Ilm nagu oleks vahepeal nigelamaks läinud? Sügis hakkab vist siia jõudma
Saabumine saarele. Esimene ehmatus tabas mind Aucklandi lennujaamas, kui vaatasin enda ümber inimesi, kes Rarotongale sõitu ootasid – keskmine vanus jäi kusagil sinna 60 kanti. Isegi mõned imikud ei suutnud seda oluliselt allapoole tuua, rääkimata siis minu varastest kolmekümnendatest. Hakkasin juba kahtlema, kas ma pole oma sihtkoha valikuga täiesti puusse pannud, kuid lohutasin end mõttega, et ma lähen saarele kõigest mitte-midagi-tegema, seega pole suurt vahet, kes seal veel puhkavad. Tagantjärgi olgu öeldud, et saarel määras turistide keskmise vanuse paljuski koht, kus nad ööbisid. Ehk siis kallid hotellid olid peamiselt hallipäiste päralt, odavamatest hostelitest ja külalistemajadest leidis eest aga enamasti noori inimesi.
Air New Zealand lennufirma oli tõeline üllatus - rääkimata sellest, et üle hulga aja sõitsin lennukis, kus lisaks toidule ka tasuta Gin tonicut pakuti, oli igal sõitjal ka omaette teler. Pult ka:) ja filmivalik oli väga lai. Kuna Slumdog Millionaire ja Doubt’i olime juba kinos vaatamas käinud (vastavalt Uus-Meremaal ja Singapuris), siis valisin endale reisikaaslasteks viimase Bondi filmi ja Seksi ja linna. Neli tundi möödus nagu lennates:).
Üks naljakas asi ootab Cooki saarele Uus-Meremaalt lennates veel ees. Nimelt kusagil tee peal ületatakse kuupäevajoon. Tähendas see seda, et kui Uus-Meremaal olime Eesti ajast 11 tundi ees, siis Cooki saartel olin Eesti ajast 12 tundi taga. Ehk siis olin 3. märtsi Uus-Meremaal praktiliselt õhtusse saatnud, kui läksin lennukile ja Cooki saartel alustasin uuesti 3. märtsiga. Väike nipp neile, kes soovivad aega peatada! Muidugi tuleb siin arvestada tõsiasjaga, et sama teed tagasi sõites jääb mingi kuupäev elust vahele. Mina hüppasin niiviisi sel aastal 12. märtsist üle.
Rarotonga lennujaam oli imepisike. Mõtlesin, et ilmselt suurem saarele ei mahukski:). Vaatamata sellele, et maandusime peale kella 2 öösel, mängis terminalis elav muusika. Kohalik maoorikeelne lembelaulik lõi oma laulu ja pillimänguga esimesest saarele saabumise hetkest tunde, et algab puhkus. Kallimad hotellid olid oma külalistel polüneesia kombe kohaselt lillevanikutega vastas. Minu majutuskoha hind oli liiga odav, et sinna sisse lilled oleks mahtunud:). Küll aga ootas mind seal mikrobuss, mis mind külalistemajja sõidutas.
Muri rand. Tagantjärele võib küll öelda, et see väike eeltöö, mis sai tehtud juba Uus-Meremaal külalistemaja valikul, tasus ennast igati ära. Muri rand on Rarotonga saare vaieldamatult kõige ilusam piirkond. Just selle ranna äärde jääb rohekassinise veega laguun, mida ümbritsevad kaks lopsaka loodusega saart ning rand on kaetud kena kuldse liivaga ja ümbritsetud palmidest.
Minu ööbimiskoht oli klassikaline seljakotirändurite peatuspaik, ometi asus see otse rannas. Kui ma esimesel öösel oma tuppa jõudsin, läks mul natuke aega, enne kui magama suutsin jääda, sest ookean mühises nii valjult otse akna all. Ööbisin ühiselamu tüüpi toas, mida jah, tuli jagada veel kuni 6 teise ränduriga, kuid maksin selle eest vaid 144 krooni öö eest ja vastutasuks sain voodist vaate laguunile.
Muu osa Muri rannajoonest oli palistatud kallite hotellide ja villadega. Olgu öeldud, et hoolimata sellest, kas tegu oli odavmajutuse või kalli hotelliga, ei kõrgunud ükski neist betoonsambana ranna kohal. Tore, et kohalikud võimud pole saare turismiäriga peast segi läinud ning pole lubanud randa ehitada kõrgeid hotellikomplekse. Usun, et kaks korrust oligi kõigi majade kõrguseks kogu Muri rannas (ja saarel üldse).
