avatud uste taha, kus ühes klassis käib parasjagu matemaatikatund, teises, tühjas klassiruumis istuvad kaks poissi ja mängivad mobiilimänge ning kolmandas klassiruumis vehib üks mungahakatis teise pealt mataülesandeid maha. Minust kõnnivad mööda kaks oranži kangasse mähitut mehehakatist, kummalgi vasak õlg kombekohaselt paljas ning hüüavad mulle: „You are beautiful!” (sa oled ilus). Mõtlen, ehh, poisid nagu poisid ikka!

Laoses Luang Prabangi linnas elab umbes 16 000 inimest (nagu Kuressaare), kellest peaaegu 10% ehk 1 200 on mungad ja noviitsid, kes praktiseerivad Theravada budismi. Suur munkade arv annab ka Luang Prabangi linnapildile palju juurde, muutes oma oranžide rüüdega linna tooni ja olemise palju rõõmsamaks. Täpsustuseks, et enamik kiilaspäiseid oranžis rüüs poisse pole mungad, vaid alles noviitsid (kloostrisse võib minna juba 7-aastaselt) ehk mungaks pühitsemata templielanikud. Kui noviits saab 20-aastaseks, on tal võimalik mungaks saada, kuid mungaks saavad neist vähesed. Lihtsuse mõttes nimetan edaspidi kõiki munkadeks.

Luang Prabangi linnapildis mungad tulevad kogu aeg kusagilt ja lähevad kogu aeg kusagile. Ühes turistikohviku menüüs on ära toodud „turistide poolt Luang Prabangis korduma-kippuvad-küsimused” ning mulle jääb silma küsimus: „Kuhu mungad lähevad?” Mõtlen, et tõepoolest huvitav. Sealsamas toodud vastus on aga väga armas ning loogiline: „Mungad on nagu tavalised inimesed, nad teevad oma igapäevatoimetusi. Kes läheb kooli, kes tuttavatele külla, kes raamatukokku, kes jalutab niisama.” Lisaks on Luang Prabangis asuvad templid avatud – ehk kõigil on võimalik igale poole sisse jalutada ning munkade nö eraelusse korra sisse piiluda.

Jälgides linnapildis neid oranže tegelasi, siis jääb silma see, et enamus on väga noored – vanuses 7-25 ning kuskilt ei paista vanemaid mehi, kes võiksid/peaksid justkui nooremate eest hoolitsema. Hiljem selgub, et Laoses on juba kultuuritaust selline, et enamus noormehi soovivad oma teismelises elus mingi etapi kloostris elada, et seejärel otsustada, kas saada mungaks või tagasi pöörduda tsiviilellu. Kusagilt lugesin, et see on ka perekonnale au asi, kui vähemalt üks poeg läheb mungaks ehk kui poeg on kloostris ja teenib perele head õnne, on see justkui omamoodi „tasumine” oma vanematele tema kasvatamise eest. Ka naistele meeldivad rohkem mehed, kes on kloostri teenistuse läbinud. Minu arusaamist mööda on kloostris elamine veidi sarnane sõjaväkke minekuga, kuid peamine erinevus seisneb selles, et poisid ise soovivad seda etappi oma elus läbi teha. Kuid mitmetelt munkadelt kuulen, et munga elu on väga raske ning seepärast paljud loobuvad ning suunduvad tavalise elu juurde tagasi ja otsivad endale töö.

Luang Prabangi mungad on üldiselt väga avatud olemisega ning soovivad inimestega hea meelega ja suisa omal algatusel rääkida, ilmselt peamiselt inglise keele harjutamiseks. Nii juhtubki, et Luang Prabangis on mul mitmeid kokkupuuteid selle „teistsuguse elu” esindajatega.

Eespool mainitud budistliku kooli hoovis saan tuttavaks Budh’iga (lisab oma nimele, et Bud nagu Budha), kes on 23-aastane ning peale kolme aastat koolis käimist äsja mungaks pühitsetud. Ta elab sealsamas nö kooli ühikas ehk kloostri eluruumis, mis meie mõistes on lihtne ja külm nelja seinaga tuba, kus on palju oranži kangast ning mõned madratsid ja tekid. Budhilt saan teada, et kool toimub viis päeva nädalas, koolis õpib kokku 800 noviitsi ja munka. Koolis õpitakse budismi, matemaatikat, inglise keelt, arvutit ja veel üht-teist. Kooliskäivad poisid elavad Luang Prabangi ja selle ümbruse arvukates templites.

