+12ºC, sajab
Aasiast tulles ja enne Uus-Meremaale minekut veetsime ühe nädala Austraalias. Vaatasime ringi Kullarannikul ja Brisbane linnas. Ehk siis nuusutasime Austraaliat natukene, et sinna umbes kuu aja pärast tagasi minna ja veidi pikemalt ringi vaadata. Sellegipoolest püüame järgnevalt kirja panna oma esimesed muljed. Järgnevas sissekandes pommitavad reporterid Marika ja Tom teineteist küsimustega.
Tom: Miks Sa üldse Austraaliasse läksid? Kas Austraalia kuulus juba lapsepõlves/nooruses Su unistuste riikide hulka?
Marika: Kui aus olla, siis ma ei ole Austraaliast mitte kunagi unistanud. Lapsepõlves Nõukogude Liidu tingimustes tundus isegi Soome seitsme maa ja mere taga asuva muinasjutumaana. Hiljem peale Euroopas ringi rändamist tekkis aga igatsus kohtade järgi, kus kultuur ja/või loodus on teistsugused kui oma kodukandis st Euroopas. Pean tunnistama, et mind kutsuvad üldiselt urkamad kohad, kuid Austraalia on minu jaoks liiga arenenud riik ja liiga noor riik (midagi Ameerika sarnast), selleks, et selle kauge maa vastu erilist tõmmet tunda. Ainuke asi, mis minus Austraalia kontekstis elevust tekitab oleks autosõit mööda „eimidagit-eikuhugi”, kus ainukeseks elumärgiks peale paarisadat kilomeetrit on liiva ja tuule käes kääksuv bensiinijaama silt. See sõit jäi aga seekord tegemata. Samas tuleb tunnistada, et maailmakaarti vaadates on Austraalia üks suur ja oluline osa maailmast ning kuna ma juba siia lähedale sattusin (ehk Eestist siia niisama ju ei satu), siis oleks patt olnud mitte oma silmaga Austraaliat ära vaadata. Samal ajal annan endale aru, et seekordne nädalane ning hilisem „pluss mõni nädalat” annab võimaluse näha vaid tibatillukest osa Austraaliast – võrdlus võiks olla sama, et nagu näha Eestit kogu Euroopast. Ehk seekord saab justkui kirja linnuke, et ma siin käinud olen, mitte aga väide, et ma olen Austraaliat näinud.
Marika: Millised märksõnad iseloomustavad Sinu jaoks Austraaliat peale esimest nädalat?
Tom: On tõsi, et ühe nädala põhjal ei maksaks liiga palju järeldusi ühe suure riigi kohta teha, aga mingid märksõnad olen ma endale juba kirja pannud:
- Kängurud, koaalad ja muud ainulaadsed Austraalia loomad. Olen isegi
üllatunud millise kustumatu mulje jätsid mulle kohalikud staar-loomad Currumbini looduspargis. Tegu on ühe looduspargiga Kullarannikul, kus veetsime pärastlõuna. Sattusime sinna ajal, mil känguruid toideti, istusime nende vahel, sügasime neid kõrvade vahelt ja pildistasime neid oksendamiseni (sõna otseses mõttes – üks känguru, kelle kõrval end pildistamiseks sisse seadsin, hakkas oksendama...). Looduspargi elanikega olid nad taolise tähelepanuga harjunud ja tundsid ennast inimestest ümbritsetuna väga vabalt. Ja neid oli niiiii palju! Sarnane vaimustus tabas
mind kohtudes koaaladega. Nad olid lihtsalt nii chillid, kui poolunes nõjatusid kuivanud puu okstele, närisid uimastavaid eukalüptilehti, äärmise tõsidusega sügasid ennast ja siis vahetasid magamispositsiooni. Koaalad nägid välja nagu tõelised kaisuloomad, nii et polnud ime, et enamikud lapsed lahkusid pargist karvase mängukoaalaga:). Kogu looduspargi külastuse tegi väga meeldejäävaks ka see, et peale meie oli seal väga vähe inimesi ja ilma igasuguse tunglemiseta sai loomade tegemisi omaette jälgida.
