Jutuajamised balilastega

Kell 2 päeval oma kodus, ikka veel pidžaamas ja silmad pesemata...

+30 ºC, koos tuuleiilikesega

Balilaste mõttemaailm ning seltskondliku suhtluse alustalad on kahtlemata teistsugused, kui kodu Eestimaa kandi tegelastel. Olen tänaseks nende siiraste ja lapselikult uudishimulike inimestega ning nendega peetavate vestlustega jõudnud ära harjuda, kuid siiakanti lühikeseks ajaks sattunud inimestega juttu ajades, tuleb mulle meelde, kui üllatunud ma ise alguses olin.

Nimelt balilaste elu on juba maast-madalast korraldatud nö maatriksi alusel. Iga indiviidi roll tuleneb väga selgest kogukondlikust struktuurist küla tasandil ning teisalt perekondlikust tasandist. Ehk sõltuvalt sellest, kas oled mees või naine, esmasündinud või viimane laps jne on selge, mis sult oodatakse kodus, suguvõsas, külas. Balilaste saatus ei ole juhuslik, vaid maast-madalast on selge, millal ja millised rituaalid sa pead läbima, mida pead ära õppima mis vanuseks, millal abielluma ning lapsi saama ning kuidas oma vanemate eest hoolitsema. Pea laiali otsas ringi tuiskamist ning „eneseotsimist”, testimist ja avastamist nagu enamus lääne maailma inimesi teeb, siinses kultuuris naljalt ette ei tule.

Balilased suudavad lääne inimese oma tüüpküsimustega ning oma siiraste silmadega päris ruttu ummikusse ajada või valetama sundida. Kuid mitte ainult nende küsimused sinu kohta ei ole huvitavad, vaid kui nende elu-olu vastu ise huvi tunda, siis võib jõuda päris huvitavate avastusteni ka nende kultuuri osas. Omaalgatuslikult nad sellest ei räägi, sest see on nende elu loomulik osa ning justkui ei ole märkimisväärne, kui küsimustele vastavad see-eest hea meelega.

Igapäevane aruandmine: Kust sa tuled- kuhu sa lähed?

Mul on kohalik sõbranna Putri, kes pursib väga vähe inglise keelt, aga kes on sellele vaatamata väsimatu suhtleja. Ega me tihti ei näe, aga see-eest me iga päev SMS-ime. Putri ärkab vara, koos päikesega ning koos päikesetõusuga saabub minu telefoni ka SMS (hakkasin seepärast oma telefoni hääletul reziimil hoidma, et mitte iga päev koos „äratuskellaga” tõusta, vaid siis kui mul uni ära läheb). SMS-i sisu on tihtipeale üks ja sama ning kõlab järgmiselt: „Maai deer freand, where y0u g0 tis m0rning?” (vigasest inglise keelest tõlgituna: minu kallis sõber, kuhu sa täna hommikul lähed?) Eks ma siis raporteerin iga päev, et mis plaanis...Vahest tuleb ka õhtul SMS. Siis on tihtipeale sisuks: „Where y0u go today? Stay in vila? I g0 l00k at y0u, y0u l00k at me!” (Tõlkes: Kus sa täna käisid? Oled sa kodus? Kas ma võin sulle külla tulla?) Kuna Putri enamus kordi minu kirjutatud inglise keelset teksti ei mõista, siis tihti juhtub, et saan sama SMSi kordusena veel paar korda :).

Ei, Putri ei ole hull :)! Küsimus: „Kust sa tuled?” ning „Kuhu sa lähed?” on Bali kultuuris sama hea kui inglise keelne väljend „How are you?”, millele sa tihtipeale ei ootagi vastust või vähemasti ei ole nii väga vastusest huvitatud. See on balilaste viis small-talki teha ning Balil ringi kõndides kuuled neid küsimusi igal tänavanurgal transpordi pakkujatelt, apteekrilt, kohviku teenindajalt ning kõigilt teistelt, kes sinu tähelepanu püüavad saada. Tihtipeale kui koerad sind tänaval ümber piiravad ning nõudlikul valjul häälel hauguvad, siis on mul tihtipeale tunne, et ka nemad nõuavad sult aruandmist, et kust sa tuled ja kuhu lähed. Kõige hullem aga, kus seda küsimust kuulda, on rolleri roolis. Nimelt kohalik meessugu kasutab flirtimiseks sellist trikki, et sätitakse end sinu rolleri kõrvale sõitma ning alustatakse vestlust ja ikka samade lausetega: „Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Kui ma esialgu veel väga kindlakäeline rolleri juht ei olnud, siis lausa kartsin neid olukordi, sest mul oli tunne, et sõidan neile iga sekund sisse. Nii ma siis tihtipeale karjusin, et ma olen algaja juht ja kui ta kohe mu kõrvalt ära ei lähe, siis teen ma avarii!!

Aga kui proovida ise viisakas olla, siis ega vastusega ei ole niisama lihtne, sest kui vastuseks on, et ma kõnnin niisama või ma ei tea kuhu lähen, siis ajad balilased segadusse. Nemad nö „ei jõlgu” ringi või ei jaluta. Nad võivad küll maja või poe trepil terve päeva istuda, aga nad liigu sihitult ringi nagu paljud turistid... Ja kui sa ei suuda neile öelda punkti kuhu minemas oled või kust tulemas oled, siis vaatavad nad sind kui tulnukat või kaastundlikult kui veidi ogarat. Ehk balilaste säästmiseks või neile hea meele tegemiseks on mõistlik mingid suvalised punktid välja käia, isegi kui sa ei plaani sinna minna või siis lihtsalt sama küsimust neilt vastu küsida.

Kas sa oled abielus?

Kahele eelmisele küsimusele järgneb pea alati ka kolmas. Nimelt „Kas sa oled abielus?” Abielu on (enamuse) balilaste elu mõte. Juba noorelt hakatakse selleks valmistuma ning abielus olles pühendatakse pere elule suur osa. Seega on ju igati loomulik, et kohalike elu olulisim aspekt on huviorbiidiks ka turistide elu-olu järele küsides. Nii pean ma iga päev vähemalt paar korda vastama küsimusele, et kas ma abielus olen ning kus mu mees on. Kui aus olla, siis on ka sellele küsimusele vastust andes nii enda kui balilaste huvides lihtsalt valetada. Nimelt kui alguses proovisin selgitada, et olen 32 aastane ja ei ole abielus ning reisin üksinda, siis sain naistelt üllatuslikke või siis kaastundlikke pilke. Ilmselgelt tähendab siin see vastus, et mul on ilmselt midagi viga ning seepärast ükski mees mind ei taha ning kindlasti olen ma oma perega tülis, et üksi mööda maailma hulkuma pean. Meeste ajus tähendab aga see vastus ilmselgetl, et ahaa, selge, ta tuli Balile meest otsima ning on ilmselt „kerglaste elukommetega”. Ega Bali mees risti ette ei löö, kohe hakkavad huvitavad ettepanekud saabuma.

Lugesin hiljuti G.D.Robertsi raamatut „Shantaram”, mis räägib küll India elust, aga mille üks dialoog iseloomustab minu meelest imehästi ka balilaste mõttemustrit. Nimelt raamatus toimuv dialoog on India vanamehe ja tema poja vahel, kellest viimane proovib isale selgeks teha muu-maailma inimeste elu-olu. Jutt käib poja uus-meremaalasest sõbrast, kes on Indiasse reisile tulnud.

Isa: „Ei ole abielus? Kolmkümmend ja ei ole abielus? Mis tal viga on?”

Poeg: „Ta on eurooplane. Paljud neist abielluvad alles siis, kui nad vanad on.”

Isa: „Kas tal ema ja isa on?”

Poeg: „Jah, Uus-Meremaal!”

Isa: „Miks ta siis nende juures ei ole?”

Poeg: „Ta reisib. Ta reisib kogu maailmas!”

Isa: „Miks?”

Poeg: „Eurooplased teevad nii. Nad töötavad mõnda aega ja siis nad reisivad mõnda aega üksinda, et ilma pereta. Siis jäävad nad vanaks ning abielluvad ja muutuvad väga tõsiseks.”

Aednik küsib...

Ühel õhtul käime ühe sõbraga minu küla riisipõldude vahele trekkimas, peale mida otsustame minu juures veidi maailmaasju lahata ning veini nautida. Kui kogu maailm on paika pandud, selgub, et kuked hakkavad paari tunni pärast kirema. Pakun sõbralikult, et ta võib kasutada minu maja külalistetuba, et mitte pikka tagasiteed Ubudisse keset ööd ette võtta. Hommikul, kui sõber on lahkunud, tuleb istub minu majakese trepile aednik Dewa ning uurib algatuseks kuidas ma end tunnen ning ühtäkki, ise kõpla vart oma sõrmede vahel veeretades, vaatab ta mulle maailma kõige siiramate silmadega otsa ning küsib lapseliku uudishimuga: „Kas sa magasid temaga?” Nii?! Kuigi Dewa on mult ka varem üsna otsekoheselt uurinud, et kui palju mul täpselt raha on ning kas ma ikka lapsi saan, siis selle küsimuse otsekohesus ja siirus suudavad minu suu kohe tükiks ajaks lukku panna... Hiljem üks mu tuttav kommenteerib, et kui mul oleks tulnud „jah” vastata, siis oleksin saanud ilmselgelt järgmiste küsimuste rahe osaliseks. Nimelt oleks Dewat siis huvitanud, et millal me abiellume, kas mesinädalatele tuleme ikka Balile ning millal lapsed tulevad, sest nii ju need asjad käivad. Ja kuna kõik elavad suure perekonnana üheskoos, siis nö varjatud salaelu siin ei toimi.

Perenaine uurib...

Minu uue kodu perenaine ei ole ei rohkem ega vähem uudishimulik, kui teised Bali inimesed ning nii lahkame ka temaga minu eraelu detailideni lahti. Ühel õhtul jään temaga pikemalt vestlema.. Tema istub oma maja trepil ning meisterdab õhtuseks ohverduseks mingit puu lehtedest asjandust. Kui räägin reisimisest, siis laseb ta oma kätel sülle kukkuda ning õhates mulle otsa vaadates tunnistab, et ta on 27 aastat kõvasti tööd teinud, ta on ühes-ja samas saksa-bali abielupaari juures teenijaks olnud. Ta töötab 7 päeva nädalas ning teenib 800 krooni kuus. Ta sooviks küll reisida, sest ta prantsuse naabrimees käib iga kuu kusagil, aga kahjuks lähevad kõik tema säästud tseremooniateks (templi ohverdused, koduste tseremooniate tarvis ohverdused, preestritele läbiviidavate talituste eest tasumine jne) ning reisimiseks ei jää kunagi midagi üle. Oh, kuidas ta reisiks, kui tal raha oleks. Aga näe nüüd, on tal veidi raha kõrvale pandud, aga tema teine, 13 aastane tütar on juba selles eas, et on vaja läbi viima hammaste viilimise tseremoonia, mis maksab palju. Nimelt kõik balilased teevad teisme eas, enne abiellumist, läbi hammaste viilimise tseremoonia. Kohalik traditsioon on, et kõik hambad tuleb ühepikkuseks viilida. Perenaine tunnistab, et kui tema noor oli, siis viiliti palju ja tugevasti, nii et toss taga ning tema oksendas mitu korda. Tänapäeval on asi mõistlikum – traditsiooni järgmise mõttes lastakse paar korda viiliga üle hammaste, kuid keegi ei teosta mingit suuremat füüsilist vägivalda hammaste kallal. Perenaine võtab oma poolelioleva õhtuse ohvrianni sülest uuesti käte vahele ning õhkab veelkord: „Kui ma ei peaks niipalju tseremooniatele kulutama, küll ma siis reisiks...” ning küsib kohe uudishimulikult: „Kust sina mitte abielus noor tütarlaps niipalju raha said, et reisida?”. Mnjah, küsimus on ootamatu, otsekohene ning vastuse ümmarguseks formuleerimine võtab aega...

Valge naine imestab...

Mul oli külas eestlanna Kristina oma armsa poja Rumiga, kellega käisime ühte suurt templi tseremooniat vaatamas. Rumi on poiss nagu poiss ikka – jooksis ringi, tantsis kõlava muusika saatel, käis teiste laste juures asja ajamas, uudistas, mis sööki teistel kaasas on ning tundis oma olemasolust lihtsalt rõõmu, tähistades seda igas asendis. Ootasime suure rongkäigu algust ning pidime seetõttu veidi aega ühes varjualuses paigal istuma. See osutus aga koos Rumiga suureks katsumuseks, sest kohalike kommete kohaselt ei tohtinud seal katusealuses püsti seista, mis tähendas, et liikumishoos Rumile ei olnud võimalik järgi joosta. Peale tunni ajalist ootamist, kui rongkäik ikka ei alanud ning Rumi oli õnneliku olemisega, kuid kohalike mõistes hulga pättust korda saatnud, siis otsustasime, et vist on targem lahkuda. Samal ajal istusid umbes samavanused Balli lapsed nagu nukukesed oma emade-isade süles ning tundus, et neil ei olnud kihkugi kuhugi poole tormata või uudistama minna. Uurisime meid saatnud kohalikult sõbralt Wayanilt, et kuidas küll Balil lapsed nii rahulikud on ning ilma vastuvaidlemata ühe koha peal istuvad. Lisaks sellele istuvad paariaastased koos oma vanematega palvusel ning üritavad palvuse rituaale järgi teha ning ei tiku ringi jooksma. Wayan manab näole suure laia naeratuse ning ütleb, et Bali kultuuris kasvatatakse lapsi juba maast-madalast nii, et mitte kellelgi ei tule pähegi oma vanematele vastu hakata või vastu vaielda. Bali lapsed kuulavad alati oma vanemate sõna. Ja vanemad ei kärgi oma laste peale, vaid nad harjutavad rahuliku selgitamisega enesevalitsust.

Valge mees on üllatunud...

Balit ja Ubudit külastab eestlane Taavet ning mul on rõõm talle kohaliku-elu olu tutvustada (naljakas, mul on täiesti väliseestlase tunne siin juba tekkinud). Trekime taaskord koos kohaliku sõbra Wayaniga ning ühtäkki küsib Taavet: „Miks teil siin Balil niipalju tuulelohesid on? Kas see tähendab midagi?” Huvitav, ma ei olnud ise selle küsimuse peale tulnudki. Olin alati mõelnud, et kuna kohalikel lastel ei ole kodus arvutimänge ning peeneid puzzlesid ja legosid, siis on tuulelohe lihtsalt üks kättesaadav ja tore mänguasi. Seda enam üllatab mind Wayani vastus: „Jah, Bali lapsed usuvad, et tuulelohe lennutamine annab neile kaitseingleid juurde!” :) Eesti lapsed, arvutite tagant ära, õue lohesid lennutama!!!

Marika