Vikerkaarevärviliste vihmavarjudega stiilipidu Gorokas

Tiiviku ülihelikiirusest vibreeriva õhuga hotellitoas

+100 ºC

Ega mina Port Moresbyt sisuliselt ei näinud – autoga toodi lennujaamast kodumüüride vahele ning järgmisel hommikul vastupidi lennujaama tagasi. Tom oli kogu reisi ära orgunninud ning mina saabusin lennujaama justkui lilleke, teadmata kuhu läheme ja mis saama hakkab.

Aga kohe varsti selgus, et lendame Highlandsi piirkonda, Goroka linna. Olgu mainitud, et Highlands on kolmandiku võrra suurem territoorium kui Eesti, kus elab 1,9 miljonit elanikku. Kõige hullumeelsem on aga fakt, et kogu see piirkond oli kuni 1930ndateni täiesti avastamata – ehk siin elavad inimesed ei olnud näinud elektrit, teed, valgeid inimesi, lennukeid ega muud tsivilisatsiooniga kaasnevat. Tsiviliseeritud maailma elanikud lihtsalt arvasid, et Highlands on piirkond, kus ei ole elamiseks võimalikke tingimusi, seetõttu siinsetel inimestel rahulikult olla lastigi. Ühel hetkel tekkis aga kullajanulistel idee tulla siia piirkonda kulda otsima ja lisaks kullale avastasid nad ka kogemata kusagilt võsast ligi 1 miljon inimest. Isegi pärast tsivilisatsiooni tutvustamist elasid paljud kogukonnad rohuseelikuid kandes metsas täielikus kiviajas kuni 50ndate ja 60ndateni. Nüüdseks on Coca-Cola ja Maggie kiirnuudlid jõudnud igasse külakesse, kuid siin ringi liikudes on aru saada küll, et tegu on arengumaaga ning maapiirkond ei ole tänasenigi väga palju arenenud. Endiselt raske on aga uskuda, et umbes 50 aastat tagasi siin veel inimesi söödi ning valitses täielik džunglielu. Huvitav, kui palju veel kusagil maailma võsades võib avastamata hõime olla?

Aga tagasi Gorokasse, mis on minu esimene päris Paapua Uus-Guinea kogemus. Lennujaam oli armsalt kodukootud, jalutasime lennukist katusealusesse, kus meie kotid tõsteti letile ning läbi suure keti ja tabaga lukustatud raudvärava sai välja linna. Mul tuleb lennukis kinnisidee, et mina olen nõrk ja võin end oma 22+12 kiloste kottidega ära venitada, pealegi on siin eluohtlik ning teen Tomile ettepaneku: „Võetagu takso meie külalistemajja”. Lennujaama väravatest välja pääsenuna seisab meil vastas sadakond tumedate ja kergelt tätoveeritud nägudega punast veresarnast vedelikku (vt tagantpoolt, mis see on) sülgavat paapualast. Neil ei näi erinevalt teiste aasia maade vendadest mõttessegi tulevat meile midagi müüa, rääkimata transpordi pakkumisest. Seepeale hakkame Tomiga justkui vaikival kokkuleppel hotelli poole kõndima. Kuna Port Moresbys ehmatasid sealsed valged meid riigi kriminogeensusega niivõrd ära, et juba esimest pilgust tunduvad kohalikud kahtlased ning ma ei tunne end kuigi turvaliselt. Aga külmalt kaalutledes leian, et kurjuse vastu on ilmselt kõige võimsam relv headus. Peale esimest toibumist manan näole oma kõige laiema ja sõbralikuma naeratuse ning püüan võimalikult paljudele kohalikele otsa vaadata ja tere öelda. Uskumatu, aga juba kohe mõne aja pärast hakkabki kuidagi kindlam, sest üldjuhul ehmunud-uudistavate pilkudega kohalike inimeste hing ei suuda naeratusele vastu panna ning nii saan enamuselt vastu lõputu hulga „Aftanun” (tähendab pidgini keeles tere, mida öeldakse alates pärastlõunast) ning punaste ja mustade kirjude hammasteridadega naeratusi.

Seame end sisse Mendikwae (hiljem saame teada, et see on omaniku vanaema nimi) külalistemajas, kus oleme ainukesteks külalisteks (kahtlustan, et esimesed ka alates eelmise aasta detsembrist). Linad on küll pesemata ja duširuumis ummistab, aga vähemalt on odav. Nimelt PUG-s on üks hämmastavamaid asjaolusid see, et kõik turismiga seonduv on üldjuhul rikkale turistile, sest vaatamata riigi madalale arengutasemele ja mitte väga luksuslikele hotellidele on kõik teenused lihtsalt hingehinnaga (meie mõistes tavaline hotellituba 1 600 krooni, mõnepäevane tuur külades 20 000 krooni, 3-tunnine tuur 1 000 krooni). Ega me backpackereid ei kohta, vähesed valged, kes silma torkavad on kas siin elavad misjonärid või siis paketireisiga okastraataia tagusesse puhkekeskusesse nautlema tulnud rikkad turistid. Gorokas ei kohta me esimestel päevadel ühtegi valget – kui aus olla, on see küll veidi kõhe, aga ma säran õnnetundest, sest peale Singapuri, Kuala Lumpurit, Austraaliat ning Uus-Meremaad on mul taaskord tunne, et olen rännakul!! Hing lausa laulab selle peale, et ometi oleme pääsenud igavast tsivilisatsioonist.

Julgeoleku mõttes otsustan kõik ettevaatusabinõud kasutusele võtta - peidan osa raha kokkukäiva kilejope sisse, teise osa rinnahoidjate sisse, passi ketside sisse ja arvuti voodi alla (ma tean, ei ole just kõige salajasemad kohad, aga midagi geniaalsemat ei ole hetkel võtta). Proovin ka oma välimust veidi sobivamaks kohandada - seon oma blondi paruka värvilise rätiku alla, pakin kogu oma hõbedase riistvara ehk ehted kotti, panen jalga pruunid kottpüksid (valged riided tähendaks siin automaatselt rikkust) ning proovin võimalikult maalähedase hoiaku võtta. Tom ei pea oma välimusega eriti pingutama, sest ta habe on sellel otstarbel juba viimane kuu aega kasvanud ning tema peaaegu et jalga kasvanud ning peaaegu et auklikuks kulunud teab-mille-plekilised püksid sobivad siia konteksti hästi. Ja niiviisi lähemegi otse tulle ehk omapäi Goroka linna elu avastama.

Goroka on umbes 20 000 elanikuga linnake (millele lisanduvad linnas hängimas käivad ümberkaudse 1 000 küla elanikud), mille keskmeks on lennujaam ning lennujaama aia taga olev roheala, kus kohalikud käivad lennukeid vaatamas, chillivad niisama, söövad ja müüvad kõiksugu puuvilju ja looduslikku närimismaterjali. Meie jätkame oma võlustrateegiat – suur lai naeratus ning tere kõigile. Peale esimest 30 minutit on juba tunne, et hakkan kohanema. Jõuame kaubanduskeskuse juurde. Kaubanduskeskus ei ole mitte Viru keskuse moodi suur ja valge maja, vaid räpane majade kompleks, kus leiab peamiselt hiinlaste poolt peetavaid väikeseid toidupoode (kus peamiseks kaubaks on 2-minuti nuudlid ning kõiksugu purgikaup), „kõike-mida-vaja” tööstuskaupade poode, lõputult Maggie nuudlilette, jäätiselette ning lihtsalt tarvilikke asju müüvaid luugitaguseid.

Tunnen end juba nii kindlalt, et otsustan fotoaparaadi välja tirida ning seda tohutut fotomaterjali jäädvustama hakata. Kohe ilmub aga Tomi kõrvale justkui kaitseingel (kiirtoidu söögikohta pidav hõreda habemega hiinlane), kes ütleb Tomile, et hetkel on väga halb aeg fotoaparaadi väljavõtmiseks, sest laupäeva keskpäeval on linna kõige rohkem kahtlasi inimesi kokku tulnud. Panen fotoaparaadi kiiresti kotti, lootes, et keegi ei pannud üldse tähelegi (naiivsus kuubis:), sest oleme pidevalt sadade silmapaaride uudistamisobjekt). Kõnnime kaubanduskeskuse juures uudistades ringi, kui ühtäkki ilmub Tomi kõrvale teine kaitseingel. Nimelt üks mees soovitab meil sellest piirkonnast jalga lasta, enne kui meid röövitakse ning üleüldse mitte mööda tänava ääri kõndida, vaid võimalikult tänava keskel. No asi läheb järjest huvitavamaks!?!?! Otsustame aga julged edasi olla ning minna turule – tee äärde jääb mitme tuhande osavõtjaga 7 päeva adventistide usuüritus – kihav bussijaam, tühjalt seisev teatrimaja, mida loetakse PUG üheks arhitektuurseks vaatamisväärsuseks. Arutame isekeskis, et peamine soovitus, mille Port Moresby valged meile kaasa andsid oli see, et ärge käige liiga rahvarohketes kohtades ega liiga inimtühjades kohtades. Sellele vaatamata ei suuda me vasta panna soovile turule minna ja puuvilju osta.