Budistliku kooli hoovis seisab ka Khao. Selgitan tema „kust-sa-oled” pärimise peale, et Eestist, et see asub Soome lähedal. Minu vastuse peale üllatab aga Khao mind ning teatab, et tal on Soomes sõbranna, kelle nimi on Anna, kes on hetkel Tais ning kes talle varsti külla tuleb. Vestluse arenedes tõden, et vaatamata poiste askeetlikule välimusele on nad haritud ja laia silmaringiga!

Ühest väikesest templist nimega Wat Xang Khong leian kolm umbes 15-20 aastast munka. Nad selgitavad, et selles templis elabki vaid kolm munka ning 9 noviitsi. Hetkel olid 9 noviitsi läinud pühapäeva puhul piknikule ning nemad kolm munka jäid templit valvama. Noormehed kurdavad, et ilm on hirmus külm ning eriti külm on hommikuti käia paljajalu almuseid korjamas. Neil ei ole muud selga panna kui oma oranž rüü ning selle peale üks sall. Mõnel on ka müts. Ma selgitan, et riik, kust mina tulen, on hetkel lumega kaetud. Selle peale lähevad ühel neist silmad särama ning ta teatab, et peab ükskord selle lume ära nägema. Ta mõtleb hetke ning küsib, et kas lumi on ainult hommikuti? (Täiesti loogiline küsimus, kui arvestada, et seal, kus tema elab on külm ainult hommikuti ja õhtuti ning päeval on sisuliselt rannailm). Samuti ei saa ta aru, mismoodi seal lume peal käiakse ning autoga sõidetakse. Kui mainin sooje saapaid, siis ega ta vist päris täpselt aru ei saa, sest munkade enda ainukesteks jalanõudeks on tavalised plätud.

Pindmisel vaatlusel tuvastan kaks olulisemat toimingut munkade päevas. Kindlasti on veel palju rituaale ja talitusi, mida mungad peavad tegema, kuid millele ise tunnistajaks ei sattunud. Igal hommikul kell 6.30 minnakse linna- või külarahvalt päevaseks toiduks almuseid koguma. Nendes Laose külades või linnades, kus on templid ja mungad, koguneb rahvas varavalges tänavatele rivvi põlvitama, tuues endaga kaasa munkade jaoks süüa. Siinses kultuuris on oma karma eest hoolitsemine äärmiselt oluline tegevus ning munkadele söögi andmine tekitab palju head karmat. Luang Prabangis olles hakkavad igal hommikul umbes 6.45 erinevatest templitest saabuma sajad mungad, kellel igaühel on üle õla rihmaga suur kaanega tünn.

Kui meie rituaali jälgime, on õues vaevu 10 kraadi sooja, kuid mungad kõnnivad paljajalu, mungarüü alt paistmas üks paljas õlg ja enamus neist värisevad kui haavalehed. Kohalikud poetavad näpuotsatäie riisi või nuudleid või raha või veel midagi muud võimalikult paljude munkade tünnidesse. Räägin hiljem paari mungaga ning nad kinnitavad, et kogutud söögist piisab tavaliselt vaid hommikuks, vahel ka lõunaks . Kui süüa ei jätku, siis peavad nad toitu oma raha eest juurde ostma ning ise midagi valmistama.

Teine oluline rituaal on õhtul kell viis igas templis palvete laulmine ehk chanting. Luang Prabangi tänavatel ringi kõndides kostab siit sealt munkade üminat. Templis sees chantingut vaadates on see ilus ja võimas rituaal – punase- ja kullakarva templi seinte vahel on suur altar, millel troonivad tavaliselt üleelusuurune Budha ning mitu väiksemat Budha. Mungad kogunevad altari ette ning monotoonse üminana laulavad palveid. Kui aga usurituaali tähelepanelikumalt jälgida, siis paistab, et paljud poisid (ainult noviitsid, sest mungad on tõsiselt asja juures) suhtuvad sellesse pool naljaga. Meie seltskond käis erinevates templites chantingut vaatamas ning kamba peale avastasime mitmeid meelelahutusi, mida poisid on omale laulmise kõrvale välja mõelnud – nii loobiti ühes templis palveraamatuid, teises mängiti telefonis ussimängu, kolmandas saadeti sms-e ning neljandas keegi lihtsalt nokikis nina. Taaskord tuleb tõdeda, et poisid on ikka poisid.

Ühel päeval linnas ringi kõndides, hüüab mu seljataga keegi mulle: „Hellõuu!” Vaatan segaduses ringi ning mind silmitseb oma suurte heade silmadega tuttav nägu, oranž rüü seljas. Peale kiiret ajus sobramist, tunnen siilipeas ära oma mungast sõbra Khao. Khao jalutab ühe teise mungaga linnas, sest neile meeldib nii väga jalutada. Khao kutsub mind ja kogu meie seltskonda oma templisse külla kella viiesele chantingule.

Khao on oma 25 eluaasta juures juba 5 aastat munk olnud ning enne seda aastaid noviits. Ta on pärit Pak Bengi lähistelt. Tal on veel 2 venda (üks pealinnas Vientianes ja üks samas kloostris kui tema) ja 2 õde, kellest viimased on ka abielus. Khao aga väidab, et tema ei taha abielluda, sest tema pere võimaluste juures oleks see üks vaene ning vilets elu. Khaoga samas templis elav vend on 29-aastane ja on templi abboti (isa ehk kloostri pea) järgi tähtsuselt järgmine mees ning ka Khaole suureks eeskujuks ja toeks. Khao ei ole kaks aastat kodus käinud, selle asemel käivad ta vanemad teda kord aastas vaatamas. Selles templis, kus Khao elab, on kokku 7 munka ning 32 noviitsi. Khaol on mungaeluga pikemad plaanid - nimelt plaanib ta veel vähemalt viis aastat tegutseda mungana ja siis otsustada, kas jätkata mungana või alustada elu väljaspool kloostrit. Meie küsimuse peale, kas ta võiks ka ühel päeval abbot olla, ta ainult kihistab omaette naeru ja noogutab tagasihoidlikult.

Khao on chantingul eeslaulja ning hiljem selgub, et tema ülesandeks on ka noviitside järele vaatamine. Kui uurime, et miks chantingul nii vähe munki oli, siis vastab Khao, et osad noviitsid on üleannetud, hiilivad oma kohustustest eemale ning ta peab nendega siis riidlema. Naerukurrud silmade ümber tunnistab Khao siiski, et vaatamata üleannetustele noviitse ei karistata.

Uurime Khaolt, et kui mungad päev läbi vaid palvetavad, käivad koolis ja teevad erinevaid töid kloostri territooriumil, siis kuidas nad igasuguseid muid kaupu ja teenuseid tarbida saavad. Saame teada, et mungad peavad oma „segaste väljaminekute” eest ise vastutama, et mingit taskuraha nad riigilt või kloostrilt ei saa. Nii peavad nad näiteks hambaarsti ja teiste raviteenuste eest ise tasuma. Annetused, mis tehakse templile, lähevad templi tarbeks, mitte templis elavate munkade või noviitside taskusse. Küll saavad mungad isiklikku taskuraha, kui nad kutsutakse kohalike elanike poolt läbi viima erinevaid usurituaale – midagi (maju, ärisid) sisse õnnistama, palvetama sündide-pulmade-matuste korral jms. Samuti saavad nad mitmeid teenuseid tarbida rahata, kuna palvetavad teenusepakkuja äri eest – olgu see siis internetikohvik, paadifirma või miski muu.

On juba õhtu. Khao ütleb, et täna, peale chantingut on tal vaba aeg. Khao jagab oma tuba teise mungaga, ning täna õhtul vaatab ta ilmselt telekat, eriti meeldivad talle CNN ja muude taevakanalite uudised. Paar päeva tagas sai ta omale ka arvuti ning ta proovib õhtul veidi oma praktikaaruannet sisse trükkida. Mobiiltelefon on tal ka. Tundub nagu päris tavaline elu?

Oleme peale chantingut oma reisiseltskonnaga viiekesi Khao elu kohta templi trepil uudistanud ja pinninud. Peale päikeseloojangut tõmbab Khao aga äkki oma oranži mungarüü vahelt välja pundi randmepaelau ning sõnab, et tal ei ole midagi meile kahjuks anda peale lihtsa sõprusepaela. Ja nii seob ta oranžid punutud paelad meie kõigi randmetele ja õnnistab meid sõnadega: „Head reisi, head elu, kõikide soovide täitumist ja turvalist teed koju.” Näitame talle khmu külast Baci tseremoonialt saadud paelu, mispeale ta naeratab sõbralikult ning ütleb: „See oranž on palju tähtsam pael. Hoidke seda.”

Marika