- Ingliskeelne keskkond. Naljakas, et üle pika aja olime riigis, kus igaüks räägib vabalt inglise keelt. Ehk kui enamikes riikides, kus seni ringi oleme vaadanud, tuli kasutada mitte rohkem kui 100 sõna ja rohkesti kehakeelt, et ennast arusaadavaks teha, siis nüüd olin korraga mina see, kellest keegi aru ei saanud:) Pidin tihti kordama seda, mida ütlesin, rääkimata sellest, et mõne kohaliku aktsent jäigi mulle tabamatuks!
Tom: Millised olid Sinu kõrghetked?
Marika: Naljakas, mida kauem ma siin reisil olen, seda enam seonduvad kõrghetked minu jaoks asjadega, mis mind ükskõik kus ilmaotsas pöördesse ajavad. Austraalias sain oma kaifi kätte siis järgmistest asjadest:
- Meri. Kullarannik on üks imeline koht maamuna peal – kuidas saab olla, et on lihtsalt kümnete ja vist isegi sadade kilomeetrite kaupa puhast, valget, krudisevat liiva, mida ääristab vahutav ja mässav ilusa sinise veega ookean?! Linnades see mereäär ei olnudki nii ahvatlev, aga kuna me olime nii nutikad, et jäime elama otse lennujaama lähedale ehk „eikusagile”, siis olime kohas, kus rand oli sisuliselt inimtühi. Üks minu vaieldamatutest Austraalia kõrghetkedest olid hommikused jalutuskäigud paljajalu mööda madalat ookeanivett... See on minu arvates parim lõõgastus ning meditatsioon, mida üldse endaga ette võtta.
- Inimesed. Kui mõtlen tagasi Austraaliast jäänud mulje peale, siis selle kujunemisel mängisid väga suurt rolli kaks inimest, kes meid austraallaste
sisemaailmaga aitasid kurssi viia. Nimelt saime kokku Kaiega, Eesti tüdrukuga, kes juba teist aastat töötab Brisbanes rahvusvahelises audiitorfirmas ja kuna talle meeldib seal siis otsustas ta veel vähemalt aastaks jääda. Kaie on hästi soe ja avatud ning toreda õhtusöögi käigus Brisbane jõe ääres valgustas ta meid väga vahvalt eestlaslikus võtmes Austraalia elu eripäradega. Päris austraallase Beniga saime tuttavaks Iraanis ning Brisbanes olles kutsus ta meid omale külla. Ben on suur looduse fänn ning nii kuulsime kõiksugu põnevaid lugusid Austraalia 
keskkonnakaitse ning looduse/loomade kohta ning unustasime end tema eelmise reisi põhjal kokkupandud fotoraamatut sirvima. Vaatamata öisele tunnile võttis Ben vaevaks meile näidata Brisbane ilusaid kohti... Kordan küll end, aga see annab ikka kohale täiesti teise fiilingu, kui mõni kohalik on sulle sealset elu tutvustanud.- Toit. Kui mõni aega tagasi hädaldasin liiga eksootilise toidu pärast, siis Austraalias on kogu igav kodutoit lihtsalt kättesaadaval ning minu maitsemeeled said piisavalt taastuda, et katsetada midagi eksootilist. Meie sõber Ben üllatas meid, teatades, et ta valmistab meile känguruliha. Mmmm... Känguruliha on selline tugevamat sorti punane liha, aga Beni marinaad ning küpsetusviis olid teinud sellest pehme ning hästimaitsestatud hõrgutise, mis hoolikalt valitud kohaliku punase veiniga lihtsalt sulas suus.
