Tonga naistega kirikupeol

Öösel moskiitovõrgu all

+20 ºC

Kui Tongal ringi sõita, siis on märgata igas külakeses kohe mitu kirikut järjest. Hiljem selgub, et Tongal on vist enamus kristluse alla kuuluvatest usunditest esindatud ning 100% tongalastest on usklikud. Kui esimesel õhtul sai meestega kirikus kogunetud ning kavat joodud, siis teise päeva õhtu veedan ka kirikus aga koos naistega ning seal aetakse võrreldes meeste peoga veidi teistsugusemaid asju.

Nimelt olen end oma elamiskoha perre nii sisse söönud, et palun koha omaniku naine Lonny ja perenaine/kokk Sela võtavad mind nendega koos oma kirikusse kaasa, sest seal on õhtul kogukonna emadele pühendatud üritus. Naised on juba päev enne elevil, käivad kirikus asju seadmas ning samal päeval küpsetatakse pool päeva ning samuti orgunnitakse omale kostüüme. Nimelt kõik peavad tulema veidi totakas vanaaegses talunaise riietuses ning meie väike tiim – majutuskoha kokk Sela, perenaine Lonny ning mina saabume kirikusse teistest varem, et kõik ette valmistada.

Seame kiriku taga olevale korvpalliplatsile üles laua koos liniku ning kunstlillede vaasiga. Toome kirikust toolid ning seame ritta ning Sela seab lauale ritta lauluraamatuid. Varsti saabuvad ka teised naised (kogudusse kuulub umbes 30 naist) ning enamus koos lastega. Tonga naised näevad välja suured ning jõulised ning enamus oma vanuse kohta palju vanemad kui võrrelda näiteks euroopa naistega. Seetõttu on see päris tore ego buusti koht, sest keegi mulle üle 23 eriti ei pakkunud (ehee) ning mina pakuks 40 ja 50stele naistele alati 10 aastat rohkem. Tonga naiste ja ka meeste põhiliseks ehteks on kuldhambad või kullast hamba kroonid, mis ehivad tihtipeale poolenisti hambutut suud ning näitavad jõukust.

Kui kõik on end ilusti sisse seadnud, siis algab programm, nimelt on koguduse naised ise teinud emade auks paaritunnise eeskava (emadepäeva muide tähistatakse ikka nagu meilgi mai alguses, aga see väike üritus on lihtsalt ekstra tähelepanu emadele). Kiriku naisteühenduse esinaine peab algatuseks kõne, aga ta hääl on nii vaikne3, et isegi esimesest reast ei ole midagi kuulda. Üks teine naine – suur kui mägi - peab maha paar laulujuppi, kolmas naine loeb palve, neljas astub ette suure pabertahvli lehega ning loeb maha mormooni kiriku naisteühenduse põhimõtted, mille võtab lühidalt kokku moto „Armastus võidab kõik”. Kohe peale sõnavõtte võetakse taas üle lauluviis, kuid siinkohal peaks mainima, et naiste hele laul kõlab kohati konnakoorina ning see ei ole pooltki nii muljetavaldavat kui eelmise õhtu meeste bassid, aga tore on siiski tonga keeles Tonga rahvuslaule kuulda. Vanem naispere jätkab õhtut väikese draamaetenduse ettekandmisega (taaskord ega keegi ei kuule, sest näitlejad lihtsalt pobisevad omaette) ning seejärel astub üles veidi nooremate ja vallatumate naiste grupp, esitades tantsu Greace muusikalist. Tantsutruppi kuuluvad ka minu sõbrannad Sela ja Lonny, kes mind ka tohutult tantsima lunisid. Mina muudkui vabandan, et ma ei tea ju samme ja rikun nende tantsu ära. Nemad vastu, et ei olegi oluline. Mul õnnestub ära nihverdada ning õnneks, sest ettekanne on üpris koomiline, sest CD ei taha mängima hakata ning trupp ei ole mitte mingeid tantsusamme ühtsustanud, vaid igaüks tantsib nii kuis tuleb. Kõige suurema naise puusad ja jalad käivad kõige kiiremini, teised võtavad ka laulu teises pooles julguse kokku ning hakkavad end hoogsamalt liigutama, kuid viiest kaks kõige nooremat konutavad lihtsalt väljaku äärepeal. Peale tantse teeb koguduse noortekoor veel ühe inglise keelse Jumalat ülistava laulu mida loetakse lõpupalve. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis kaks tundi möödub nagu niuhti, sest uudistan pealtvaatajaid – enamus naisi on tulnud oma lastega, kes roomavad mööda asfaldi, üks vaike 2 aastane poiss käib juba teist tundi järjest ühe kingaga, osad naised on end kiriku peo jaoks väga üles löönud, kuid teised on justkui rutanud otse koduste askelduste keskelt ning ikka ja jälle lööb siin-seal publiku seas mõne suus kuldhammas helkima.

Nagu kuskil varem mainisin, siis ülekõige meeldib tongalastele süüa. Nii juhtub ka kirikupeol, nimelt kui eeskava on läbi, ilmuvad korvpalliplatsile lauad ning iga pereema kotist vuhiseb välja pitsist laudlina ning head ja paremat pidupäevasööki. Minu pereema kotist tuleb välja suur hunnik riisi, praekala, sardelle, kookospiima kastmes molluskeid, suur keedetud juur (ma ei mäleta nime), puuviljasalat (eraldi minule tehtud) ning suur alusetäis magustoitu – kõik see on meile kahele, millest ma puuviljasalatit ja kala vaid nokin. Pereema Lonny aga jaotab magustoidu kaussidesse ning viib laiali teiste laudkondade lastele. Samal ajal hakkavad meie lauda ründama teiste laudkondade pereemad oma toiduga – nii on sisuliselt meie väikse laua peal lõpuks kuhi. Mormooni usku naistekamp koos mõne mehe auväärse kohalolekuga vitsutab oma pool tundi ning siis ongi pidu läbi. Hiljem selgub, et homme on sarnane pidu, mingi muu tähtpäeva tähistamiseks. No tundub, et tongalastel käib see lihtsalt see lõbusa olemise ja hea söögi pidude korraldamine.

Jõuan oma ookeaniäärsesse koju ning istun rannas mõnda aega ja imetlen taaskord tähistaevast. Vaatan ja vaatan ning ühtäkki ilmub lõunaristi alla suur smily nägu J. Naeratan vastu, sest tundub, et isegi taevatähed on siin tongalaste heast tujust ja muretust olekust nakatunud.

Marika