Samuti oli paljude sarnaste turismimekade kontekstis meeldivaks üllatuseks see, et kogu Rarotonga rannajoon oli kõigi jaoks avatud. Sellist pornot, et üks hotell või villaomanik on oma hoone juurest algava ranna müüriga ümbritsenud, Rarotongal ei kohanud. Muuseas, Cooki saartel kuulub kogu maa kohalikele elanikele. Maa müük välismaalastele pole seadusega lubatud, nemad saavad seda ainult rentida. Nii et kel oli mõttes juba oma investeerimisraha Arco Vara aktsiate alt Cooki palmisaartele ümber paigutada, need peavad mingi „skeemi” välja mõtlema:).
Ühel pärastlõunasel jalutuskäigul otsustasin rahuldada veidi oma uudishimu ja astusin sisse ühte uhkesse puhkekeskusesse Muri rannas. Tegu oli Rumours luksuslike villade ja spa kompleksiga. Rääkisin administraatorile ausalt ära, et ma sedakorda küll ööbin ühes teise kohas, aga mingi erakordse sündmuse puhul äkki tulen ja peatun nende juures ja küsisin, mis see mulle maksma võiks minna. Administraator oli kena ja viisakas inimene – ilmselgelt ei näinud ma välja nagu selle keskuse regulaarne klient – ning ulatas mulle kauni hinnakirja, kust sain teada, et nende villade hinnad algavad 5,500 krooni öö eest ja lõppevad 11,700 krooni öö eest. Samas andis administraator mulle lootust, öeldes, et kui villad pole reserveeringutega kaetud, teevad nad allahindlusi kuni 40% hinnakirjast. Sain teada, et oluline osa külastajatest on mesinädalaid veetvad abielupaarid. Nii et abielusadamasse purjetajad – vaadake järele http://www.rumours-rarotonga.com/. Ise üheski majas küll sees ei käinud, kuid rannalt vaadatu põhjal julgeks igati soovitada. Veelgi parem – pidage seal pulmad ja kutsuge sõbrad ka kohale!
Rahvusspordialad. See on ikka täiesti kummaline, kuidas siinpool maakera kõik peamised spordialad on sellised, mille nime meie mandri-Euroopas heal juhul kuulnud oleme, aga millest me midagi enamat ei tea. Rääkimata sellest, et me ise oleksime neid spordialasid harrastanud.
Ehk siis sarnaselt Uus-Meremaale on Cooki saarte rahvusspordialaks ragbi meestel ja netball naistel. Sattusin nägema nii kohalikke naisi netballi mängimas kui elasin kaasa kohalike meeste ragbimatšile.
Netball nägi välja nagu ilma põrgatamiseta korvpall, kus kõik mängijad võisid liikuda mingis kindlas tsoonis ja kus eesmärgiks oli pall lõpuks korvi visata. Korv paistis olevat veidi kõrgemal kui see on meie korvpallis. Netballi mängijad olid jõulised kohalikud naised, kuigi mäng ise kuigi jõuline ei olnud (Eesti nääpsakad naised võivad ikka palju vihasemalt mängida!). Oli treening ning ju hoiti end tagasi:).
Valdav osa kohalikke mehi näevad aga välja nagu nad oleks sündinud ragbimängijaks – sünge pilguga ja turjakad. See on muidugi esmamulje. Tegelikult võin 10 päeva põhjal öelda, et Rarotonga elanikud on võõraste suhtes avatud ja sõbralikud. Ehk kui hakkasid nende „vihaste meestega” juttu ajama, kadus kiirelt nende muidu pealtnäha sõjakas olek.
Samavõrd huvitav kui oli jälgida mehi „kaklemas” ragbiväljakul, pakkus haaravat vaatepilti mängu jälgiv publik. Vanad mehed ei hoidnud end tagasi, et häid sooritusi kiita ja eksimuste korral kurjustada.
Tants. Kõik kohalikud turismibrošüürid tõid välja, et Cooki saarte elanikud on oma hea tantsuoskusega tuntud üle kogu Vaikse ookeani regiooni. Lugesin seda ja olin enam kui kindel, et sama väidavad kõik siinsed väiksed saareriigid. Samas kinnitasid kõik rändurid nagu ühest suust, et saare tantsushowd tuleb kindlasti minna vaatama, sest see on nii hea. Olen sarnastest „põliselanike õhtutest” tihti eemale hoidnud, kuna enamasti on nad väga kommertslikud ja minu jaoks võltsid. Teate küll, rikas aga rumal läänlane tahab lihtsalt uskuda, et kohalikud elanikud elavad ikka veel koopas, suled peas ja nahad seljas ja saab ennast selle teadmisega tunda kohalikust elanikust paremana. Selliste tugevate soovituskirjadega üritusele ei saanud ma nüüd aga küll minemata jätta.Ja õigesti tegin. Usun, et see oli kõige parem traditsiooniliste tantsude show, mida ma seni üldse näinud olen. Olin vaimustuses! Mida siis Cooki saare tantsijad nii erilist ära tegid? Nad olid minu jaoks suurepärased väga lihtsate vahenditega – nad lihtsalt ise nautisid 110% seda, mida nad tegid! Lava oli täis sära, sädet ja lusti ning
liigutused, kostüümid ja kõik ülejäänu tuli alles pärast seda. Tõeline pärl oli ka showd juhtiv konferansjee, keda võiks Eesti kontekstis kõrvutada nii oma välimuselt kui kõnemaneerilt Kärna-Ärniga. Muhe huumor, kus ka palju nalja iseenda üle heideti, saatis kogu showd ja turistid huilgasid.Selleks, et kohalikust tantsuoskusest tõeline maik suhu saada, tuleb Rarotongale augustis tagasi minna. Siis toimub iga-aastane suur tantsufestival, kus kuulu järgi kuni 2000 Cooki saarte elanikku on moodustanud erinevaid tantsugruppe, kes nädal aega kestval festivalil omavahel mõõtu võtavad. Muuseas, kohalikke tantse õpetatakse siin kõigile lastele juba koolis. Nii hoitakse alles ja au sees Cooki saarte vanu traditsioone.
Kohalikud peod. Rarotonga saar ei ole kindlasti koht, kuhu üle maailma pidutsema tullakse. See on pigem kaunis loodus kombineerituna huvist polüneesia kultuuri vastu, miks siia maailma servale kohale sõidetakse. See aga ei tähenda, et kohalikud elanikud aeg-ajalt ei pidutseks ja väljas ei käiks. Kuna koos turistidega on Rarotongal alati olemas kriitiline mass inimestest, kes armastavad ka koduseintest väljaspool pidu panna, siis leiab sealsest pealinnast nii baare kui ööklubisid.
Peamine peopäev Rarotongal on reede õhtu. Kui muudel päevadel peavad kõik avalikud kohad olema suletud keskööks, siis reedel lubatakse baaridel ja ööklubidel uksed lahti hoida kell 2-ni öösel. Kõik peamised peopaigad on suhteliselt lähestikku koos, seega õhtu jooksul liigutakse pidevalt ühest kohast teise. Piletiraha ööklubi sissepääsu eest keegi ei küsi. Pidu ise näeb välja nagu pidu ikka – rahvas tuleb kokku, ajab juttu, joob kokteile, tantsib. Ses osas mingit kultuurišokki ei saanud. Muusika mõttes domineerib selgelt ameerika R&B. Ühtki kohalikku maoorikeelset hittlugu ei mäleta, et oleksin kuulnud.
Kummalised lood on saarel alkoholiga. Poes on see äärmiselt kallis. Sama pudel rummi maksab umbes kaks korda rohkem, kui Aucklandi lennujaamast ostes. Alkohol baarist ostes on aga väga odav! Ehk siis ükski kokteil naljalt üle 35 krooni ei maksa. Paistab, et riik lihtsalt toetab sedamoodi kohalikku meelelahutustööstust. Igatahes meie külalistemaja seltskonnale mõjus taoline alkoholipoliitika väga laastavalt – nii mitmedki ei mäletanud täpselt, kuidas nad üldse jõudsid mikrobussi, mis meid pärast kella kahte tagasi koju viis... Samas kohalikke kakerdamas või ööklubi kõrval kaklemas ei õnnestunud näha. Samuti nagu ei pannud tähele, et mingeid narkootilisi aineid oleks tarvitatud.
Rollerid. Nagu paljudes sarnastes väikestes maailmanurkades, nii oli ka Rarotongal peamiseks liiklusvahendiks roller. Roller paistis olevat igal kohalikul elanikul ja rolleriga sõitmas võis näha võrdselt nii mehi kui naisi. Lisaks veel need rollerid, mida renditakse turistidele.Selleks aga, et turistidel lubataks Rarotongal roller rentida, tuli neil käia pealinnas ja teha sõidueksam! Paistis, et see oli ennekõike lisavõimalus riigikassat täiendada, sest eksam ise ei olevat olnud suurem katsumus – politsei palus ringteele ja tagasi sõita, ok
seda küll vasakpoolse liikluse tingimustes – küll aga tuli selle eest umbes 130 krooni riigilõivu maksta. Tõsi, selle eest sai vastu ka plastikust juhiload, mis kehtivad ainult Cooki saartel ja mis on üks igati äge suveniir (võrreldavas kategoorias mustade pärlitega või kohalike müntidega, mis on muud „kohustuslikud” hittkingitused).Mina, kes ma tehnikaspordist kauge kaarega mööda käin, rollerit ei rentinud. Ometi leidsin ma end ühel õhtul rolleri roolist. Lihtsalt oli vaja koju saada ja üks roller oli üle. Nii et panin toime väikese liiklushuligaansuse, aga ilma vahejuhtumiteta jõudsin õnnelikult kohale.
Matk läbi saare. Rarotonga saar on oma kujult nagu üks suur pannkook. Asustus paikneb rannikul, jättes saare keskosa üksnes metsiku looduse ja mägede päralt. Mööda rannikut kulgeb autotee, mis teeb saarele 32 kilomeetriga ringi peale.
Kes ei taha saart üksnes rollerist või autost imetleda, sel tuleb ette võtta käik sisemaale ja üks hea võimalus on matkata risti läbi saare põhjast lõunasse (või vastupidi). Sellise matka teeb põnevaks kõigis turismibrošüürides äratoodud hoiatus mitte läbida matkarada omapäi, vaid kasutada selleks kohaliku giidi abi. „No, mis mõttes!?” arutasime sakslasest toakaaslase Stefaniga. Kuna saar ise on nii väike, siis oli selge, et isegi äraeksimise korral pole võimalik kuhugi kaugele kaduda, seega otsustasime matka siiski omal käel ette võtta. Enne seda kuulasime ka erinevate rändurite muljeid, kes sellel rajal matkanud olid – mitmed neist olid ka ära eksinud ja mõned raja läbimise asemel selle algusesse tagasi läinud – ja püüdsime salvestada igasugu nõuandeid.
Matk kujuneski tõeliseks seikluseks. Vaatamata päikesepaistele ja soojale ilmale kulges suurem osa rajast metsa all varjus. Ühtpidi oli see muidugi tore, sest oli nii vähem higistamist ja ei olnud vaja karta, päike nahale liiga teeb, teisalt ei tekkinud aga ka suuremaid vaateid peale metsaaluse. Mets ise osutus kergeks pettumuseks – see ei erinenud metsast, mida olime juba näinud Uus-Meremaal. Ehk siis mingit troopilist eksootikat või džunglit Rarotongalt otsida ei maksa. Rada oli väga mägine ja tõusud kohati väga järsud. Tihti sai lisaks jalgade abile ka käsi kasutatud – sead peamiselt tasakaalu hoidmiseks.
Esimest korda eksisime ära praktiliselt kohe, kui olime metsa jõudnud. Mingi hetk saime aru, et teeme juba ise matkarada ja see ei saanud olla õige. Läksime tagasi kohta, kus viimati arvasime end rajal olevat ja leidsime üles õige teeotsa. Siinkohal tuleks muidugi ka mainida, et matkarada oli küll mingil määral tähistatud, kuid alla igasugust arvestust. No kes tuleks selle peale, et metsas kasutada rajamärgistuseks kuuserohelisest värvist nooli!? Ehk siis Uus-Meremaal kohatud matkakultuurist polnud siin haisugi. Mitmed rändurid, kellega hiljem rääkisid, kahtlustasid nigelas rajatähistuses kohalike matkajuhtide katset omale tööd säilitada.
Ühel hetkel oli meie ees suur kaljurahn. See oli raja keskel üks olulisematest vaatamisväärsustest. Lisaks sellele, et selle lähistelt avanesid kaunid vaated saarele ja rannikule, oli seal võimalik ka mööda rahnuserva edasi
liikuda. Arvasime, et rada jätkubki nõnda, veidi ekstreemselt (olime midagi sellist ka varem kuulnud), ja asusime end rahnu külge kinnitatud kettide ja köite abil julgestades edasi liikuma. Umbes 50 meetri pärast lõppes aga rada kuristikuga ära ja mõistsime, et tegu oli lihtsalt nö vaateplatvormiga... Alla oli sealt muidugi oluliselt keerulisem tulla ja oma adrenaliinilaksu saime igatahes kätte.Kusagil viimasel kolmveerandil kulges matkarada mööda jõekallast, siis jälle madalas jõesängis. Ajasime juttu ja ei pannud tähelegi, kui korraga oli mõlemal kaldal sissekäidud matkarada kadunud. Vaatasime kaarti ja leidsime, et kui me jõega risti metsa läheme, siis varem või hiljem peame rajale välja jõudma. Mõeldud-tehtud. See kujunes aga tõeliseks offroad matkaks, kuna kohati tuli end käte jõul mööda puid mägisest nõlvakust üles tõmmata, siis aga sumada rinnuni ulatuvates kuivanud sõnajalgades. Olin enam kui kindel, et ükski inimhing polnud seal võsas kunagi varem käinud. Ainuke lohutus oli teadmine, et Rarotongal ei tohiks olla ühtki mürgist madu ega putukat...
