Aga tagasi Gorokasse, mis on minu esimene päris Paapua Uus-Guinea kogemus. Lennujaam oli armsalt kodukootud, jalutasime lennukist katusealusesse, kus meie kotid tõsteti letile ning läbi suure keti ja tabaga lukustatud raudvärava sai välja linna. Mul tuleb lennukis kinnisidee, et mina olen nõrk ja võin end oma 22+12 kiloste kottidega ära venitada, pealegi on siin eluohtlik ning teen Tomile ettepaneku: „Võetagu takso meie külalistemajja”. Lennujaama väravatest välja pääsenuna seisab meil vastas sadakond tumedate ja kergelt tätoveeritud nägudega punast veresarnast vedelikku (vt tagantpoolt, mis see on) sülgavat paapualast. Neil ei näi erinevalt teiste aasia maade vendadest mõttessegi tulevat meile midagi müüa, rääkimata transpordi pakkumisest. Seepeale hakkame Tomiga justkui vaikival kokkuleppel hotelli poole kõndima. Kuna Port Moresbys ehmatasid sealsed valged meid riigi kriminogeensusega niivõrd ära, et juba esimest pilgust tunduvad kohalikud kahtlased ning ma ei tunne end kuigi turvaliselt. Aga külmalt kaalutledes leian, et kurjuse vastu on ilmselt kõige võimsam relv headus. Peale esimest toibumist manan näole oma kõige laiema ja sõbralikuma naeratuse ning püüan võimalikult paljudele kohalikele otsa vaadata ja tere öelda. Uskumatu, aga juba kohe mõne aja pärast hakkabki kuidagi kindlam, sest üldjuhul ehmunud-uudistavate pilkudega kohalike inimeste hing ei suuda naeratusele vastu panna ning nii saan enamuselt vastu lõputu hulga „Aftanun” (tähendab pidgini keeles tere, mida öeldakse alates pärastlõunast) ning punaste ja mustade kirjude hammasteridadega naeratusi.
teisipäev, 31. märts 2009
Vikerkaarevärviliste vihmavarjudega stiilipidu Gorokas
Tiiviku ülihelikiirusest vibreeriva õhuga hotellitoas
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Ma ei saa muud öelda kui, et nüüd ma olen kõige paremas võimalikus mõttesikka väga kade, et ma teiega ei liitunud PNG-sse...
Edu ja vahvaid elamusi! Suuri naeratusi!
Mikk
Postita kommentaar