Turg võtab esmapilgul silme eest kirjuks – palju inimesi, sopp ja muda, mille peale laiali laotatud kõikvõimalikud eksootilised puuviljad ning juurviljad, laudahais, sead jnejne. Kui toibun, siis näen lõputult väga vahvaid inimesi ning ma ei pea enam oma fotokiusatusele vastu ning asun hooga kogu ümbritsevat kirevust klõpsima. Esialgu pildistan tagasihoidlikult porgandeid, kuid peagi mõistan, et kui oma fototoru mõne inimese poole suunan, siis saan vastuseks sooja naeratuse ning tagasihoidliku aitähi! Appi, see on kõigi fotograafide unistuste maa – lõputult värvikaid tegelasi, kes pildi tegemise eest tänavad. Tore on veel see, et kuna paljud kohalikud ei ole ilmselt peeglisse väga tihti oma elus vaadanud, siis puuduvad neil nö eputavad näoilmed nagu meil, eurooplastel, vaid isegi kui nad teavad, et neist pilti tehakse, suudavad nad jääda üliloomulikuks. Ainukeseks mureks on, et keegi sinu fotoaparaati ära ei võtaks.

Kuigi Tomi loos on lühidalt juba paapualasi kirjeldatud, proovin anda edasi ka oma pildi Goroka linna elanikest, sest inimesed on paratamatult minu suurim kirg. Kui proovida kohalikku elanikkonda kirjeldada, siis võiks koondnimetuseks olla „stiilipidu”, sest enda teadmata stiilseid ja omanäolisi tegelasi on lihtsalt lõputult. Saan ka mitmelt poolt teada, et paapualased ei ole oma loomult väga loovad ehk kui üks alustab millegi tegemist, siis teised alati kopeerivad, selle asemel, et ise millegi uue ja lahedaga välja tulla. Nii on linnapilt küll kirju, aga pluusi lõiked, kotid ja muud välimust iseloomustavad faktorid suhteliselt sarnased.

Inimeste näod. Enamus inimesi näeb palju vanemad välja, kui nad tegelikkuses on. Nii ehmatan mitu korda, kui Eesti kontekstis vanaemana tunduv naisterahvas annab beebile rinda, minu hinnangul 30ndates mees selgitab, et ta lõpetab keskkooli jne. Ilmselt teeb oma töö sisuliselt seniidis asuv ere päike ja raske elu. Paljudel naistel on näkku tehtud väikesed tätoveeringud – kas ristid või ringid või täppide rida (ma ei ole veel nende elementide tähendustele jälile saanud). Kohalike juuksed on vallatult krussis või tuustis, nii et need, kes ei ole omale patse pununud või želeega proovinud sirgu ajada, käivad lihtsalt ringi kui Nukitsamehe õed ja vennad. Enamus kohalikke on hästi sõbraliku olemisega – ütlevad ise tere ning naeratavad punaste hammastega naeratust. Nimelt nagu loo alguses mainisin, siis pea et kõigil kohalikel on pidevalt suus punane mass või vedelik. Nimelt kohalikel on beetli pähkli sõltuvus (Indias oli siinsega võrreldes vaid kaduvväike osa närijaid ja veripunaseid lärakaid tänaval), sest see pidavat kergelt pilve ajama. Beetli pähkleid müüakse iga tänavanurga peal – see tuleb suhu panna, ühtlaseks massiks mäluda, välja tatistada ning seejärel veel muudkui tatistada ja tatistada niikaua kuni suuvedelik punasena püsib. Need, kes parasjagu beetlit ei näri, nende puhul saab hammaste järgi beetli sõltuvuse tuvastada. Nimelt äsja näritud beetel teeb hambad üleni punaseks. Tihti beetlit närival inimesel on hammaste küljes punased randid ning pikka aega beetlit närinud inimestel on hambad mustad. See punaste/mustade nüanss lisab kohalike tumedatesse, elunäinud nägudesse piisavalt karmust.

Riided ja jalanõud. Tänavapilt on väga lõbusalt kirju. Enamus naisi kannab meri blausi ehk naiste pluusi, mis on õmmeldud kirevast sitsiriidest ja suhteliselt laia lõikega, et seda saaks kanda ka raseduse ajal. Näha on ka kõiksugu second-hand kaupa ehk laheda sõnumiga t-särke ning hipilikult kulunud seelikuid ja pükse. (Pean aga mainima, et pühapäeval muutub linnapilt oluliselt, sest siis panevad kõik alati kirikusse mineku ajaks selga oma parimad riided). Paljudel inimestel on praegusel aastaajal ka veel kolmas ühine tunnus – nimelt suusamüts. Kuigi meie jaoks keset päeva peaaegu seniidis olev päike lausa kõrvetab, siis kohalikud kannavad igasugu toredaid mütse, kasutades selleks palju erinevaid innovatiivseid viise – küll on suusamütsi nurgad külgedel, küll ees ja taga, küll on mütsi äär üles keeratud, küll on müts lihtsalt lohakalt kuklasse visatud, küll on linnusulgedega mütse, küll on kohaliku opossumi (karvasem kui austraalia opossum) karvadest mütse ja küll kanepi märgiga mütse ning küll on auklike mütse ja vallatult lääpas mütse. Lihtsalt vaata ja imesta. Jalanõudena kannavad naised tavaliselt plätusid ning mehed väga auklikuks kulunud kingi, kuid pooled inimestest käivad siinse muda, tolmu ja prügi sees mööda linnatänavaid lihtsalt paljajalu. Ja mis seal salata, üks pediküürija lihtsalt minestaks selliste jalgade seisukorra peale, mida siin igal teisel näha võib.

Aksessuaarid. Kõigi ühiseks tunnusjooneks tundub olevat kaks elementi – vihmavari ja bilum. Nimelt Goroka niigi kirevale tänavapildile annavad kõvasti värvikust juurde vikerkaarevärvilised suured vihma/päikesevarjud. Neid kasutatakse tõesti usinalt kahel eesmärgil - praegusel aastaajal on iga päev hull päike ja hull vihm. Bilum on kohalike naiste poolt kätega heegeldatud värviline kott, mida ei kanta üle õla, vaid enamus naisi kannab seda üldjuhul otsa ees (nii olevat kergem - proovin, kuid sellepeale ähvardab mu kael murduda). Aga selline kott on kasutusel lastel koolikotina, naistel turukotina, meestel lihtsalt aksessuaarina jne ning tuleb tunnistada, et ka bilumite värvikus lisab omakorda suure annuse värvikust linnapilti. Aga ükski naine ei ole võtnud vaevaks bilumite kuju ja mustreid muuta, vaid ikka ja jälle korduvad samad mustrid ja samad värvid ja samad kujud.

Loomus. Tom mainis juba, et juba Port Moresbys oli linnapildis näha palju ja kõikjal istuvaid inimesi. Mul ei ole küll võrdlusmomenti, kuid Gorokas on terve linn täis inimesi, kes justkui mingit asja ajavad. Terve politseijaoskonna esine on täitunud inimmassiga. Hiljem saan teada, et siin on tavaks, et kui kellelgi on perekonnas jama, siis tuleb terve suguvõsa teda toetama. Saan teada, et linnas on mitu turgu, millest üks konkreetselt beetlinärimise fännidele ehk seal käivad kõik mälumas, isegi kui neil midagi müüa ei ole. Teine turuplats on lihtsalt rohkem suhtlemiseks. Ning siis on igasugu nurgataguseid ja platse, kus lihtsalt inimesed on end sisse seadnud ning jälgivad, mis ümberringi toimub. Külade inimesed pidavat ka lihtsalt linna tulema vaatama, et mis teoksil. Linnavalitsuse ees kükitab terve trobikond heegeldavaid naisi, kes kõik ootavad oma meest õhtule, või siis seda, et kui on palgapäev (mida siin riigis on kaks korda kuus), et äkki toob mees vahepeal väikese rahanutsaku õue. Väga terve õhkkond tundub siin olevat – keegi ei torma lipsu lehvides mööda linnatänavaid, vähesed autod ei tuututa ega seisa ummikus, keegi ei kugista käigu pealt toitu alla – kõik on rahulik – inimesed lihtsalt kükitavad ja jälgivad.

Ehk kõik see kokku on parajalt hipilik värviline ja ükskõikne virrvarr... istume lennujaama lähedal olevale haljasalale ning lihtsalt proovime möödujaid uudistada – kuid kauaks ei saa me sinna jääda, sest peagi oleme meie suurem uudistamise objekt ja otsustame parem heaga lahkuda.

Enne pimedat jõuame oma esimese päeva ringkäigult tagasi hotelli. Istume telekatoas, sööme eksootilist suhkruvilja ja guaavasid ning vaatame ainukest telekanalit, mis sahiseb ja virvendab vahelduva eduga. Ühtäkki liituvad meiega hotelli öine turvamees Rocky (jah, nagu filmist) ja perenaine Joyce. Nende inglise keel ei ole küll kiita, kuid nad hoiatavad meid, et meie kõrge aia ning okastraadiga ümbritsetud hotellist ei ole tark välja minna hommikuti enne kümmet ning tark oleks olla tagasi pärastlõunal umbes kolme ajal ning välismaalastel oleks tark väljas käia koos turvamehega. Ehk meil soovitatakse Rocky igale poole kaasa võtta. Jääme Tomiga üksteisele nõutute pilkudega otsa vaatama – et huvitav, kas tõesti saab järgmised kolm nädalat see meie elu olema? Me ei suuda hästi ette kujutada, et peame enamuse ajast hotellis istuma ning endale igalt poolt turvamehe värbama. Juba jõuab peast läbi käia mõte, et äkki oleks targem siit retsidivistide ja varganägude maalt kohe parem heaga jalga lasta? Aga lepime kokku, et hommik on õhtust targem ja vaatame, mis homme saab.

Marika