Miks te tulite Paapua Uus-Guineasse?

Madangis, väikeses koduses külalistemajas (olgugi et okastraadist aed selle ümber...)

+30 ºC ja niiske

Sellise küsimuse esitas mulle piiriametnik, kui Port Moresby lennujaamas püüdsin riiki pääseda. „Eeee.... tulin siia oma puhkust veetma,” vastasin. „Kui kaua Te oma reisi siia planeerisite?” järgnes uus küsimus. „Mmm.... üks kuu,” valetasin vastuseks. „Kuidas Te üldse olite kuulnud Paapua Uus-Guineast?” ei paistnud küsimustel lõppu tulevat. „Aaaa.... ma õppisin sellest riigist koolis, geograafiatunnis, vast oma 20 aastat tagasi.”

Peale seda, kui olen veel mõnele küsimusele pidanud vastama, oma tagasisõidupiletist väljatrüki esitama, Marika poolt kingitud (loomsed) teokarbid ette näitama, lubatakse mind riiki sisse. Hurraa!

Lennujaamas on mul vastas Shannon, 40ndates aastates austraalia päritolu mees, kelle leidsime couchsurfingu abiga. Laiast naeratusest tunnen ta ära ja rõõmustan, et sellises eksootilises riigis on mul kohe esimestest hetkedest olemas oma kohalik. Kui oleme Shannoni jeepi istunud, küsib ta:. „Miks Sa Paapua Uus-Guineasse tulid?”

Tundub, et see küsimus jälitab mind selles riigis. Tõesti, miks me tulime? Paapua Uus-Guinea oli meie potentsiaalsete reisisihtide nimekirjas kohe reisi planeerimise algusest. Miks? Ilmselt selle pärast, et me sellest riigist väga palju ei teadnud ja see salapära tegi ta atraktiivseks. Minu ettekujutus sellest riigist oli kui ühest vähestest paikadest maamuna peal, kus inimesed elavad veel suhteliselt looduslähedast elu, kus on palju erinevaid rahvaid ja keeli, vanu uskumusi ja traditsioone ja kõik see ümbritsetud lopsaka troopilise loodusega. Muidugi lisas vürtsi ka teadmine, et mitmed siinsed rahvad on olnud inimsööjad ja see asjaolu vajas ometi lähemalt uurimist! Hilisema reisi jooksul ei teinud me mingit muud eeltööd Paapua Uus-Guinea osas, kui et muretsesime endale viisad, ostsime lennupiletid ja Lonely Planeti raamatu ning võtsime ühendust paari kohaliku couchsurferiga (nendest vähestest, kes siin üldse olid), et ennast kostile pakkuda ja kohalike inimeste soovitusi kuulda võttes mingi äge marsruut paika panna.

Vastates Shannoni küsimusele toon aga välja veel ühe nüansi: „Viimased poolteist kuud reisisime ringi Austraalias ja Uus-Meremaal. Need on toredad riigid, mis väärivad kindlasti külastamist, aga tead mis, tulles Aasiast, muutuvad need riigid ruttu igavaks. Kõik on liiga lihtne, turvaline, liiga Euroopa. Nii et me tulime Paapua Uus-Guineasse seiklusi otsima! Tahaks uuesti saada kultuurišokki, ehedaid elamusi, näha teistsugust maailma võrreldes sellega, kust me ise tuleme.” Shannon noogutab kavala naeratusega ja kinnitab, et sel juhul olen ma küll õiges kohas.

Sõidame Shannoni juurde kontorisse. Vaatan aknast välja ja see, mida näen, meenutab mulle Aafrikat (ja olgu siinkohal öeldud, et ma pole Aafrikas käinud...). Inimesed oleks nagu negriidsest rassist - seda mitte niivõrd nende nahavärvi tõttu, mis on küll tumepruun, vaid ennekõike näojoonte järgi – etteulatuv lõug, suur nina, tugevad kortsud silmade kohal ja silmad sügavates koobastes. See on muidugi kõigest kiire esmamulje ja niru üldistus. Tegelikult võib üsna peagi märgata, et kohalikud inimesed näevad päris erinevad välja viidates erinevale piirkondadele, kust nad pärit on. Inimeste riietus on väga värviline: sageli on kombineeritud second-hand lääne riideid kohalikus mustris kottide või mütsidega.

Ka tänavapilt on selline, missugusena Aafrikat ette kujutan – autoteede äärde jäävad muruga kaetud teeperved, kus siis jalakäijad käivad, ilma et mingeid kõnniteesid oleks; suurte puude varjus istuvad hulgakesi kohalikud elanikud – mehed-naised-lapsed ja vaatavad ringi; samuti on suurem hulk rahvast kogunenud turgude ja kaubanduskeskuste ümber; majad on vanad ja kulunud, nagu ka igasugused sildid ja tänavareklaamid, mis tänava äärde ei-tea-kuna-juba püsti on pandud; majade vahel laiuavad pealtnäha kasutuseta tühermaad.

Kogu vaatepilt meenutab rohkem mõnda äraunustatud väikest provintsilinna või suurt küla, mitte pealinna. Hiljem näen autoaknast siiski ka teistsugust Port Moresbyt – paari klaasist kontorihoonet ja hotelli keset linna ja hästi ärapeidetud uhkeid puhkekeskusi.

Minu muljed Port Moresbyst piirduvadki sellega, mida autoaknast näen. Shannon teeb mulle ruttu selgeks, et tegu on väga kriminogeense linnaga ja ilma autota ei liigu ta ise kusagil ringi. Isegi autoga valib ta hoolikalt marsruuti, milliseid linnaosasid läbib valges ja milliseid pimedas, sest linnas tegutsevad röövlijõugud (keda siin raskoliteks kutsutakse), kes juhul, kui sul õnne ei ole, peatavad su auto kinni ja relva ähvardusel võtavad selle käest. Mmmmm, tundub tõesti nagu seiklus.... Hiljem Shannoni kontoris võtan lahti Lonely Planeti, mis Port Moresby osas lohutab, et tegelikult ei ole see maailma kõige kriminogeensem linn: lihtsalt käige kesklinnas ringi ainult päevasel ajal, muudes linnaosades on ohutu ringi vaadata päevavalges, kui teil on kohalikust elanikust saatja kaasas, pimedas aga ärge oma nina üldse toast välja pistke! Samuti õpetab Lonely Planet, et tänaval liikudes jätke maha kõik väärisasjad, raha peitke kinga sisse (v.a. väike taskuraha, mis saate ebaõnne korral kiiresti röövlitele ulatada) ja hoidke lihtsalt silmad-kõrvad lahti...

Shannon põhjendab Port Moresby metsiku lääne sarnast tänavaelu sellega, et siia on inimesed elama asunud üle riigi - erinevad rahvad, erinevad kombed ja keeled, kes siin oma kommuuniga reeglina kokku hoiavad. Kuna töökohti või muud õnne, mida linna otsima tuldi, ei jagu kõigile, siis on linna tekkinud terve rida röövlijõuke, kes siis võitlevad oma klanni parema elu eest. Samuti kuulub tänapäevase Paapua Uus-Guinea elu juurde see, et valdav osa inimestest ei käigi kusagil tööl – kogu elusolemiseks vajalik kasvatatakse ise või vahetatakse oma põllumajandussaaduste vastu. Nii võib juhtuda, et linna kolinud maainimesed avastavad siin, et neil polegi kusagilt oma põllulappi võtta, tööd nad ei leia ja selleks, et kõhtu täis saada, pöörduvad kuritegelikule teele. Politsei on korrumpeerunud (nagu kogu riikki) ning ei suuda või ei taha linnas vajalikul tasemel korda luua.

Shannon ise pole mingi ärahellitatud läänlane, kes poolkogemata Paapua Uus-Guineasse elama on sattunud. Ta töötas juba 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses neli aastat Highlands’is (ei tea, kas eestikeelsetes atlastes kutsutakse seda Kõrgemaadeks?), piirkonnas, mis asub geograafiliselt raskesti ligipääsetavates mägedes riigi keskel, on kultuuriliselt üks värvikam ja rahvastiku poolest kõige kirjum. Uuesti tuli Shannon Paapua Uus-Guineasse tööle 2005. aastal ja viimased paar aastat sellest on ta elanud ja töötanud Port Moresbys. Praegu on ta müügidirektor ühes saksa taustaga kontsernis, mis tegutseb ehitussektoris. Shannon ütleb, et elu Paapua Uus-Guineas kas armastatakse või vihatakse, kuna see on nii teistsugune. Tema kuulub nende hulka, kes armastab siin elada. Shannon ei salga, et oluline roll seejuures on kompensatsioonipaketil, mis talle on võimaldatud nendes karmides tingimustes elamise ja töötamise eest. Lisaks on Shannon suur sukeldamisfänn, milleks Paapua Uus-Guinead ümbritsev meri pakub suurepäraseid võimalusi ning on meeldivalt alarahvastatud.

Kogu „rahulik elu” Port Moresbys on koondunud kõrgete okastraadistatud aedade taha, mille väravaid valvavad turvateenistused. Majad, kus elavad siia tööle sõitnud välismaalased või kohalikud jõukamad elanikud, asuvad reeglina kogumina mõnel tarastatud alal. Sageli võib sellel alal lisaks asuda ka mõni hotell või puhkekeskus, koos sinna juurde kuuluva restorani, ööklubi, spordiklubi, tervisekeskuse või muu sarnasega.

Järgneval kahel päeval, mil ma Port Moresbys viibin, sõidamegi ühest valvatud väravast välja ja teise sisse. Koos Shannoni ja tema malaisia päritolu sõbranna Mushiga (kes töötab ühes suures malaisia omanikega puidufirmas juristina), käime järgnevatel päevadel lõunat ja õhtust söömas puhkekeskustes, kus olles mitte miski ei reeda, et tegu on sama linnaga, mille tänavaid mööda sinna sõitsin. Keskused on kaunid, kenade vaadetega linna ümbritsevatele mägedele, teenindus on sõbralik, toidud on maitsvad, õhustik on rahustav. Taoliste puhkekeskuste kliendid on teised valged või kollased, kes siin elavad ja töötavad, jõukad kohalikud elanikud ja turistid.

Annan endale aru, et selline ekspättidega ringiliikumine rikub mind veidi ära. Kuigi mul on väga huvitav kuulda, mida nad arvavad siinsest elust ja inimestest, häirib mind, et võtan osaliselt üle nende hirmud ja teatud üleoleva suhtumise kohalike elanike suhtes. Mingis mõttes hakkan seda riiki nägema läbi nende silmade, aga teatud ettevaatlikkuse mõttes polegi see ehk alustuseks halb. Kuna ekspätid on siin ennekõike töö ja hea raha pärast, siis pole nad kuigi palju ise mööda maad ringi rännanud, mistõttu nad ka näevad seda riiki ja rahvast teise nurga alt. Rahustan ennast teadmisega, et kui sõidame Port Moresbyst ära, peame juba iseseisvalt hakkama saama ja saame nii kohalikke elanikke ja eluolu paremini tundma õppida.

Põgus kokkupuude kohalikega tekib mul aga ka Port Moresbys. Nimelt pean ma minema kohaliku lennundusgigandi, Air Niugini, kontorisse välja ostma lennupileteid, mis Shannoni assistent meile päev varem oli broneerinud. Air Niugini kontor asub Shannoni kontorist umbes 400 meetri kaugusel teisel pool tänavat, kuid Shannon keelab mul kategooriliselt sinna üksi minna. Ta palub oma assistenti leida mulle mõni töötaja, kes minuga kaasa läheks. Peale teatud segadust kontoris leitakse mulle saatjaks Linda, ettevõtte särtsakas müügisekretär. Istume ettevõtte pikap-tüüpi autosse ja sõidame üle tänava:). Linda tuleb minuga ka kontorisse kaasa jälgimaks, et ma oma piletid kenasti kätte saan. Asjad Paapua Uus-Guineas võtavad aega ja nii kulub meilgi Air Niugini kontoris oma tund, enne kui kõik korda saab aetud. Järjekorras ootamise, kassas juhtnööride jagamise ja kaardiga maksmise aja sisustan Lindaga juttu ajades. Linda räägib inglise keelt paremini kui mina ja nagu paljud siinsed elanikud räägib ta lisaks veel kolme keelt: esiteks pidginit, mis on tehiskeel inglise, saksa ja kohalikest keeltest, mida räägitakse suuremas osas riigis, teiseks oma ema hõimu keelt ja kolmandaks oma isa hõimu keelt. Linda näide kirjeldab päris hästi elamist keeleliselt maailma kõige mitmekesisemas riigis, kus tänasel päeval räägitakse kokku üle 800 keele ja kus igal keelel on keskmiselt vaid 7,500 rääkijat. Linda leiab, et tema elu Port Moresbys on suhteliselt turvaline. Igatahes tunneb ta ennast Port Moresbys paremini, kui Laes, teises suuremas Paapua Uus-Guinea linnas, kust ta pärit on. Saan teada, et nädala sees kulub suurem osa Linda ajast töö peale, aga reede ja laupäeva õhtul käib ta tavaliselt sõpradega väljas pidutsemas. Pühapäeva alustab Linda aga alati kirikus käimisega. Lindale meeldib tema töö müügisekretärina ja ta jagab kiidusõnu Shannonist kui oma ülemusest, kuid veel parema meelega oleks ta turistidele giidiks. Kahjuks käib Paapua Uus-Guineas väga vähe turiste, mistõttu jääb see Linda mõte üksnes tema unistuseks. Kontorisse tagasi sõidame sellegipoolest mööda teist teed ja Linda näitab mulle erinevaid kohalikke vaatamisväärsusi ja imestab, et Shannon neist mulle ei rääkinud.

Port Moresby külaskäigule sai joon alla tõmmatud suure peoga. Vahepeal oli läbi Tonga, Uus-Meremaa ja Austraalia Port Moresbysse jõudnud ka Marika ja olime tunnistajaks Shannoni elamurajooni esimesele ühisele peole. Shannon elas nimelt ruumikas majas „elamurajoonis” (ehk siis ühise turvasüsteemiga majadegrupis), kuhu kuulus veel kolm maja ja keegi naabritest käis välja mõtte koos reedeõhtuselt pidutseda. Pidu kutsuti Fidži õhtuks, kuna ühes majadest elas perekond Fidžist, kes oli valmis selleks puhuks Fidži toitu tegema ja Fidži rahvusjooki kavat valmistama (kavast täpsemalt võid lugeda Marika Tonga-seiklustest). Pidu ise toimus meie ehk siis Shannoni majas. Õhtu jooksul saime tuttavaks naabritega, kes kõik olid Paapua Uus-Guineasse tööle või oma äri ajama tulnud ja kellest keegi ei kavatsenud Paapua Uus-Guineasse igaveseks elama jääda. Kuna olime esimesed rändurid, kes Shannoni juures ööbisid, siis pakkus couchsurfingu kontseptsioon jutuainet ja muhedat huumorit kogu seltskonnas. Peamiseks meeleolu loojaks oli aga kava, mida Fidži perekonnapea laiali jagas ja mis keele kergelt tuimaks tegi. Olin ka ise kõva kava-jooja ja võin kinnitada, et polnud see nii jube ühti. Värv meenutas küll pesuvett ja maitse talgist veekokteili, aga ei mingit jubedat haisu ega järelmaitset. Fidžiilased ise joovad seda igasugustel seltskondlikel koosviimistel ja alati siis, kui lähedastega midagi olulist on vaja arutada.

Pidu kestis hiliste õhtutundideni ja järgmisel hommikul viis Shannon meid lennujaama, et saaksime alustada oma iseseisvat rännakut sellel värvikal maal. Omal muhedal moel soovis ta meile head reisi ja rõhutas, et saame talle alati helistada, kui peaksime oma reisil Paapua Uus-Guineas ta abi vajama. Tore oli selle teadmisega uutele seiklustele vastu minna.

Tom