- Lapsepõlvemälestused. Kas te kujutate ette, et saab olla midagi toredamat, kui kohtuda mõne oma lapsepõlve kangelasega? Minu lapsepõlve üheks vaieldamatuks
lemmikuks olid „Onu Remuse jutud”, mida ma võisin vaikselt diivanil istudes kuulata ning peast kaasa lugeda. Ühes nendest lugudest oli üks imelik tegelaskuju, nimelt opossumionu. Kuna ma täpselt ei teadnud, missugune see õnnetu loom välja näeb ning ka nüüd hiljem ei ole tulnud isegi pähe seda googeldada, siis oli ta senini selline veidi ebareaalne tegelane. Aga öösel Brisbanes ühe mäe otsas leidsime selle looma lihtsalt puu otsast istumast (vänge hais andis sellest märku). Selline armas ja väike ta välja nägigi ning minul süda hüppas rõõmust – justkui oleks oma suurt iidolit näinud.- Kunst. Sattusin päris kogemata Brisbane kunstimuuseumisse ehk kohalikku KUMUsse. Hoone oli vähemalt sama ilus kui KUMU ning erinevaid näituseid täis.
Moodsa kunsti osa oli päris hullumeelne, ütleks, et austraallastel ikka loovust jätkub. Aga mulle meeldis eriliselt aborigeenide kunst – nad oma värvilise täpitehnika, loodusmaterjalide ning kriipsujukudega suudavad terveid muinasjutu maailmasid luua. Väga inspireeriv.- Meeste asjad. Need asjad, mida sul endal ei ole, tunduvad ikka huvitavad. Piinlik küll tunnistada, aga kängurutega veidi lähemalt tutvust tehes avastasin, et isaste kängurute munad näevad välja nagu pehmed mänguasjad, sellised hästi armsad. Nimelt kahe pika karvase nööri otsas ripuvad kaks pehmet karvakera. Hiljem selgus, et ka kohalikele endale ilmselt meeldivad need asjandused, sest neid müüakse isegi suveniirina.
Marika: Kas Austraalia oli selline nagu sa ette kujutasid või suutis miski sind korralikult üllatada?
Tom: Pikalt reisides on tekkinud tunne, et igasugu üllatusi jääb järjest vähemaks. Rääkimata siis veel Austraaliast, mis oma lääneliku kultuuriga ei erine oluliselt sellest, millist elu Euroopas elatakse. Aasiast tulles on ehmatav see, et hinnad on Austraalias ikka väga kõrged ja elu kallis. Samas oleks ilmselt mind sarnane šokk tabanud ka siis, kui oleks Austraalia asemel Aasiast Eestisse sõitnud:).
Omamoodi ehmatus oli see, kui me Kuala Lumpuri lennujaamas end Brisbane lennule registreerisime ja Air Asia lennufirma esindaja meilt „Transaction Reference Number”-it küsis. Vaatasime teineteisele imestunult otsa ja ei osanud selle küsimuse peale midagi vastata.... Olime kunagi reisil olles kuulnud rõõmusõnumit, et Austraalia muutus Eesti kodanikele viisavabaks ja kõik, mis me Austraaliasse sõitmiseks tegime, oli lennupiletite ost. Nüüd siis lennukile minnes selgus meile, et Austraalia viisavabadus tähendab seda, et iga reisija peab end registreerima Austraalia immigratsiooniameti kodulehel ja selle tulemusena saab ta (eeldusel, et tema ankeet on tunnistatud sobilikuks) elektroonilise viitenumbri. Meil seda numbrit pakkuda ei olnud ja uurisime lennufirma esindajalt, et mida me siis nüüd peale hakkame – lend väljus vähem kui kahe tunni pärast! Air Asia esindaja kupatas meid internetti (lennujaamas levis WiFi) ja mõnekümne minuti pärast väljusime internetiavarustest kahe eksootilise numbrikombinatsiooni võrra rikkamatena. Tagantjärele lugesin nii Eesti Välisministeeriumi kodulehelt kui Austraalia immigratsiooniameti kodulehelt http://www.immi.gov.au/visitors/tourist/evisitor, et elektroonilise registreerimise oleksime pidanud tegema juba vähemalt kaks nädalat enne reisi algust... Nii et tundub, et meil läks päris hästi, et meid üldse sellele lennule lasti!
Eeee, aga see polnud vist päris vastus Sinu küsimusele.... Usun, et laseme end Austraalial korralikult üllatada siis, kui seal veidi rohkem ringi vaadanud oleme!
Marika ja Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar