Inglise keele abiõpetaja

Tuulekellade „bändi” saatel vaatega oma uuest kodust tulukestele vastasmäe küljel

Sume bali öö

Neli motorollerit koos nelja „kiiverdatud” gängi liikmega teevad teisipäeva varahommikul kummide vihinal ühisstardi Ubudi Sukma tänavalt. Gängi liikmed on New Yorki moekunstnik Jess, Melbourne (Austraalia) cateringi firma omanik Anton, Balil elav britt joogaõpetaja Emily ning eestlannast rändur/elunautleja Marika. Gäng rallib paarkümmend minutit Ubudi tänavatel autode, rollerite ning koerte vahel ning maandub õnnelikult SMK PARIWISATA BALI GLOBAL ASHRAM kooli hoovis. Gängil on missioon – anda oma tagasihoidlik panus mõne Bali noore inglise keele parendamisse. Terve sõidu jooksul on nelja kiivri alt paistnud missiooni olulisusest tulenevalt tõsised näod, mis aga asenduvad silmapilkselt sooja vanemliku helgiga silmis, kui kooli hoovis on neil vastas viiskümmend laia naeratusega „I love NY” t-särki....

Tegu on Jessi projektiga (fotol vasakul). Nimelt on ta vabatahtlikuna juba kolmandat hooaega PARIWISATA BALI GLOBAL ASHRAMkoolis inglise keele õpetaja. Kool loodi 3 aastat tagasi vähekindlustatud Bali noortele, kes ei saaks ise endale haridust lubada... Nüüd on neil aga võimalus tasuta õppida ning saada turismivaldkonna teenindajaks, mis tähendab neile noortele häid töökohti tulevikus. (Kes soovib võib noori abistada läbi Jessi loodud projekti: www.booksforbali.org) Jess on imeline – mul on kohati raske uskuda, et see „Sex and City” seriaali tegelaskujuks sobilik naisterahvas on jätnud oma igapäevase töö teles, kus tema rolliks on maitsekalt riietada kõiki kuulsusi, ning võtnud igal aastal oma südameasjaks Bali noorte tulevikku edendada. Ta ei ole lihtsalt inglise keele õpetaja, vaid ma taban teda tulihingeliselt oma õpilaste maailmapilti iga nurga alt avardamas. Ta rahulik ning sõbralik olemus annab noorte küsimustele vastuseid, mis ulatuvad globaalsest soojenemisest kuni eluni Ameerikas. Kui Jess need õpilased 3 aastat tagasi enda hoole alla sai, siis ei osanud neist keegi inglise keelt. Mina räägin kooli hoovi peal mitme noorega ning meie vahelises suhtluses ei ole probleeme...

Aga miks me ülejäänud kolm koos Jessiga kooli hoovis maandusime?! Meile on usaldatud täna abiõpetaja austav roll, sest Jess soovib õpilastega teha praktilist inglise keele harjutamist Ubudis ringi liikuvate turistidega. Plaan on viia see neljakümnene kamp kahes jaos Ubudi turule turiste jahtima, kellega varem kodus välja mõeldud küsimuste abil suhtlust aretada. Kõik 50 „I love NY”-i rivistavad end õblukese Jessi kindlahäälse juhendamise peale kooli üles. Jess tutvustab meid: „Teie õpetajaid on täna - number üks Miss Mariiiika, number kaks Miss Emily ja number kolm mister Anton”. Õpilaste poolt järgnevad ovatsioonid ja aplaus peale igat nime. Õpilased loevad end neljaks ning jaotatakse õpetajate vahel ära. Saan number ühtedelt vandeseltslaslikke silmapilgutusi ning plaksutusi ning hõikeid „miss Mariiika”. Mmm, mulle see õpetaja roll täitsa meeldib. Kui kõik õpilased ja õpetajad on omavahel kokku viidud, siis sõidame Ubudi peamisse turistilõksu – turule.

Minu esimesse gruppi kuulub kaks tüdrukut ja kolm poissi, kes asuvad innukalt mööda turgu turiste jahtima... Minu rolliks on neil silma peal hoida ning tõrksamaid turiste veidi sulatada, selgitades, et lapsed ei taha midagi müüa, vaid inglise keelt harjutada. Uskumatu, kuidas see töötab... Enamus proovib alguses jalga lasta, öeldes, et neil ei ole aega, aga kui paluda neilt heategu ning nende laste küsimusele vastata, siis enamus naeratab ning on nõus – välja arvatud prantslased, kellest enamus räägib vaid prantsuse keelt!? Õpilased on kodutööna terve hunniku küsimusi välja mõelnud, mille vastuste põhjal nad peavad Jessile järgmiseks päevaks kokkuvõtte kirjutama. Erinevate gruppide vahel tegelikult toimub ka võistlus, et kes kõige huvitavamad küsimused välja mõtleb, see saab šokolaadi. Minu esimese grupi küsimused just oma originaalsusega ei hiilga – nii kostavad küsimused, mida iga Bali inimene igalt turistilt alati küsib: „Mis su nimi on, kust sa pärit oled, kas sa oled esimest korda Balil, kaua sa siin oled, kus sa Balil käinud oled, kas sa oled abielus ning kas sulle meeldib Balil????”. Turistid ei lase end aga küsimustest heidutada ning vastavad üllatavalt entusiastlikult. Järsku kõlavad aga tüdrukute suust ka mõned üllatuslikud küsimused: „Mis teie lemmikvärv on ning mis teie lemmiktoit on?” Sel teisipäeva hommikul on aga turul üllatavalt vähe turiste ning nii me põrkume turistide otsa, kes on meie seltskonna teiste gruppide samadele küsimustele juba vastanud ning pööritavad veidi silmi kui järjekordne „I love NY” t-särkkond neile läheneb. Noorte siirastele silmadele ei suuda enamus vastu panna ning nii vastavad nad ka kolmandat ja neljandat korda küsimusele, et mitmendat korda te Balil olete... Seltskond turul on huvitavalt kirev ning rahvusvaheline – satume Hollandlate ja Prantslaste otsa (keda on Balil enamus), aga leidub ka inimesi Uus-Kaledooniast, Brasiiliast, Jaapanist, Venetsueelast, Koreast, Austraaliast.

Minu grupi noored võtavad oma tööd väga tõsiselt ning kuna kõik väikese grupi liikmed soovivad oma suu lahti teha ja keelt harjutada, siis iga üks tormab ise suunas nö „oma turisti” järele.. Mul on tükk tegemist, et jagunenud grupi liikmetel silma peal hoida ning neile järele jõuda. Aga tundub, et ma ei ole ainuke, kellel taoline probleem on, sest ükshetk tuleb minu kõrvale seisma Anton ning isaliku pilguga imetleb minu õpilaste toimetamisi. Ma uurin, et kus tema õpilased on? Anton jääb mulle mõistmatute silmadega otsa vaatama, sest tema isalik pilk oli tingitud asjaolust, et ta pidas minu õpilasi enda omadeks. Ega Anton ei suudagi turu kirevuse seest ning paljude New Yorki särkide seast oma õpilasi üles leida. Kui ülesande läbiviimiseks ettenähtud aeg on läbi ning me kõikide gruppidega kokku saame, siis tuleb Anton tagasi kuuest vaid ühe õpilasega. Nii ootame oma 15 minutit kuni Anton turule uuesti mitu tiiru peale teeb ning kõik kuus õpilast suudab üles leida.

Meil ei ole aga hetkegi aega puhkamiseks, sest kohe saabub teine vahetus – seekord saan enda hoole alla 3 noormeest. Kolmest üks noormees suudab mind aga tõeliselt positiivselt üllatada. Seisan tema seljataga kui ta küsimusi küsib ning Buddi küsimused on võrreldes kõigi teistega filosoofilisemad ning uudishimulikumad. Kohati jääb turistidelgi suu üllatusest lahti ning võtab aega enne kui nad vastuse leiavad. Nimelt Budd uurib: „Mida te teeksite kui kohtuksite Barac Obamaga, miks inimesed surevad, kas te usute Jumalasse, kuidas ma edukaks saaksin, mitu aastaaega teie riigis on, mis maailmaga juhtuks, kui kõik rahvused oleks terroristid, mida te teete kui kohtute tänaval kerjusega jne????”. Buddi inglise keel on ka sorav. Naeratan omaette... see noormees jõuab oma elus ilmselt kaugele ning ta tunnistab mulle, et ta suur unistus on saada parimaks turismiteenindajaks ning kunagi oma hotell avada. Ei mingit kahtlust, et ta seda ka ükspäev teeb...

Peale mitmetunnist noortega turul rallitamist istume õpetajate gängiga kohvikus ning rüüpame sidruni jooki. Pean tunnistama, et mul on kerged süümepiinad, sest viibin Balil 4 kuud ning ma ei ole sellele kogukonnale peale nö turismiteenuste ostmise muud tagasi andnud... Lohutan end, et ilmselt iga asja või projekti jaoks on oma aeg – minu vabatahtlikud maailmaparandamise teod on loodetavasti alles ees.... Aga mõtlen turu kogemusele ning noortega peetud vestlusele tagasi ning arutan, et tegelikult ei pea kusagil ilmtingimata vabatahtlik olema, et maailmale või mõnele inimesele heategu teha. Nimelt tagasi mõeldes oma teismeea lõpu ning kahekümnete alguse peale, siis olid minu elus olulisteks pöördepunktideks või elu muutvateks kogemusteks vestlused mõnede inimestega... või neilt saadud julgustus ja usk minusse. Ehk tegelikult me ei tea kunagi, millal oma südame avamisega, oma elukogemusest ning elufilosoofiast rääkimisega või mõne julgustava lausega mõne (noore) inimese elu võime muuta või vähemalt talle inspiratsiooniks olla. Kui näed mõnda säravasilmselt noort uudishimulikult sinu elu-olu ja maailma kohta uurimas, siis tasub tema jaoks aega võtta, sest sa ei tea, millise kingituse sa võid sellele inimesele lihtsalt oma arvamuse avaldamisega teha... Ja iial ei tea, mida neilt noortelt ise õpid – igatahes meie õpetajate gängi liikmete silmad säravad - igaüks on midagi olulist noortelt vastu saanud... mina entusiasmi ning tänu Buddile meeldetuletuse, et see kui palju meil on võimalik meid ümbritsevatelt inimestelt õppida sõltub ainult meist endist...

Marika