Kuna matkarajale me ikkagi välja ei jõudnud, andsime viimaks alla ja otsustasime minna tuldud teed mööda tagasi seni, kuni saame kindluse, et oleme uuesti matkarajal. See mõte kandis vilja, jõudsime tagasi matkarajale ja viimane osa matkast kulges viperusteta. Väsinutena, kuid samas rahulolevatena, jõudsime viimaks lõunarannikule, kuigi 7 km teekonna läbimiseks kulunud 6,5 tunniga me ilmselt rajarekordit ei püstitanud.
Maoori keele tunnis. Ühel päeval rentisin jalgratta. Soov oli minna mööda saart pilte tegema. Rattaga jõuab natuke ka märgata, mis su ümber jääb ja liigub kiiremini edasi kui jalgsi kõndides. Lisaks leidsin, et mul oleks hea end ka füüsiliselt veidi turgutada ja rattaga saarele ring peale teha.
Päev oli tore. Paljudesse kohtadesse sattusin esimest korda, kuigi puhkus oli praktiliselt läbi saamas. Kella neljaks õhtul sättisin ennast saare looderannikule, kus algab saare lennuväli. Olin kuulnud, et sel kellajal saabub Rarotongale üks rahvusvaheline lend ja lennujaama lõpus tee ääres oodates pidi mere poolt saabuv lennuk nii madalalt sinust üle sõitma, tekitades tunde, et lennuk koos su peaga edasi sõidab. Saarel, kus kogu elu kulges nii rahulikult, tundus taoline kogemus intrigeeriv:).
Lennukit ma aga ei kohanud – ei tea, kas ei pidanudki tulema või tuli hiljem. Selle asemel sain ma seal lennukit oodates tuttavaks kolme väikse tüdrukuga: kaks neist 9, üks 8-aastane. Teretasin neid ja küsisin lennuki kohta. Kõik kolm lubasid lennuki tulekut. Tüdrukud rääkisid head inglise keelt ja ütlesid, et õpivad seda koolis. Koduseks keeleks olevat ikka maoori keel. Sain teada nende nimed ja kuna need tundusid nii erilised, siis palusin neil need mulle üles kirjutada.
Siin nad on (vasakult paremale): Munokoa Charlie, Mama Kura Teauiti, Manoa William
Püüdsin vaevaliselt nende üleskirjutatud nimesid välja hääldada, kui Munokoa pakkus välja, et nad võiksid mulle maoori keelt õpetada. Hiilgav idee! Ütlesin, et olen seni selgeks saanud kaks kohalikku sõna: kia orana (mis tähendab tere) ja meitaki (aitäh). Palusin, et nad kirjutaksid mulle üles sõnad, mis nad arvavad, et mul oleks kasulik nende keeles ära õppida. Tüdrukud mõtlesid hetke ja Manoa asus vajalikke sõnu kirja panema. No ja mis siis mulle selgeks õpetati!?
Alustuseks
ka kite, mis tähendab head aega; siis
mataora, mis tähendab õnnelik; siis
peea koe, mis tähendab kuidas käsi käib; siis
pairere, mis tähendab lennuk!; siis
tai, mis tähendab merd ja vett; ja lõpetuseks
kaikai, mis tähendab toitu.
Olin rõõmus uute ägedate sõnade üle ja lõbustasin ennast mõttes nendest erinevaid lausejuppe koostades:). Tüdrukud jäid ka igati oma õpetajatööga rahule. Kuna olime juba paremini tuttavaks saanud, siis uurisid nad täpsemalt minu päritolu kohta. Ütlesin neile Eesti, kuid see oli muidugi selles vanuses laste jaoks liiga kõva pähkel läbi närida. Kui olime jõudnud üksmeelele, et olen Euroopast, küsis Munokoa, kas minu maal mõrvasid juhtub!?!?!? Kokutasin hetke ja vastasin, et aeg-ajalt võib ka mõrvu ette tulla. Küsisin selle peale tüdrukutelt, kas Rarotongal on ka kedagi maha löödud. Kõik raputasid pead ja tegime vaikides ilmselt ühise järelduse, et nad veedavad oma lapsepõlve ühes ütlemata toredas kohas.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar