Veinine Uus-Meremaa

Laguuni ääres, palmi all
+28 ºC

Mõnus drink õigel ajal ja heas seltskonnas on alati olnud minu jaoks puhas nauding. Mõtlen igatsusega toredatele õhtutele sõpradega lounge Kaheksas, mille käigus olen lugematu arv linna parimaid Apple Martini kokteile ära joonud. Puhas kvaliteetaeg! Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et mingist hetkest võib pealtnäha süütust trimpamisest kujuneda igapäevane harjumus. Tsiteerides Kreisiraadiot: „See, kes igal õhtul pudeli veini ära joob, ei ole mitte veinisõber, vaid alkohoooolik.”

Nii oleme meiegi jõudnud siin reisil aru pidada, kas see, et reisil aeg-ajalt alkoholist puudust tundsime, on mingiks ohumärgiks või mitte. Arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Nii nagu ma võiksin homsest loobuda šokolaadi söömisest ilma suurema pingutuseta, ei oleks minu jaoks ka probleem öelda päeva pealt lahti alkoholist. Aga selleks peaks mingi tõuge olema – on see siis rasked pohmellid järgmistel päevadel, isutus, unetus, mis iganes muud terviseprobleemid või konfliktid oma sisemiste tõekspidamistega. Seni kuni sedasorti probleemid pole mind vaevama hakanud, tõstan ma ka edaspidi toredate inimeste keskel klaasi oma lähedaste, ilusate mõtete ja heade tegude terviseks.

Reisimine erinevates kultuuriruumides on aga kaasa toonud olukordi, kus kogu keskkond hea kokteili nautimiseks oleks justkui loodud, puudub vaid üks väga oluline detail – ja see on alkohol. Mitmetes islamiriikides oli alkoholi müük üldse keelatud (nagu Iraan), mõnes tuli selleks, et alkoholi poest osta, tunda kohalikke inimesi, kellel oli vastav ostuluba (Araabia Ühendemiraadid, Omaan), mõnes riigis tuli mõnikord kõvasti vaeva näha, et nn spetsiaalpoed üles leida (India) ja mõnes tuli lihtsalt harjuda kohalike napsude maitsetega, sest globaalsed brändid polnud kättesaadavad (lao-lao Laoses). Niisiis oli tore jõuda Uus-Meremaale, mis on ka Eestis tuntud oma väga heade veinide poolest. Kuna oleme mõlemad Marikaga suured veinisõbrad, siis oli ütlematagi selge, et Uus-Meremaal korraldame väiksemat sorti äkkrünnakuid sealsetesse veinitööstustesse.

Uus-Meremaa kui veinimaa on tegelikult väga noor. Suuremaks veinitootmiseks läks Uus-Meremaal alles 1970ndatel. Eriti suure tõusu on siinne veinitööstus läbi teinud aga viimase kümne aastaga: kui 1998. aastal toodeti Uus-Meremaal veel 60 miljonit liitrit veini, siis 2008. aastal ületas veinitootmine juba 200 miljoni liitri piiri. Enam kui pooltel maadel, millel laiuvad viinamarjaistandused, kasvatakse Sauvignon Blanc viinamarja ja oma suurepäraste Sauvignon Blanc veinide poolest on Uus-Meremaa üle maailma kõige enam tuntud. Ka Eestis võis hästivarustatud poodidest ja restoranidest saada väga head Villa Maria või Montana Sauvignon Blanci ja nauding oli alati garanteeritud:)

Selliste (kõrgete) ootustega asusime Uus-Meremaa veinimaastikul ringi vaatama. Oma esimese kohaliku veinipudeli ostsime juba Christchurchi lennujaamas (kohalikud ostsid ka, mis pani uskuma, et ju on hea hind!). Kohaliku punase veini (Pinot Noir) eest maksime tagantjärele hinnates aga keskmisest kõrgemat hinda ja kurvastuseks ei olnud tegu ka suuremat sorti kraamiga. Hiljem, kui olime kohalikus kaubanduses veidi paremini orienteeruma hakanud, võis alati mõne hea veini leida kampaaniahinnaga suurusjärgus 65-75 krooni.

Selleks, et veidi sügavamalt Uus-Meremaa veinitootmisesse piiluda, asusime peale kuulsusrikast lõunasaare autorallit läbi töötama sealseid veinitööstuseid. „Palverännakuid” kohalikesse veinitööstustesse on Uus-Meremaal kerge teostada: sarnaselt siinsetele matkaradadele on ka veinitööstused väga hästi tähistatud ja olles mõnda veinipiirkonda jõudnud, piisab vaid maanteelt kõrvale keerata, kui oledki kohal.

Meie peamiseks huviorbiidiks oli Uus-Meremaa üks tuntumaid veinipiirkondi, Marlborough maakond. Enne Marlborough maakonda jõudmist olime oma „käe valgeks” saanud osaledes Oamaru veini- ja toidufestivalil, niisamuti imetlenud autoaknast Otago maakonna viinamarjaistandusi (autost polnud siis kahjuks mahti välja tulla:), külastanud paari väikest Waipara oru (Canterbury maakond) veinitööstust, kaasa teinud tuuri ja degustatsiooni Kaikoura veinitööstuses ning muidugi ostnud poest kohalikke veine, mida siis õhtuti degusteerisime.

Olles juba Marlborough maakonnas, nägime korraga maantee ääres suurt silti kirjaga „Yealands winery”. Olime jõudnud Awatere orgu ja kuna me polnud veel ühtki veinitööstust sel päeval külastanud, siis otsustasime sisse põigata. Sõitsime kilomeetreid mööda väikesi asfalteeritud teid, mis kõik olid ümbritsetud viinamarjaistandustega. Mingi hetk tegime peatuse ja nii kaugele kui silm ulatus looklesid meie ümber viinamarjapuude read. Samal ajal kui me vaadet imetlesime, sõitis viinamarjapuude vahel traktor, mis viinamarjaistikuid külgedelt ja pealt pügas, nii et tulemuseks oli inglise pargi stiilis kaunisala.

Veinitööstuse keskus oli uues ja kaasaegses hoones keset istandusi. Astunud sisse sattusime alustuseks „kinno”, kus nägime tööstust tutvustavat filmi. Sellest selgus, et meie jaoks tundmatu Yealandsi veinitööstus on rajatud alles 2002. aastal ning tänasel päeval on see kõige suurem eraomanduses olev veinitööstus Uus-Meremaal. Veinitööstuse omanik on kohalik tuntud „teisitimõtleja” hr. Peter Yealands, kes on oma jonnaka olemisega palju „hulle” ideesid varemgi teoks teinud ja eelistab olla muuhulgas ise juuksekarvani asja sees. Filmiski juhib ta traktorit sõites viinamarjaistikute vahel. Filmis rõhutatakse pidevalt, et siinses veinitööstuses väärtustatakse väga kõrgelt keskkonda ja nii kasutatakse viinamarjaistikust veini saamiseks keskkonnale kõige paremaid võimalikke lahendusi.

Pärast sellist jõulist avangut astusime hasartselt degusteerimislaua juurde, et näha, kas ilusad sõnad filmis ka veini maitseomadustele kuidagi kaasa on aidanud. Siinne degustatsioonilaud oli nagu modernne lounge – kõrge valge laua taha olid seatud mugavad pukid ja ristkülikulise laua keskel juhatas vägesid degustaator Joe. Olgu kohe ära öeldud, et Joe tegi oma tööd sellise professionaalsusega, et iga klientidega kokkupuutuv firma värbaks kohe sellise töötaja oma rividesse. Võtsime ette kogu Yealandsi degusteerimisele kuuluva veinivaliku (pakun, et umbes 10 erinevat nimetust). Alustasime siinsest kroonijuveelist - Sauvignon Blancist. Seda oli degusteerimisel kokku kolme erinevat sorti – esimesena Mark & Spencer kaubaketi tarbeks villitav vein, teiseks Premium-klassi vein ja kolmandaks kohaliku veinimeistri erilise hoole ja järelvalve all valmistatud limiteeritud partiiga vein. Mis siin salata – kuigi ka Mark & Spencerisse jõudev vein on hea, muutub iga järgmine vein aina nüansirikkamaks ja kolmas Sauvignon Blanc on selge võitja. Joe selgitab, et veinimeistril on väga suur roll heast veinist parima väljatimmimisel. Kui Kaikoura veinitööstusest lahkusime teadmisega, et suurim veinimeister on ilm, siis Joe lükkab ümber mõtte, et veinimeistri roll ilma kõrval oleks marginaalne. Ta küll nõustub, et olulises osas vein valmib juba istanduses – see, mis maitse on marjal istanduses enne korjamist, sellise maitsega saab olema ka hiljem vein. Veinimeistri roll muutub näiteks aga oluliseks otsustamaks, kust korjatud marjadest millist veini tegema hakatakse. Nii võivad näiteks samas rivis kasvavad viinamarjad olla piisavalt erinevate nüanssidega, olenevalt sellest, kus nad täpselt kasvavad. Meie degusteerimisega ühinevad kaks vanapaari Nelsoni maakonnast Uus-Meremaalt, kes elavnevad märgatavalt kui kuulevad, et oleme Eestist. Nimelt on üks paaridest just mõni aeg tagasi Ida-Euroopas ringreisi tehes ka Eestit külastanud ja avaldavad imestust, et nägid meie kauplustes nii palju Uus-Meremaa veine müügil. Kiidame neile takka Uus-Meremaa veine ja võidame endale paugupealt neli uut kohalikku sõpra. Edasi maitseme Chardonnay, Pinot Gris, Riesling, Gewürtztraminer ja Viognier viinamarjadest tehtud valgeid veine. Juba varemates veinitööstuses olin leidnud, et Uus-Meremaa Pinot Gris on väga hea, samas kui siinne Riesling maitseb oluliselt erinevalt Rieslingutest, millega Eestis harjunud olin (kahjuks negatiivses võtmes), rääkimata Gewürtztraminerist, mille siinne maitse meenutab Jaama turult ostetud odavat odekolonni (olgugi, ausõna, ma pole seda joonud!). Et maitsed omavahel liiga segi ei läheks, siis pistame vahepeal suhu juustutüki või küpsise ja loputame pokaalid veega puhtaks. Degusteerimise lõpetame punase veiniga – Pinot Noir on peamine „punane” Uus-Meremaal – ja minu punktid jäävad ka sedakorda Pinot Noirile madalaks.

Kuigi kõigis suuremates veinitööstustes on degusteerimine tasuta, vajab Joe hea töö premeerimist. Kuna Marika on mulle ühe India kihlveo osas veini võlgu (kuigi me kumbki ei suutnud enam meenutada, mille üle kihla vedasime...), siis ostab ta siinsest tööstusest kaasa parima Sauvingon Blanci. Õhtul rannas seda juues pole küll temperatuur enam päris see, aga maitse väärib jätkuvalt küünlaid. Loodan, et selleks ajaks kui kunagi Eestis tagasi olen, on toidupoe riiulitel ka Yealandsi veinid juba ootamas.

Päev hiljem Blenheimi linna ümbruses ringi sõites ei lase me paljudesse Marlborough piirkonna veinitööstustesse juhatavatel teeviitadel oma pead segi ajada, vaid võtame kindlameelselt suuna Villa Maria veinitööstusesse. Ehk siis on meil soov oma silmaga ära näha, kuidas see Eestiski armastatud Uus-Meremaa vein pudelisse pannakse.

Villa Maria veinitööstus pole pealtnäha nii uhke kui päev varem nähtud Yealands. Kuna paljud Uus-Meremaa veinitööstused ei oma viinamarjaistandusi, vaid ostavad marjad lepingulistelt partneritelt kokku või siis on neile kuuluvad istandused mööda piirkonda laiali, ei teki Villa Maria veinitööstusesse jõudmine ka sellist suurejoonelist esmamuljet, mida kogesin Yealandsis. Filmi ei näidata, aga degusteerida saab. Degusteerijateks on kaks toredat naisterahvast, kuid ei midagi liiga privaatset. Ühel pool lauda seisavad degusteerijad, teisel pool meie ja veel trobikond veinituriste. Maitseme ära kohalikud hitid ja hüppame üle nendest veinidest, mille viinamarjades juba varem olime suutnud pettuda. Sauvignon Blanc ja Pinot Gris on jätkuvalt kaks minu lemmikut. Muuhulgas saan teada, et Villa Marial on praegu toomises neli erinevat sarja: Private Bin, Cellar Selection, Reserve ja Single Vineyard (ehk siis vasakult paremale järjest vingem vein). Eestis sama veini ostes ma nagu sarja tähele ei osanud panna – uskusin, et üks hea Villa Maria kõik:). Suureks imestuseks saan teada, et Uus-Meremaa suuremate veinitööstuste hulka kuuluvas Villa Maria veinitööstuses töötab – arvake ära! – vaid 14 inimest! Tõsi, see on vaid Marlborough piirkonnas töötavate inimeste arv ja neil on veinitööstus ka veel Aucklandi lähistel, aga ikkagi on see number hämmastavalt väike ja paneb mõtlema, kui efektiivselt on võimalik veinitööstust pidada.

Selline oli meie väike sissevaade Uus-Meremaa veinitööstustesse. Hiljem jäid meie teele veel ka Nelsoni ja Martinborough veinipiirkonnad, kuid ühessegi tööstusesse me sisse enam ei põika – aega ei jagu ja tahaks ju muud elu ka Uus-Meremaal näha. Igatahes muutsid need külaskäigud Uus-Meremaa veinid kindlasti veel paremaks. Nii et Teie terviseks!

Tom